Mesiniku palgapäev

Eile siis oligi. :)Terve suve pikkune tarude, töökastide, kärjeraamide ja muu mesindusvarustuse valmisehitamine, lendperede jahtimine ja kodustamine (kaks neist pakkisid asjad ja lendasid ilma hüvasti jätmata minema), peaaegu sada nõela ja emajaht raevust lämbuva pere silma all, kõik see sai nüüd lõpuks tasutud. Mõnusa teadmisega, et mesila on käima läinud ja toimib, et suve algul üsna kehvakesed pered on muutunud tugevaks ja tegusaks ja et see pere, kuhu lasti lahti Järvamaalt toodud kollane ema, on meesaagilt teisel kohal. Eile oli meevõtupäev. Pokumees tuli alles õhtu hakul mesilast ja siis algas vurritamine. Alguses proovisin ikka iga kärje kaanetist, et kas on teistmoodi maitsega ja oikuihea on värske mesi! Aga kümne paiku õhtul, siis kui töö otsa hakkas saama, siis ei tahtnud enam mee poole vaadatagi. Täna ka ei taha. Poleks arvanud - mina, kes ma ilma meeta üldse elada ei oska. Ilmselt pole seda varem nii palju käes olnud, et isu nii täis süüa.:)
Aga Pokumesilas oli kolme sorti mett. Esimene oli niisugune vedel, üliaromaatne, kreftine, mis jättis kurgupärale kergelt kibeka meki. Teine oli paks, kleepuv, laheda maitsega mesi, mis ei tahtnud kärjest välja tulla ning peaaegu ummistas sõela. Kolmas, kollaste oma, oli vedel ja ka veidi kreftine, kuid maitselt krainide omast selgelt eristatav.
Kõige rikkalikum meesaak oli Hüürust toodud suurel kurjal perel. Kaklesid kui beerserkid*, aga taru oli mett täis. Mõistetav ka, sest nemad ei pidanud oma auru raiskama pere suureks kasvatamise ja kärgede valmistamise peale. Võis lõviosa mesimummudega korjele tuisata...või on mingi vihmamesilaste liik, kes käib ka seenevihma ajal korjel. :)
Igatahes vihma nad ei kartnud. Kui tarus suvel lämbeks kiskus, siis keeldusid mõned vintskemad isegi vihma ajal tarusse minemast. Haakisid ennast lennulaua juures taruseina külge, järgmised sättisid ennast tagaotsaga esimeste pähe ja kolmandamad järgmiste pähe ja nii tekkis lennulaua kõrvale seinale midagi, mis matkis ülesehituselt kivikatust. Vihm sirises libamisi asetsevatelt tiibadelt maha ja ei teinud mesilastele midagi. Kui dushist küllalt sai, siis kobiti tarru tagasi.
Kui keegi küsiks minult, kes on mesilased, siis ma ütleksin, et nad on mõistatus. Mesinik, usun, et ka vana ja kogenud mesinik, puutub tõenäoliselt mesilaste juures ikka ja jälle kokku mingi uue nähtusega. Olemuselt midagi väga erinevat teistest putukatest. Aga telepaatiat ei ole nad igatahes veel leiutanud. Muidu nad ei tantsiks, või mis?:)

*beerserkid -võitmatuks peetud muistsed viikingi sõdalased, kes enne lahingut teatavaid rohte manustasid ning kelle verejanust ja surmapõlgusest legende räägiti.