Töölt rattaga koju sõitmine on üks omamoodi lõbu ja on isegi veidi kahju, et ma ei alustanud sellega juba mais. Kogu trass kulgeb raja ääres õitsejatest õhkuvas lõhnatuules ja meenutab mingit naljakat lõhnateraapiat. Väntad ja nuusutad. Mõnna!:)
Järvevana tee äärde jäävad loodusliku taimestikuga kattunud liivikud ja peale vihmast kevadet ja suve algust on kõik seal kasvav nii võimas ja veatu. Põnevate maastike alguses võtan kiiruse täiesti maha ja vonklen edasi liivataimi vahtides. Nad on nii ilusad, ainsagi kollase leheta ja täies õieehtes. Ussikeeled, karukeeled, madarad, äiatarid, kellukad, hiireherned ja muud umbrohud on oma elemendis (puhas liivaväli taustaks) ikka äärmiselt kaunid. Eile kohtasin isegi koerapöörirohu puhmikut ja paistab, et narkarid taimi eriti küll ei tunne. Oli teine veel täitsa ärakatkumata.:)
Täna avastasin oma blogi ühes nurgataguses kogemata lehekülje, kus olid modereerimata kommentaarid ja siinkohal on see koht, kus ma väikese häbeliku kniksu saatel vabandan kõigi kommijate ees, kes mind ehk ingnorantseks on hakanud pidama...ei ma olen arvutikasutuse koha pealt umbes sama "TN" ("Tõeline Naine" = blond roosat värvi armastav uskumatu ajutegevusega olevus) kui autojuhtimise koha pealt. No nüüd on kommentaaride viga parandatud ja ma luban ka sellel nurgatagusel edaspidi silma peal hoida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment