Aasta viimane päev

Miinus 2,5 kraadi külma ja õhuline lumekord aias. Ikkagi talv.:)
Ja teoreetiliselt peaks päev juba kuus minutit pikem olema kui jõulude ajal. Mis on väga armas.
Aga nüüd peaks nagu selle aasta kokku ka võtma.
Eelmine talv oli suhteliselt staatiline vegeteerimine. Või mida sa ikka niiväga aretad kui lumi lõuani ulatab. Tööle-koju, ühest raamatuaugust teise ja vaibast vaibani.:)
Kevad oli äärmiselt huvitav liiliasibulate ajatamise ja aias uute kevadlillede avastamise koha pealt. Suvi tõi palju põnevat iiriste, liiliate ja uute püsikute osas. Vihtade tegemine oli suur ja tõsine töö ning selle peale kulus kenakesti aega. Samuti polnud tööpuudust põhikorje ajal. Eks laiseldud sai ka, aga suvi ongi laadimise aeg.
Suvise suure tööpakkumise ütlesin ära. Projekt oli metsikult huvitav ja ilusa koha peal, kuid juba alguses kogunes selle töö ümber niipalju jama ja eetrimüra, lubadused ei kehtinud ja tööandja otsustas kogu aeg tingimusi ümber. Peale neljandat tasuta konsultatsiooni ütlesin, et te peate endale mõne teise (totaka)vaatama kes selle asja ära teeb.
Pealegi oli püsitöid oma ja Printsessi aias ning septembris natuke ka Pirital.
Oktoobri alguses tuli järgmine suur ja huvitav maastikukujunduse projekt, mille teostamine pehmes sügises oli nauding ja väljakutse ühekorraga. Loen seda meie töödest kõige suuremaks ja töömahukamaks. Samas ka kõige huvitavamaks.
Olme poole pealt oli aasta parim otsus põhitöökoha vahetus ja kõik mis sellega seondus.
Autosõit on raske katsumus, aga sellegipoolest olen väga rahul. Uskumatult hea auraga ja stressivaba töökoht. Töö on huvitav. Missa hing veel tahad?:)
Ma ei tea kas negativism on eestlasele lihtsalt omane või külvab keegi meelega rahva sekka müüte a la teemal, et kui oled üle 50, siis võid endale vaikselt hakata mulda peale kraapima, sest mingit asjalikku rakendust sa selles vanuses endale küll enam ei leia. Ja mitte vähesed kipuvad olema sellisel arvamusel. Nojah, samas...kui korraldada säherdust uuringut endise kolhoosikeskuse servas, võibolla siis olekski liig midagi rohkemat loota.:)
Suurlinn suisa külje all ja MIS MÕTTES ei leia tööd!
Igatahes kui keegi tunneb, et on "rööpaisse" kinni jäänud, siis soovin südikust sealt välja astuda. Pagana hea tunne on pärast.:)

Varem või hiljem jõuab iga lillehoolik lõpuks ikka orhideede juurde välja:)

Kappasin mullapoodi, ostsin tänuga unistuste fondile mõeldes orhideemulda ja muud lillevarustust ning veetsin õndsa pärastlõuna uute hoolealuste sisse seadmisega.
Kastsin, väetasin, uurisin ja imetlesin, tõstsin kitsa poti omanikud suuremasse eluruumi ümber jne jne.
Uued kuukingad on võrreldes vanaga ikka olemuselt väga erinevad. Alates õite värvist, kujust ja lõpetades lehtedega. Suhteliselt algaja orhideehuvilisena oli põnev võrrelda. Üks kuuking on omapärast kollakas-roosa-beezi karva uskumatult paljude õievartega ja teine meenutab suurte vahajate õite ja intensiivse värvuse poolest mõne võõra planeedi floorat. Vana orhidee lehed on ülipaksud, hallikasrohelised, lihakad ja meenutavad kujult keelt, uute lehed on püstjad, mitte niiväga paksud ning rohelised.
Potiaia neljas kaunitar on väärisdendroobium (Dendrobium nobile), kelle õitest moodustub varte ümber delikaatselt lõhnav valge õhuline shaboo ja viies imeline on vastupandamatult lõhnav väikeste tumeroosade õitega dendroobium `Berry Oda`.
Kuues orhidee on kevadel tulnud ja äsja õitsema puhkenud ludiisia, kellel napib ilmselgelt valgust. Pikad õievarred küünituvad jaheda aknaklaasi poole, aga päikest pole veel tükk aega. Ja seitsmes aare on eelmisel talvel tulnud cattleya, kellele kevadsuvel ilmus kaks suurt roosat muinasjutuliselt lõhnavat õit. Praegu kasvatab ta suhteliselt hasartselt uusi lehti.
Kassid suhtuvad orhideedesse õnneks nagu tapeedisse. Neis ei näikse nende jaoks midagi ligitõmbavat olema. Hmh...või mäletavad targad loomad kuidas roosa suss lendab, sest lilled on kutsikast peale kõva tabu olnud:).

Bändikas

Eile oli imeilus päev.:)
Ja ei saagi muidu kui käin iga natukese aja tagant oma uut talveaeda imetlemas, tänu südames. Niuts, nii...võrratu.
Bändikas oli aus. Oli ka üllatuslikke momente. Kui kõik lõõtsamängijad parajasti köögis olid võttis toas üks karmoska loo üles. "Missasja?" jäi R. kuulatama "Aha, see on vist Lilka". Aga tuppa vaatama minnes selgus, et Lilka mängib hoopis kitarri ja karmoskalt tuleb Pokumehe uus lugu. "No kui kümme korda kätte oled võtnud, siis hakkab midagi juba justkui tulema ka." nentis Poku juhtunut.
Tseti "radiaator" oli vahepeal täitsa ära taltsutatud ja mängis Tseti käes väga ilusasti "Nõianeitsit".
Viisipidamatuna kuid siiski tulise fännina olen nende vanade armsate lugudega nii kokku kasvanud, et kui pole tükk aega bändikat olnud, siis kisub videoid vaatama ja netist sarnast muusikat otsima.
Õues endiselt hea soe. Sooja on kolm kraadi ja vihmane.

Pühade tunne

Kuidas ta kellegile peale tuleb, aga minaisikule hakkab see päris pühade tunne kohale hiilima alles millagi peale jõule. Jõul mõjub tavaliselt siukse paraja sundtüütu kohustusena ja seostub kõva tööpäevaga köögis, mis on seestunud ilmselt eelmisest elust. Eimidagi toredat. No ei pea ma midagi sellest jeesulapsukesest ega hardast kärast tema ümber. Kuidagi jubedalt ameerikalik on kõik see wärk. Eriti tugevad paralleelid veel tänavu kui muru aias veel kasvab jne.:)
Paar päeva on olnud nüüd tõepoolest niuksed päris pühadesed küll. Kevad ei ole enam mägede taga (ainult 2,5 kuud:), kõik koli kenasti ära koristatud (imelik, et elamine ikka nii palju koli tekitab:), lapsed ära kingitatud ja paar päeva täitsa vaba voli teha neid asju mida hing ihkab. Ilusate asjade ja heade söökide tegemise aeg. Naudingute kaitseala.:) Tegin eile punast villast vaipa. Valmis veel ei saanud, aga natuke võis kangaspuude vahelt juba piiluda, et misuke ta siis tuleb. Kaltsuvaibad on muidu puhas taaskasutus, kuid nende hulgas on ka "aadlikke". Villase punase vaiba jaoks tuleb materjali koguda...hmh...vist oma 10 aastat.:) Kuna ma varem punast villast kaltsukat teinud ei ole, siis, nojah, tuleb välja, et neid kerasid on tõesti niikaua ühest kohast teise veeretatud enne kui nad hakkasid ühes kilekotis nagu rohkem koos olema ja siis juba ideeks vormusid. Nojah, eks värvieelistused ka. Varem polnud ma lihtsalt üldse punase fänn.
Eile õhtu oli kokkamise päralt. Pokumees tegi maksapasteeti. Sellist mida teevad peakokad klassikalise muusika saatel ja mille sisse käib porgand, muskaat ja muud peened maitsed. No selline...hmh...pasteetide ülemlaul. Mina tegin vana hea retsepti järgi sharlottat. Täna on "two in one" ehk siis selle aasta viimane bändikas ja selle varjus natuke sünnat ka. Õues on 3,7 kraadi sooja ja sajab vihma.

Imelike ilmade rekord

Õues on pluss 7,5 ja tuul huilgab endiselt korstnas. Õhtul läks meie tänaval tunnikeseks isegi elekter ära.
2009. aastal oli samal ajal paksult lund ja stabiilselt 4-5 kraadi külma.
2010. aasta pühadevahe kippus ekstreemiks. Oli samuti torm kuid tormiga kaasnes ka palju lund ja aias rinnuni ulatuvate lumehangede vahele rajatud kõndimiskaevikud tuiskasid iga öö täis. Tee katlamajani koos labidatööga kestis 1,5 tundi ja miinus 10-30 oli õues jumala normaalne nähtus. Ja tänavu...noh, et kui olen imestlemise lõpetanud ja kui viimaks valgeks läheb, siis peaksin siiski minema ja natuke rohima, sest muidu ei paista lilled enam umbrohu seest välja.:)
Ja kannikesi peaks ka tuppa tooma, teoreetiliselt peaksid nad selliste ilmadega veel õitsema.
Mõeldud - tehtud, käisin ja rohisin.
Õieotsingute käigus selgus, et leidub vaid õietuid väikseid kannikesetaimi. Küll aga üllatas kollane krookus, kelle leheotsad pikalt mulla alt välja sirutunud umbes sellise mõttega, et kui päikest ka saaks, hakkaks nädala pärast õitsema. Nägin ka ühte tulbiotsakest. Väga efektsed ja talvemõttestki täiesti puutumata olid igihaljad tipmine puksrohi, ibeeris, väikese igihali sordid, läiklehine mahoonia, sinililled koos suurte õiepungadega, metspipar, aed-liivatee, kevadik, nõmme-liivatee ja osad madalad kukeharjad. Kenasti eksponeerisid oma lehtset ilu ka kopsurohi ja iminõgesed. Hoolimata südatalvest ei ole kogu aed jõhkralt ära võetud vaid elab oma elu vaikselt edasi. Kevadeni on kolm kuud. Tagasihoidlikuks kütteks on kulunud umbes kaks ruumi puid.

Torm

Kuus kraadi sooja ja metsik tuulemühin ümber maja. Samas...ka mitte mingi hüpersupertuul, sest väljast justnagu raginat pole kosta olnud ja ümber aetud ka midagi ei näi olevat. Kuigi pime veel. Vbl mets juba pikali.:)
Paari-kolme aasta tagune torm murdis poole kilomeetri kaugusel metsas 10-15 cm jämedusi mände nagu pliiatseid. Jõhker jõud, hea, et säherdune alevikku möllama ei tulnud.
Eile oli jõulu esimese püha puhul hall kenasti maas ja külmunud veepärlid rippusid kunstipäraselt võrkaia igas ruudus. Kui päike ägisedes veidi kõrgemale tõusis, siis need sätendasid. Aga ega toda võlu kauaks ei jätkunud, sest selge taevas asendus umbes poole tunni jooksul laushallide vihmapilvedega, kust hakkas soppa sadama.
Samas on tormid-tuisud ettearvamatud ja mitmekümnekraadine temperatuurivahe võib olla tundide küsimus. Kuus kraadi sooja jõuluajal! Jee! Armastan iiri talve!:)
Kuigi...peenrad rohetavad juba täiesti rahurikkuval moel. Jabur on, aga veidi rohima peaks tõesti. Talirohimine.:) Mõnel valgemal päeval võtan selle ette.
Torm jätkub. Kena hele päev koos fantastilise päikesepaiste ja tuule rammingute all nagisevate seintega.

Külmalaine.:)

Tervelt miinus 4,6 kraadi!
Jõul oli tagasihoidlik ja rõhuasetus sellel, et pigem endal hää oleks, mitte vanadel kommetel. Üks päkapikk tõi öölambi ja teine pikendusjuhtme selle jaoks ning asi vask.
Täna peaks olema turupäev ja natuke vaibatamist ning homme saab hakata kartulivorsti tegema.
Ees on tervelt kaheksa vaba päeva. Jee!:)

Jõulurahu

Nädala lõpp, aasta lõpp, puhkus, jee!:)Maandun kodus, panen tule koldesse, teen suure tassi tshillikakaod ja poen paksu põneva romaaniga põhku. Väljas puhub õela moega põhjakaarte tuul, kuid toas on hea soe. Härra Tibu kikerdab kamina ees nagu lõkkepatareiga biorobot, et iga viimsegi vurru-saba-käpakarvakesega võimalikult rohkem soojust talletada. See on omamoodi koomiline ja samas ka ilus. Loodus ei raiska mitte midagi ära, kõik läheb täie ette. :)
Kui kamin kustub, hakkab kass teisi soojusallikaid otsima. Istub natuke läpaka venilaatori ees köögi laua peal, aga seal on igav ja ventikas on väike ka. Siis vaatab pika silmaga kuidas Proua Muri korvis põõnab. Teadagi, mida sealt öeldakse. Omal ajal oli ju tore pesamunana ligi aastajagu emapiima peal olla, kuid võõrutamine tuli järsult (ja meenutas kickboksingut)ning Proua Muri läheb praegugi närviliseks kui teine tema selja taha sooja üritab pugeda. Härra Tibu võngutab lausa saba. Brr! Muri on karm mutt. Lõpuks poeb soojaotsingutel kassiisand toolil vedeleva sulevesti sisse, kukub koos sellega tuhmilt põrandale ja jääb viimaks ometi rahule. Ka perenaine saab rahus raamatut edasi lugeda, sest täna rohkem midagi naljakat enam ei juhtu.

Pööripäev

Jõululaupäeva paiku tõuseb päike midagi umbes 9:11 ja loojub 15:26. Aasta viimasel päeval tõuseb päike 9:10 ja loojub 15:35. Nädalaga tervel kuus minutit valgust juures!:)
Kui kukesammu võrra, siis on see talvine kukk ikka üks väga pisike lind.
Hetkel külma miinus kaks ja auto jääs.

Öökülm

Täna hommikul öökülma miinus 0,6.:)
Eile oli imeilus hele päev fantastilise päiksetõusuga ja sellevõrra ka õhtul kauem valge. Sai haruldasel kombel isegi valges koju. Tänaseks lubati samasugust. Muidu on pimedas minek ja pimedas tulek.
Tõepoolest sajab palju. Sedakorda ei ole see olnud õnneks lumi.
Jõul peaaegu käes. Polegi väga hirmus.:)
Paari päeva pärast hakkavad päevad pikemaks minema.
Ilmaennustajad on hakanud areldi rääkima soojast talvest, kuid esialgu tõmmatakse siiski veel joont selle talve järgi kus jõulu aegu lumi maha tuli ja siis muudkui tuli kuni kevadeni koos paksu külmaga. Tänan väga! Sellel lumeta talvel kus vahepeal natuke ka külmetab pole mitte midagi viga. OHuvitav, kas omavalitsused saavad nüüd ületalve rikkaks, sest pole vaja hullu raha koppade, sahkade ja lumeveo peale raisata?

Vihmane, soe.

Käisin pimedal verandal ilma nuusutamas. Temperatuur pluss kolm, metsa niiske mühin, puudelt ja katustelt langevate vihmapiiskade ksülofon, märja kuluheina lõhn miinus kaks kassi, kes koos minuga samuti sooja detsembrit kaifivad ja igal võimalusel nelja seina vahelt õue volksavad...Et varsti jälle tagasi olla, sest tuuled on õelad ja vabadus vabaduseks, kuid magada on toas parem.
Kangesti kisub kangastelgede juurde, kuid aega ei ole. Proovin siis jupikaupa, et tunnike siit ja teine sealt. Suve jooksul on palju huvitavat materjali kogunenud, mis kõik katsetamist ootavad. Töömahukatest tellimustest olen ära vingerdanud, kuid kahest villasest kaltsukast ei suutnud ära öelda, oli endal ka väga huvitav teha. Täiesti äraproovimata ja sümpaatne materjal. Võiks öelda, et lausa luksuslik...pehmed elastsed meriinoribad vaheldumas ausa villase, mohääri, kashmiiri ja angooraga. Tuli mõnus kerge ja vetruv tekstiil. Muidugi võtab niisuguse koguse väärtmaterjali laekumine paar aastat aega, sest kõiki värve ju kokku ka ei summi. Hallid, kollased, beezid, must, valge said ühte virna ja punased teise. Hmh...kummaline, paistab, et siniseid ja rohelisi (külmades toonides) villaseid esemeid nagu üldse ei esineks. :)
Toaküpress on aastaga ligi 10 cm pikemaks kasvanud ja kui ta kummuti peale tõsta, siis peaks saama kuuseks maskeerida küll. Liiatigi on selle aasta pühad nii argipäeva vahele litsutud, et ei erine tavalisest nädalavahetusest.
Ludiisia tahab vastupidiselt teistele orhideedele täiesti ühemõtteliselt kasvada mullas.
Vähese mullaga segatud orhideesegus tundis ta ennast terve suve suhteliselt nigelalt. Sügisel istutasin ta komposti. See mõjus positiivselt ja üksteise järel hakkas lihakatest vartest õiekobaraid sirutuma. Praegu on kaks avanenud ja kolm ootab järge.
Kattleya keiki läks kasvama, samuti ka väärisdendroobiumi oma. Orhideed on oivalised.:)

Jõul

Novembri alguses läks tõsiselt lahti - igal pool jõulukulinad müügil, päkapikud, põhjapõdrad jne. Detsembri alguses asi süvenes - raadiost paisati eetrisse üks jõululaul teise järel, ainsatesse vähegi vaadatavatesse seriaalidesse ("Vahelevõtja" ja veel mõned) hakkas vaikselt siginema jõulukaunistusi ja lõpus keerasid peategelased puhta jõululainele (loe: ära). Sellega asi loomulikult ei piirdunud. Delfi naistelehele hakkasid ilmuma pastakast imetud nupukesed teemadel "Üksildased jõulud", "Kuidas olla ka ilma pereta jõulude ajal õnnelik", "Kõige jubedamad kingitused, mis te olete jõulude ajal saanud", "Mis jõulukaunistused teie majal on" jne. Ühesõnaga, muret kui palju.
Ma ei mõista seda metsikut eufooriamürinat mis igal aastal jõulude ümber toimub. Seda pakipaanikat, seda vanade ameerika häppiendifilmide näitamist jõulunädalal "Kõva pähkel", "Beehoven", "Politseiakadeemia", "Home alone" jne. Läänestumine?
Küünlatuli on talvel kõige ilusam asi, põhjamaalaste päikesemeenutus jne, aga mis see jõululaps siia puutub kui tegelikult olla ta (siiski reaalis eksisteerinud isikuna) sündinud kas märtsis või teise versiooni järgi millagi suvel. Mitte mingil juhul aga talvisel pööripäeval.
Ma olen häppi, et on (tavaliselt ikka on) mõned vabad päevad, et saab teha hobiasju, et saab ennast laadida, et päevad hakkavad pikemaks minema, et kevadeni on jäänud vaid kolm kuud, et meil on see tore iiri talv seekord ja et...ic, aias kannikesed õitsevad.:)
Kui see jõul nüüd ka mööda saaks, siis oleks päris tore kuni uue aastani kodus mõnnatada.:)

Palun õue!

Pole õrna aimugi kuidas kasvab kassidele külge taktitunne, aga ka Härra Tibu on õppinud öösiti mitte laamendama. Kui ikka öösel välja tahetakse, siis ei mäuguta enam koleda häälega ega hüpata une pealt makku vaid küsitakse õue üpris naljakal moel.:)
Voodisse ilmub pikk raske kassikujuline palk, hakkab jalutsist tulema, litsub ennast kahe magaja vahele, vajutab teki lohku ja venitab end kuni on peatsis väljas, siis lööb nurru lahti. Mõte on umbes selline, et no üks neist peaks nüüd ometigi kargud alla ajama. Ja ega ta väga mööda panegi.:)
Jõul läheneb kiirrongi kiirusega, õues on pluss 3, kartulivorst veel tegemata.

Unistuste detsember

Päike (niru ja kahvatu, kuid ikkagi päike) paistab (loe: küünitub hädavaevu poole ketta jagu üle metsa ja kukub varsti õlletehase taha, aga vähemasti on päev hele. Näeb värve ja pole vaja keset päeva tuld toas põlema panna. Minu lemmikdetsember!:)
Õues on pluss kolm kraadi sooja, mitte mingeid lumemägesid ei ole, küttepuud panipaigas kõik veel alles ja tänaval võib libisemist kartmata ikka veel pika kindla sammuga käia.
Äkki tõesti see talv veab?
Äkki ei sajagi maha tervet himaalajatäit lund, äkki on jumalad järele mõelnud, et nii ikka ei lähe mitte ja...
Kui nüüd keegi talvepuhkuse võttis, et saaks iga päev palju suusatatada, siis ta pole vist tõesti kuigi rõõmus, aga mina olen häppi. Täiega.:)

Jalgratta avastamine

Kõik algas tegelikult Punsli elist.

Kõik teavad Lutsu "Kevade" Paunvere vana apteekri nõrkust "punsli eli" vastu. Aga mis on Punsli eli, ehk millest koosneb, seda pole täpselt teada. Lutsu raamatust võis lugeda, et jook oli niikole kibe, et karmimatelgi vedas lõua viltu.

Punsli õli olla tegelikult endisaegse valmistaja järgi Kunzeli eli. Pärit Riiast. Algselt välispidiseks kasutamiseks mõeldud vürtsikas segu(võimalik, et see võis olla ka Riia palsami aluseks)on ammune apteekrite naps. Lätlased räägivad, et retsepti teadja suri ära ja peale seda olla algne palsam ära lörtsitud, et ehk siis tehakse nii nagu keegi oskab.
Millest koosneb? - Puhas piiritus + droogid. Väidetavalt oli 9 komponenti.

Minu elu esimene kokaraamat, millega suures lugemisnäljas (umbes 6 aastasena) kokku puutusin ja selle ka läbi lugesin, oli trükitud gooti kirjas, välja antud 20 sajandi alguses ja lausa kubises igasugustest põnevatest roogadest, millest kuuekümnendate lapsed undki polnud näinud.
Pooltest maitseainetest ega lisanditest loomulikult ka mitte.
Mul on meeles, et seal kasutati lõdval randmel selliseid väljendeid nagu kookoshelbed, mandlipiim, martsipanimass, tüümian, fenkool, pomerantsikoor, potas, põdrasarvesool jne
Nüüd ei ole kookoshelbed ega tüümian enam müstika, kuid pomerantsi kohta olen suhteliselt pealiskaudselt arvanud, et ju ta mingi apelsin on. Kui juba vanaaegsete raamatumõistatuste väljauurimiseks läks, siis ikka sama soojaga edasi...:)

Vikipedia ütleb, et:
Pomerants ehk mõruapelsin on pomerantsipuu (Citrus aurantium) vili.
Väikse apelsinitaolise ereda oranžikas-punase vilja liha on mõrkjashapu ja ei sobi töötlemata söömiseks. Mehhikos lõigatakse viljad pooleks, soolatakse, kaetakse terava tšillipastaga ja tarvitatakse lisandina liha kõrvale.
Mõruapelsinidest valmistatud marmelaad on eriti populaarne Inglismaal, Šotimaal ja Lõuna-Aafrikas.
Hispaanias maitsestatakse mõruapelsini mahlaga kalaroogasid. Yucatáni poolsaarel kasutatakse mahla veiniäädika asemel ja Egiptuses valmistatakse sellest veini.
Vaikse ookeani saartel kasutatakse purustatud vilju ja lehemassi seebi aseainena riiete ja juuste pesemisel. Sansibari ja Pemba saarel küüritakse mõruapelsinidega põrandaid ja metallnõusid.
Pomerantsi koorest pressitud pomerantsiõli sarnaneb apelsiniõliga, kuid on mõru ja seda kasutatakse kompvekkide, jäätise, küpsetiste, tarretiste, närimiskummi, limonaadide, likööride ja ravimite valmistamisel.
Pomerantsipuu puit on valkjas või kahvatukollane ja kõva. Seda kasutatakse mööbli valmistamiseks. Kuubal tehakse pomerantsipuust pesapallikurikaid[

Potas ehk kaaliumkarbonaat ehk tuhasool on kaaliumi ja süsihappe sool. Kasutatakse kohevates küpsetistes kergitusainena. Sobib mee- ja siirupikookide tainasse, mis sisaldavad kerkimiseks vajalikke happeid.
Potasega valmistatud tainad vajavad pikaajalist seismist ehk laagerdumist. 1 kg jahu kohta arvestatakse 1-2 tl potast. Potast on soovitatav lisada koos põdrasarvesoolaga, siis kerkivad mee- ja siirupikoogid paremini ja on maitsvamad.
Keemiline valem: K2CO3

Põdrasarvesool e. ammooniumkarbonaat (E 503)

keemiline valem (NH4)2CO3

Põdrasarvesool ehk ammooniumkarbonaat ehk süsihapuammoonium sobib eelkõige õhukeste/lamedamate küpsetiste valmistamiseks, mis küpsetamisel tugevasti läbi kuumutatakse. Lahustub küpsemisel süsihappegaasiks ja ammoniaagiks. Umbes 60C juures eraldub ammoniaak, mis paksudest kookidest hästi välja ei pääse ja jätab neile ebameeldiva maitse.
Varem tehtigi jahvatatud põdrasarvest, moodsa küpsetuspulbri eelkäija.
Enne kasutamist hõõrutakse põdrasarvesool peeneks, sõelutakse jahu hulka või leotatakse vedelikus.
ASENDAMISEKS: 1 tl põdrasarvesoola asemel 1 tl küpsetuspulbrit (sarnane, aga tulemus ei pruugi olla sama habras ja õhuline) või 1 tl küpsetuspulbrit ja 1 tl söögisoodat.

Esimene lumi läheb ikka aia taha

Eile hommikuks oli kogu lumi ära sulanud. Kiikasin korraks aeda, et kuidas lemmikutel ka läheb. See oli viga. Novembrikuu jooksul (oktoobris alles rohisin) on umbrohi jälle rohetama hakanud. Nii fanaatik ma ka pole, et detsembris rohima hakata, aga kange kiusatus oli küll.:)
Uskumatu, kuid mõnede lume all olnud taimede pealsed olid loogikavastaselt veel täiesti rohelised. Nagu näiteks udupeen iiris paraadpeenras jne. Üldiselt, pikalt külmas vihmas lailatada polnud tore. Eile oli vihm, täna hommikul miinus 2,5 külma ja kuuvalgus.

Lihtsalt üks laupäev

Tilgutasin just püretist Mohri soola katseklaasi ja segu oli juba värvi muutmas...kui midagi vastu akent mütsatas. Vihmapiisa jaoks oli see ilmselgelt liiga suur ja ma ärkasin. Oh kõrvad ja karvad...härra Tibu oli õhtul õue ununenud! Seda ma mõtlesin läbi une, et millegipärast ei olegi jalgade peal seda sooja kõrvadega tellist.
Õues sajab vihma, kogu uhke lumi sulab ludinal ja sooja on 1,2 kraadi. Kohutavalt palju uljasõiduõnnetusi, sest olevat libe.
Eilne tuisk polnud tuisk ega miskit, lihtsalt uhke nimi, pisut lumepudi ja tugev tuul.

Härra Tibu tubased meelelahutused

Kuna õues pole tükk aega enam midagi toredat teha, siis on kasse palju toas näha. Vedeletakse siin ja seal kus uni parajasti juhtus maha rabama. Süüakse, otsitakse meelelahutust, aga eks neli seina ole neli seina ja kõik nendevaheline juba ammu ära avastatud. Kui on eriti sigaigav, siis ronib Härra Tibu kuskile kõrgemale kohale (trepile) ja hakkab seal laulma üksildase kassi laulu "keda mitte keegi ei armasta ja kellel lastakse igavusse surra". See on nii kole hääl, et kõik hakkavad üksteise võidu talle oma teenuseid pakkuma. Tibu, tule, mängime küpsise vaiba alla peitmist, jää ometi vait, hakkame maadlema jne
Aga kui keegi üksilduselaulust välja pole tegemas, siis kangutab Härra Tibu vannitoa ukse lahti ja lipsab sinna sisse. Kui kass kadunud ja uks poikvel, siis on teada kus ta on. Tavaliselt võib leida mehikese sealt kõrvad torus süvenenult nurka vahtimas ja käpaga kobamas. Vannitoas tuiab ringi niiskuseputukaid ja ilmselt on nende kulg kassi terasele kõrvale kuulda. Mõnes mõttes meenutab see tegevus kalastamist.:) Kord oli ta tabanud suure ämbliku ja veeretas sellest väga süvenenult pallikest. Eks lootus ka seekord midagi nii suurt ja toredat kinni püüda ongi see, mis Härra Tibu ikka ja jälle vannituppa veab.
Teine tore tegevus on plastikust põrandaharja närimine. Selleks on vaja harjastepoolne ots keset tuba tirida ja siis saab tükk aega närida.
Noorepõlve sigadused on unustatud ja unehäiretega Härra Tibu enam ei tegele. Paistab, et kassid saavad täiskasvanuks umbes kahe aastaselt (esimeste taktitunde tunnuste ilmnemine Härra Tibu jõulise loomuse juures).
Nii, et ööd on meil siin nüüd vaiksed.
Ludiisia on hämarate päevade painel hirmuäratavalt pikaks veninud ja avas esimese õie pikast valgest tõlvikust.
Nüüd pole enam palju jäänud, juba kahe nädala pärast hakkavad päevad jälle pikemaks minema. Lubatud tuisk pole meieni veel jõudnud, väljas on üsna tüüne pimedus, kraadiklaas näitab miinus 1,6.
Kui eelmisele aastale mõelda, siis oli superpurgaa Monika selleks ajaks me majakese juba amuu lume alla matnud ja miinus 18 oli igapäevane temperatuur. Aastad pole vennad.

Talve hiiliv algus

Miinus 2,5. Verandatrepp on märg, maapind kohati mustab, aga lumi on aias alles. Eile õhtul sadas suuri räitsakaid, mis vesisele maapinnale lärtsatasid.
Hoolimata lörtsist oli eile ilus õhtu.
Koduhaldjas tegi selle koleda ilmaga uut aeda, aga nüüd on juba lõpusirgel ka.
Käisin peale tööd Solarise keskust uudistamas. Ilus disain, treppidel kreeka vaasimaalide kehaga kaks noormeest liibuvates spordiriietes mängimas kahe õhus heljuva ning puldist juhitava heeliumiga täidetud robotkalaga, toiduosakond oli suhteliselt hästi varustatud, aga kallis. Verikäkki oli viite sorti. Koogivalik ja joogivalik oli muljetavaldav. Nii, et enne küllaminekut tasub sealt küll läbi astuda, aga igapäeva toidu ostaks siiski odavamatest kohtadest. Raamatupoodi eile ei jõudnudki. See peaks seal ka päris suur olema.

Lumine teisipäev

Eile õhtul siis sadas ja miskit jäi ka hommikuni maapinna uuretesse pidama. Välja vaadates on igatahes täitsa lumine (miinus 0,3). Enne päris lumesid on veel üks töö - väiksed õunapuud hiirte eest sisse pakkida ja siis ta võib tulla. Kaks päeva pole sõitnud, aga ma pean tunnistama, et autoga on teekond tööle-koju küll seiklusrikas, kuid mugav. Roikusin eile koju tulles 2 tundi bussigraafikute ja ummikute segadikus. Selle asemel, et pool tundi närvitseda ja selle ajavahemiku pärast juba kodus olla.:) Kui ma peaksin valima, siis ma valiks auto. Nüüd juba küll. Kuigi ebakindlus on ikka veel suur.
Kuna aed elab kevadeni oma elu ja mina sellesse eriti sekkuda ei saa, siis võib südamerahuga ühest "raamatuaugust" (vrdl väljend "must auk") teise astuda. Tõin raamatukogust jälle umbes viis kilo ja enamus on läbi. Kerged klotsid, üks oli tegelikult loetamatu ka, panin peale 50 lehekülge loetud raamatute virna ja mõtlesin, et miks keegi üldse viitsib nii halba raamatut tõlkida ja siis pärast veel kirjastada ja.
Aga oli üks täitsa hea ajalooline stoori egiptuse edukaimast naisvaarao Hatsepšutist. Paul Doherty, "Ra mask". Seni on minuni jõudnud egiptuseainelised raamatud olnud sentimentaalsed suhtelalinad, välja arvatud muidugi vanad head "Sinuhe" ja "Vaarao".
"Ra maskis" nautisin väga taasloodud vana Teebat, delikaatseid ehete, mööbli ja kostüümide kirjeldusi, efektseid stseene surnute linnas ja vaenulike sõjavägede üksteise kallale prantsatamist. Tõsihea raamat...kuni (teate ju seda luku kinnitõmbamise heli, mida filmides kasutatakse kui miski hea asja ära rikub:) lugu jõudis hoogsas rütmis Suure Lahinguni, kus 20 000 tuhandeline Hatsepšuti sõjavägi nottis raevukas lahingus ja kuninganna eestvedamisel maha enamiku mitannide sõjaväge mis oli 2 korda suurem. No juhtus nii. Ehk olid vaenlased kõrbes liiga pikalt marssinud, ehk tegid mitanni väejuhid vigu, ehk olid jumalad kuninganna poolt, kes teab...See selleks, aga siis tuli see koht, mis polnud enam tõepärane.
Kuninganna käskis langenud vaenlaste peenised maha lõigata ja võidu märgina koos sõjasaagiga Teebasse saata. Siin pani mu loogika piduri. Kui osa vaenlasi pääses veresaunast, siis palju võis langenuid olla? 20 000? 25 000? Ok, oletame, et üks ühik kaalub eraldatuna 100 grammi, kümme ühikut on kilo, sada teeb kümme kilo, tuhat sada kilo, kümme tuhat tonni ja kakskümmend viis tuhat kaks ja pool tonni.
Vedada kaks ja pool tonni roiskuvat liha lahingupaigast nädalapikkuse teekonna kaugusel asuvasse Teebasse...endast täiesti väljas raisakotkaste pilv stabiilselt pea kohal.... no ei ole reaalne.:) Siin pani kirjanik vist puusse. Efektne, aga väheusutav.
Samas kui lahingus ellujäänud muulade, kaamelite ja eeslitega tuli koju vedada ka oma sõjaväe haavatud ja sõjasaak.
Aga raamat oli hea.:)

Detsember

Plaanime suurt invasiooni turule. Vorstisoolikad, hea jõulupraad, suurte aukudega odav ja maitsev juust, gruusia päritolu taimsed maitseained, astelpaju- ja linaseemnepulber talviseks dopinguks (meega segatult moodustub kommilaadne amps), koos kestadega päevalillehalvaa (rämedalt hea), kuivatatud ingveripalad ja muud asjad, mida mujalt ei saa kui turult.
Olen tööl õpipoisina jõudnud kuuenda katseni. Kõige rohkem meeldib mulle katsete juures see peaaegu rituaalne käeline osa materjalidega, arvutisse sisestamine on ka sümpaatne (programm teeb mustad arvutused ise:), kõige keerulisem on käsitsi arvutamine ja need valemid, valemid, valemid...Ühesõnaga, puhas füüsika, mida peab ka oskama (näiteks selleks puhuks kui elekter ära läheb:).
Pluss o,8, sajab. Loodan, et see on vihm.

Kohanemine

Lillesõltlasele on talv suur katsumus. Peale 15. novembri öökülma oli jokk. Nojah, nii peabki. Loodus jne. Aga ees on tervelt neli pikka kuud ilma botaaniliste lemmikuteta. Mõnevõrra annavad leevendust orhideed. Pintsakutriibuliste sametiste lehtedega ludiisia on kasvatanud hiigelpikad õievarred ja avab täna esimesi õisi. Mõeldes kapipealse aia suurendamisele, võtsin cattleya taime eraldi potti ja kevadel saan selle vahetada ilusa kollaseõielise ontsiidiumi vastu. Kuuking lõpetab suurte pingutustega õitsemist. On näha, et viimnegi kui õis on luitunud ja näinud kõiki selle suve päevi, kuid ikka veel maha ei lange. Samas on vana õievarre küljes näha uute õievarte algmeid, nii et kevadel jälle uue hooga.
Loomulikus olekus ongi vist nii, et kuuking tahab rippuda. Ma ei ole viimaseid õievarsi üles sidunud ja need on olnud metsikult külluslikud (see suvi ühel taimel üle 20 õie).
Väga põnev oleks ka mõnd teist värvi kuukinga kasvatada.
Nii, et ei ole päris sedasi, et võeti käest kogu aiailu ja anti asemele...hmh...rool.:)
Uus töökoht on väga hea auraga ja sinna on hommikuti lausa rõõm minna.
Härra Tibu õpib taktitundeline olema. Täna ärkasin pehme õrna põsepai peale. (Ei mingeid makkuhüppamisi enam või?:) Sapiste mõtetega "niikuinii tahab konservi" ajasin ennast liikvele, aga Härra Tibu sammus väärikalt rõduukse juurde. Minu lugupidamine.
Peale eilset eriti sooja vihmailma (pluss kaheksa kraadi) on tänahommikune miinus 1,3 täitsa üllatus. Või hakkab tali lähenema? Parem mitte.

Tiivad

Eile hommikul ületasin barjääri ja sõitsin esimest korda üksi. Tegin puhtalt trenniks pool kuus aleviku vahel paar tiiru. Peab tunnistama, et NII paha tunne see just nüüd ka ei olnud.:)
Sõidame linna kaudu tööle ja tagasi. Minek on puhtalt tehnika lihvimise küsimus, sest teisi autosid on vähe ja ma saan teisi segamata sõita oma sõitu. Tagasitulek on endiselt jube, kuigi sel kellaajal pole veel pime ja ummikut ka mitte.
Minu armas autoõpetaja väärib medalit. Üksi oleksin lubadest ammu loobunud. Nii palju kannatlikkust, empaatiat ja julgustust. Lihtsam oleks vist karusid jalgrattaga sõitma õpetada.:)

Peale esimest adventi

Hommikul neli kraadi sooja. Käisime eile pimedas koera tuulutamas. Kellaaeg oli mõistlik, natuke üle nelja, aga ilm keerab lihtsalt nii vara juba pimedaks.
Tallinna maanteel võib olla tore sõita (mis ma nüüd ometigi ütlesin!:) kevadel ilusa ilmaga, kuid pimedas rekkade vahel vingerdada on üsna jube. Nad sõidavad ilmselt öö läbi. Nad on kohutavalt hästi valgustatud ja pimestavad sellevõrra ka rohkem. Peale kahte rekkadega seotud rasket õnnetust sellel teel teistega ühe nädala piires otsustasime proovida linnamarsruuti. Uskumatu, aga Männiku kaudu tundus minek nii hea ja turvaline. Nii vara hommikul on linn meeldivalt tühi ja kui ära tulen, ei ole liiklusvooge ka veel kuigi märgatavalt. "Takistusriba" ümberehitataval Järvevana teel on nõme kuid läbitav, lihtsalt harjuda, harjuda. Minu suurimaks komistuskiviks on pabin. On ameteid, kus pabin rikub kõik ära, näiteks alpinist, köietantsija, lõvitaltsutaja...autojuht. Rahulikuks nagu kala muutun ma alles peale Männiku Selverit. Haagin sõrmed roolist lahti ja toetun seljaga vastu seljatuge. Peaaegu kodus.:)

Miks ma ei loe eesti kirjandust

Kivisildnik on meedias viimasel ajal pikalt suu täis võtnud teemal kuidas mittevaimne eesti rahvas üldse enam eesti kirjandust ei loe ja selle asemel ameerika vanaproua kirjutatud naistekaid eelistab või misiganes. Gartlandi fänn ma pole, aga eesti kirjanduse kohta oleks öelda küll.
Sorry, aga hästi jämedalt väljendudes jaguneb eesti kirjandus kolmeks: See tõeline vana hea eesti kirjandus(Jaan Kross, Enn Vetemaa, Paul-Erik Rummo, A.H.Tammsaare, Juhan Viiding, Viivi Luik, Eduard Vilde, Gailit, Aino Pervik, Henno Käo, Doris Kareva, Betti Alver, Herman Sergo, Fridebert Tuglas jne), mitteloetav eesti kirjandus (Semper, Barbarus, Valton, Vahing, Parve, Mutt, jne.) ning see meie uuema kirjanduse laine (kahjuks mitte kuldne). Noor on aktiivne, kahtlase väärtusega ja trügib raadiost-telekast tuppa nagu hamburgerikultuur. See on esindatud igal pool püünele roniva ja surmani ära tüüdanud luuletaja Kontraga, Kõusaarega, erudiit Kivisildnikuga, sarkastilise Kivirähuga, ärajoonud Raudamiga, keskpärase Õnnepaluga, muidu hea, aga viimasel ajal pidevalt bambusesse paneva Murutariga ja kellegi Kerttu Rakkega. Vabandust, Kenderi unustasin, aga suurt vahet ei ole.
Nad "väitlevad sisukatel teemadel" Jüri Üdi klubis, pakatavad vaimsusest OP-is ja mujal, targutavad riigiraadios, aga pole. Pole meil seda tõelist head kaasaegset eesti kirjandust. Netu. Vanamammide lemmikut Tohverit ma ju ometi lugema ei hakka. Eesti fantasymehed Hargla, Pähkel ja Veskimees peavad samuti veel arenema, Hargla takerdub mõttetute üksikasjade otsa, Veskimehe stiil pole minu maitse ja Pähkel...kas see oli vist Pähkel, kes ühes raamatus umbes kolmekümnendal leheküljel oma raamatukangelase pükstesse hüppas ja ilusate nõiataride embusse viskus? Pikalt mahlast keskpärast porri pakkuda muidu kenasti alanud fäntasyraamatus mõjub veidra ja kohatuna.
Kogu kambast tõstaksin truu fännina välja vaid Kivirähu ja Murutari. Isegi kui Kivirähk enam peale näidendite midagi tõsisemat ei kirjuta, on ta oma "Rehepapi" ja ussisõnade eest kõik andeks saanud. Ja Murutar...kui ta ometi lõpetaks oma eraeluliste blogide kirjastamise ja hakkaks jälle häid raamatuid kirjutama. Ta ju oskab. Ning tulevikulootus imelaps Nirti, kelle debüüt "Anna meile andeks meie..." oli hull ja võimas.
Nii, et mingisugust sellist ühtset ja tugevat uudisteostest moodustatud tugevat kultuurimüüri, millele võib kirjutada "Uus hea eesti kirjandus." ja raamatufännidele uhkelt hambu visata, meil ei ole. Meil on keskmisest edevam keskpärasus ja vaikivad vanakirjanikud. Ja lihtsalt sellepärast lugeda, et eesti oma...andeks.:)
Kuna maailmas kirjutatakse nii palju raamatuid ja õnneks on võimalik valida, mida lugeda, siis ei pea ma oma vabal ajal vaevlema näiteks mõne eriti igava Valtoni teose kallal või lugema (hoidku jumal selle eest!) Kenderit, Mutti või Kivisildnikku.

Torm

Õhtul oli uudistes, et 5000 peret elektrita, hommikul aga juba 8500. Ka siin lõõtsub kõva tuul. Tule pliidi alla panemine ei olnud tark tegu, sest iiliti tuleb kõik korstnast tagasi. Kena lugu küll...
Ilmateade näitab kuni nädala lõpuni plusskraade.

Kaamos

Paar päeva on ka päeval pime olnud. Tume pilvelaam seilamas madalal maa kohal ja kui tuul suudabki midagi mujale toimetada, siis vajub uus hall pilvemass asemele. Vahel sealt sajab, vahel mitte. Üldiselt on novembri lõpu kohta endiselt väga soe. Pluss 5-8. Kui talved võiksidki sellised olla...
Sõidan endiselt ja see pole mulle ikka veel meeldima hakanud, eile sain veidi kergemalt läbi ja võisin õhtul marsaga koju hiilida. :)
Kasutasin juhust ja lugesin kaupsis natuke raamatuid. Kassid olid terve päeva üksi olnud ja Härra Tibu lendas rõõmsa kräunatusega selja tagant õla peale nagu kuuse otsa. Ma võisin ju muidugi ette kujutada, et need tosin armastavat põsepaid tähendavad näiteks sügavat kiindumust, kuid olen liiga kaua kassisõber olnud, et midagi sellist arvata. Härra Tibu oli üliõnnelik äsjaavanenud võimalusele midagi põske pista ja pani kogu oma võlu mängu, et perenaist külmkapi juurde puksida.
Lugesin paar lehekülge fantasyd ja kukkusin ära. Ega tänagi midagi põrutavat ees oota. Ärkasin, on pime, päeval on pime ja millalgi siis kui ma naasen on jälle pime. Zakon podlasti muidugi ka...laelambid hakkavad läbi põlema just kõige pimedamal ajal.

Kolmapäev

Esmaspäeval tuli isegi midagi lumetaolist, mis kohe häbelikult ära sulas. Edasi on olnud head soojad ilmad. Täna 2,5 plussis.
Tööl läheb aeg väga kiiresti. Olen üleni sukeldunud liiva, savi, kivimite (pinnased on peaaegu sama huvitavad kui taimed), keeruliste aparaatide ja valemite maailma. Rituaalide rägastik, väga palju toredaid preestrinnalikke toiminguid, mida tuleb sooritada kindlal moel ja kindla reeglistiku järgi. Ja siis saab ARVU, mis on väärtuslik. See pannakse valemisse ja teimimine on sooritatud. Selles ametis on arvuti väga palju abiks. Praegu on jäänud vaid katse füüsiline pool. Mõelda vaid, et varem tehti ka kõik need metsikud arvutused käsitsi....võibolla isegi arvelaua või lükatiga ja joonestati graafikud millimeeterpaberile...uhhbrr.
Eile hommikul hakkasin parajasti oma töökoha hoovi keerama, suund oli sees, alustasin pööret kui üks auto minust vasakult mööda üritas minna. Panin nii järsku pidurit, et mootor suri välja. Tema muidugi kadus minema, aga mul oli paras võdja mitu tundi sees, sest mingi 5 cm jäi kolakast puudu. Ma arvan, et ma sõidaksin päris hea meelega ja see ei oleks nii hirmutav kui ei peaks teid jagama igasugu kamikadzedega kes arvavad, et nad on väga head juhid, aga tegelikult ei ole seda. Ma pean kogu aeg valmis olema, et keegi "väle, tark ja osav" mul teel ei seisa, ette ei keera või kahe meetri pikivahega pees ei sõida. Mille eest!

Uus nädal

Miinus seitse.
Härra Tibu otsustas, et magab täna toas ja mis mul öelda oli. Pole võimalik ignoreerida kui väga hädas valge manisk verandapimedas tähelepanu äratamiseks üles-alla hüppab.
Paistab, et talvekindlate kasside projektist ei tule midagi välja.

Ta on tulnud

Täna ei sulanud öökülmetatu enam ära. Päev läbi särasid "suhkurdatud" kõrred ja muru aias, mis oli iseenesest täitsa ilus, aga ikkagi...
Hak-kab peale. Tulevad tuuled ja toovad tuisud, luiged läinud...heh, need ilmselt vist juba ammugi.:)
Kuna mu isikulik äratuskell on suhteliselt varase kellaaja peale keeratud, siis ärkasin täna pühapäeva hommiku jaoks pehmelt öeldes absurdsel ajal. Kuu paistis kaledasti põrandale ja üldse, ilus oli. Läksin ja lugesin köögis tunnikese iirimaigulist mütofantasy`d ja kobisin uuesti magama. Ikkagi pühapäev.
Paraku aga ei tulnud sellest midagi välja, sest unise peaga olin ma kuupaistest sisse lasknud kaks karvikut, kes toas tuld nähes vastu verandaakent hakkasid hüppama. Viisakalt seestati ülivarajane hommikueine ja isegi ei kakeldud. Paraku jäi mu teine uni lühikeseks, sest Härra Tibu tahtis veel konservi ja otsustas meid üles ajada. Täpselt nagu ühes kassimultikas, sõtkus seljas, nurrus kõrva ja kui mitte miski ei aidanud, siis läks diivanilaua peale ja hakkas asju maha kukutama. Urrh...
Kuidas VÕIB ühel NII taktitundelisel kassimaadamil olla NII taktitundetu poeg?
Kevadeni on kolm ja pool kuud.

Laupäev

Kottpime, vihmane, tuuline. Raju kolistab õues. Kassid võtsid kenasti omaks pesa, mille ma neile rõdule tekitasin. Paraku mahub hetkesisuga sinna ainult üks individualist magama, kuid meil on neid ju kaks. Seega...pesa tuleks suuremaks venitada. Mõtlen sellele homme.
Eelmine laupäev võtsin gladioolid ja jorjenid üles. Kõik olid väga hästi edenenud. Kui mul vaid õnnestuks neid kenasti ületalve hoida.
Aega on vähe ja enamus sellest on pime. Vist on talv tulekul.
Õues kuus kraadi sooja.

Mulle tundub

Vahel tundub mulle, et mõnel hommikul sõidan ma päris normaalselt. See on siis kui ei saja, kui pole jäidet, kui teised liiklejad pole veel kodust välja sõitnud ja kui teel ei vedele halvasti valgustatud sõidukeid. Aga seda on ainult ühe korra juhtunud.
Mida küll teha, et see korduks?

Liisukese joonistuskunst

Liisukesel oli eile sünna ja väike hubane õhtupoolik Lapse juures külas oli tore vaheldus.
Lapselaps armastab abstraktset kunsti. Ei mingeid pallikesi ega kriipsujukusid. Liisuke varjutab punase värvipliiatsiga ühe koha paberil ära ja teatab särasilmi, et see on mamma. Siis varjutab teise koha ja ütleb, et see on issi. Kaheaastase kohta on Liisul juttu juba palju. "Näe, vaata, õues on juba pime." oli üks pikemaid lauseid.
Talvekummid said üleeile alla, sest mine tea...ilm võib talveks keerata poole päeva pealt. Hetkel on väljas neli kraadi sooja ja see tähendab, et ma ei pea autoaknaid jääst puhastama.
Arengut on tunda, aga endiselt langen verest ära kui teel ootamatu situatsiooniga kohtun.
Minu tippkolehetked: sillal hoo maha pidurdamine (rekka tagumikus), et siirduda pikendusrajale (allamäge, väga lühike ja kitsas teelõik sillal enne järsku kurvi), hommikul pimedas seisab poolest kerest keset teed auto, mis tahab kõrvalteelt välja sõita...ma ei usu oma silmi, aga tõesti jääb ta nina mu teele, seisab jumala külmalt, hea, et keegi vastu ei tule, tõmban vastassuunavööndisse ja möödun sellest lollakast, suunda anda pole mul küll enam aega. Kui sõjaväelisi käske jagavat kaitseinglit kõrval ei oleks, siis ma ei tea...võibolla oleksin talle isegi otsa kõmatanud, sest ta seisab äärmiselt absurdselt seal kus ei tohiks kunagi mitte midagi peale põtrade ja metssigade seista, siis täispäike silmaprakku kititud olekus Jüri ringile sõit...mitte midagi ei näe, pimesi sõita ei julge, võtan hoo maha, sest ma ei näe isegi seda kus ring asub, Jüri poolt ringile keeranud rekka varjab paariks viivuks päikese ja ma saan oma selja taha kogunenud vihaste sohvrite ees ringile vurtsatada, oi, kuidas ma ei salli Jüri ringi!.
Hommikul vara on teel vähe sõitjaid ja mõned lõigud teekonnast on muutunud isegi talutavaks. Ma poleks arvanud, et mulle meeldib pimedas sõita. Võibolla see on sellepärast, et siis pole niiväga näha kui ma peale mõnda äpakat punastan.:)

Teine suurem öökülm.

Miinus 6,5 koos tähistaeva ja kuupaistega. See tähendab, et auto võib jääs olla ja ka seda, et päeval koju sõites paistab päike umbes kolmes-neljas kohas nii vastiku nurga alt silmaprakku, et nähtavus nullistub. Viimane aeg hankida mingidki päikseprillid.
Härra Tibu on käinud öisel pidusöögil, sest tuppa pääsedes ei viskunud ta oma tavapärase hea isuga toidukausi kallale vaid vajas hoopis head seltskonda. See nende võrratu kehakeel!:)
Härra Tibu sättis enda läpaka kõrvale väga ilusasti (nagu egiptuse kassikuju)istuma ja vahtis mulle 15 cm kauguselt otsa. See olek ütles väga selgelt "Muide, ma olen tähtsam kui arvuti ja sa võiksid selle endale kõrva taha kirjutada."
Peale tosinat topeltpaid oli Härra Tibu viimaks nõus põrandale tagasi minema. Süüa ta ikka ei tahtnud, kobis hoopis tuppa unesid jätkama.

Talvelt laenuks saadud

Varahommik. Kuu paistab ja õues on 2 kraadi sooja. Ka täna hommikul saab ilma aknaid puhastamata sõitma hakata.
Imelik on siin nüüd oma sõnu süüa, aga mõned pöörded on hakanud mulle lausa meeldma.
Pimedas kihutamine pole endiselt tore, kuid kuna see kuulub komplekti Maanteesõit, siis pole eriti valikut. Veel vähem meeldivad mulle selja taha kogunevad vihased teised, kelle kulgemist ma väiksema kiirusega sõites takistaksin.
Homme on lapselapse sünna.
Ja kevadeni veel nii palju aega...

Lõhn

Veel üks inimese suur veidrus. Kusjuures ta on valmis selle eest välja käima üsna suure summa. Arvestades lõhnade hindu...keegi ju ostab neid selle raha eest, muidu poleks äril mõtet. Mis teeb siis lõhna nii kalliks? Kindlasti tooraine, sest head parfüümi leiutades peavad olema ka algkomponendid kvaliteetsed. Ennemuistsetel aegadel olid nad kõik looduslikud, tänapäeval juba vähem, sest alahinnata ei saa kaasaegse keemia saavutusi, mis viimastel aastakümnetel on hakanud looduslikke tahaplaanile suruma. Noh ja lisaks veel feromoonide kasutamine, mis annab mõnele eriti heale ja kallile aroomile veel selle nimetu "miski", mis...Nojah.
Parfüümi teevad kalliks teadmised, kogemused, katsetuste nahka läinud toormaterjal, reklaamikulud jne. jne. Ja kindlasti NIMI, mis pole üldsemitte vähetähtis. Lõhnale nime panemine annab talle ka hinge.
Parfüümid jagunevad minu arusaamise järgi rangeteks ja kargeteks (Chanel nr. 5), värsketeks (nn. "veelõhnalised"), magusateks (idamaiste nimedega Shalimar jne), mõrkjateks (YSL Opium), lillelõhnalisteks (kannike, roos), loomseteks (muskus, ambra) ja vastupandamatuteks. Viimasele kriteeriumile vastab lõhnapoe väljapandud parfüümiliitrite hulgast vaid üks või kaks pisikest pudelit. Juhtub nii ja naa, kuid korduvreegel on näidanud, et oma parimale leiutisele ei hakka firma otsima üldse mingit sentimentaalset pealkirja vaid eelistab panna enda nime. Näiteks YSL parfüüm YSL. (Täitsa huvitav, kas selline ka päriselt olemas on?:)
Milline on vastupandamatu lõhn? Teiste arvamus peale kõige lähedasema siin eriti üldse ei loe. Parfüüm peab olema pealepiserdamisel enam-vähem vastuvõetav, püsilõhn (1-2 tundi)peab olema nauditav ja jäävlõhn (järgmise päevani või kauemgi) vastupandamatu.
Mõned lõhnad on pealepiserdamisel vastupandamatud, kuid järellõhn moondub nahal hiljem nii sõõrmeisse kargavaks, et olen koju jõudes randmeid lausa seebiga nühkinud, et sellest vabaneda.
Pimedal kaamoseajal on parim meelelahutus peale pikka päevatööd minna tunnikeseks parfüümipoodi "nuusutama".

Sügaval novembris

Seitsmekraadine öökülm nädala sees on ära võtnud madalate astrite puhmikute ladvad. Allpool on veel õied, kuid üleval juba silo. Eile enne tööd aeda ei jõudnud, katsetan täna.
Õuest tuppa pääsenud kassid on ülemeelikud nagu vasikad. Peale paari konserviampsu joostakse käppade klobinal trepist üles ja alla, lastakse rõõmukruuksatuste saatel vaipu kortsu (suure hoo pealt järsk pidurdus)ja hüpatakse minu pealt kitse (Härra Tibu etteaste:). Kui Härra Tibu siirdub õue oma hommikuplönni tegema, siis jääb toas päris vaikseks. Proua Muri on õmblusmasina peal leidnud pokukampsuni ja sõtkub seda uppunud silmil...soe, villane, pehme, küüned lähevad sisse nagu nõelapatja...nrr, nirvaana.:)
Meie bändil oli eile hea päev - saime endale kolmanda viiuli. Shansid, et kontserdi ajal neist mõni ikka kohale tuleb, suurenesid kolmandiku võrra ja see on väga suur asi.
Pool kaheksa on ikka veel pime.
Õues on kaks kraadi plussi.

Nädala suursündmus!

Söepõletajad esinesid neljapäeval tervelt tund aega Saku Suurhalli laval!
Oli hea kogemuseks ja oli hea ka reklaamiks...ja samas polnud pillimeestel üldse paha näha ennast suurel tablool musitseerimas kui kaameramees persooniti muusikud ükshaaval välja noppis.:)
Oli võimas, oli ilus. Mina kondasin publiku seas ja tegin pilti.
Aga nüüd aianduse juurde: kuna nädala sees viskas 7 kraadi miinust, siis on aeg gladioolid ja jorjenid üles võtta. Lähen ja teen selle täna ära.

Reede õhtu

Terve nädal olen ise tööle sõitnud. Kolm korda tagasi ka.
Tõusen kell viis ja kaabin kodust minema kell kuus...et teisi hiphoppareid võimalikult vähem teel kohata ja rahulikult kihutamist harjutada. 90 km tunnis on minu meelest rõve kihutamine, aga ma saan aru, et kui peab siis peab ja nii ei jää teistele jalgu jne.
Asja käigus olen õppinud uusi vandesõnu...ja neid ka lobedalt kasutama . See on uskumatu kuidas autostumine inimese ära rikub. Ja veendusin samas imesiva, et ma pole mingi erand.
Uurisin headelt inimestelt, et kuidas nemad alustasid oma esimesi sõite ja kuidas oleks seda kõige lihtsam teha. Sain oma küsitlusele rohkem või vähem vaoshoitud vastuseid. Karmi tõe ütles välja üks noor malbe naisterahvas, kes ise ka alles vahtralehega ringi roolib.
"Kõige lihtsam või? Tahad ma ütlen. Kui sõidad, ole m..n," ütles ta oma õrnal häälel. "Ümberringi ju kõik on. Sa torkad TOHUTULT silma kui sa massist erined. Ja sind lastakse kohe üle."
Kas hakata siin nüüd arutlema sellel teemal, et meil on vist probleem?
Ja selleks on eesti liikluskultuur...või õigemini selle puudumine.
Oeh, ma ei viitsi.
M..n jälle kah olla ei tahaks...
Peab see elu ometi nii keeruline olema.

Vaheldus

Täna oli vahelduse mõttes laiveos pees kinni.

Esmaspäev ja teisipäev olid ühtemoodi

Sõitsin Tallinna Maanteel ja aeglustasin enne silla pealt Saku poole alla keeramist kiiruse 90 pealt maha. Mõlemal korral oli rekka tihedalt pees kinni. Ma ei julenud vaadata kui kaugel ta oli, aga kaitseingel ütles, et 2 meetrit. Kuidas sõita sillalt alla nii, et rekka pees ei ole? Vähe sellest! Näen neid nüüd unes ka. Suured, mürisevad ja hästi valgustatud.

Sügise ja talve vaheline dimensioon

Omamoodi kummaline aeg. Eriti sel aastal. Pikk jahe suvesaba, mis on lasknud õueelul kenasti edasi kesta. Augusti keskpaigaks olid looduses massilised õitsengud lõppenud ja tunne ka vastav, et nojah, et nüüd on selle suvega ühel pool ja nüüd peaks talveurgu pugema.
On meeldiv tõdeda, et see polnud kaugeltki nii.:)
Septembris oli aed veel täies ilus. Puhkes mitu uustulnukat, kes olid aeda toodud just hilise õitseaja pärast (krüsanteem, kukeharjad, päevakübar).
Oktoober oli nii soe, et laskis lausa maastikke ehitada. Tegime kuu ajaga ära suure töö.
Aias massilised kukeharjade ja madalate astrite õitsengud.
Novembri alguses on ikka veel soe, just nagu pealekauba. Võtsime eelmine nädal ka oma õue ette, saagisime küttepuid ja koristasime tormilise suve jooksul ripakile jäänud asju.
Eile oli päev otsa hele päike. Mesilased külastasid tarust 5 meetri kaugusel asuva madala astri puhmikut ja üritasid pisut puisel kõnnakul õitest nektarit leida. Arvan, et päris tühjalt nad lahkuma ei pidanud, sest kui nektar ei eraldugi, siis õietolmu saab ka jaheda ilmaga.
Ja esmaspäeval siis linna riigitööle. Ja autoga sõitma ja. On küll pehmendavaid asjaolusid, aga sellegipoolest on autostumine minu jaoks üks hull tiigrihüpe. See on midagi umbes sellist kus paadunud akrofoobik kraanajuhiks hakkab.:)

Hingede aeg

Hommikul pluss 9.
Öösel täheldasin korra, et vist on tormiks keeranud. Läbi unefiltrite kostis määratlematuid helisid, mis võisid olla misiganes. Tüüneimal hommikul selgus, et tegelikult polnud mingeid torme ega tsunamisid. Härra Tibu oli hoopis roti kinni püüdnud ja sellega vastu rõduakent ping-pongi mänginud, seda rõduvaiba alla toppinud ja noh üldse kõike, mida annab vaese närilise rümbaga veel teha. Ja ise nii õnnelik!
Hommikul rüsisid mõlemad valjude rõõmunurratuste saatel uksest sisse ja kappasid käpapadina saatel kööki kausside juurde. Ega siis rotijaht isu ära rikkunud.:)
Eile sai meie suur objekt valmis. Tohutult meeldiv tegevus on see, mille kohta võib öelda viimne lihv.
Pehme sombune sügisilm, taevani lõhnav männikooremultš, mida me taimede vahele poetame. Inimesed käivad mööda, küsivad nõu, teevad niisama juttu, imetlevad, arutlevad hoolduse üle jne. Ümberringi vilguvad pehmes hämaruses küünlatuled...
Mulle meeldib kalmistul tööd teha. Kui oled selles keskkonnas nii palju viibinud ja asja käigus nii palju kive, mulda ja liiva ühest kohast teise tõstnud, siis hakkab tavainimese kalmistupelgus mingil hetkel murenema ja maha kooruma. Ühtäkki mõistad, et kõik see tabutabade wärk johtub ikka ja jälle kõrvade vahel olevast ja kalmistu ei ole mitte midagi muud kui lihtsalt veel üks üks loodusmaastik kus on oma taimekooslus ja oma põliselanikud (Metsakalmistul nakitses puuladvus rongaperekond, Pärnamäel kappasid ringi oravad).
Kui inimeste kombed-tavandid kõrvale jätta, siis on kalmistu esmapilgul lihtsalt üks kummaline parkmets, kuhu paljud inimesed tulevad heakorratöid tegema. Tihti, vabatahtlikult ja kindlatel aegadel. Nagu näiteks eile kui oli hingedepäev.
Tagasiteel väisasime puhtalt uudishimust ka taimepoode, et mida taimekaubamajades ka müüakse...näiteks novembri algul? Suurimas olid väga huvitavad vanaroosat värvi kribuõitega ontsiidiumid, mille lõhn meenutas pisut leviisia lõhna kuid oli veidi kõdusem ja hetke kaalusin tõsiselt, et kas meite kapi peal oleks veel ruumi, samas...hind oli ühe aknalaua-orhidee kohta ikka liiga krõbe.
Teises komistasin viali priimula peale. Lavendel kasvab meil nagu loom ja viali priimulat nüüd ei saa ületalve peetud! Häbiasi. Katsetan veelkord. Taim paistis olevat väga tugev ja heas toitumuses. Ja noh, olgem ausad, ta on ikka ebamaiselt ilusa õiega.:)
Ja mitte väheoluline ei ole ka see võileivahind, millega sügisel igasugu põnevaid juurikaid saab osta. Koos priimulaga tuli ka tiarell `Jeepers Creepers`. Tiarellil on kirjud lehed ja teoreetiliselt peaks ta olema üks ilusamaid asju varjupeenras.

Esimene november

Täna on puhas arvutipäev. Kõigi otste kokkutõmbamine. Kalkulatsioonid, jutulõpetused ja muu. Viimaks materjaliseerub Härra Tibu läpaka kaane tagant oma täissuuruseni ja toetab otsmiku tühmil ilmel vastu mu laupa. "T-tead..."
Ma saan aru, et mõni kõnnib siin ringi küll, aga ei ole veel üldsegi lõplikult üles ärganud.:)
"T-tead...oleks jube kena kui sa mulle rõduukse lahti teeksid enne kui ma püksi teen," saab härra Tibu viimaks oma info edastatud. Muidugi me lähme siis imesiva ja ta kaob kuhugi sinna kus kassid tavaliselt kullakambris käivad.
On poolpime ja sombune päev ning kella neljast hakkab vaikselt videvikku vedama. Tere hingedeaeg.

Pühapäev

Kontsert oli väga võimas. Tervelt kaks viiulit jämmimas ja teistelt tuli ka kuhjaga kauneid helisid. Kuigi...minu meelest poleks ka selles saalis üldse mikreid vaja olnud. Söepõletajatel on häält enam kui küll.
Isiklikus plaanis oli väike fopaa...olin oma suures edevuses kaaperdanud meie nagisse jäänud Lõõtsamehe musta soni ja sellega juba nädal aega aleviku peal ringi promeneerinud, arvates, et ju see oli lastest meile jäänud. Soni tundis kontserdil Lõõtsamehe ära ja hakkas peas kangesti nihelema, no mul polnud ka südant...ja nõnda nad jälle kohtusid.:)
E uuest autost tahaks kohe eraldi kirjutada.
See on ilus ja arukas. Auto on hõbedane ja näeb ka disaini poolest natuke ulmeline välja. Sõidab nii elektri kui bensiiniga ja valib ise kumb kütus hetkel ökonoomsem on. Sellega saab Europarklas tasuta parkida ja parkimisel on abiks tagakaamera, mis ohu ilmnemisel kurjalt piiksuma hakkab. Sisedisainist ma üldse ei räägigi ja kui juht autole läheneb, siis avab auto talle ise uksed.

Enne lumesid

Veel ühe korra aiad üle käia, umbrohi, mõned kaevamised ning siis võib aednik tõmbuda kuni kevadeni tubastesse sfääridesse...et hakata unistama järgmisest suvest. Mis peaks tulema luksuslik juba kasvõi iiriste ja liiliate pärast. Nii palju seninägemata värve ja õisi!
Enamus iiriste risoome on nii noored, et järgmisel suvel nad kindlasti veel ei õitse, kuid mõni ehk ikka.
Ja palju-palju küsimusi, millele hakkavad vastused tulema alles poole aasta pärast.
Kas mugul-askleepjas elab talve üle?
Mida arvab nutipõõsas Saku kandi ilgest talvest, silmini lume alla mattumisest ja üldse?
Kas orasliilia taimed lähevad kasvama?
Kas kolmiklille väikesed järglased elavad talve üle?
Kas kaks erineva päritoluga vasaklehise kivikressi lappi on ühest sordist või erinevad?
Kas tõmmu kellukas kohaneb?
Kas moosesepõõsastest saab viimaks asja?
Kas perovskial on piisavalt päikest?
Kas talvine lumekupp on tõepoolest varasem õitseja kui lumikelluke?
Kas siberi naistenõges on püsilillena ok või muutub ta sama tüütuks kui Mussini naistenõges?
Kas üks õitsemata päevaliiliatest on `Bela Lugosi`?
Kas kevadfloksid `White Perfume`ja `Sweet Lilac`on sama vitaalsed kui `Blue Perfume`?
Kas topeltõieline kevadmagun läks kasvama?
Aga lihtõielised?
Kas kaheldava dzefersoonia taimed on elujõulised?
Kas kukehari `Sardust`on kasvult sama võimas kui `Herbstfreude`?
Ja siis veel soovid. Soovide osa on paraku üsna väikeseks kahanenud. Põhjus on väga lihtne - enamus meeli köitnud taimi on olemas.
Järgmisel suvel on tõsine soov leida kuskilt mini-päevaliilia (Hemerocallis minor). Siiani olen seda kohanud vaid Räpina kooli aias ja Luua kandi ühes eraaias möödasõidul.
Kui keegi mini-päevaliilia omanik kogemata neid ridu nüüd lugema juhtus ja kevadel taimi vahetada tahab, siis ma oleks eritiväga häppi.:)
Sargenti õunapuud tahaks ka proovida. Oli väga muljetavaldav...põõsas, mis kasvatab jõhvikaid.:)
Ja Hiina sidrunväändikku tahaks ka proovida. Tühja need marjad (mida olevat meie kliimas suhteliselt keeruline kasvatada), aga tema lehtedest tehtud tee oli küll väga hõrgu maitsega.
Ja kui juba soovimiseks läks,siis talv võiks tulla lühike, lumevaene ja pehme.

