Talve kingitus.

Kui ma parajasti tähele ei pane, siis roomavad mõtted mu juurest minema ja ma taban nad mõne eriti kõrge hange pealt. Ikka ja aina, silmad pikal, kevade poole vahtimas.
"Iga asi tuleb omal ajal (aprillis)...või natuke hiljem (enne jaanipäeva)," pobiseb mõistuse hääl.
Ah, minge te ka...!:)
Võrreldes eelmise talvega on niigi metsikult hästi. Ligi kuu aega on sellel laiuskraadil hellitatud mõnusa pehme suusailmaga või lausa sulaga. Lumi hüppas katustelt ise alla jne. Pole paanilist lõdisemist ega kütmist nagu eelmine hunditali eelmisel aastal ette nägi. Vähemalt jaanuaris mitte. Nagu kingitus.:)
Selle talve teine tore asi oli see, et ma sain endale sel nädalal neli mesipuud. Lobaki! Ilma, et oleks pinda käinud, ilma, et oleks kaubelnud, mangunud, kakelnud või midagi. Mitte, et see mind anni väärtuses kuidagi kõhelema oleks pannud, ma ju tean isegi pooli nende emasid nägupidi, aga lihtsalt see minu mustlase hing. Natukenegi magusat tingimist oleks võinud vähemasti olla.:)
Arutlesime parajasti, et ma võiks ju ka käe valgeks teha, et sügisel saagiga hea omavahel ärbelda ja peresid võrrelda jne. Ikkagi teine mesinik ka peres. "Sa võta siis need neli omale." Lobaki, eksole.
Nii, nüüd on mul neli kasti kratiga, kaks meekorjamise koha peal ja kaks koduaias talvitumas.
Koduaia omad on juba täiskasvanud ja lähevad kevadel meekorjamise koha peale elama. Pisikesi peresid võib meie aias ju lennelda, aga pärispere ringutuste jaoks on see koht väike.
Nii, et kevadel tuleb uue mesiniku ristimine. Tõmban pidulikult valge jänese kostüümi selga, maskeerun, ostan mesinduspoest raudsed närvid ja südi südame ning lähen oma mesilastega esimest korda kokku saama. Tean, et esimesed tööd kevadel on lisasööda andmine ja tarude talveprahist puhastamine. Tean, et nõelamine on valus ja seda, et mesilastel sõidab katus kergesti minema kui tarus asjatades mõne kohmaka liigutuse teed. Tean, et eriti raevunutena poevad nad sokkidesse ja riiete alla...ühesõnaga, ma mõtlen sellele kõigele kevadel edasi.:)