Jõulukuu lõbustused

Futu jaoks on neid ainult üks ja selle nimi on Kursuse lõputöö. Valmis peab olema seesinane üllitis jõuluks ja peab olema minema saadetud 31. detsembriks. Haha. On väga lõbus ja alustasin sellega juba täna. Läbi loetud raamatud viin lähiajal raamatukokku tagasi ja uusi kiusatusi ei võta. E juurest ka uusi ei võta ja üleüldse...kuu aega enam urust välja ei tule ja olen aasta lõpuni stiilselt ebaseltskondlik.
Aga mis siin ikka pikalt kiunuda, on nigu on.
Mõlemast mustast kassipojast on üks mustem kui teine. On kohe täitsa süsimust ja see jääb meitele. Praegu veel ei tea, kas paneme nimeks Masu või Satu (Saku Tume). Liiatigi saab seda alles siis teha (nime panna) kui kassitups silmad lahti teeb. Praegu on ta pime nagu öö. Öö on ka hea nimi, aga hüüdmisega on narr lugu. Et lähed rõdule ja teed ÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ. Ja kass ei tule, nagu nad tihti teevad. Ic, ic, ic.:)

Pärast kadripäeva

Lapselaps on vahepeal 400 grammi juurde võtnud. Ei tea kas antakse mesilasema toitepiima või ongi kohe selline hea sööja.:)
Aga väikesel piigal on nüüd ka oma nimi. Tema nimi on Elise (Eliise). Ei tea veel kas kahe või ühe i-ga. Eks lähiajal kuuleb. Homme õnnestub ehk linna lipsata moosi viima jne.
Räpina oli kuidagi staatiline. Oleks võinud vabalt päris minemata jätta, aga muidu poleks ju teada saanud, et oleks võinud päris vabalt minemata jätta.:)
Samas oli proovieksam hea kogemus ja kulub päris eksamil kindlasti marjaks ära.
Eriti värskeid uudiseid ka: Muril sündis täna kaks musta poega. Mina ei saa kassidest aru. Kolm nädalat NIUKEST kõva rassimist ja ainult kaks. Ühel oli süsimust molukene ja kuue sentimeetri pikkune saba, teist pole veel näinud, kass ei näita, paneb käpa peale, aga vist on ka must.
Hommikul läks lahti. Selle asemel, et üles telgede taha minna, tuli hakata kassil "kätt hoidma". See tähendas seda, et keegi pidi istuma lausa pesa kõrval ja vahepeal kassiga rääkima. Kui üritasin diivanile hiilida, oli Muri pesast kohe väljas ja kamandas mu prääksuvate kräunatustega põrandapadjale tagasi: "Siin istud!" ja kobis ise pessa oma tegevust jätkama. Jagasime siis Pokumehega kassivalvet ja toimetasime laupäevategemisi kordamööda senikaua kuni Muril olid pojad ilmale toodud.
Õhtul on saun ja kook. Kange veiniproovimise isu tuli täna, aga seda oli lihtne lahendada. Võtsime kõige suuremal mulksupudelil korgi pealt ära ja proovisime mis maitsega on meie tulevane õuna-kreegi vein. Oli muljetavaldav. Keel on paarist lonksust täitsa pehme. Vein on d-täidlane, tugeva ploomimaitsega ja...millegipärast väga ilusat värvi. Ahhaa, tuli meelde, et kui sügisel juba solkimiseks läks, siis panime kreegiõuna segule peotäie arooniat ka. Rõõm tõdeda, et tuli täitsa ilus vein. Praegu veel pisut toores (hägune ja alles käib mühinal), aga lootused on märksa paremad kui esialgu oleksin arvanud.
Täna oli veel ka niisugune päev, et otsisime nurgast suured teljed üles ja panime osade kaupa põrandale välja, et vaadata mis olemas, mis puudu. Teljed on täies komplektis olemas, ainult kiile ja mutreid pole, aga see on taastatav. Mul on tõsiselt hea meel, et kõik osad alles, sest need teljed hiilgavad oma hea disaini ja tugeva teostuse poolest. Kõik nende juures on tõhus, proportsioonis ja ka puit on teistsugune. Pokumees arvas, et saarepuu. On niisugune tihe ja väga kõva puu. Süüst ei saa väga aru, lakki on hoolega peale tõmmatud. Ise tahaks väga uskuda, et on vahtrapuust, aga kesse siis tollal vahtrapuust telgesid raatsis teha.

Kiire

Üks kiire ajab teist taga ja nõnda ei saagi ühtegi neist korralikult valmis tehtud ja öelda, et tehtud. Lõputöö mustand ja keskkonnaarvestus peab olema kolmapäevaks ok. Kahjuks intensiivset ajutööd üle kuue tunni ei tee ja nädalavahetuse õhtutel kõlbas mu räsitud vaim vaid selleks, et ta ulmekasse rändama lasta. Muud poolikud projektid (titetekk ja vaibakomplekt sõpradele) lükkuvad lihtsalt edasi ajale "peale Räpinat".
Titt on ilus. Ja titemamma ka.:)
Käisin kõige raskemal ajal peale tööd ka abiks. Tegin mõned kodutööd ja üritasin emale lapsest uneajaks hõlpu anda, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest maimuke otsis iga natukese aja tagant söögiallikat taga ja polnud üldse nõus ilma tissita magama. Ise on niisuke pisike, rahulik ja armas mütakas. Muidugi läheb veel kaua aega enne kui talle muinasjutte ette saab lugeda, aga täitsa isiksus juba. Võõristavat ei paistnud, nohises, magas, ajas mullikesi ja naeratas unes. Hästi iseloomulik oli, kuidas emmet dresseeritakse. :) Teeb korra määksti, siis kuulatab, et kas kuuldi. Teeb veel, nüüd juba pikema märkuandva häälitsuse. Kuulatab, ootab. Ja kui soovitud reaktsiooni ei tule, siis järgneb päris nutt. Huvitav, et tean seda käitumisviisi lausa unepealt, aga enda lastel seda lahti mõtestada ei osanud. Lihtsalt oli teada, et kui prääksatab, siis tuleb kohale lennata ja KOHE vaadata mis tal vaja on. Et kui just ei taha ülejäänud aega päevast kinnikeeramatu sireeni saatel veeta.:)
Aga nüüd tööle ja õhtul jälle koolitöö ja kiire kestab.

Ja ta tuli!:)

Ärevad ajad kestsid tänase pärastlõunani, kus preili ise ka viimaks ilmale tuli. Ilm ei ole täna küll nii ilus kui üleeile, aga see-eest soe ja kevadine, lumigi peaaegu kõik ära sulanud. Samuti imeilus päev sündimiseks.:)
Nii see uudis siis saabus kui ei osanudki enam oodata. Pablasin minagi eile ja üleeile ja täna takkaotsa. Lõhkusin tööjuures terve resti taldrikuid, sest mõte oli ikka täitsa mujal ära. (Hea, et ma tuumajaamas ei tööta.:) Kuramuse suur kastitäis kilde oli...ja see klirin..hohooo, millele järgnes koolinoorte pikk-pikk aplaus sööjate poole pealt, irw, mis oli päris lahe.
Isssssand, vanaema valmis. No ma peaksin nüüd siis pisut väärikamaks muutuma ja nii edasi. Parem on sellega kohe pihta hakata. Lähen vaatan, mis ma saan ära teha.

Ärevad ajad

Täna on väga ilus ilm ja justnagu mõeldud kellegi sünni päevaks. Taevas on helesinine ja unine talvepäike valgustab raagus loodust. Õues on kolm kraadi sooja, kuid lumi püsib kangekaelselt maas. Noh, mul endal oleks marupõnev teada saada missugune oli see päev, millal ma sündisin. Igatahes, jah, eilsed pealiskaudsed mõistaandmised on muutunud täiesti ühemõtteliseks sünnitegevuseks ja koon ma jee vaipa edasi. Närvi võttis nii sisse, et...Õnneks on noored ise rahulikud ja asi kontrolli all.
Loodan väga, et juba õhtuks on uudiseid ja noori väga ära ei närutata, aga või see lootmine alati aitab niiväga.

Lugemusest punnis

Hakkan endale vaikselt narkomaani meenutama. Kuna kevadel ja suvel oli vähem võimalust lugeda, siis teeb nüüd kere omatahtsi justnagu tasaarveldust. Iga nädal neelan kaks kuni kolm raamatut. Mis ei mõju muidugi kuigi hästi minu lõputöö edenemisele, aga...kui tõele au anda, siis midagi kontimurdvat seal kah ei ole ja küll saab jõuluvaheajal ta valmis tehtud. Kaks nädalat on täiesti piisav aeg, et see "väike raamat" valmis kirjutada. Nii väikese krundi tööd on lausa lust teha.:)
Eile hoidsin näpud raamatutest eemal ja muutsin elamist veidi hubasemaks. Tõin toasõnajala elutuppa ja elimineerisin mõne üleliigse tolmurulli.
Õhtul oli tapmine ja tagaajamine. Mängisime sõpradega sauna kõrvale "Riski", mis on üks äraütlemata sümpaatne mäng. Peaks uurima, mida kujutab endast "Mees, kes teadis ussisõnu".
Täna lõpetan poolelioleva vaiba. Paistab, et üks meetrine matike veel ja siis on sinine lõim otsas. Mis tähendab seda, et saab peale panna kõige lühema lõime. Seda nalja pole veel teinud, et lai ja lühike lõim ainult ühe eseme jaoks. Vaibalõimed on tavaliselt alati ikka üle 20 m pikad. Aga peagi lähenev vanaematiitel kohustab sebima valmis mingi lapseteki. Ja kuna on talv, siis võiks see olla villane. Arvan, et saab olema huvitav töö. Teeks rohelise.:):):)

Lumedes

Eile tuli lumi maha. Trrrahh! Hommikul oli tume maa, õhtuks juba 20 cm valget lumemuinasjuttu...hmh...igal pool. Oli muljetavaldav ja nihutas visuaalses mõttes jõulud lähemale. Lumist maailma on palju meeldivam vaadata kui mustvalget morni taeva all. Ühesõnaga - pole vaja mingit rassimist aiakujunduse nimel, sest asi on palju lihtsam: tuleb ära oodata lumerohked aastaajad, kiiktool keerata sülega akna poole ja avanebki võimalus nautida vaadet.
Poku pani meie kõige suurema akna taha "kodukino" üles. See on väike linnumaja, mille mõned külastajad vägagi erilised välja näevad. Täna käis üks pisike lind, kelle jalad võinuks kuuluda temast kolm korda suuremale isendile. On viimane aeg raamatukapist lindude välimääraja üles otsida.
Eile käisime teatris. Etenduse nimi: "Hecuba pärast". Mingis mõttes oli minu jaoks uute dimensioonide avastamine. Selles mõttes, et väga hea etenduse mängimiseks pole vaja üldse mingit lavakujundust koos toatäite rekvisiitide ja mööbliga. On vaja heli, valgust ja näitlejaid. Kõik. Ja naerad ennast saalis ribadeks. Kuigi see stoori oli pisut absurdfilmilikku kõverpeeglisse venitatud väga kurb lugu elust enesest, kuidas kogu elu on pisut nagu teater. Nojah, selline see inimene on - tegelikult peaks nutma, aga meie naerame nii, et silmad märjad.:):):)
Täna on kodukaunistamise ja kappide koristamise päev. Ühe vaiba tahaks ka kokku talluda. Veel veidi kohvitamist ja-aa läheb lahti!

Kassi pesa

Kuna paks kass tugitoolis enam keras magama ei mahu, siis andis Muri meile väga otseselt mõista, et vaja on uut pesa ja vihjas, et see võiks asuda raadiokõlarite ja teleka kõrval nurgas. Pesa tegime talle küll, aga mitte teleka kõrvale. Tobe orav vaatas uru üle ja ajas oma jonni, et võiks ikka olla teleka kõrval, sest see on nii tore koht. Urg jäi siiski tooli alla, sest nõnda head kehakeele oskajad me pole nagu Muri. Muidu oleksime talle selgeks teinud, et ta on loll kass ja kõlarite kõrval olev koht ei sobi tundliku kuulmisega loomale. Ning me ei taha, et ta näiteks mõne kõvema heli puhul pungis silmadega pesast välja viskub ja MAUUUU! ütleb, nagu juba varem juhtunud on. Me ei saa ju Superstaari saadet ometi sosinal kuulama hakata.
Tobe orav kuulas jutu ilusti ära, aga magas protesti märgiks terve õhtu vaibal keset tuba. Uude pessa ei läinud rohkem kui uudistama. Äkki peaks tõesti kaaluma seda telekalähedast krunti? Kass ju tahab.:)
Taas on täna üks imeilusaid hommikuid. Sel sügisel on neid nii vähe olnud, et viimane kui üks väärivad kirjasõnal mällu talletamist. Terve aed on küll härmas ja õues on 7,6 miinust, aga eks ole heledal valguselgi oma hind. Tahad soojakraade, kannata kaamost ja vaata vihmapilvi.
Koolivaheaeg on läbi ja minu töödenimekiri sai küll osaliselt täidetud, kuid täies mahus mitte. Üheks takistuseks oli Tume torn, mille ka läbi sain. Pean tunnistama, et lugesin peaaegu terve laupäeva. Viimast osa libistasin juba diagonaalis, sest rohkem see teos mind köita ei suutnud. Üldkokkuvõttes poleks vaja olnud neid viite paksu raamatut, vaid tolle üsna hea süzeega ulmeloo, mis käesoleval juhul tuli välja otsida kõigi nende lõputute kirjalike haigete unenägude ja nägemuste seast, oleks saanud mahutada ÜHTE mitte eriti paksu raamatusse. Ja nüüd pessu ja tööle, sest on esmaspäev.:)