Kui tahate jumalaid naerma ajada...

....rääkige neile oma homsetest plaanidest.
Käisin pööningul ära ja leidsin sealt sauna ehitamisest üle jäänud laudu. Noh, et keevitan garderoobi jaoks ühe riiuli kokku. Poku vaatas ka materjali üle ja arvas, et tehku ma siis ise kui väga ise tahan teha, aga küljed võiks pikemad olla. Ja läks kuuri lisamaterjali otsima. Poolel teel tuli tagasi ja ütles "Oi perkele paska, katus on puhas!"
Irw, oli küll katus puhas. Lumi oli kaasa võtnud ventilatsiooniava tornikese ja ramminud hooga langedes naabri aeda niimöödi sisse, et ülemine tugipruss oli pooleks löödud. Katkine aed ning mitu tonni lund ja jääd naabri elupuude kukil. Ühesõnaga - kogu riiul.
Kaevasime kolm tundi, et sündmuspaik ennistada. Kahjud suured ei olnud, lumi toimis puhvrina ja elupuudel polnud isegi koor maas. Välja tuleb vahetada vaid see katkine tugipruss ja raudpost uuesti maasse tsementeerida, sest ka see oli külili.
Lund oli meil aias ennemgi "vähe" ja kui katuselt langenu summale juurde liita, siis nüüd on kohati rinnuni. Pean tunnistama, et oma jugapuud ma üles ei leidnud. Selles areaalis on vööni ulatuv kohev lumi ja kui kaks sammu tegin, siis jäin lumme kinni nagu tsementi. Välja saamiseks tuli loovutada kogu väärikus ja omavahel öeldes on selle koha peal nüüd selline mäsu nagu oleks põder püherdanud.

Haa, sulab!:)

Nii armas on ärgata väikeste pehmete käppade puudutusest vastu kätt, mis üle voodi ääre ulatab. Tegin sellise näo, et magan edasi ja lasin ennast meelega veel käpelda. Sass sai kohe aru, et ma olen ärkvel ja hakkas otsustavalt nurrudes mööda voodiäärt üles ronima. Kõtt, pusilane, ega kogu maja pole vaja üles ajada. Vana kass on taktitundeline ja olgu või põis maani, tema ootab voodi ees sind pingsalt jõllitades, millal ärgata suvatsed ja rõduukse avad. Aga Sassil pole kannatust, missa magad, tule mängi minuga, kargame koos üle kappide!
Mängin ma jee. Aga uni on küll läinud ning kohvi vastu poleks ka midagi.
Kell on pool seitse, täna on laupäev ja, muide, sulab. Käisin kohviga õues kevadet kuulatamas. Igast kandist kostis tasakesti kuid äärmiselt meeliülendavalt tilk...tilk...tilk. Mmmh... magus sulalume lõhn!:) Pole midagi paremat ärasulavast lumest, mis on maas olnud kolm pikka vastikult külma kuud, piilub korstnaisse, rõhub katuseid ja üritab hangeservaga räästani küünitada.
Mulle ei anna rahu, et kusagil seal paksu lume all on meite värd-jugapuu. Näib, et kõhuli või pikali, sest umbes jaanuaris kadus ta täiesti pildilt. Ma ei ole see, kes talvel eriti palju aknast välja vaatab, aga no millalgi suurte lumesadude ajal pidi see juhtuma. Täna peaks ette võtma ja ta välja kaevama. Muidu jäätub kogu see kupatus ära ja see on puukesele veel halvem. Mingit lamavat jugapuud keset liiliaid küll ei oleks tarvis.

Justnagu poleks mitte sittagi teha

Aga läksin Facebooki ja tegin endale konto. Meie Räpina grupp otsustas Facebookis suhtluskoha teha ja nõnda ma seal maha potsatasingi. Kus sa ikka muidu teiste omasuguste taimepededega saad asju arutada. Kanu või kitsi ma igatahes pidama ei hakka ja akvaariumi ka ei võta. Esialgu ei saa ööd ega mütsi aru kus või mis. Täiesti võõras keskkond ja unise peaga ehmatas kõvasti ära, miks mul juba kohe alguses mitusada sõbrakandidaati (sealhulgas Ivo linna, Dave Benton ja hunnik vallavanemaid:)nimekirjas on. Siis sain pihta, et need on ajalehetöö perioodi emaili kontaktid.:)
Eile oli ilus päev. Palju valgust ja vaba päev, mis sa hing veel tahad.:) Oli tõhus kodutööde päev ja valmistasin ette kahe vaiba materjali.
Erilised aatelised me ei ole, aga lipp oli ikka üleval. Lund on kuradi palju. Loodetavasti jõuab jõgi selle kõik vastu võtta. Totaalset uputust ei karda, sest maapinda on maja ehituse käigus tõstetud nii, et me ei ole enam augus ja isegi õu on sillutise all. Natuke ehk lainetab, aga koer oskab ujuda ja kummikud on majas kõigil olemas. Nii et täies positiivsuse purjes kevade poole, ah, uputagu, peaasi, et kevad!:)