Orava kodutee

Nüüd on need päevad mudane minevik kus kodutee oli vaid kitsas porine äär kanjoni serval. Tänava teiselt poolt saab juba isegi autoga maja juurde. Aga me pole ainukesed, kes siinkandis elavad ja kellel on kojusaamisega probleeme. Eile nägin megaasjalikku oravat, kes lippas, tõru hambus, pikalt kanjoni ja teetöömasinate kohal mööda elektrikaablit. Ikka postist postini ning siis harukaablit pidi põiktänavasse, et sealt kuuskedesse hüpata.
Üsna kindlal sammul läks, saba nagu lipp ja ei mingeid kõhklusi "ristmikul", paistis, et viimasel ajal ongi loomake harjunudki just seda teed kasutama.:)
Aed kolletub tasapisi, karvasel viirpuul on väga ilus punane sügisvärv ja kõrvikpriimulal juba pikemat aega üksainus helelilla õis.
Kuna teater eile õhtul lausa koju kätte tuli, siis oli väga tore vaheldus koos sõpradega õhtul minna kultuuri nautima. Tükk oli Rakvere teatri kohta küll pisut lahjavõitu, väljaarvatud paar head kildu, aga ega keegi siis hiromant ole, et osata retsensiooni põhjal eelnevalt ära arvata mis või kuidas. Ja halb ju ka ei olnud, sest rahvas ümberringi naeris mis kole. Vahepeal itsitasin küll hoopis seda kuidas keegi kuskil tagapool hullult naeris.:)

Juured

Aiakoolis räägiti, et kui puud hästi väetada ja tal on toitu küll, siis moodustavad puu juured umbes tema võra laiuse juurestiku, kui sedagi. Kui puu kasvab kehval maal, siis sirutab ta juured toidu otsingutel juba pikemalt välja. Kuna oma tööde käigus on tulnud päris palju kaevata ja kamara all kohtuda igasuguste juurtega, siis kõige hämmastavam oli näha saarepuu juuri paarsada meetrit saaresalust eemal liivas vonklemas. Kuna nad polnud just kõige peenemad, siis võis kenasti ette kujutada kuidas enamus selle saare puidust ei asu mitte tüvena ja okstena vaid roomab maa all. Põhjuseks oli liiv. Liiv on selline naljakas keskkond, kus paljud taimed küll kasvavad, kuid juurestik toidu hankimiseks (ja mis seal salata, ka püsti seismiseks) kujuneb väga võimas.
Pealegi ei põlga liivas kasvama kohastunud taim ära ühtki võimalust toidu ammutamiseks.
Eile tühjendasin objekti taimekaste vanast mullast, et puistata see mikrobiootade vahele. Imestasin juba varem, et miks muld kastides nii märg, põhjas on ju ometi augud, kust üleliigne vesi saaks välja voolata. Aga võta näpust! Augud olid tihkelt juurt täis. Taimekastid paistsid olevat paar-kolm aastat vanad ja neid ei olnud selle aja jooksul ilmselt liigutatud. Vähe sellest, nad olid lausa maa külge kinni kasvanud. Kõigis kastides vonkles meetri jagu peeni männijuuri, mis olid põhjas oleva augu kaudu sisenenud ja toitusid Osmocoti teradest, mida lillepoodides ikka suvelillede potti tavatsetakse pista. Uskumatu kohastumus. Nagu oleks puu juurtel haistmine. Hehe. Istutad aeda männi. Aiamuld on küll veitsa vilets, aga arvad, et küll mänd hakkama saab. Saabki. Varsti avastad, et keegi on sirutanud vundamendi vahele pikad peened juured ja käib öösel ventilatsiooniava kaudu kassikausi kallal.:)

Vananaistesuvi

Vananaistesuve definitsioon on: soojalaine koos ohtra päikesepaistega peale esimesi öökülmu. Nüüd on öökülmad olnud, järelikult võib ilusad ilmad täie õigusega vananaiste suveks tituleerida.:)
Mnjah. Aed üllatab jätkuvalt. Eile leidsin rohides paar valminud kuumaasikat ja madalad astrid on hakanud meenutama kommertspoodides müüdavaid ühekordseid ümmargusi krüsanteemipuhmaid. Õis õie kõrval ja kõik täiesti veatud.
Eile võtsin printsessi tagaaia ette. Tegi rõõmu, et toompihlakad, kare deutsia, kuldsõstar, kaunis veigela ja ebajasmiin olid kenasti võra kasvatanud. Järgmine suvi peaksid nad kõik õisi näitama. Hästi olid juurdunud ka sinna viidud lihtsad püsikud, mis samuti järgmine aasta õitsevad. Lisaks sobiks ülihästi madal aster. Kõrged sügisastrid on tuules tiira-taara üksteise kukil ja täitsa pikali, aga madal aster ei lamandu. Kena väike roheline pall ja üleni õisi täis.
Eile tegime mõned tunnid kodutööd (metspipra kogumine ja astekivide pesemine) ning objekt saab täna viimase lihvi. Oli suur ja huvitav töö, aga nüüd on ta viimaks valmis.
Kanjon hakkab meie väravast mööduma. Tagantpoolt läheneb väga aeglaselt väga kaua oodatud ja eluvajalik TEE.

Elu kanjoni serval

Imeilusad ilmad. Eile oli pilvitu helesinine taevas (nagu üleeilegi)ja päeval sooja 10-11 kraadi. Teel objektile võttis hinge kinni vaade enne Iru silda kus Pirita jõe kõrgel kaldal troonisid silmipimestavalt kollased kased. Eriti sügavkuldne oli see värv päikese käes. Kodus tshillivad madalad astrid täiega. Oktoobri lõpus pole meie aias kunagi nii palju õisi olnud. Eilne öökülm võttis siloks enamus hostasid ja valikuliselt veel siit ja sealt.
Objekt hakkab valmis saama. Oma metsikus korrektsuses on ta väga kütkestav. Eriti ilusad on käigurajad. Kas tõesti meie panime kõik selle kokku? Jee!!!:)
Üleeilne tonn mulda ja tonn liiva andsid veel eilegi tunda ning seepärast tundus kerele järjekordse saja taime istutamine lauspäikeses täiesti toreda vaheldusena.
Kodus on suhteliselt wonderworld, sest paak on kolmandat päeva täis ja paagimees üritab täna meid jälle päästma tulla (esimene katse luhtus). Ma nimetaksin selle kanjoniwärgi meie elu ära rikkumiseks eriti suures ulatuses.:)
No mis see muu olla saab? Autot hoiame tuttava värava taga, käru on sõbra hoovis, eile tuli taimekastid jaama juurde tassida, sest lähemale lihtsalt polnud võimalik autoga sõita. Nõusid pesta ei saa, pesu ka mitte, klaver nutab nurgas ja keegi ei tea kui kaua see traali-vaali kestab.

Esimene öökülm

Väga soe sügis. Täna hommikul oli esimene märkimisväärne öökülm, mida meie kraadiklaas fikseerinud. Miinus 1,5.
Eks näis, kelle võtab, kelle jätab.
Madalad astrid on täies õieehtes ja see on omamoodi haruldane elamus, sest nad ei ole ligi kaks aastat õitsenud. Kõige ilusam on topeltõieline elektrisinine `Lady in Blue` ja ega teisedki dekoratiivsuselt alla jää. Mingi kala on selle lille õievärviga, mida mul ei õnnestu mitte kuidagi fotokasse püüda. Erk kordumatu elektrilillasinine, mida fotokas keeldub uskumast (ei ole olemas!) ja annab lihtsa lilla. Tänan, aga see pole ju see.
Haruldane on ka tõik, et haruline lursslill on jõudnud ära õitseda. Täitsa lõpuni. Peaksin uurima, äkki jõudsid isegi mõned seemned valmida. Varasemad sügised on on olnud karmimad.
Hosta `Lady Isobel Barnett` lehed on endiselt rohelised ja läikivad, kuid paar alumist lehte näitavad kolletumise algust. Peale jaheduse ja vihmade eksisteerib vist ka bioloogiline kell, mis ütleb, et meil oli siin kena küll, aga varsti on aeg suled maha lasta.
Topeltõieline anemoon on teinud õienupu ja kõik mis aias vähegi värvuda saab, on värvunud. Hoolimata tühjadest mulkudest ja segadusest on omamoodi isegi praegu ilus.
Ja hommikud on toredad.:)
Lähen rõdule ja hõikan. Kohe kostab väikeste käppade padinat ja kohale kappab Härra Tibu, rõõmust pulbitsev nagu hele hommik ise.
Lasen ta sisse ja saan otse madalstardist õlule nurruva pehme krae, mis ümber kaela liibub ja üritab mind kukil võimeldes köögi poole juhtida, eriti sinna külmkapi suunas.:)
Läheme, võtame konservi, krae haagib ennast lahti ja siirdub tankima. Rituaali lõpp. Päev on alanud.

X - files

Ärkasin öösel mitu korda tundest nagu püüaks keegi minuga telepaatilisel teel suhelda. Aga kui silmad lahti lõin, oli "kõik juba ära olnud" - majakas oli vait jäänud, seda heli (millist? võta kinni, millist:) enam ei kostnud ja tuba oli täiesti vaikne. Ja nii mitu korda. Peale korduvat ärkamist eimillegi peale vormus unenäosegadikes lõpuks niisugune pilt, et meie ruumides on keegi lõksus ja püüab minuga kohmakalt kontakti saavutada, kuid "levi ei ole". Haha.
Ärkasin hommikusse mäletades katkendlikke jaburaid hetki unenäovestlusest kellegi vaimlise olevusega, kes elab klaveri kõlakastis ja kes avaldas mulle saladuse, et muu metall läheb temast läbi, aga pronksiga saab ta ikka korralikult piki pead kui andmiseks läheb. "Sellepärast pedaalid ei töötagi," sosistas ta mulle õõnsal häälel kõrva. Külma hingusega pooleks. Aaaaaaa!
Nojah. Kõik asjad on enamasti kenasti äraseletatavad. Nii ka seekord. Kui me klaverist pilti tegime, jäid fotole pilli taustal peale paar ümmargust laiku. Keegi seda ära tõestanud ei ole, aga teadagi milleks neid laike peetakse. Kui see nüüd ikka ei olnud optiline miasm, siis on ta seni väga kenasti klaveriga sümbioosis ja mingeid anomaaliaid ma täheldanud ei ole. Seni.
Hommikul selgus siiski, et klaver ei olnud milleski süüdi.
Hommikul tuli voodi alt välja ööloom Proua Muri, "keda öösel üldse toas ei olnud" ja seadis sammud köögi poole.
Tere, mu malbe ja taktitundeline unehäire! Nüüd meenus ka see, et olin läbi une isegi ühte väikest vaikset näud kuulnud. (Mis näu, eksole, kui kassid on õues?)
Nojaa, maadamil hakkas üksinda igav, oli vaja toas ringi hiilida ja asju tõsta, mille peale minu poolunes aju reageeris, sebima kukkus ja unenägudes ühe lollaka lahenduse teise järel välja pakkus. Võtke endale kass ja vähe sellest, et päevad, ka teie ööd on edaspidi väga huvitavad.:)

Sügis

Öökülm ei ole ikka veel küüsi rohelusse löönud. Tõepoolest soe sügis.
Tänav on endiselt üles kaevatud ja objektile tööle minnes tuleb rehade, kivide ja taimedega alguses balanseerida libedal maasäärel sügava kanjoni kohal ja siis muljuda ennast läbi vana sireli, et jõuda viimaks tänava lõpus seisva autoni, sest muid variante lihtsalt ei ole. Suhtun nagu musta huumorisse ja mida muud targemat ikka.
No kuidas ei ole huumor kui eile selgus, et klaver on tõepoolest omanikku vahetanud.:)
Oli megasuur rõõm, aga oli ka mõlemapoolne kerge kimbatus, et kuidas me saaksime selle neile ulatada ja kuidas nad selle võiksid autoni viia? Ehk siis mööda millist olematut teed pidi? Nüüd lükkus operatsioon ühe mõistliku nädala võrra edasi, ehk teetegijad liiguvad selle ajaga natukenegi meie poole ja väravani saab ka autoga ligi.
Päevad muutuvad lühemaks. Kell on kaheksa hommikul, kuid õues alles hahetab.
Kraadiklaas näitab 4,5 plussi.

Liiv, muld, kivid.

Viimaks on põhikarkass ometigi lõpuni paigas ja midagi enam leiutada pole vaja. Eile oli objektil täielik põkkmoment. Mida teha edasi kui olemasolev reaalsus pole muudetav, kuid plaani järgi peaks seda siiski muutma? Kaks pead on ikka kaks pead ja kui ühel mõte kriginal ummikusse jookseb, siis leiab teine ikka lahenduse. :)
Õhtul peale tööd oli tore tõdemus taimepoodi külastades: Mitte keegi ei pilguta silmagi kui sa vajud sinna sisse suhteliselt mudasena ja männiokkad juustes.:):):)
Hilissügis on hea aeg mõne kallima juurika muretsemiseks, sest allahindlused on isegi suurtes müügikettides täiesti sümpaatsed.
Ostsin võileiva hinnaga värd-kukeharja `Stardust` ja pisipöörise `Golden Zebra`.
Täna hommikul oli esimene öökülm. Kraadiklaas näitas miinus 0,5. Maapinnal võis rohkemgi olla. Eks see ole õhtul näha, kas ikka veel õitsev lillhernes laseb suled maha või ei lase.

Kui kass on märg, siis öösel sadas

Ilm on olnud sel nädalal tõesti armuline. Kui sajabki, siis pigem öösel. Suur kalmistukompleks hakkab valmis saama. Pooled taimed (pisipõõris `Burnished Bronze`, väikesed igihalid `Alba`ja `Illumination` ning leinajalakas on istutatud, enamus suuri kive ka juba paigas. Täna jääb panna üks pikk kiviäär ja kaks istutusala piiret. Siis jääb veel neli piiret, muld, teine pool istutamist, teeplaadid paika ja valma.:)Samas muutub elu iga päevaga keerulisemaks, sest meie tänav on nüüd juba täies pikkuses üles kaevatud ning tee kodu ja muu maailma vahel kulgeb piki kanjoni kitsaid mudaseid ääri hiilides. Eile käis klaveriostja, kuulsin ise oma kõrvaga kuidas käis vali BLING! kohe kui ta klaverit ja selle nikerdusi silmas. Jah, me tahame seda, aga kuidas seda auto peale toimetada? Ausalt, mina tõesti ei tea.:):):)
Kus te, nagu palun, enne olite, kui me pikki aastaid klaverilt tolmu pühkisime ja igasuguseid jumalaid anusime, et nad meid sellest pooletonnisest puu- ja metallikompleksist vabastaksid? Te tulete esimesel päeval peale seda kui tee on meie maja eest üles kaevatud. Haha. Kas elu pole huumor?:)
Ühesõnaga, klaveri omanik vahetub tõenäoliselt lähipäevil, aga ausammas muusikale seisab ikka endiselt meie sauna ukse taga edasi.:):):)

Pole halba ilma heata...

Talv läheneb nagu rong. Jõuaks vähemalt taimedki objektil selle nädala jooksul maha istutada. Ja nagu kiuste on kuhjunud just sellele nädalale igasugu käimisi ja tegemisi.
Samas on kõik jälle ka vajalikud asjad. Täna oli töökohaga tutvumine ja selgus, et see asub küll linnas, kuid sinna on väga hea ligipääs autoga, selline mis on ka minusuguse jaoks sõidetav.
Märkimisväärset öökülma ei ole aias veel olnud, kuid Himaalaja jalglehe on küll mingi juhuslikult mööduv külmking ära kustutanud.
Poolest päevast ka täna päike ja varjus pluss 8.

Päikseline päev

Aga imesid ikka juhtub...:)
Enne talvesüngusi kulub midagi nii pillavat tõepoolest ära. Selline uskumatu päev täis pilvitut taevast ja päikesekulda! Päev kus tahaks teha midagi suurt ja ilusat...laotasin voodile veel pooleli oleva päevateki. See oli tõepoolest ilus ning kustutas selle esimese ilunälja ära. Piisavalt suur oli ka. :)
Siis läksin värvisin kummuti ülemise osa teist korda üle, sai veel parem tunne. Vahepeal olid kassid tuppa imbunud ja avastasid päevateki. "Ah, käib kah," arvas Muri ja läks kööki krõbinaid sööma. "Mmminumohäär!" viiksatas Härra Tibu rammetult ja viskus villase rüppe, unustades selleks päevaks üldse kõik söögi ja meelelahutused. "Nii, sinuga on siis kõik selge," ütlesin ma talle e häälega ja hakkasin tööasju kokku panema. Terve pikk päev oli veel ees. Päikseline.:)


Käpad sõtkumas kordamööda unetainast, ikka parem ja vasak, parem ja...


Mustvalgekirju

Oktoobri keskpaik

Viljandimaal kasvas vanaisa toa põllupoolse akna all suur puhmik metsikuid astreid, mida kutsuti oktoobrililledeks. Neil olid väikesed kuldsed südamikud ja lillad õied.
Mulle meeldis neid külma tuule käest tuppa vaasi tuua kus nad suve järgi lõhnama hakkasid.
Ka praegu on sügisastrite aeg. Meie aias on praegu kõik madalad astrid, kuid kui olin eile ühele kaunile astrile `Purple Dom`otsa vaadanud, siis näis, et see sort peaks ka järgmine kevad kuskile veel ära mahtuma.
Ja ongi kõik. Kogu vegetatsiooniperiood. Sest kohe-kohe saabuvad külmad, lumi ja aednik jääb talveunne järgmist kevadet ootama. Järgmine kevad toob kaasa loomulikult uustulnukaid ja ümberistutusi, sest kuidas ilma nendeta.:)
Röögatuid unistusi eriti pole. Järgmine aasta lisandub ehk mõni toredat värvi astilbe, kaunis kukehari `Iceberg`, sinine karpaadi kellukas ja mõned sügisastrid. Mõned sordid lähevad uude kodusse. Mugulaskleepjase õied tahaks ära näha. Sel suvel oli ta enam kui vilets.
Liiliaunistused, iiriseunistused on küllaga täitunud. Nüüd jääb vaid kohalolijaid poputada ja õisi oodata.
Jugapuu kolib peenra keskelt natuke tahapoole, et tulevase õunapuu vari teda päikeste eest trööstiks. Ja väike õunapuu läheb aianurka hollandi jalaka asemele. Jalakas kolib verandale lähemale, et tema kurdseid laimirohelisi lehti oleks paremini näha.
Järgmine nädal on tormiline. Objekti lõpetamine ja töövestlused kahes kohas.
Vahepeal dresseerisin Härra Tibu endale kutsumise peale õlale hüppama. Üks asi on kraena õlul lesida, mida ta vahel niikuinii teeb, aga käsu peale ei ole seda kunagi juhtunud. Muig, kassi psüühika on koera omast ikka väga erinev. Ei, õpetada oli väga lihtne. Ta sai juba kolme harjutuse peale aru, mida temast tahetakse. Ainult, et nüüd hüppab ahne viiekilone hurmur igal võimalikul momendil mulle õlale, pähe või kuhu parajasti mahub, endal silm säramas "Ho-hoo ja kohe annab ta mulle küpsist!!!!:)"

Taimlised toimetused

Istutasin maha viimase taimevahetuse aarded: roosaka kukeharja `Mediovariegatum`, hosta `Cherry Berry` ja kamalutäie põnevust tundmatute tulbisibulate näol.
Jääb veel taliküüslauk ja veel mõni rohimine, veel kivitöid, mõned hilised istutused, kuid oktoobris sõltub kõik juba suuresti ilmast. Kui ilm on hea, siis on ok, kui sajab, siis ei ole. Ka blogi võiks vabalt ümber nimetada "Ilmlõpmata irin ilma pärast" või "Ilma ilmata ple elu ega miskit" vms, sest, olgem ausad, ega see eesti kliima nüüd mingi suurem asi küll ei ole.
Elementaarne, et ilm on oluline, kuid väike tagamõte on sel temperatuuride ja muu wärgi ülesmärkimisel algusest peale olnud. Mulle meeldib kui eelmiste aastate andmeid saab võrrelda käesolevaga. Ikka veel pole jõuluks lumi maas...odot, vaatame, mis oli eelmistel aastatel, soojalaine aprillis...hmh, huvitav, eelmine aasta oli midagi sellist märtsi lõpus jne.
Hetkel viis kraadi sooja ja lausvihmu pole prognoositud.

Portreed

Üldiselt olen laisk pildistaja ja siis veel laisem piltide üles panija.
Aga vahel on mõni asi kohe eriti...ja siis märkad järgmist...ja nõnda ma tuppa fotoka järele läksingi.
Pilte oli rohkemgi, kuid kõigest ei saanud head klõpsu ja osad on küll imeilusad kuid igas aias arvatavasti ka olemas. Nõnda siis üks väike galerii neist püsikuist, kes veel enne lund täiega lustivad.
Muidu on ilm kohutav nagu viimasel ajal ikka. Alla kümne kraadi ja sajab.


Särav päevakübar `Goldsturm` trotsib sügistorme ja õitseb nagu tahab.


Tradeskantsia jumalik sinine. Sääselegi meeldib.


Kahkjas iiris `Variegatum` on muidu üks aeglase kasvuga ja pire aiaelanik, sellepärast hämmeldab mind alati tema eriti kobe väljanägemine aktiivse kolletumise ajal.


Talikrüsanteem `Clara Curtis` tahab sooja ja päikest ning peale mõnda vihmast ja jahedat suve ei suvatsegi ta õitseda. Sel aastal paistab puhmik üsna häppi olevat.:)


Roosakas kukehari `Frosty Morn` õis on nagu ime. Peale selle on tal veel ka valgekirjud lehed. Üleni üks väga ilus kukehari.:)


Hollandi jalakas `Wredei` ei sära sellel pildil päikesepaistest. Tema lehtedel on kuldne varjund iga ilmaga. Ei ole vaja vist mainida, et see hõõgus tuleb seestpoolt.:)


Haruline lursslill `Atropurpurea` näitab oma tõelist palet alles neljanda suve lõpus.
Üle kahe meetri kõrge ning õitseb rahet, padukaid ja sügistorme trotsides.


Helmikpööris `Cathedral Window` on saanud väga tabava nime.


Kollaseleheline Hiina astilbe `Color Flash Lime` ei saanud suvel kuidagi ree peale ja arvab, et parem hilja kui...järgmisel aastal niikuinii.


Rossi mukdeenia `Karasuba` värvub muidu sügiseti erkpunaseks. Tänavu on vähe päikest olnud ja värvumine ei ole nii intensiivne kui võiks.


Hokkaido kukehari `Lidakense` sinakasroheline leht ja erklilla õis moodustavad ideaalse värvikompa.


Karvane kõreliilia naudib jahedaid sügispäevi.


Suurelehise brunnera `Mr Morse` mehelik pits. Leht on väga sarnane `Jack Frostiga`, kuid härra Morsel on kevaditi lumivalged õied.


Täpiline iminõges `Purple Dragon` leht on ebatavaliselt puhas valge-hõbene. Õied on lihtsalt veel üks lisaboonus.


Hosta, kelle peal teod murraksid oma hambad. `Lady Isobel Barnett` lehed on läikivad ja veatud ka oktoobris.

Vaate tekkimine

Alguses meenutab iga objekt vähem või rohkem mahajäetud sööti. Siis küntud kesa ja veel edasi küntud kesa suure kivihunniku kõrval. Selleks hetkeks on ära tehtud palju tööd, aga maastikupildis ei kajastu see veel mingil moel. Eile oli murdepunkt - tekkis esimene vihje millelelegi vaatesarnasele. Üks kolmandik kive sai ääristuseks maha pandud ja ära tulla oli juba päris hea. Ja mis peaasi - kogu selle aja ei sadanud.
Tagasiteel hakkas tibutama ja õhtul kallas juba korralikult. Hilissügisese maastikukujundaja oskuste hulka kuulub ka päeva parima (loe "kuiva")osa ärakasutamine. Reegel ise on äärmiselt lihtne: ära hiili kunagi enne vihma kodust välja, sest vastasel juhul saad sa märjaks ja poriseks.:)
Tegelikult on ilm nagu vene rulett ja oskustega pole siin miskit pistmist. Kas lihtsalt sajab või siis ei saja. Kord naasesime küll koju nagu vettinud porikäkid. Tollel päeval oli plaanis kamarat koorida. Mingi vihma pärast ju pooleli ka ei jäta. Ja hoolimata rasketest kividest ja porist ja pilvede taga varitsevast vihmast mulle see töö meeldib. Eritiväga siis kui vaate servake ka juba näha.:)

Uus nädal

Uus nädal, uued tuuled.:)
No muidugi hakkas sadama.
Bändikast õhtul koju tulles oli üks kraad sooja, täiskuu ja tähistaevas. Nüüd on vihm.
Bändikas meenutas seekord asjalikku töötuba. Ükshaaval otsiti lugudest konarusi ja lihviti neid maha.
Karmoskamees taltsutab endiselt oma uut musta lõõtsa ja on selles vahepeal suuri edusamme teinud. Ma ütleks, et lausa tiigrihüpe - kolm lugu puhtalt ja tagataskus veel mõned.
Söepõletajate read tihenevad. Tulnud on Akordion. Räägitakse, et Akordion tahab, siis laulvat nagu röövel-ööbik. Kõik olnud eelmine kord täitsa ära lummatud. Esivokaali osas võib siis ehk jälle lootusi hellitada, sest üks mehine laulujorin on just see "rosin", mis meite vanamuusikabändile veelgi juurde annaks.:)
Aga täna on tööd objektil. Kui see vihm järgi ei jää, siis peab leppima, et on veitsa porine.
Plaanis on viimaste vanade kivide välja võtmine. Osad neist on ilmastiku karm käsi ära mõrastanud ja seega peab need välja vahetama. Osad saab survekaga pesta ja taaskasutada.
Kui ilm lubab, siis tahaks ka märkida ja osalt juba uute kividega puhtandit laduda.
Uskumatu kui palju tööd on nii väikese maatüki vaatekindlaks ehitamisega.

Õnnistatud sügis

Oktoobri esimene veerand on läbi, aga seni pole olnud veel ühtegi öökülma. Tegelikult elementaarne, et kui sajab, siis hallad ei tule.
Hiliste õitsejatega on jälle teistmoodi lood. Hoolimata pidevast vihmast on madalad astrid, särav päevakübar, lursslill, hiina emajuur, kaunis sügislill, krüsanteemid ja kõrged kukeharjad parimas õitsehoos. Isegi lavendel on endale mingid lisaõied kasvatanud.
Kuna viimasel kahel sügisel ei ole madalad astrid üldse õisi jõudnud avada (oli see nüüd jaheduse, kuiva suve või hallade tõttu, kuid nii oli), siis mõtlesin suurima neist likvideerida. Hea, et ma seda veel teha ei jõudnud. Praegu paistab ta oma kärtslillade pool-täidisõitega ikka väga ilus.
Ka muu aed näeb hoolimata läbiligunenud seisust üsna õnnelik välja.
Eelmise aasta päikseline sügis laskis ka hallad varakult valla ja kui ma Lapsele oktoobrikuu nigulapäeval pruudikimpu pidin tegema, siis ei olnud mul oma aiast suurt enam midagi võtta peale kobedamate lursslilletõlvikute, paari paksema hostalehe ja mõne kribuõie. Pidi hoopis lillepoodi rooside ja rabasse kanarbiku järgi minema.
Täna on jälle tegude päev. Natuke taimevahetust (jee, ma saan jälle ruumi, mis ma kohe taas ka täis panen:), natuke kivimaterjali ettevalmistust objekti jaoks, natuke kummuti värvimist ja muud õuetööd. Kui ainult vihma peaks. Pliis!:)

Mees ja mohäär

Vahel mõnel eriti külmal talvel on tore mohäärijuppidest sooje kirjusid asju kududa. Asja käigus on selgunud, et ka Härra Tibu armastab mohääri. Ei tea kas pehmuse pärast või on tal tõmme kashmiirkitsede karvalõhna vastu või mõnel muul ainult temale teadaoleval põhjusel. Nähes toamaastikus täiesti valveta jäetud karvavilla hunnikut kudumi või lõngakerade näol, tuleb Härra Tibule pähe niisugune teatav ilme, mis võiks tähendada hellal bassil öelduna midagi sellist, et hehekurrmurr siin sa mul siis oledki!
Ülimalt hedonistlikuks toiminguks võib nimetada ka selle kuidas ta mohääri sisse endale magamisaset hakkab rutjuma. Ikka nurruga pooleks ja endal niisugune nirvaana nägu ees.
Üldiselt kui õigel ajal jaole ei saa, siis on tulemuseks väljatõmmatud vardad, "tapetud" kerad ja palju sassis lõnga, sest käpalist tegevust jagub neis hunnikuis tükiks ajaks.
Suvel ma ei koo ja selleks ajaks kolivad villased wärgid kappi ära. Täna avastasin, et sel ajal kui mina pusa otsisin, oli Härra Tibu ka garderoobi hiilinud ja kogemata oma vana armastuse üles leidnud. Vaata kassi!:) Klammerdus lõngakoti ümber nagu puuk ja üritas seda riiulilt maha ajada, et siis rahus põrandal edasi sorida. Äkki peaks talle mingi mohäärise mängulooma tegema või miskit?
Muidu ikka vihmane. Hommikupoole pluss 13 ja vahelduv pilvitus, pärastlõunal sadu, õhtul udusse uppunud kuu.
Niisugune halbade unenägude kuu - pärlmutterjas vormitu laik pimedas niiskes universumis...sajab peent pihuvihma, kusagil eemal nõmmel kasvab küngaste vahelt taeva poole Baskervillei`de koera ulg ja koju on pikk tee minna. Jookseks...aga jalad on paberinöörist.:)

Tegelikult on sügis täitsa ilus

Ehk, et seda siis kui midagi ei saja parajasti.:)
Madalad astrid on õisi täis, kukeharjad tshillivad täiega ja lursslill ulatub oma kreemvalgete kaunidustega kõrgele-kõrgele üle aiamaastike õõtsuma.
Üürike iluhetk on sellel aastal ka äädikapuule osaks saanud - veidi punakaid toone lehestikus enne lõplikku sulgimist. Mina ei tea, kas kauni sügisvärvuse saavutamine kaasneb äädikapuudel tõepoolest mingitlaadi küpsuse saabumisega? Sest varem (nooremana) pole meie puuke kunagi sügiseti värviline olnud. Tavaliselt laseb ta peale esimest öökülma lehed ühekorraga maha (mürts!) ja kogu selle suve muinasjutt või millest me üldse räägime.
Sel aastal võib verandatrepilt imetleda ruskeid, oranze ja peaaegu leekivaid pooltoone.
Muidugi kuniks...aga eks see aiawärk olegi selline - mitte midagi raudselt jäädavat ei ole aias olemas. On üürikesed hetked ilu, mis kustuvad ja annavad ruumi järgmistele.
Hoolimata kalendrikuupäevale keeb mesipuudes elu edasi. Äsjasündinud noored parvlevad päiksepaistelisel päeval taru ümber ja seadistavad gepse, lävelauale maandub õietolmust kollaste pükstega eriti virku töölisi ja õhujahedus (pluss 16) ei paista mummidele üldse korda minevat.
Ilmad on nagu vene rulett: esmaspäeval laussadu, teisipäeval päike, kolmapäeva öösel padukas, päeval päiksene, täna täispilvitus, homme tontsedateab...

Kaks kuud enne talve

Kolm sajuvaba päeva olid vahepeal tõeline õnnistus. Peaaegu nagu suvi.
Nüüd on vihm jälle võimul. Ei pea vist mainima, et sajab.
Sooja on 14 kraadi.

Mõtisklused varjuaia teemadel

Oktoobri keskel ootab huvitav tööots tegemist. Väga mitmeplaanilise pisimaastiku rajamine. Vari, happeline muld ja palju-palju igihaljaid pinnakattetaimi. Palju pisipööriseid (Tapestry, Golden Zebra), valgeõielist väikest igihali, Fortunei kikkapuid ja väikseõielisi helmikpööriseid `Purpur Palace`. Ikka kahe- ja kolmekümne kaupa. Poehind jahmatas sel sügisel täitsa ära. Pisipööris maksab viis senti vähem kui kuus eurot. See on selline pisi-pisike pott väikse taimetutsuga.
Ja ega need teisedki taimed odavad pole.
Paistab, et edaspidi oleks mõistlik rajada enda tarbeks maja taha varjupeenar, kust saab volilt võtta huvitavaid pinnakattetaimi kui ootamatult tarvis tuleb. Pole vaja mööda poode otsida, sest kõik on ühes kohas ja hind pole ka üle võlli aetud.
Samas oleks see veidi ka labor, sest väga huvitav oleks teada, kas harkjas asorell kasvab täisvarjus, kas roomav metsvits `Aurea`jääb kollaseks ka vähimagi päikselaiguta, kuidas peab varjus ennast üleval väidetavalt alatiõitsev sarvkannike jne.

Kuum sügispäev

Varjus pluss 19 ja päikese käes suisa soe. Kõik vihmast läbileotatu taheneb, muheneb ja ehk tuleb päiksega aeda ka sügisvärve.
Tegelikult on septembri lõpp aedniku jaoks pisut nagu tõehetk. Et taaskord veenduda selles, et osa hostasid paraadpeenras sätib ennast talvereziimi juba sügisvihmade ajal ja nad näevad siis välja nagu oleks öökülma saanud, et ka madalad astrid on invasiivliik ja tuleb päikselisest liiliapeenrast järgmisel kevadel kuskile mujale päiksepaistele istutada, et üheaastased lilled on siiski üks mõttetu nuhtlus (jah, just see heinasao mõõtu kasvanud lillhernes), et aktiniidia ei ole enam ilus kui ta lehed maha on lasknud ja ei sobi selle koha peale kus ta praegu on, et liiliapeenar on hetkel täiesti must ja vajaks mingeid pinnakatjaid (täpiline iminõges), kellest liiliad ja kevadkrookused vajadusel läbi mahuksid kasvama, et suvel hoogsalt kasvama hakanud must leeder ei mõtlegi puituda ja külm võtab ta sedasi jälle ära, et jaapani ebaküdoonia ei sobi levihimu pärast püsikute peenrasse rohkem kui üheks suveks, et sügisesi õitsejaid võiks rikkalikumalt olla (paar krüsanteemi, kukehari Iceberg ja palju kaunist sügislille), et mugulaskleepjas vihkab liigniisket pinnast ja viimane aeg on leida talle soe kuiv koht jne jne. Aga on ka positiivseid uudiseid nagu näiteks need, et kevadel kirendab aed igasuguste priimulate õitest, et karukella seemned on idanenud ja neile meeldib seal, et aias on nüüd olemas ka kolmiklill, et brunnera on külvanud sordiehtsaid poegi (Mr. Morse), et kare deutsia ja värd-ebajasmiin kavatsevad järgmisel aastal massiliselt õitseda ja et kuusehekk on meeldivalt tihedaks kasvanud.
Tegelikult jätkub vegetatsiooniperioodi (ja rohimist:) veel kuni poolteiseks kuuks.

Troonide mäng

Kui "Troonide mäng" oli varem lihtsalt üks köitvate tegelaste ja kergelt maagia järgi lõhnava maailmaga täiskasvanute muinasjutusaaga, siis kuuendas raamatus vormub sellest kondiraksatuste ja verepritsmete saatel üks tõeline troonide mäng. Autor on avastanud kirjaniku suurima privileegi - olla oma teoses see, kes "käseb, poob ja laseb". Ehk siis nojah...peaaegu jumal või midagi sellist.:)
Ja paistab, et selle mekk ei ole talle mitte vastumeelne.
Igatahes põimub kuuendas autori arenenud õiglusmeel tema lopsaka fantaasiaga ja tulemuseks on pöörane raamat, kus kõik täiesti pea peale keeratakse.
See, kes on esimestes raamatutes eriliste roimadega silma paistnud või muul alatul moel ennast ülal pidanud, sureb silmatorkavalt piinarikkalt, mürgi läbi hääbudes või saab talle osaks ootamatu reetmine omade poolt. Sellegipoolest ei paista see kasvatavalt mõjuvat teistele pahadele, kes edasi sigatsevad. Et head sedasi päris otsa ei saaks ja keegi sündmusi edasi kannaks, siis laseb kirjanik osadele headele pahade poolt korralikult küll lajatada, kuid jätab nad esialgu veel ellu. Sellise kohtlemise tagajärjel võib isegi kõige parem hea lõpuks hoopis pahaks muutuda....sest osad pahad hakkavad silmnähtavalt muutuma heaks ja lõppude lõpuks peab ju mingi tasakaal ka olema.:)
Raamatu lõpus on mängulaud täiesti segi löödud ja miski pole enam kindel...peale selle, et nüüd kulub kuningriigi koristamiseks ja elamiskõlblikuks muutmiseks kirjutada teine samapalju raamatuid veel. Ja üldse...põhilament alles tuleb...sest tuline loomüksus (lohelaevastik) kasvab ja jäised ebalased (kes pelgavad tuld)ei ole veel üle müüri roninud. Oeh...ja siis hakkavad kätte maksma kõigi surnud heade ja pahade lapselapsed jne.:)
Veitsa kahju on, et film raamatu kõrval nõnda kahvatupoolseks jääb...

Sügaval septembris

Kahe nädala eest maha istutatud kaunis sügislill on oma vesiroosiõie päevavalguse kätte sirutanud ja lasknud sellel ka sirelilillaks värvuda. Muljetavaldav. Jääb see õrn hollandi ime meie külmas märjas mullas ellu?
Madalad astrid hakkavad ükshaaval avanema. Kõige esimene oli see "varaseks punaseks" tituleeritu. Teisena näitas õisi metssalvei kõrval kasvav helelilla ja järgmine peaks olema värava kõrval kasvav elektrisinine topeltõieline. Lursslill on sel aastal väga kaunis ja eriti pikkade õieküünaldega. Talikrüsanteem avas õied. Väga dekoratiivne "helelilla karikakar" kuid kipub lamanduma.
Kuna kogu aeg on sadanud, siis sügisvärve aias eriti ei ole. Himaalaja jalgleht ja Rossi mukdeenia on ainukesed värviliste lehtedega nähtused, kuid teised vajavad selleks päikest. Sellel nädalal veidi lubati, no näis...
Lillhernes on enda alt avastanud endise kompostihunniku põhja ja see pole talle üldse hästi mõjunud. Tulemuseks on metsik puhmik lopsakat silo, kust piilub ka mõni üksik õieraag. No ja mis seal salata, ka lillhernes tahab päikest. Eile oli päiksene, täna on võibolla ka lootust kui udu hajub.

Nupud

Proua Muri ei armasta keerutada.
Kui proua Muri õue tahab, siis tuleb kisub ta kedagi hõlmast ja teeb näu. Kui temast sellegipoolest välja ei tehta ja asi kriitiliseks kisub, siis kasutab ta kaledat läbilõikavat alti ja toob kuuldavale MÄUUUUUU!...ning selle peale elavneb iga inimene.

Härra Tibu aga on ära õppinud erinevate "nuppude" kasutamise. Sest nii on huvitavam ja mõnikord saab ka kiiremini. See on välja kujunenud järgmiselt:
Inimene magab, räägib telefoniga või on arvutis ühesse huvitavasse asjasse süvenenud (nagu näiteks mina praegu oma blogisse:)ja ei tee tema ümber sibelevast kassist eriti üldse välja. Erinevatel põhjusel (tahaks süüa, tahaks mängida, tahaks veel süüa, tahaks kukile, tahaks teda lihtsalt niisama tüüdata, tahaks kiusata, tahaks õue, tahaks pai, no lihtsalt nii kuradima igav)sibelevad nad pidevalt inimese ümber ja ega siis alati pea sellepärast veel toolilt kargama. Härra Tibu on erakorraliste puhkude jaoks avastanud "nupud".
Nupp nr. 1.
Vannitoa krääksuv uks. Kui veidi irvakil ukse alla käpp sokutada ja natuke kangutada, siis teeb uks kräk-kräk-kräk-kräää! ja köögist tuleb kohe vut-vut-vut inimene ja küsib, et mis wärk...ah, õue tahad...ok. Ja härra Tibu saab täiesti ühemõtteliselt inimese rõduukse juurde pukseerida ja lasta tal see lahti teha.
2. Nupp nr. 2.
Toalilled riiuli peal. Ja üldse riiulipealsed. Seal võib küünega sikutada pitslinikut, seda isegi veidi otsast näkitseda või äärmiselt juhul toalilli ahistada. Tegelt eriti ei peagi midagi tegema, sest inimesel on kohe kuularid õieli, et mis see kahjur seal teeb. Nupp nr. 2 on riskantne tegevus, sest selle eest võib sussiga saada ja seda kasutatakse ainult siis kui kõht on ikka väga tühi ja inimene ei viitsi näiteks soojast voodist kohe välja kobida või ei reageeri mõistlikule kehakeelsele õueküsimisele (õue osutava noole kujuline vaikiv ootaja rõduukse juures).
3. Nupp nr. 3.
Öösel une pealt makku hüppamine. Kasutatakse väga harva ja ainult erakorralise häda puhul kui inimene pole leebematele äratusmeetoditele (põse poleerimine, näkku istumine, kõrva nurrumine) reageerinud.
Makkuhüppaja peab olema väle ja ei tohi mingil juhul käeulatusse vahtima jääda, sest nii rämedalt äratatud inimene on tavaliselt halvas tujus. Parem on kohe rõduukse juurde lipata ja seal vihjeks väike Mäu! teha. Toriseb mis ta toriseb, aga küll ta tuleb.

Õues on endiselt heitlikud ilmad. Pilve vahelt päikest, pöörased tuuled, tindised taevad ja vihm, vihm, vihm...
Mõnevõrra lohutav oli eelmise aasta blogi lugeda ja avastada, et eelmisel sügisel oli ilus ja soe päikseline oktoober, mis laskis enne talve veel palju vajalikke õuetöid ära teha.
Aias on septembrikuu jooksul kasvanud uus põlvkond umbrohtu ja lisandunud äralõikamist ootavaid kolletunud lillepealseid. Särav päevakübar, kukeharjad, karpaadi kellukas, aniisi-hiidiisop, karvane kõreliilia ja topeltõieline krüsanteem õitsevad ka läbi vihma. Ükshaaval hakkavad lähiajal õisi avama madalad astrid ja talikrüsanteem. Vesiroosi meenutav kaunis sügislill on oma imelise õie avanud. Vesiroos keset vihmu ja pori....hmh...vesisuse poolest vägagi sobiv keskkond.:)