Peale esimest adventi

Hommikul neli kraadi sooja. Käisime eile pimedas koera tuulutamas. Kellaaeg oli mõistlik, natuke üle nelja, aga ilm keerab lihtsalt nii vara juba pimedaks.
Tallinna maanteel võib olla tore sõita (mis ma nüüd ometigi ütlesin!:) kevadel ilusa ilmaga, kuid pimedas rekkade vahel vingerdada on üsna jube. Nad sõidavad ilmselt öö läbi. Nad on kohutavalt hästi valgustatud ja pimestavad sellevõrra ka rohkem. Peale kahte rekkadega seotud rasket õnnetust sellel teel teistega ühe nädala piires otsustasime proovida linnamarsruuti. Uskumatu, aga Männiku kaudu tundus minek nii hea ja turvaline. Nii vara hommikul on linn meeldivalt tühi ja kui ära tulen, ei ole liiklusvooge ka veel kuigi märgatavalt. "Takistusriba" ümberehitataval Järvevana teel on nõme kuid läbitav, lihtsalt harjuda, harjuda. Minu suurimaks komistuskiviks on pabin. On ameteid, kus pabin rikub kõik ära, näiteks alpinist, köietantsija, lõvitaltsutaja...autojuht. Rahulikuks nagu kala muutun ma alles peale Männiku Selverit. Haagin sõrmed roolist lahti ja toetun seljaga vastu seljatuge. Peaaegu kodus.:)

Miks ma ei loe eesti kirjandust

Kivisildnik on meedias viimasel ajal pikalt suu täis võtnud teemal kuidas mittevaimne eesti rahvas üldse enam eesti kirjandust ei loe ja selle asemel ameerika vanaproua kirjutatud naistekaid eelistab või misiganes. Gartlandi fänn ma pole, aga eesti kirjanduse kohta oleks öelda küll.
Sorry, aga hästi jämedalt väljendudes jaguneb eesti kirjandus kolmeks: See tõeline vana hea eesti kirjandus(Jaan Kross, Enn Vetemaa, Paul-Erik Rummo, A.H.Tammsaare, Juhan Viiding, Viivi Luik, Eduard Vilde, Gailit, Aino Pervik, Henno Käo, Doris Kareva, Betti Alver, Herman Sergo, Fridebert Tuglas jne), mitteloetav eesti kirjandus (Semper, Barbarus, Valton, Vahing, Parve, Mutt, jne.) ning see meie uuema kirjanduse laine (kahjuks mitte kuldne). Noor on aktiivne, kahtlase väärtusega ja trügib raadiost-telekast tuppa nagu hamburgerikultuur. See on esindatud igal pool püünele roniva ja surmani ära tüüdanud luuletaja Kontraga, Kõusaarega, erudiit Kivisildnikuga, sarkastilise Kivirähuga, ärajoonud Raudamiga, keskpärase Õnnepaluga, muidu hea, aga viimasel ajal pidevalt bambusesse paneva Murutariga ja kellegi Kerttu Rakkega. Vabandust, Kenderi unustasin, aga suurt vahet ei ole.
Nad "väitlevad sisukatel teemadel" Jüri Üdi klubis, pakatavad vaimsusest OP-is ja mujal, targutavad riigiraadios, aga pole. Pole meil seda tõelist head kaasaegset eesti kirjandust. Netu. Vanamammide lemmikut Tohverit ma ju ometi lugema ei hakka. Eesti fantasymehed Hargla, Pähkel ja Veskimees peavad samuti veel arenema, Hargla takerdub mõttetute üksikasjade otsa, Veskimehe stiil pole minu maitse ja Pähkel...kas see oli vist Pähkel, kes ühes raamatus umbes kolmekümnendal leheküljel oma raamatukangelase pükstesse hüppas ja ilusate nõiataride embusse viskus? Pikalt mahlast keskpärast porri pakkuda muidu kenasti alanud fäntasyraamatus mõjub veidra ja kohatuna.
Kogu kambast tõstaksin truu fännina välja vaid Kivirähu ja Murutari. Isegi kui Kivirähk enam peale näidendite midagi tõsisemat ei kirjuta, on ta oma "Rehepapi" ja ussisõnade eest kõik andeks saanud. Ja Murutar...kui ta ometi lõpetaks oma eraeluliste blogide kirjastamise ja hakkaks jälle häid raamatuid kirjutama. Ta ju oskab. Ning tulevikulootus imelaps Nirti, kelle debüüt "Anna meile andeks meie..." oli hull ja võimas.
Nii, et mingisugust sellist ühtset ja tugevat uudisteostest moodustatud tugevat kultuurimüüri, millele võib kirjutada "Uus hea eesti kirjandus." ja raamatufännidele uhkelt hambu visata, meil ei ole. Meil on keskmisest edevam keskpärasus ja vaikivad vanakirjanikud. Ja lihtsalt sellepärast lugeda, et eesti oma...andeks.:)
Kuna maailmas kirjutatakse nii palju raamatuid ja õnneks on võimalik valida, mida lugeda, siis ei pea ma oma vabal ajal vaevlema näiteks mõne eriti igava Valtoni teose kallal või lugema (hoidku jumal selle eest!) Kenderit, Mutti või Kivisildnikku.

Torm

Õhtul oli uudistes, et 5000 peret elektrita, hommikul aga juba 8500. Ka siin lõõtsub kõva tuul. Tule pliidi alla panemine ei olnud tark tegu, sest iiliti tuleb kõik korstnast tagasi. Kena lugu küll...
Ilmateade näitab kuni nädala lõpuni plusskraade.

Kaamos

Paar päeva on ka päeval pime olnud. Tume pilvelaam seilamas madalal maa kohal ja kui tuul suudabki midagi mujale toimetada, siis vajub uus hall pilvemass asemele. Vahel sealt sajab, vahel mitte. Üldiselt on novembri lõpu kohta endiselt väga soe. Pluss 5-8. Kui talved võiksidki sellised olla...
Sõidan endiselt ja see pole mulle ikka veel meeldima hakanud, eile sain veidi kergemalt läbi ja võisin õhtul marsaga koju hiilida. :)
Kasutasin juhust ja lugesin kaupsis natuke raamatuid. Kassid olid terve päeva üksi olnud ja Härra Tibu lendas rõõmsa kräunatusega selja tagant õla peale nagu kuuse otsa. Ma võisin ju muidugi ette kujutada, et need tosin armastavat põsepaid tähendavad näiteks sügavat kiindumust, kuid olen liiga kaua kassisõber olnud, et midagi sellist arvata. Härra Tibu oli üliõnnelik äsjaavanenud võimalusele midagi põske pista ja pani kogu oma võlu mängu, et perenaist külmkapi juurde puksida.
Lugesin paar lehekülge fantasyd ja kukkusin ära. Ega tänagi midagi põrutavat ees oota. Ärkasin, on pime, päeval on pime ja millalgi siis kui ma naasen on jälle pime. Zakon podlasti muidugi ka...laelambid hakkavad läbi põlema just kõige pimedamal ajal.

Kolmapäev

Esmaspäeval tuli isegi midagi lumetaolist, mis kohe häbelikult ära sulas. Edasi on olnud head soojad ilmad. Täna 2,5 plussis.
Tööl läheb aeg väga kiiresti. Olen üleni sukeldunud liiva, savi, kivimite (pinnased on peaaegu sama huvitavad kui taimed), keeruliste aparaatide ja valemite maailma. Rituaalide rägastik, väga palju toredaid preestrinnalikke toiminguid, mida tuleb sooritada kindlal moel ja kindla reeglistiku järgi. Ja siis saab ARVU, mis on väärtuslik. See pannakse valemisse ja teimimine on sooritatud. Selles ametis on arvuti väga palju abiks. Praegu on jäänud vaid katse füüsiline pool. Mõelda vaid, et varem tehti ka kõik need metsikud arvutused käsitsi....võibolla isegi arvelaua või lükatiga ja joonestati graafikud millimeeterpaberile...uhhbrr.
Eile hommikul hakkasin parajasti oma töökoha hoovi keerama, suund oli sees, alustasin pööret kui üks auto minust vasakult mööda üritas minna. Panin nii järsku pidurit, et mootor suri välja. Tema muidugi kadus minema, aga mul oli paras võdja mitu tundi sees, sest mingi 5 cm jäi kolakast puudu. Ma arvan, et ma sõidaksin päris hea meelega ja see ei oleks nii hirmutav kui ei peaks teid jagama igasugu kamikadzedega kes arvavad, et nad on väga head juhid, aga tegelikult ei ole seda. Ma pean kogu aeg valmis olema, et keegi "väle, tark ja osav" mul teel ei seisa, ette ei keera või kahe meetri pikivahega pees ei sõida. Mille eest!

Uus nädal

Miinus seitse.
Härra Tibu otsustas, et magab täna toas ja mis mul öelda oli. Pole võimalik ignoreerida kui väga hädas valge manisk verandapimedas tähelepanu äratamiseks üles-alla hüppab.
Paistab, et talvekindlate kasside projektist ei tule midagi välja.

Ta on tulnud

Täna ei sulanud öökülmetatu enam ära. Päev läbi särasid "suhkurdatud" kõrred ja muru aias, mis oli iseenesest täitsa ilus, aga ikkagi...
Hak-kab peale. Tulevad tuuled ja toovad tuisud, luiged läinud...heh, need ilmselt vist juba ammugi.:)
Kuna mu isikulik äratuskell on suhteliselt varase kellaaja peale keeratud, siis ärkasin täna pühapäeva hommiku jaoks pehmelt öeldes absurdsel ajal. Kuu paistis kaledasti põrandale ja üldse, ilus oli. Läksin ja lugesin köögis tunnikese iirimaigulist mütofantasy`d ja kobisin uuesti magama. Ikkagi pühapäev.
Paraku aga ei tulnud sellest midagi välja, sest unise peaga olin ma kuupaistest sisse lasknud kaks karvikut, kes toas tuld nähes vastu verandaakent hakkasid hüppama. Viisakalt seestati ülivarajane hommikueine ja isegi ei kakeldud. Paraku jäi mu teine uni lühikeseks, sest Härra Tibu tahtis veel konservi ja otsustas meid üles ajada. Täpselt nagu ühes kassimultikas, sõtkus seljas, nurrus kõrva ja kui mitte miski ei aidanud, siis läks diivanilaua peale ja hakkas asju maha kukutama. Urrh...
Kuidas VÕIB ühel NII taktitundelisel kassimaadamil olla NII taktitundetu poeg?
Kevadeni on kolm ja pool kuud.

Laupäev

Kottpime, vihmane, tuuline. Raju kolistab õues. Kassid võtsid kenasti omaks pesa, mille ma neile rõdule tekitasin. Paraku mahub hetkesisuga sinna ainult üks individualist magama, kuid meil on neid ju kaks. Seega...pesa tuleks suuremaks venitada. Mõtlen sellele homme.
Eelmine laupäev võtsin gladioolid ja jorjenid üles. Kõik olid väga hästi edenenud. Kui mul vaid õnnestuks neid kenasti ületalve hoida.
Aega on vähe ja enamus sellest on pime. Vist on talv tulekul.
Õues kuus kraadi sooja.

Mulle tundub

Vahel tundub mulle, et mõnel hommikul sõidan ma päris normaalselt. See on siis kui ei saja, kui pole jäidet, kui teised liiklejad pole veel kodust välja sõitnud ja kui teel ei vedele halvasti valgustatud sõidukeid. Aga seda on ainult ühe korra juhtunud.
Mida küll teha, et see korduks?

Liisukese joonistuskunst

Liisukesel oli eile sünna ja väike hubane õhtupoolik Lapse juures külas oli tore vaheldus.
Lapselaps armastab abstraktset kunsti. Ei mingeid pallikesi ega kriipsujukusid. Liisuke varjutab punase värvipliiatsiga ühe koha paberil ära ja teatab särasilmi, et see on mamma. Siis varjutab teise koha ja ütleb, et see on issi. Kaheaastase kohta on Liisul juttu juba palju. "Näe, vaata, õues on juba pime." oli üks pikemaid lauseid.
Talvekummid said üleeile alla, sest mine tea...ilm võib talveks keerata poole päeva pealt. Hetkel on väljas neli kraadi sooja ja see tähendab, et ma ei pea autoaknaid jääst puhastama.
Arengut on tunda, aga endiselt langen verest ära kui teel ootamatu situatsiooniga kohtun.
Minu tippkolehetked: sillal hoo maha pidurdamine (rekka tagumikus), et siirduda pikendusrajale (allamäge, väga lühike ja kitsas teelõik sillal enne järsku kurvi), hommikul pimedas seisab poolest kerest keset teed auto, mis tahab kõrvalteelt välja sõita...ma ei usu oma silmi, aga tõesti jääb ta nina mu teele, seisab jumala külmalt, hea, et keegi vastu ei tule, tõmban vastassuunavööndisse ja möödun sellest lollakast, suunda anda pole mul küll enam aega. Kui sõjaväelisi käske jagavat kaitseinglit kõrval ei oleks, siis ma ei tea...võibolla oleksin talle isegi otsa kõmatanud, sest ta seisab äärmiselt absurdselt seal kus ei tohiks kunagi mitte midagi peale põtrade ja metssigade seista, siis täispäike silmaprakku kititud olekus Jüri ringile sõit...mitte midagi ei näe, pimesi sõita ei julge, võtan hoo maha, sest ma ei näe isegi seda kus ring asub, Jüri poolt ringile keeranud rekka varjab paariks viivuks päikese ja ma saan oma selja taha kogunenud vihaste sohvrite ees ringile vurtsatada, oi, kuidas ma ei salli Jüri ringi!.
Hommikul vara on teel vähe sõitjaid ja mõned lõigud teekonnast on muutunud isegi talutavaks. Ma poleks arvanud, et mulle meeldib pimedas sõita. Võibolla see on sellepärast, et siis pole niiväga näha kui ma peale mõnda äpakat punastan.:)

Teine suurem öökülm.

Miinus 6,5 koos tähistaeva ja kuupaistega. See tähendab, et auto võib jääs olla ja ka seda, et päeval koju sõites paistab päike umbes kolmes-neljas kohas nii vastiku nurga alt silmaprakku, et nähtavus nullistub. Viimane aeg hankida mingidki päikseprillid.
Härra Tibu on käinud öisel pidusöögil, sest tuppa pääsedes ei viskunud ta oma tavapärase hea isuga toidukausi kallale vaid vajas hoopis head seltskonda. See nende võrratu kehakeel!:)
Härra Tibu sättis enda läpaka kõrvale väga ilusasti (nagu egiptuse kassikuju)istuma ja vahtis mulle 15 cm kauguselt otsa. See olek ütles väga selgelt "Muide, ma olen tähtsam kui arvuti ja sa võiksid selle endale kõrva taha kirjutada."
Peale tosinat topeltpaid oli Härra Tibu viimaks nõus põrandale tagasi minema. Süüa ta ikka ei tahtnud, kobis hoopis tuppa unesid jätkama.

Talvelt laenuks saadud

Varahommik. Kuu paistab ja õues on 2 kraadi sooja. Ka täna hommikul saab ilma aknaid puhastamata sõitma hakata.
Imelik on siin nüüd oma sõnu süüa, aga mõned pöörded on hakanud mulle lausa meeldma.
Pimedas kihutamine pole endiselt tore, kuid kuna see kuulub komplekti Maanteesõit, siis pole eriti valikut. Veel vähem meeldivad mulle selja taha kogunevad vihased teised, kelle kulgemist ma väiksema kiirusega sõites takistaksin.
Homme on lapselapse sünna.
Ja kevadeni veel nii palju aega...

Lõhn

Veel üks inimese suur veidrus. Kusjuures ta on valmis selle eest välja käima üsna suure summa. Arvestades lõhnade hindu...keegi ju ostab neid selle raha eest, muidu poleks äril mõtet. Mis teeb siis lõhna nii kalliks? Kindlasti tooraine, sest head parfüümi leiutades peavad olema ka algkomponendid kvaliteetsed. Ennemuistsetel aegadel olid nad kõik looduslikud, tänapäeval juba vähem, sest alahinnata ei saa kaasaegse keemia saavutusi, mis viimastel aastakümnetel on hakanud looduslikke tahaplaanile suruma. Noh ja lisaks veel feromoonide kasutamine, mis annab mõnele eriti heale ja kallile aroomile veel selle nimetu "miski", mis...Nojah.
Parfüümi teevad kalliks teadmised, kogemused, katsetuste nahka läinud toormaterjal, reklaamikulud jne. jne. Ja kindlasti NIMI, mis pole üldsemitte vähetähtis. Lõhnale nime panemine annab talle ka hinge.
Parfüümid jagunevad minu arusaamise järgi rangeteks ja kargeteks (Chanel nr. 5), värsketeks (nn. "veelõhnalised"), magusateks (idamaiste nimedega Shalimar jne), mõrkjateks (YSL Opium), lillelõhnalisteks (kannike, roos), loomseteks (muskus, ambra) ja vastupandamatuteks. Viimasele kriteeriumile vastab lõhnapoe väljapandud parfüümiliitrite hulgast vaid üks või kaks pisikest pudelit. Juhtub nii ja naa, kuid korduvreegel on näidanud, et oma parimale leiutisele ei hakka firma otsima üldse mingit sentimentaalset pealkirja vaid eelistab panna enda nime. Näiteks YSL parfüüm YSL. (Täitsa huvitav, kas selline ka päriselt olemas on?:)
Milline on vastupandamatu lõhn? Teiste arvamus peale kõige lähedasema siin eriti üldse ei loe. Parfüüm peab olema pealepiserdamisel enam-vähem vastuvõetav, püsilõhn (1-2 tundi)peab olema nauditav ja jäävlõhn (järgmise päevani või kauemgi) vastupandamatu.
Mõned lõhnad on pealepiserdamisel vastupandamatud, kuid järellõhn moondub nahal hiljem nii sõõrmeisse kargavaks, et olen koju jõudes randmeid lausa seebiga nühkinud, et sellest vabaneda.
Pimedal kaamoseajal on parim meelelahutus peale pikka päevatööd minna tunnikeseks parfüümipoodi "nuusutama".

Sügaval novembris

Seitsmekraadine öökülm nädala sees on ära võtnud madalate astrite puhmikute ladvad. Allpool on veel õied, kuid üleval juba silo. Eile enne tööd aeda ei jõudnud, katsetan täna.
Õuest tuppa pääsenud kassid on ülemeelikud nagu vasikad. Peale paari konserviampsu joostakse käppade klobinal trepist üles ja alla, lastakse rõõmukruuksatuste saatel vaipu kortsu (suure hoo pealt järsk pidurdus)ja hüpatakse minu pealt kitse (Härra Tibu etteaste:). Kui Härra Tibu siirdub õue oma hommikuplönni tegema, siis jääb toas päris vaikseks. Proua Muri on õmblusmasina peal leidnud pokukampsuni ja sõtkub seda uppunud silmil...soe, villane, pehme, küüned lähevad sisse nagu nõelapatja...nrr, nirvaana.:)
Meie bändil oli eile hea päev - saime endale kolmanda viiuli. Shansid, et kontserdi ajal neist mõni ikka kohale tuleb, suurenesid kolmandiku võrra ja see on väga suur asi.
Pool kaheksa on ikka veel pime.
Õues on kaks kraadi plussi.

Nädala suursündmus!

Söepõletajad esinesid neljapäeval tervelt tund aega Saku Suurhalli laval!
Oli hea kogemuseks ja oli hea ka reklaamiks...ja samas polnud pillimeestel üldse paha näha ennast suurel tablool musitseerimas kui kaameramees persooniti muusikud ükshaaval välja noppis.:)
Oli võimas, oli ilus. Mina kondasin publiku seas ja tegin pilti.
Aga nüüd aianduse juurde: kuna nädala sees viskas 7 kraadi miinust, siis on aeg gladioolid ja jorjenid üles võtta. Lähen ja teen selle täna ära.

Reede õhtu

Terve nädal olen ise tööle sõitnud. Kolm korda tagasi ka.
Tõusen kell viis ja kaabin kodust minema kell kuus...et teisi hiphoppareid võimalikult vähem teel kohata ja rahulikult kihutamist harjutada. 90 km tunnis on minu meelest rõve kihutamine, aga ma saan aru, et kui peab siis peab ja nii ei jää teistele jalgu jne.
Asja käigus olen õppinud uusi vandesõnu...ja neid ka lobedalt kasutama . See on uskumatu kuidas autostumine inimese ära rikub. Ja veendusin samas imesiva, et ma pole mingi erand.
Uurisin headelt inimestelt, et kuidas nemad alustasid oma esimesi sõite ja kuidas oleks seda kõige lihtsam teha. Sain oma küsitlusele rohkem või vähem vaoshoitud vastuseid. Karmi tõe ütles välja üks noor malbe naisterahvas, kes ise ka alles vahtralehega ringi roolib.
"Kõige lihtsam või? Tahad ma ütlen. Kui sõidad, ole m..n," ütles ta oma õrnal häälel. "Ümberringi ju kõik on. Sa torkad TOHUTULT silma kui sa massist erined. Ja sind lastakse kohe üle."
Kas hakata siin nüüd arutlema sellel teemal, et meil on vist probleem?
Ja selleks on eesti liikluskultuur...või õigemini selle puudumine.
Oeh, ma ei viitsi.
M..n jälle kah olla ei tahaks...
Peab see elu ometi nii keeruline olema.

Vaheldus

Täna oli vahelduse mõttes laiveos pees kinni.

Esmaspäev ja teisipäev olid ühtemoodi

Sõitsin Tallinna Maanteel ja aeglustasin enne silla pealt Saku poole alla keeramist kiiruse 90 pealt maha. Mõlemal korral oli rekka tihedalt pees kinni. Ma ei julenud vaadata kui kaugel ta oli, aga kaitseingel ütles, et 2 meetrit. Kuidas sõita sillalt alla nii, et rekka pees ei ole? Vähe sellest! Näen neid nüüd unes ka. Suured, mürisevad ja hästi valgustatud.

Sügise ja talve vaheline dimensioon

Omamoodi kummaline aeg. Eriti sel aastal. Pikk jahe suvesaba, mis on lasknud õueelul kenasti edasi kesta. Augusti keskpaigaks olid looduses massilised õitsengud lõppenud ja tunne ka vastav, et nojah, et nüüd on selle suvega ühel pool ja nüüd peaks talveurgu pugema.
On meeldiv tõdeda, et see polnud kaugeltki nii.:)
Septembris oli aed veel täies ilus. Puhkes mitu uustulnukat, kes olid aeda toodud just hilise õitseaja pärast (krüsanteem, kukeharjad, päevakübar).
Oktoober oli nii soe, et laskis lausa maastikke ehitada. Tegime kuu ajaga ära suure töö.
Aias massilised kukeharjade ja madalate astrite õitsengud.
Novembri alguses on ikka veel soe, just nagu pealekauba. Võtsime eelmine nädal ka oma õue ette, saagisime küttepuid ja koristasime tormilise suve jooksul ripakile jäänud asju.
Eile oli päev otsa hele päike. Mesilased külastasid tarust 5 meetri kaugusel asuva madala astri puhmikut ja üritasid pisut puisel kõnnakul õitest nektarit leida. Arvan, et päris tühjalt nad lahkuma ei pidanud, sest kui nektar ei eraldugi, siis õietolmu saab ka jaheda ilmaga.
Ja esmaspäeval siis linna riigitööle. Ja autoga sõitma ja. On küll pehmendavaid asjaolusid, aga sellegipoolest on autostumine minu jaoks üks hull tiigrihüpe. See on midagi umbes sellist kus paadunud akrofoobik kraanajuhiks hakkab.:)

Hingede aeg

Hommikul pluss 9.
Öösel täheldasin korra, et vist on tormiks keeranud. Läbi unefiltrite kostis määratlematuid helisid, mis võisid olla misiganes. Tüüneimal hommikul selgus, et tegelikult polnud mingeid torme ega tsunamisid. Härra Tibu oli hoopis roti kinni püüdnud ja sellega vastu rõduakent ping-pongi mänginud, seda rõduvaiba alla toppinud ja noh üldse kõike, mida annab vaese närilise rümbaga veel teha. Ja ise nii õnnelik!
Hommikul rüsisid mõlemad valjude rõõmunurratuste saatel uksest sisse ja kappasid käpapadina saatel kööki kausside juurde. Ega siis rotijaht isu ära rikkunud.:)
Eile sai meie suur objekt valmis. Tohutult meeldiv tegevus on see, mille kohta võib öelda viimne lihv.
Pehme sombune sügisilm, taevani lõhnav männikooremultš, mida me taimede vahele poetame. Inimesed käivad mööda, küsivad nõu, teevad niisama juttu, imetlevad, arutlevad hoolduse üle jne. Ümberringi vilguvad pehmes hämaruses küünlatuled...
Mulle meeldib kalmistul tööd teha. Kui oled selles keskkonnas nii palju viibinud ja asja käigus nii palju kive, mulda ja liiva ühest kohast teise tõstnud, siis hakkab tavainimese kalmistupelgus mingil hetkel murenema ja maha kooruma. Ühtäkki mõistad, et kõik see tabutabade wärk johtub ikka ja jälle kõrvade vahel olevast ja kalmistu ei ole mitte midagi muud kui lihtsalt veel üks üks loodusmaastik kus on oma taimekooslus ja oma põliselanikud (Metsakalmistul nakitses puuladvus rongaperekond, Pärnamäel kappasid ringi oravad).
Kui inimeste kombed-tavandid kõrvale jätta, siis on kalmistu esmapilgul lihtsalt üks kummaline parkmets, kuhu paljud inimesed tulevad heakorratöid tegema. Tihti, vabatahtlikult ja kindlatel aegadel. Nagu näiteks eile kui oli hingedepäev.
Tagasiteel väisasime puhtalt uudishimust ka taimepoode, et mida taimekaubamajades ka müüakse...näiteks novembri algul? Suurimas olid väga huvitavad vanaroosat värvi kribuõitega ontsiidiumid, mille lõhn meenutas pisut leviisia lõhna kuid oli veidi kõdusem ja hetke kaalusin tõsiselt, et kas meite kapi peal oleks veel ruumi, samas...hind oli ühe aknalaua-orhidee kohta ikka liiga krõbe.
Teises komistasin viali priimula peale. Lavendel kasvab meil nagu loom ja viali priimulat nüüd ei saa ületalve peetud! Häbiasi. Katsetan veelkord. Taim paistis olevat väga tugev ja heas toitumuses. Ja noh, olgem ausad, ta on ikka ebamaiselt ilusa õiega.:)
Ja mitte väheoluline ei ole ka see võileivahind, millega sügisel igasugu põnevaid juurikaid saab osta. Koos priimulaga tuli ka tiarell `Jeepers Creepers`. Tiarellil on kirjud lehed ja teoreetiliselt peaks ta olema üks ilusamaid asju varjupeenras.

Esimene november

Täna on puhas arvutipäev. Kõigi otste kokkutõmbamine. Kalkulatsioonid, jutulõpetused ja muu. Viimaks materjaliseerub Härra Tibu läpaka kaane tagant oma täissuuruseni ja toetab otsmiku tühmil ilmel vastu mu laupa. "T-tead..."
Ma saan aru, et mõni kõnnib siin ringi küll, aga ei ole veel üldsegi lõplikult üles ärganud.:)
"T-tead...oleks jube kena kui sa mulle rõduukse lahti teeksid enne kui ma püksi teen," saab härra Tibu viimaks oma info edastatud. Muidugi me lähme siis imesiva ja ta kaob kuhugi sinna kus kassid tavaliselt kullakambris käivad.
On poolpime ja sombune päev ning kella neljast hakkab vaikselt videvikku vedama. Tere hingedeaeg.