Teravad elamused.

Käisime aianduspoes. Juhhuuuh!:) Seemnevalik on praegu ohohohoookuisuur. Võtsin pööris-kipslille, roomava kipslille, vereva sõrmkübara, mugul-askleepjase, karpaadi kelluka, laikelluka ja jaapani ohaka seemneid.
Kuna olen paar suve jälgi ajanud, et mis kuramuse healõhnaline suvetaim see ikkagi oli, mida ühel suvel mede peenras kultiveerida õnnestus, siis nüüd olen välimuse järgi tagantjärgi viimaks ära tuvastanud, et tegu võis olla kas ahtalehise peiulillega (T. tenuifolia) või läikiva peiulillega (T. lucida). Esimest oli täna poes ka saadaval.
Uurisin püsilillesegusid, aga panin pooled tagasi. Hiigla ilusa pildiga, kus nähtaval tavatut värvi püsililled (roosa idamagun, punased ja kollased lupiinid, helmikpöörised ning veel üht-teist hõrgutavat), aga paki tagaküljel on lihtne loetelu: dianthus, delfinium, aconitum, achillea jne. Lupiinidest, helmikpööristest ja moonidest polnud sääl juttugi ning järelikult on sisu ja pilt kaks eri asja. Võtsin kaks kiviktaimlalillede segu, kus sisu kirjeldust üldse polnud. Olgu siis pealegi põrsad kotis, kiviktaimlalilledega vast niiväga mööda ei pane, sest neid mede aias eriti esindatud pole.
Aiakaubamajas oli ka kõike muud värvilist ja kaunist mida oli niisama hää kaeda. Õitsema aetud hüatsindid, nartsissid ja krookused, lisaks veel orhideede pikad lauad.
Aga praegu on taevas hele kuu, külma on 14 kraadi ja nagu polekski vahepeal olnud tunnikest ebakevadet.

Lumi

Ärkasin selle peale, et mulle pandi plaaster. Kassipojakujuline. Millest võis järeldada, et toas on jälle külm. Mitte, et see miski uudis oleks, sest lõppude lõpuks on ju talv, aga tavaliselt tuleb siis toajaheduse vastu midagi ette võtta. Võtsingi. Panin kummikud jalga, tunked selga tegin ukse lah-lah...ja panin uuesti kinni. Väljastpoolt oli keegi selja vastu ust toetanud ja mingist lahtitegemisest ei saanud juttugi olla. Väljusin ettevaatlikult esiukse kaudu ja läksin ringiga ümber maja sumbates asja uurima. Vastu tagaust oli tuisanud suur hang ja mõte sellele, et nüüd tuleks sumbata tagasi lumelabida järele värava juures tõi eriti teravalt esile momendi, et talv ei meeldi mulle, pole kunagi meeldinud, ega hakkagi meeldima. Noh, aga ilmataat ei küsi kahjuks mu väikest arvamust ja muidu lihtsalt katlamajani ei pääsenud kui tee tuli lahti kaevata. Igatahes ma jään nüüd seda sula ootama, mida nagu peale tuisku lubati.

Home alone

Lõin pesa mõnusalt segamini. Värvin tekikotte ja vaibakaltsu. Teen panipaikades ruumi, uurin mis seisus on toalilled ja parandan katkisi asju. Kangesti tahaks pööningule ka vaatama minna, kas seal oleks mingeid lauajuppe ühe väikese riiuliköksi tegemise jaoks. Pokumees ütles, et ei ole, aga ma ei tahaks teda häati uskuda. Hunnik on suur ja miskit ikka leiab. Mul pole vaja hööveldatud laudadest iluriiulit vaid panipaiga kastituge ja selle võib suvalisest saastast kokku lasta. Midagi seal ikka on. Nii, et ma ikkagi lähen pööningule ka.
Irw, arvuti kuvari tagant tuleb valge sokiga must käpp ja kobab mu sõrmi klaviatuuril. Sass - minu tehiskaaslane.
Ohjah, sellest saaks hea koomiksi.:) Sass peldikupotti vahtimas kui ma kraanikaussi küürin, Sass vaibanarmastesse takerdunud kui vaipa kloppimiseks kokku rullin, Sass õmblusmasina tallalaua all varitsemas kas õmblen või ei õmble, õmblen, Sass vajutuse all, Sass mööda minu selga õlale ronimas, sest vajutuse all läks igavaks, Sass briketikotis, Sass saepurune, Saepuru Sass.:)

Ikka kevade poole...

Palju meeldivaid tundemärke kevade lähenemisest...päikselistel päevadel pole vaja kaminat kütta, sest päike on juba nii soe, et kütab terve alumise korruse soojaks, rääkimata jäisest kangasteljetoast ülakorrusel; pool kaheksa hommikul on juba üsna valge ja mulksutite all kääriv koduvein kõlbab juba päris hästi juua. Kevadekuulutaja selles mõttes, et nii umbes naistepäeva paiku sai alati ikka väiksematesse pudelitesse villitud.
Nädalavahetusel plaanin sügavat sukeldumist vaibamaailma.

Jehhuu, kool läbi!:)

On ikka hea tunne küll.:)
Mida teha kogu selle üle jääma hakkava ajaga? Mnjaa, aeg on kallis asi.:)
Vedelesin eile terve õhtupooliku. Mitte midagi ei teinud. Täielik reläks.
Irw, eksole, anna inimesele lõpuks ometi vaba aega ja ta lööb selle osavalt surnuks.
Luban, et hakkan mõnevõrra tublimaks ja lõpetan pooleliolevad "projektid".
Teen oma aia kataloogi, siis naabrinaiste aiavisandid (ka oma kodu ümbrus peab ilus olema:) ja märtsist vist hakkabki see päris elu pihta. Paar puudelõikust on ka juba pakutud, aga eks ikka lähemad inimesed kõigepealt.
Kuigi lõpuni olid kõik head hinded, siis kaitsmine vajus mul totaalselt ära. On üks niisugune vanasõna: "Poolel teel hobuseid ei vahetata" ja ma olen sellega nõus.
Kui täitsa kristalselt aus olla, siis hakkas juba sügisest vastu aiakujunduse õppejõu vahetamine viimasel aastal. Vana oli küll võibolla olemuselt maavillane, aga igatepidi aus proff ja valdas oma ala. Piirid olid paigas, kõik kindel ja teada. Uus oli võluva olemusega, aga sorry, minul mingit vaimustust küll ei tekkinud. Õppejõuna jättis ta tuulepea mulje, oli hajameelne ning armastas pidevalt tülikaid muudatusi teha. Ma lähen ikka tõeliselt turri kui mul on suvel taimetabel (paari nädala töö)valmis tehtud ja sügisel öeldakse, et oiiii, aga nii oleks palju vahvam, teeme hoopis nii. No ei kilka vaimustusest, eksole. Niisiis, lõpus võtsin need joonised ja värgid üsna vabalt: seletuskiri on ok, läbi ikka ei kuku ja põhiline, et saaks kaelast ära. Nüüd on. Ja asi vask.

Mis meil siin uudist on?

