Paistab, et nüüd on kevad kohal. Lund pole enam sadanud ja kraadiklaas näitab pluss viis. Lihtsalt. Ainult et kõik imestavad endiselt, et kuidas meil ikka nii palju lund on. Pilliproov oli eile hästi dünaamiline. Vahepeal laulis lausa kaks akordioni lõõtsale kaasa. Ma enam ei elavne, et oi, mu lemmiklugu! Vanad paljukuuldud lood on kõik kuidagi lemmiklugudeks saanud ja paitavad ühtviisi meeldivalt kõrva.
Kevade tulekuga seoses pea laiali otsas ja nõnda see kassitoit meil üks õhtu otsa saigi. Ühel hetkel lihtsalt polnud. Võtsin asja kergelt. No ei hakka ju õhtul pimedas ainult kassitoidu pärast poodi minema, mõtlesin ma. Džunglis lõvid ka iga päev jahil ei käi ja paastuvad. See oli viga...irw, mida ei tahaks mitte kunagi enam teha.:)
Õhtul olid nad veel kuidagi...istusid lihtsalt kordamööda toidukausi juures ja tulistasid iga kööki ilmujat etteheitvate pilkudega. Üks näitas kehakeeles, et kausid on tühjad ja teine üritas inimest külmkapi juurde puksida. Aga mõttetu ju puksida, kui seal pole ühtki kassikonservi. Pakkusin neile süüdlaslikul ilmel kana miskit asja. Tead, pista see kana omale...arvas Tibu. Muri mekkis ja sõi pala pika hambaga ära. No midagigi.
Hommik algas kohutava kriunumisega. Õue nad siiski läksid, kuid olid välkkiirelt tagasi, et muidu jääb äkki hommikusöök vahele. Ootasime kõik kannatamatult kuni kell üheksa sai ja pood lahti tehti. Ikka täitsa häda majas. Siis jätsin nad koju peremeest küünistama ja läksin kassikonservide järele. Huvitav, et hiiri, varblasi ja muid jälkusi kõlbab küll süüa (toorelt ja koos karvaga), aga aus toit keresse ei lähe.
Hakka või vägisi mõtlema, et kas konservitootjad ei pane kassitoitu äkki mingeid lisa-eesid, mis kassid just selle toote järele igatsema paneks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment