Kibuvitsamoos

Kibuvitsamoos väärib eraldi peatükki, kuna sellega on seotud niipalju toiminguid, sebimisi ja näputööd.
Moosiks sobib ainult kurdlehise roosi (Rosa rugosa) peaaegu valminud vili.
Saak tuleb ära korjata kui nad on juba punased ja mahlased kuid veel mitte pehmeks läinud.
Kui marjad on koju toodud, hakkab tiksuma aeg - kes saab ennem. Eriti sel puhul kui kiirel ajal pole mahti marju kohe ära puhastada ja kott kuskile seisma jääb. Seda tiksumist võib sealt siis lausa oma kõrvaga kuulda...nii, umbes paari päeva pärast kui marjades elutsevad kibuvitsaröövikud on ennast võimsamaks nuumanud ja suudavad kõvemini krõmpsutada. Marjad järelvalmivad ja röövikud söövad.
Kui moosimaterjal kohe ära puhastada, siis pole ussid veel kurja jõudnud teha ja marjad on ka paremini töödeldavad.
Näputööd jagub selle puhastamisega tüdimuse ääreni. Muidu ei viitsiks, aga selle moosi nimel olen ma seda kord aastas nõus tegema küll.
Kuna kahe ämbri marjade puhastamiseks kulub umbes viis tundi, siis kasutan töö kergendamiseks aja jooksul kätte harjunud nippe:
Esimese tööna lõikan väikese terava noaga ära õiejäänuse. Selle peale kulub 1 tund. Nüüd on järel poolteist ämbrit puhtaid marju. Lõikan nad pooleks. Selle peale kulub teine tund. Mõlemaid töid saab teha telekat vaadates.
Ja nüüd järgneb kõige igavam osa, marjapoolikute seemnetest puhastamine. Võtan ühe pika ja peenema otsaga tömbi lauanoa, keeran tera paksult salvrätikusse, et hea käepärane hoida oleks ja jätan välja vaid 2 cm noaotsa. Sellega võib neid marju lõputult tühjaks urgitseda, aga minu piir jääb siiski kuskile sinna kahe ämbri kanti.:)
Selle töö peale kulub kolm tundi.
Nüüd on järel kuus kilo puhtaid marjapoolikuid ja moosikeetmine võib alata. Suhkrut paneb igaüks oma maitse järgi, aga meite moos on tavaliselt olnud pigem selline lahedapoolne - umbes pool kilo suhkrut või veid vähem kilo marjade kohta. Pigem vähem kui rohkem. Nii, et vilunud moosisõbral pool purki moosi korraga ära süüa pole mingi kunst.:)