Asfaltlapirada

Veebruari eelviimane päev algab pakasega -13. Tööle jõudes on taevas sümpaatselt valguskumane. Hommikune sõit ei ole enam üldse pinev seiklus. Mõnevõrra leevendus on seegi, et Järvevana teel on jubedamad löökaugud kinni pandud ja keegi hoiab seal püsivalt silma peal. Mida ei saa öelda Männiku tee viimase 500 meetri kohta enne linna lõppu. Kummaline, et ühes pealinnas 21 sajandil leidub veel selliseid teid. Minu meelest on see lausa vaatamisväärsus ja sinna peaks hakkama viima turiste heaoluriikidest. Männiku Säästuka parklas võiks olla autolaenutus, et ekstreemturistid saaksid saaksid ka ise trassi läbi rappuda ja nautida Kultuuripealinna igipüsivat asfaltlapirada, sest niipalju kui ma mäletan on seal alati lapp lapi otsas olnud.

Säravate silmadega

Meie sabaga soojenduskott ronib voodist välja, käib korra köögis kella vaatamas ja tuleb siis äratama...kurr-nurr. Seier on tal peas hästi paigas, sest esimest korda tullakse paar minutit enne viit ja kui tulemusi pole, siis teist korda kümne minuti pärast. Alguses ollakse taktitundeline ja põsepaid on just niisugused unisele inimesele vastuvõetavalt taktitundelised, aga kui ma ikka veel ei elustu, siis algab kiusuterror. Poole kitsehüppe pealt otsustasin välja selgitada, et mis wärk sellega siis on. Kas sa tahad õue, tõbras? Vastuseks tummad särasilmad. Viskasin ta õue. Istus kõik see aeg rõduukse juures ja vahtis sisse. Hakkas hale, lasin sisse. Tahad süüa? (tibutants väikeste juubeldustega) Avasin konsevi ja kukutasin taldrikule. Tühjagi! Ta nuusutas seda, vahtis mulle õnneliku näoga otsa ja ronis kukile. Ahnii, et sulle oli täna hoopis seltskonda vaja...jätsin porisemise ja hakkasin kohvi tegema. Krae kõht korises veidi ja õues hakkas valgeks minema. Jälle üks pühapäevahommik...
Sajab pehmet valget lund. Peale sulanädalat on ööseks natuke ka külma lubatud. Kraadiklaas näitab miinus 4,5, kevad pole enam mägede taga.:)

Laupäev

Õues sümpaatne pluss 1, mahe kevadine pärlmuttervalgus ja mmmh-milline! aromaatne sulalumelõhn.
Härra Tibu kadus varahommikul märgade hangede vahele ja pole seniajani tagasi tulnud. Eks sõltumatusel ole ka oma maitse...a la...tegelikult ei ole mul mingeid konserviavajaid vaja, olen väga iseseisev kass ja magan vahelduse mõttes kasvõi...kännu all küülikuurus. Ma ei oska muud pakkuda, sest peale neid talviseid vabadusesööste on Härra Tibu kasukal tükk aega jäme puukõdulõhn juures.
Rõdul seistes kuuleb üksikuid tilk-tilk-tilk helisid. Massiline sula see just ei ole, aga veidi sinnapoole küll.
Kisub kangesti taimepoe poole. Kui kristalselt aus olla, siis puhtalt silma nuumama, sest mingeid suuri oste plaanis ei ole. Väike aed paneb piirid paika. Sellel suvel hakkavad kõik ühe risoomiga iirised laiust viskama ja tegelikult oleks neil oma peenart vaja. Ka kõik teised pisitaimedena tulnud aiaasukad saavad kasvuhoo sisse. Veidi leevendaks ruumipuudust maja taha plaanitud varjupeenar. Nii, et uusasukate koha pealt saab suhteliselt passiivne suvi olema, pigem on sihuke olemasoleva paika sättimine ja uute õite imetlemise suvi.

Pool kuus taevaäär juba hele!:)

Paar päeva on olnud pilvised ilmad ja pilvede varjus paistab olevat päev salaja pikemaks veninud.
Täna hommikul pani üsna imestlema, et taevaäär päikesetõusu suunal juba helendab. Kas paari nädala pärast saab valges tööle sõita?
Mõnes mõttes on see aastaaegade vaheldumine tõesti...erutav - vähemalt viis kuud aastas on millest võib täiesti kindlalt unistada...kui hetkel pole vaja just unistada pakase leevenemisest või kogu selle lume ärasulamisest.
Leidsin eile netist megahuvitava nimekirja - see on ühe omamaise taimeraamatute autori ja püsikute kollektsionääri taimede loetelu. Mida kõike seal küll pole!:)
Tegu on tõsisemat laadi koguga, milleni ma mitte ei üritagi. Aga teise aeda kiigata on väga põnev. Kahjuks pole veel aega olnud süveneda.

Sula

Kraadiklaas oli hommikul nullis. Jee!:)
Eile õhtul ja öösel sadas mõttelist lume moodi asja. Näis, et sadu tabas teehooldajaid ootamatult ning linna suuduv teelõik oli puhastamata. Pidin hoolikalt silma pungitama, et tee valget pinda eraldada teeääre valgest pinnast. Pakasega ja lumeta on kõige parem sõita.

Entroopiatõrjeõppused

Kangasteljetuba sai eile viimaks korda tehtud ja uus vaip hakkama pandud. Hull mõllamine oli. Pisikeses toas omandab vähimgi entroopiailming võime paljuneda. Kusjuures kiiresti. Lõpuks hüppa karkudega üle ja kui midagi ette ei võta, siis viimane võimalus seda tuba üldse kasutada on see, et mõnda aega mahub veel midagi ukse vahelt sisse toppida.:)
Igasugused anomaaliad kangasteljetoas viitavad ka sellele, et ma pole kaua midagi kudunud. Huvitavat materjali ju oleks, valgust ka...
Säästukas üllatas eile. Poodi oli ilmunud suur riiul kollaste, punaste, oranzide, roosade ja valgete sibul-, ning mugullillede väljapanekuga. Mnjah, praktika näitas, et märtsist potti pandud liiliad on mai lõpuks toanurgas meetrised ja õitsevad täies ilus. See kogemus on mul olemas. Samas ei olnud säästuka liiliate hulgas midagi ihaldusväärset.
Paar hiigelkasvu lõhnavat trompetliiliat oleks veel vaja küll, koerahambaid tahaks proovida ja sügiskrookuse vastu pole ka midagi, kuid pole mina veel lillepoes koerahambaid kohanud. Isegi lõokannuseid esineb vaid kollektsionääride netimüügis.
Eelmiste aastate blogijutud viitavad sellele, et pakast võib veel tulla ligi kuu jagu, kuid viimane nädal on olnud selline, mida nad nimetavad "kenaks pehmeks talveilmaks".
Kõlab uskumatuna, aga kõige rohkem jamamist oli auto juures hommikuti hilissügisel. Öine niiskus oli härmana akendele kittinud ja seda sai maha vaid sooja veega.
Praegune tali on algajale armuline, aknad on hommikul puhtad, linnas erilisi lumemägesid pole ja maanteel on paljas asfalt. Eelmisele talvele mõeldes...kui aus olla, ega eriti ei tahagi mõelda.:)

Kraehüpe

Kui nüüd ajas tagasi minna, siis Härra Tibu lapsepõlv oli...hmh...võrdlemisi...kuidas nüüd öeldagi... tatiküllane. Kui madam emakass oma poegadest sekundiks eemalduda raatsis, siis lakkus ta nad naasedes pealaest sabaotsani üle. Pisijubinad vahel lausa kisasid käes ning õppisid neid "veeprotseduure" viimaks nii jälestama, et hakkasid diivanikastis või meie krae vahel magama. Vana kass käis ümber diivani või inimese ja laulis pikki kurbi laule poegadest, keda tal poleerida ei lasta, aga pojad olid väga kuss ja ei teinud muti melanhooliast väljagi. Seda tatisem oli jällenägemine, kui nad siis ükskord põrandal talle jälle kätte jäid.
Aeg läks, kassipojad kasvasid, õeke kolis oma uude koju ja Härra Tibu ei mahtunud enam diivanikasti...kuid kraeks käis ikka. Polegi nagu sülekass vaid kraekass.:) Kui ma töölt tulen, siis saan kohe endale krae, sest me pole kaua näinud ja see on selline armas komme koos peaaegu inglasliku põsepaiga.
Pulli pärast olen drillinud kraed ka kutsumise peale õlule haakuma, kuid see meeldib Härra Tibule vähem. Ükski kass ei kannata, et teda kamandatakse.
Vahel see krae jälle lausa üllatab.
Varahommik. Äratuskell tiriseb. Krapsan istuli ja tapan käsikaudu parajasti äratuskella, mis toavaikuses jälle lõugama ähvardab hakata. Saan sellega hakkama ja ohkan...poole ohke pealt tabab mind kottpimedast millimeetri täpsusega õlule viis kilo kassi (Trahh!)ja alustab tervitusrituaaliga.
Haha..hea tõestus, et nad tõesti pimedas näevad, suudan ma esimese tobedavõitu mõtte lõpuni mõelda...kui ehmatusest kinnikiilunud aju jälle käima läheb...eiinoh, ainult futudel saavad olla sellised hommikud, mõtlen ma köögi poole koperdades. :)
Kolmepäevane soojapaus sai läbi. Täna öösel oli miinus 16,7.
Auto köhis tükk aega kuni ma ta käima sain.