Pole meil siin miskit uudist. Lähen hommikuti tööle ja küsin ikka, et kas mingit uudist ka on? Ah mis uudist! Pole meil siin miskit uudist. Ja nii päevast päeva.:)
Muide, üsna lummemattunult. Päike annab ainsana harvu lubadusi, et nii see igavesti ei jää ja et tulevad ka paremad ajad, kuid kui see talves nii haruldane valgusallikas metsa taha vaob, saab kibe hunditali jälle võimust võtta. Tõeliselt huvitav mis on kevadeks saanud meie budleiast? Ja leviisiast ja Viali priimulast, oh, ja mida arvavad niuksest seninägemata karmist talvest hollandi jalakas ja äädikapuu?
Siinkohal oleks paslik too nutulaul kinni keerata, sest veel tuli umbes 10 sorti meelde, mis võivad ääkoolenud taimede maale kolida. No,see muidugi ei takista mind sel kevadel amorfa seemneid maha panemast. Ikka vaja ise kõik järele proovida.
Kassidest niipalju, et elukoolitus viis Sassi eile koos emaga õue, kus Pokumees poisikest ka mede õuekoerale tutvustas. Koer on vana ja kogend, laskis kõrvad lonti, pani vahevärava alt lõua lumele ja tegi umbes sellise näo, et "oikuiarmaskassibeebi!".
Sass reageeris taolist elukat nähes muidugi sülitamisega, mille peale tormas kohale nuiastunud sabaga emaMuri ja tõmbas koerale pliu-pläu! vastu vahtimist. (Mõnes mõttes on täiesti arusaadav, et koer kasse ei salli - lüüakse lihtsalt selle eest, et oled kollane, karvane ja suur). Paraku ei jäänud kogu kinu korraldaja st. Pokumees samuti karistuseta. Peale koera lahmimist tormas emakass peremehe juurde ja andis ka tolle säärele paar matsu käpaga. Sõnumit ei olnud võimalik vääriti mõista. Ei muud kui mine ja häbene.:)
Aga jiihaa!, kool on kohe läbi. Kaitsmine on teisipäeval ja lõpetamine reedel. Kaitsma peab ikka minema, aga ei viitsi mina eraldi veel lõpetamisele sõita.
Ehk saab selle lõputunnistuse veel hiljem ka mingil moel kätte. Kevadel näiteks, kui "imede aeda" sõiduks läheb.

Unehäire

Unehäire on sabaga, umbes 25 cm pikk ja armastab tegutseda kella neljast kuueni hommikul. Põhilõbustused on omas keeles kilkamine, amokijooks üle magajate, üle voodi ääre ulatuva käe krabamine, täies pikkuses kõri peale sillaviskamine ning liivapaberiga nina poleerimine. Iseenesest on muidugi tohutult armas, kui sulle torgatakse kiindunult näkku tatine nina ja täiskomplekt uhkeid vurre, aga mina olin tööl täna küll täitsa magamata olekus.
Päeval oli muidugi suur tagasitegemise rõõm kui karvavorst ise magada tahtis. Aga me teda väntsuteli, oi väntsuteli.:)

Kuidas inimesed vannuvad.

Tööl oli see päev metsik hullumaja. Spordipäeva puhul paiskus saalis korraga üle mõistuse rahvast ja kõik tahtsid midagi saada. See tähendas muidugi seda, et personalil täiega "vesi kees". Klirina, laste hõiklemismüra ja masina ühtlase ura tasutal tabasin ühe vale hääle, mis tähendas kellegi äpakat: KLIRRRAKI! ja selle juurde kohe kärmelt "P....i, raisk!!!!"
Ütlejaks oli ontlik vanaproua, kes teab alati kuidas peab.
Mul oli täielik Hihihüllatus! ja bling! korraga.:)
Kodus kujunes pärast huvitav arutelu, et mida keegi spontaanselt ütleb kui haamriga näpu pihta lööb või klaaskausi kivipõrandale pillab.
Paistab, et mehed on selles osas üsna tagasihoidlikud, sest vanaisa tavatses öelda "Kuradi kurat!", kaasa ütleb "Perkele paska!!!" ning väimees lihtsalt möirgab vihaselt.
Ise ajasin juhusliku räpaka liigutusega kogemata kadakamarjaanuma ümber ja vandusin "Perrrrse!", hea sõber ja kunstnikuhing ütleb "Oi, pask!"
Juhtusin oma laste käest ka küsima.
Noorem generatsioon kasutab hispaaniakeelset universaalväljendit "Pendejo!" ja ühte maakeelset "karvast". Aga muidu huvitav valdkond. Kas te teate, mida ütleb President?

Multikas

Magaks kohe mõnuga kuni valgeks läheb. Laupäeval ju magatakse kaua. Aga võta näpust!:)
Põrandasfääris toimub tohutu liikumine kord ühes suunas ja siis tagasi. Väikeste usinate käppade tabin tooks (bling!) unesegasesse meelde justnagu Pratchetti kõnelevast pirnipuust kirstu, mille all väga palju jalgu, kuid merisea häälitsused ei lähe selle kuvandiga mitte kokku. See on hoopis meie Saepuru Sass, kes oma hommikujooksu teeb. Ja häälitsus (kinnise suuga pikalt nurr-kruuks!) on selle väikese looma rõõmurõkatused.
Kobin üles, teen tule pliidi alla, väikeste jalgade tabin kolib koos minuga kööki.
Ic, ega rahus kohvi juua ka ei lasta. Väike must peake ulakate silmadega ilmub söögilaua äärele kord ühest kord teisest kohast. Nagu multikas, ausõna.:)

