August

Rohutirtsud viiuldavad õunapuudel, aias midagi eriti peale hostade, kipslille, liatriste, sügisheleeniumi, kobarpea, käokinga, angervaks-raudrohu ja päevaliiliate ei õitse ning mesilased viskavad leski välja. Punane gladiool on oma kaunidustega viimase veerandi peal, roosade rüüzidega kollane loob pead. Lumivalgel gladioolil on ka plaan õitseda, kuid tema on neist kõige hilisem.
Käes on august - tibude lugemise aeg.:)
Mesindusaasta oli viljakas, mesilased edenesid kenasti, kuid korje oli märksa väiksem kui eelmine aasta.
Hostad on kolmandal suvel läinud imekauniks. Eriti sümpaatne on nende viis olenevalt sordist alustada õitsemist juulis ja lõpetada septembris.
Kolme aasta vanused pistoksataimed on peaaegu kõik nime leidnud. Viimastena said identifitseeritud tanaka pärgenelas, deutsia, haralise ploomipuu sort, forsüütia (teadmata milline) ja aedhortensia. Mõistatuslikest tundmatutest õitses ainukesena deutsia.
Liiliad olid kõik imelised, eriti suured valged ja metsikult hästi lõhnav "African Queen".
Aeda tuli sellel suvel juurde palju fantastilisi iiriseid, lauke, kevadmagunad, huvitavaid pisililli, ihaldatud `Jack Frost`, Mittendorffi päevaliilia, helmikpööriseid, kellukaid, kõreliilia, perovskia ja nutipõõsas.
Päevaliiliate osas oli pettumus - kaks neist osutusid "plagiaadiks". Peaaegu umbes nii, et ostad endale `Chigago Sunrise`, aga saad ruuge päevaliilia. Neli neist ei ole veel õitsenud. Jääb ruugeid päevaliiliaid ka järgmiseks suveks avastada.:)
Kõigi muude sebimiste kõrval on aega leidunud ometi kord ka korraliku aktiniidatäku kasvatamise jaoks. Eelmine nädal vaatasin, et oli juurdunud ja tõin ära. Kassid läksid täiesti pöördesse, hiih!, veel üks aktiniidia! Eksole.
Selleks, et vaest väikest isast taime lõpuks rahus maha istutada, murdsin emase taime suurest puhmast paar lopsakat liaani ja viskasin ärevil kassidele lätsutada. Nende reageering oli ikka nii jaburalt ebaväärikas, et mulle meenus kursakaaslase täismetsik näugam, kes pole peal kolme aastat kodus elamist sugugi kodusemaks muutunud ja ikka veel aknaisse hüppab kui talle näib, et temast midagi tahetakse (pai näiteks). Aga äkki tõesti? Vaatasin oma murul aelevaid aktiniidiauimas kasse ja helistasin kursakaaslasele. Tahad katset korraldada? Rääkisin, milles point. Kursakaaslane mügises telefonis tükk aega naerda ja ütles siis et ei taha. A mis sulle selle juures nii nalja teeb, tahtsin mina teada. Ta naeris veel kõvemini. "Muide, mul on nüüd neli kassi, mitte kaks nagu vanasti ja ma kujutasin parajasti ette kuidas nad mu õnnelikult kräunudes ära lämmatavad, kuna mul juhtub natuke seda sinu antud jubedat imerohtu käes olema."
Eeh, neli...ka mina oleksin ei öelnud.:)
Aga imerohi on hoopis mesi. Kui suunurka ohatis tükib tekkima, pandagu sinna tilk mett peale ja tülikas tõvehakatis haihtub paari tunniga.