Minu sinikäpad

Jaanuaris nägin suure taimekaubamaja leiunurgas ämblikkäppade, cambriate ja muu mudru hulgas ka üht sinikäppa. Sinikäpp on kenade kirjude õitega sümpaatselt lõhnav orhidee, keda peaks olema lihtne toas kasvatada. Kuna ta oli selle hinna kohta ikka kole rääbakas, siis ma ei ostnud. Mõtlesin hiljem ta peale veel päris mitu korda, et annaks ju üles turgutada jne. Paari nädala eest isegi helistasin ja küsisin, et kas on alles. Oli küll. Tõeline friigiwärk, muig.:)
Eile sattusime siis lõpuks jälle tolle põllupealse taimepoe juurde ja küsisime loomulikult kohe tema järele. Andmebaas teatas, et jah, see üks peab endiselt alles olema, aga ei öelnud kus. Kaevasin tükk aega roheliste orhideelehtede vahel, kuni üles leidsin. Meite sinikäpp oli vahepeal endale isegi tütartaime kasvatanud.:)
Muuhulgas oli üle hulga aja tore jälle priimulate - nartsisside näol ka kevadet nuusutada, õitsevate orhideede väljapaneku juures uusi värve avastada ja niisama silma nuumata. Valik oli suur ja hinnad ka sümpaatsed, kuid ega kapipealne pole kummist.:)
Seemnevalikus mingeid põnevaid püsikuid ei olnud. Võtsin puhtast nostalgiast õlelillesegu ja süsimusta võõrasema seemneid. Huvitav kas tuleb reaalis sama süsimust õis kui pildil?:)
Võõrasemal võib tulla küll.
Miinus kuus kraadi on ikka harjumatu küll, lumi ei krigise jala all ja õueõhk tundub lausa soe.
Uut orhideed ümber istutades on alati kõige huvitavam see, milline on tema juur. Sinikäpa juured olid pooleldi hävinud. Ikka ja jälle see vahva samblatups, mis niiskuse hoidmiseks noore orhidee potti surutakse ja pärast enam ära ei võeta. Juurte puistamise käigus lagunes taim kolmeks. Üks oli elujõuliste juurekribalatega tore pealne, teine poolsurnud, kuid noore võsukesega vana ja kolmas taime varrele roninud ilus noor keiki, kel kena juur all.
Nii, et mul on nüüd ühe asemel lausa kolm sinist käppa.:)

Üle hulga aja veidi soojem.:)

Hommikune termomeetri näit on -10:).
Hea soe, eksole.:)
Eile keskpäeval võis terve tänava pikkuses imetleda üht postkaardivaadet teise järel. Sätendava härmaga kaetud kased suplesid heledas päikesekullas, kuid parajalt krõbe ilm takistas kiirtel seda ilu ära sulatamast. Karge tuuleke puhus lapikud härmalitrid puudelt lendu ja nõnda siis sadaski terve tee neid hõbedasi imelitreid, mis õhus kokku põrgates tasa helisesid. Mnjaa, sellistel hetkedel võib talv isegi...hmh...isegi päris kena olla.:)
Aga tänase kohta niipalju, et peale pidevat pakast on miinus 10 tõesti mõnus. Toa soojakssaamiseks piisab kaminast ja pliidist ning paari tunni pärast tõuseb jälle päike. Loodetavasti.:)
Esimeste kevadlilledeni on umbes poolteist kuud. Eelmisel aastal sulasid lumetonnid aias nii pikaldaselt, et lumi- ja märtsikellukesed puhkesid alles 10. aprilliks. Sel kevadel on oodata veel varajasemat õitsejat - see on talvine lumekupp. Külmunud maapind ei tohiks teda segada. Ja edasi läheb väga põnevaks: lumivalge sinilill, roosa sinilill, topeltõieline kevadmagun, lihtõieline kevadmagun...kas nad on elus, kas õitsevad ja üldse. Mida teeb nartsissipeenar, kuidas elavad krookuste ja võrkiiriste kolooniad ning kuidas talvitusid kõik mu imeiirised?
Panen ka sel aastal liiliad potti kasvama, kuid mitte üle kahe sordi. Eelmise aasta botaanikaaed sirgus mai lõpuks ikka hullult suureks. Seemnetega palju jamada ei viitsi, külvan vanu äraproovitud maitse- ja lõhnataimi nagu lavendlit, basiilikut ja läikivat peiulille. Isekasvatatud lavendel paneb suurepäraselt ka meie talvetele vastu ja teda võiks kohe igal pool kasvada kus ta vähegi tahab. Siis pole süümekaid kui lõhnakoti jaoks õisi vaja röövima minna.:)

Ilusa päeva ilus hommik raamatuga elust enesest.

Maailmapilti hakkab joonistuma värve. Taevad on hommikuti vahel apelsinikarva, vahel roosad või kreemikad. Iga päiksetõus on külluslik värvimäng. Tööl paistab see kõik just mu aknasse ära. Puhas doping.:)
Külma on 21 miinust, lumeuputust sellel talvel õnneks ei ole.
Vastukaaluks väga ilusatele hommikutele ja valgusküllastele päiksepäevadele loen praegu suhteliselt...hmh...mõnevõrra illusioone purustavat Steven A.LeBlanc ja Katerine E. Register raamatut "Lakkamatud taplused" mis on väga huvitavalt kirjutatud.
Autorid on terve teadliku elu tegelenud arheoloogiaga, mis on neile andnud võimaluse viibida üle kogu maailma erinevate väljakaevamiste juures. Ja juttu tuleb inimese olemusest. (Inimesed on ju kõik ilusad ja head?:)
Praegusel hetkel seisab inimkond ökoloogilise hävingu lävel. Kui midagi totaalselt ei muutu, siis saab inimesi varsti nii palju, et maa ei suuda neid varsti enam toita ja hoolimata teaduslikest saavutustest on tugev suunudumus loodusressursside arutule raiskamisele ning mõttetule ületarbimisele, mis protsessi veelgi kiirendab. Justnagu lohutuseks tavatsetakse mõnikord siis rääkida sellest kuidas loodusrahvad elasid minevikus säästlikult ja rahumeeles, tapsid ainult toiduks ning nende südamed tuksusid emakese maaga ühes rütmis, tagasi looduse rüppe bla bla bla...
Kas see minevik ikka oli nii paradiislik?:) Tühjagi! Tegelikud faktid räägivad midagi hoopis muud, tõdeb LeBlanc oma raamatus, sellest lihtsalt ei räägita ega kirjutata eriti.
Autorid pajatavad alguseks lihtsa loo ühest paljudest: Leitakse näiteks kõrbest küla jäänused. Aastatuhandeid tagasi on siin olnud viljakas org. Kohalike elanike haudades lebab läbisegi (ei jõutud korralikult matta) palju lahinguhaavadega meeste põrme (obsidiaanist nooleotsad roiete vahele takerdunud, pealuud nuiaga lõhki löödud jne), mis viitab sõjalisele konfliktile. "Meie omad" ei olnud ju ometi mingid röövlid. Tõenäoliselt kaitsesid nad ennast kallaletungijate eest, arvavad arheoloogid. "Oma" objektiga tegeledes tuleb alati ka poolehoid siin kunagi elanud inimeste vastu ja seetõttu arheoloogid justnagu ei taha märgata ega esile tõsta sõjalise tegevuse märke. Aga kui toiduks tarvitatud luude hunnikust leitakse ulukite luude ja kontide vahelt ka inimese omi, millele on liharaasukeste lahtikaapimisel jäänud kivinoa jäljed või mis on üdi kättesaamiseks puruks löödud, siis tuleb tõele näkku vaadata: mineviku inimene oli agressiivne kiskja, kes ei põlanud parema puudumisel ära ka omasuguseid ja tõenäoliselt tulid ärasöödud kadunukeste lähedased omakorda röövretkele. Ning see oli...pehmelt öeldes tavaline.
Tugev ja tark liider võis hõimusõjad lõpetada ning kehtestada loodusressursside säästliku tarbimise selliselt, et toitu jätkuks kõigile. Ta võis reguleerida ka rahvaarvu hõimus, muidugi tehti seda enamasti lapsetapu teel. Kuid kui selline pealik suri, siis jätkus kõik jälle isevoolu teed: inimesed sigisid, toit sai otsa, tekkisid konfliktid toidu pärast, järgnes sõjategevus jne.
Raamatu autor räägib sellest millest pole kombeks rääkida: Kui palju tõendeid inimlooma agressivsest minevikust on peidus maapinna all. Loodusega ühes taktis tuksumisest pole haisugi...kanjonisse aetud terved piisonikarjad, kellest on suudetud ära tarbida vaid mõni pealmine isend, arutu põlluharimise ja karjatamise tulemusena kõrbeks muudetud viljakad maad, kurnatud ja paljaksraiutud Lihavõttesaar (mida katsid kunagi liigirikkad vihmametsad),Uus-Meremaal viimseni hävitatud linnu- ja loomaliigid, terved külad ja linnad jõhkralt tapetud mehi, naisi ja lapsi ühishaudades, vihjed kannibalismile igas maailmajaos, eraldi relvad jahiks ja eraldi relvad inimese tapmiseks olid isegi aborigeenidel, eskimodest rääkimata...ning loodusressursside arutu kurnamine kuni kõik sai otsa, jahiloomad surid välja ja hõim jäi nälga. Tuli rännata mujale või hääbuda kohapeal.
Üldiselt jõuavad raamatu autori arutlused mitte just sümpaatsena mõjuva tõdemuseni inimkonna kohta. Tarkus ja rahumeelsus ei võida. Võidab see, kes on agressiivne ja ohtralt sigib. Võidab lihtsalt massiga. Valgub uuele areaalile, kurnab selle ja vaatab kuhu edasi minna. Ja kui kõik on pees, siis ongi kõik pees.:)
Niisuke huvitav raamat.
Veidi ka psühholoogiat...kui me tunneme ennast võõraste keskele sattudes suuremal või väiksemal määral ebamugavalt, siis on see täiesti normaalne. See on geenimälu. Kiviajal üksinda võõraste keskele sattumine tähendas seda, et sul löödi tõenäoliselt pea lõhki ja sinust sai praad.:)

Neljapäev

Eile tuli üle hulga aja lund. Sadas sümpaatse korra maha ja jäi siis järele. Mitte et kallurite kaupa nagu eelmistel talvedel heaks tavaks saanud. Hakkan vaikselt autot tunnetama. Hommikust sõitu juba naudin, kuid päevane tagasitulek on endiselt tajutav nagu halb unenägu.
Hommikuti jääb temperatuur -20 kanti. Täna oli 22,7. Talved ongi sellised sisekaemuslikud ning unised, aeg suvemõtete ja paksude raamatute jaoks. Muidugi mingi erinevus on ikka ka. See talv erineb teistest selle poolest, et siseinterjööris on väga palju karmoska häält kuulda.:) Kõiki lugusid tuleb, aga eile moondusid labajalad ja mazurkahelid valze d`Amelie`ks kõigi selle loo keerulisustega. Ja sealt kuskilt kamina kandist see tuli - võimsalt ja täitsa nagu päris...:)

Kevade puude

Eilne päike küttis juba tuntavalt, kassid ja orhideed suplesid valguses. Täna on umbes sama oodata. Käes on see aeg kus päeval kõik puud-põõsad hõlmad avavad ning päikse poole sirutuvad...ja õhtul tuleb jälle Urr. Miinus 20 pole muidugi midagi mõnusat, aga miinus 34-ga võrreldes on see ikka sigasoe. Aias eile pilguga lume paksust mõõtes rahunesin üsna maha, peenardel lasub kena paks lumetekk ja peale deutsia ei tohiks kellelgi kevadel erilist ütlemist olla. Iseasi mida värd-ebajasmiin ja noored õunapuud arvavad...
Märtsini pole enam palju.:)

Miinus 15, oh kui soe!:)

Külmakägistus lõppes eile kummalise ligi kümnekraadise temperatuuritõusuga. Öösel üle 15 kraadi külma ei olnudki. Külm ei pressi enam läbi seinte ja eespool lubatakse sula. Enne tormi ja siis sula. Kreisi veebruar.:)
Karvloomad jagasid ka ära, et õues ei ole enam nii külm ja enne rahu ei saanud kui õues käidud. Nüüd on toas klapperjaht. Hangede vahelt viie minutiga mingit müstilist eluenergiat tankinud kaks väga ülemeelikut näugamit kihutavad sabad sorgus köögist tuppa ja tagasi, maadlevad nii, et uksed ja mööbel ragisevad ning kui all igavaks läheb, minnakse teisele korrusele laamendama. Kuulen asjade kukkumist...hetk kohkunud vaikust, siis tuhandete väikeste käppade padin trepil ja üks lingus kõrvadega ulakus vuhiseb minust mööda. Teine enam ei pääse ja ma püüan selle karvase mürsu kinni. Veidi puselemist ja nüüd paluks natuke siin peesitada, lakke vaadata ja maha rahuneda. Süles lastakse kere täiesti lõdvaks ja saba ripub nagu kardinanöör, ainult, et silm on tavalisest enam pungis ning tülpinud ilmet pole kah võimalik eriti varjata. Nooh, tegelikult teame me mõlemad, et mingi teatud ajaühiku vedeleb ta jah mu kätel nagu va taltsas karvavorst ja laseb oma käppi näppida, aga ta pole mingi imeloom, ta on kõigest kass.:)
Kui ma peaks mulle tema sasimiseks eraldatud ajalimiidi ületama, siis ta vedrustub, keerab ennast teistpidi ja vabaneb. Rituaalid rituaalideks, aga kord peab olema.:)
Päike keevitab akendest sisse ja kõik kohad on kanget kevade hõngu täis. Jõudsin ära oodata!:)

Külmarekord

Päiksetõusu ajal miinus 34,4. Kui kümme kraadi soojemaks läheks, siis ma oleks päris häppi ja arvaks, et oh kui mõnusalt mahe pakane.:) Vist.
Deutsia õiepungad võttis see Urr nüüd ilmselt ära ja teiste külmaõrnemate asjadega võib kardetavasti kah aamen olla. Kesse käsib mul neid õrnukesi ometi endale soetada...Õnneks olen budleiast ja roosidest peale nässuläinud korduvkatseid ikka täiesti loobunud.
Aga lavendlist, mugulaskleepjasest, imeiiristest ja muudest õrnukestest oleks küll sigakahju. Eks kevadel ole tõehetk, kes tõuseb, kes jäi...Samas...lumevaip on jälle üsna paks, äkki läbi selle mugulate-sibulate-juurteni ei keevita...
Jugapuule ja kanada kuusemummudele peaks miskit kuuseoksa päiksevarjuks peale viskama. Võtan selle täna ette. Nagu ka kangasteljetoa kevadpuhastuse. Talve tolm välja! Hoolimata hullust pakasest on päeval päikest nagu paradiisis. Mitte ilmaasjata pole vanarahval tubaste tööde kohta kirjutatud, et küünlapäevast pannakse teljed üles. Tõepoolest - ühtäkki on valgust nii palju ka selle peenema töö jaoks. Meitel on nad aasta läbi üleval, lihtsalt materjalivirnad teljetoas vahelduvad...ja tolm:).
Kassirahvas kügeleb tihtipeale kinniteibitud rõduukse ees ja vahib pikisilmi aiaavaruste poole. Nina krimpsutades ja nördinult kriunudes on ka Härra Tibu kassikasti omaks võtnud. Mis teha kui õue ei saa.
Eile töölt tulles elasin paraja ehmatuse üle - ei ühtki tervitajat. Ega nüüd ometi mõni loll loom tulijate-minejate vahelt pimedas õue pole lipsanud? Vaikus. Kõik kassipesad tühjad ja kutsumise peale ka keegi kohale ei loivanud. Aga vana indiaanlane teab, kus kopra urg on...kummuti uks oli reetlikult poikvel, pistsin käe kummutiriiulisse - külm, siis teise - ikka külm, kuid kampsunite riiulil oli pehme ja soe ja kellegi uniste küüntega käpad.:) Teine "kobras" venis välja mohäärteki seest...Jahedaga otsivad ka näugamidd soojemaid kohti.
Täna külmus vetsus vesi kinni ja tagaköögi põrandal oli koeratoit jääs. Ega pole nalja. Panen puhuri huugama.

Wõdish!

Kell 7 hommikul miinus 32. Ja peale öist katlatäit on toas pluss 10. Sellistel hetkedel hakkab huvitama, et kuhu see soe meilt nii ruttu läheb ja eriti huvitab, et kustkaudu läheb?
Teipisin rõduukse kinni, tagaköögi välisukse ka. Teipimise ajal meenus, et olin seda teinud ka eelmine ja üleeelmine talv. Kummaline, et sellised asjad suvel üldse ei meenu...Panin selle siia nüüd kirja, et soojemal ajal läheks meelest väärilisel kombel karmiks talveks valmistuda.
Pakase surve vähenes mõnevõrra küll. Aga vaipu õues kloppida oli ikka sigakülm, isegi see ei leevenda, et Jeerum, ikka milline päikesepaiste!!!:)

Külm laupäev

Paistab, et talved hakkavad olemagi ekstreemsed, tänavu siis vähemalt veebruar ja märts. Täna sadas näiteks Roomas lund ja Rootsis mõõdeti miinus 40. Meie kraadiklaas näitab miinus 30. Eks ta veitsa karm ole, aga kütet on ja pakse villaseid riideid jagub kah. Päevased päiksepilgarid justnagu isegi kompenseerivad selle hullu külma. Kui päikest poleks, oleks ilmselgelt ülekohtune.
Kassid jooksevad kahe korruse vahel rõõmust krooksudes lusti, vist on lausa kevad keres:).

Külm neljapäev.

Loomulikult järgneb külmale pühapäevale, esmaspäevale, teisipäevale ja kolmapäevale ka külm neljapäev. Külmast reedest, laupäevast ja pühapäevast ma üldse ei räägigi...
Aga teisipäeval on jälle lootust soojema suunas. Ilmajaam lubas.
Krõbedad hommikupoolikud on sundinud isegi suurimaid külmapõlgureid kohastuma. Eileõhtune miinus 15 tundus endalegi hämmelduseks nii jabruralt soe ja sai nagu isegi veidi käsi plaksutatud, et jee, pakane möödas! Sest 25 kõrval on 15 köki-möki. Huvitav...kui meile tuleks Venemaalt nüüd 2 nädalat miinus 40, siis kas tunduks 30 pärast seda ka köki-möki?...irw, kui on millega tunda.:)
Raamatukogus oli hea jaht (ca 5 kg). Loen "Tuule nime" uuesti. Mida olekski sellise pakasega muud teha kui raamatuaugust raamatuauku sukelduda?
Valgust oleks, aga vaibatoas on praegu wõdish. Valgus on oivaline! Päike paistab läbi maja kööki välja. Ja see päike on soe.:) Kassid vedelevad mahedates valguslaikudes nagu päikesepatareid ja on täiesti õnnelikud.

Selle talve kõige külmem nädal

Lühidalt öeldes - sitt lugu, ehk ega see pakane ikka üks suurem asi ei ole.
Kõik seni väga lihtsad tegevused (poodi-, külla- ja tööleminek, puude tuppa toomine)on omandanud seikluse maitse varjundi.
Eelmise nädala lõpust kuni siiani on termomeetri näit masendavas kaares langenud igal hommikul kõlinal rekordeid purustades. Tänaseks näitas kraadiklaas kella kuue ajal meie maja küljes -26 ja päiksetõusu momendiks -27,6. Sellise õuese terrori ajal lähevad väga hinda omapärased asjad: Aasta otsa kapinurgas vedelenud väga ebamugavad ja paksud lakaga suusapüksid, kohmakad labakindad, paks silmile vajuv müts, mõttetud villased sokid ja tagavaratekk omandavad järsku kasutusväärtuse ning saavad ülimalt eluvajalikeks.
Väike tasakaalustav tegur on õnneks ka olemas - päevad täis oivalist pillavat päikesevalgust. Ilmateade lubab, et see pole veel kõik ja aina külmemaks läheb. Nu näis...