Peale dzungliseid maipäevi algas jahe ja väljapeetud juuni. Mõnikord on vastupidi olnud. Igatahes loodusele, kaasaarvatud mesilased, meeldis selle aasta variant palju rohkem kui külm maikuu. Hauet on metsikult ja kaks esimest peret asutasid isegi sülemlema, kuid Mesinik ajas neil selle mõtte peast.
Uurisin orhideefoorumist tsümbiidiumide kohta ja sain aru, et ta on üks "ilmatu suur (ja megailus) suutäis" ja nii mõnigi orhideefänn jätab tsümbiidiumi oma arengutsüklist vahele. Mõned on õisi mitu aastat oodanud. Mul pole kiiret.:) Seda enam on väljakutseks, et kas saan õied peale või mitte. Tsümbiidiumifännid ütlevad, et parim toide on hobusesõnnik. Tsümbiidiumid tahtvat just värskeid hobusejunne ja parim variant oleks see õnnistus segada turba ja muud mudruga. Raamat ütleb, et savi peab ka panema, kusjuures mitte vähe. Siinkohal läksin veidi lühisesse ning otsustasin rahvaluule ja akadeemilise tarkuse vahelised vastuolud ära klaarida ning Mrs. Nero Wolfilt endalt järele küsida. Kuna tal on terve kodutäis kõikvõimalikke (ja võimatuid) orhideesid, ning võrratult rohelised sõrmed, siis oskab ta kindlasti ka minu küsimustele vastata. Tsümbiidiumil tuleb paar päeva oodata.
Proua Muril on halb päev. Vanaema ostis eile räimi, Muri sai täisdoosi (pool kilo kalapäid) ja kuukas selle kõik korraga ära. Pärast magas ennast õhtuni nurga taga selgeks. Täna ei ole enam kalapäid ja ka kalu enam mitte, kuid kass poleerib ikka jäärapäiselt abiköögi uksepiitasid, endal "kas te mind siis ÜLDSE ei armasta" nägu ees. Mina ei tea. Mine või kala järele.
Kalapood oli kinni. Mine või nööripoodi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment