Roosid. Kui kristalselt aus olla, siis tunnen nende vastu põgusat aukartust. Nad on kuidagi eriti luksuslikud ja vastavalt ka sellele erimuld, erihooldus. Huvitav, kuidas kohaneb `Sahara` meie boheemlikus peenras? Roosikogemus täiesti puudub. Aga samas, kust seda ikka saada kui ei katseta. Esialgu ma ei väeta, ainult kastan, sest Osmocoti terasid paistis mulla seest ja eks see ole lehtede pealt ka näha kui juurde tahab saada.
Päris kindlasti ei ole ta pargiroos, kes ilma mingi erihoolduseta endale sel kevadel peale ümberistutust uues kohas kärbitute asemele lihtsalt uued oksad kasvatas ja ikkagi õitsema hakkas. Ausalt, seda ma ei oodanud, ta nägi nii nukker välja. Oli ju kevadel ka pikk põuaperiood ja altkastmine ei ole ikkagi see, mis üks korralik mõnus vihm.
Ei ole ta ka roniroos, mis igal suvel aia peale ronib ja õite alla mattub, hoolimata sellest, et lehetäid ahistavad ja koer närviajavalt ligidal soristamas käib. Ka mitte miniroos, kes tohutut vitaalsust ilmutas olles pool talve potis kügelenud ja kevadel aeda sattudes avastas, et jehhuu!!! - juured ei puutugi enam vastu poti põhja! Igatahes minist on asi väga kaugel. Kasvatab endale iga kevadel normaalse puhma ja õitseb juulist kuni külmadeni. Need on need teised. Aga tema on täiesti eriline. Lähen teen pilti, siis on selge pilt kellest siin jutt käib.:)
No comments:
Post a Comment