Asjad

Pross

Me ei ole täna need, kes me olime eile...ja kui mõtlema hakata, siis vaatamata sellele, et me ise ja ka väärtushinnangud muutuvad, kanduvad ajavoolus kaasa mõned esemed, milledel on meie jaoks oma võlu. Neil on kas emotsionaalne väärtus, või on nad jaburalt armsa disainiga, lihtsalt kummalised või on neil kaasas mingi lugu. Ja ega neid asju nii palju ei olegi.
Ühest sellisest esemest ma tahtsingi rääkida.
Juhtusin eile üle hulga aja sõrmitsema oma lapsepõlve prossi. See odav laadaehe pärineb eelmise sajandi kolmekümnendatest ja peaks olema tehtud värskeltleiutatud plastmassist ehk nn "kunstsarvest". Sain selle toreduse endale 5-aastaselt. Kui aus olla, siis järjekindla ja sundimatu tüütamise hinnaga.:)
Tädi riidekapp oli tavaliselt lukus ja sinna lasti mind nuuskima ainult pühapäeviti. Riidekapis oli ka teisi põnevaid saladusi nagu näiteks kommid ja õmblusmasin, mida näppida ei tohtnud, kuid üks riiul sisaldas minu jaoks eriti megahuvitavaid asju. Seal oli klaaskauss kõikvõimalike nööpidega, mille põhjas kõrisesid tuhmilt üksikud valged portselanhelmed, kadakamarjad, minu kaks titehammast ja sinimustvalge plaadiga hõbesõrmus, mille kohta tädi mõtlikult ütles, et seda ei tohi praegu keegi kanda. Sõrmus oli suur ja igav, aga äärmiselt paeluvad olid hoopis selle kausi paksud rasked pärlmutternööbid, mille lummavast kumast ma kunagi ei tüdinenud ja naise pea kujuline lõhnaõlipudel HEA lõhnaga. Kuid see polnud kõik. Riiuli vaieldamatu nael oli ovaalne oranz pross, mis oli kaetud värviliste lilledega. Selle prossi pärast tasus mõne pühapäeva jooksul lausa mitu korda too nööbikauss enda kätte manguda. Lõpuks sai tädil vist villand, sest umbes viietuhandenda nööbikausi küsimise peale ütes tädi, et ega ma seda ikka ise enam ei kanna ja võid selle omale võtta. Ning täiesti ootamatult olingi ma aarde omanik.
Ma usun, et nõnda võivad alguse saada nii mõnedki suured kollektsioonid.:)
Mina küll prosse või muid ilusaid asju koguma ei hakanud, aga see asjake...hmh, vahel on seniajani huvitav välja võtta ja vaadata. Niisugune lugu siis.

Imik ja imelised ilmad.

Meenusid vanad head ajad.:)
Kus sai käidud kikivarvul, sest Imik magab. Nädalavahetusel olid lapsed külas. Liisukene areneb lausa silmanähtavalt. Kahe nädala eest oli ta veel palju-palju titem.
Eriti lahe oli ema ja tite dialoog laadis hua?...hua-hua!...heeh!...iik!:)
Üle hulga aja tõusis õuetemperatuur eile 2 kraadini. Õues oli NII soe! Üle hulga aja ka toas üle 20 kraadi. Nauding!
Mille peale kadus meie kass peale pissile küsimist õue ära. Teadagi. Peale paaritunnist närveldamist ja rõduukselt kutsumist läksa Pokumees õue otsima ja avastas nurga tagant teerajalt Muri koos tema vana armastuse Musta Rüütliga. Vastab tõele küll, et kass on 5 m kaugusel, aga ei tee väljagi kui kutsud.:)
Ja sellest ei ole midagi, et Muril puudub talvekarv. Laske mind õue, küll arm soojendab! Minu arust ei ole siin tegemist tavalise seemnedoonoriga vaid neil kahel on lausa mingi eriline tõmme. Sel talveperioodil juba teised pulmad, no tule taevas appi!
Ise maadlen ikka veel oma Luualt saadud köha ja sügavtatitõvega ning üritan santi tunnet laisklemisega tasakaalustada. Vahel õnnestub, vahel mitte.