Olin üksi kodus ja tegin laokile jäänud kodutöid. Koristasin toad, kloppisin vaibad ja viisin pesu kuivama. Sain mina kaks asja üles riputada kui ümber pea hakkas keegi ärritunult õiendama. Oli üks kuri mesilane. Otseselt ei rünnanud, aga andis mõista, et kao siit oma kausiga kus kurat! Ma olen pahaseid mesilasi näinud küll - kui kohe toud ära ei pane, siis lastakse sul elusalt ära minna, võtsn kausi ja läksin tuppa. Tegin pool tundi muid asju ja hiilisin jälle pesupuude juurde. Lootuses, et ärritunud mesimumm on korjele läinud. Ei olnud, ta tuli üsna kohe ja vzz-vzz-vzz mu pea ümber hakkas jälle pihta. Kui ta sõimeldes minu näo ees rippus, nägin, et on tume, suur ja kurja näoga. Seekord...hmh, mis seal salata, lidusin tuppa...hmh, nu väärikas jooks vms. Pahalane oli rõduukseni tihedalt kannul. Kolmandal väljumiskatsel passis ta mind juba rõdul ja ma pidin lõpuks pesu tuppa kuivama panema.
Pokumees arvas, et kuigi seal on kollane ema, on neil mummidel nüüd aeg päris mesilasse kolida. Ja kohe järgmisel varahommikul nad läksidki.
Praegu on aias kaks leebet peret, üks puhas kollane ja teine hallikirju kollane.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment