Reede õhtu

Terve nädal olen ise tööle sõitnud. Kolm korda tagasi ka.
Tõusen kell viis ja kaabin kodust minema kell kuus...et teisi hiphoppareid võimalikult vähem teel kohata ja rahulikult kihutamist harjutada. 90 km tunnis on minu meelest rõve kihutamine, aga ma saan aru, et kui peab siis peab ja nii ei jää teistele jalgu jne.
Asja käigus olen õppinud uusi vandesõnu...ja neid ka lobedalt kasutama . See on uskumatu kuidas autostumine inimese ära rikub. Ja veendusin samas imesiva, et ma pole mingi erand.
Uurisin headelt inimestelt, et kuidas nemad alustasid oma esimesi sõite ja kuidas oleks seda kõige lihtsam teha. Sain oma küsitlusele rohkem või vähem vaoshoitud vastuseid. Karmi tõe ütles välja üks noor malbe naisterahvas, kes ise ka alles vahtralehega ringi roolib.
"Kõige lihtsam või? Tahad ma ütlen. Kui sõidad, ole m..n," ütles ta oma õrnal häälel. "Ümberringi ju kõik on. Sa torkad TOHUTULT silma kui sa massist erined. Ja sind lastakse kohe üle."
Kas hakata siin nüüd arutlema sellel teemal, et meil on vist probleem?
Ja selleks on eesti liikluskultuur...või õigemini selle puudumine.
Oeh, ma ei viitsi.
M..n jälle kah olla ei tahaks...
Peab see elu ometi nii keeruline olema.