Hiirelõks

Üks kord on ikka esimene. Meie majja tuli hiir. Alguses sahistas ta köögi ja katlamaja vahelises seinas, siis aga võttis suuna prügikastikapi poole. Tegin magusat juttu roosadest kaerahelvestest, aga Pokumees tõi poest hoopis hiirelõksu. On üks asi, mis nii täiuslikuna leiutatud, et näeb ka arvutiajastul täpselt samasugune välja nagu kuuekümnendatel. Panime lõksu sööda. Järgmine päev oli see nahka pistetud. Siis sidus Pokumees sööda traadiga kinni ja me jäime uuesti saaki ootama. Ei midagi. Küll aga märkasin hilisõhtul kuidas Härra Tibu silmad järsku pulka pähe läksid ja ta midagi hoolega kuulatama jäi. Ju siis käiski see litakas...
Ühesõnaga, ma ei tea, millest nad neid lõkse tänapäeval teevad, aga oluline vahe on sees küll. Vanasti jäi hiir lõksu ja tuli kompostihunnikusse visata. Tänapäeval kaovad mõlemad täistabamuse korral jäljetult. Pokumees võttis köögiseina lahti, polnud seal mingeid lõkse ega hiiri. Krõbinat ka enam ei ole. Nüüd ma saan aru, miks neid pakis kaks oli...no juhuks, et kui esimene koos hiirega teleporteerub, siis jääb majja ikkagi mingi lõks alles, et ei ole vaja uue hiireprobleemi korral kohe poodi kapata.:)

Ilus eilne päev

Nii palju päikest kui eile, pole terve oktoobrikuu jooksul näha lastud. Hommikust õhtuni välja, lumevalguses vastu peegeldamas ja igasugu veidrate nurkade alt majja paistmas. Kassid laadisid ennast sooja põranda heldetes päikselaikudes nii nagu jaksasid.
Õhtul oli palju muusikat, mis alguses kobamisi mööda nurki põrkas ja alati just kõige paremini kokku ei kõlanud, kuid pärast üheksat uskumatu mürinaga käima läks. Sünergia, võimisiganes see ka oli - ta oli sündinud. Nagu palju kordi varemgi, nagu bändikatel ikka, aga no kuidagi ERITI võimas oli. Tajusin seda isegi läbi oma...hmh...püstune. No ei sobi ma adminniks, uni tuleb peale lihtsalt.:) Minust saaks väga hea varahommikune adminn. Viiest silm juba säramas ja peas palju toredaid mõtteid.:)

Imekaunis ja kõlisev...

Miinus 9 kraadi, pilvitu safiirsinine taevas, ehatäht kesk jumalikku sinist tühjust nagu  hiilgav nael...Kõik on paksu lume all. See sätendab väga külmalt. Eile kõige suurema saju ajal hakkas hing halba aimama. Sumpasin keset valget põrgut jorjenini ja kaevasin mugulad üles. Tõin ära ka tuttliiliad ja matsin neli uut taime koos pottidega maha. Lume all pehmes mullas olid kõik vihmaussid vastas ja...samas kui ülevalpool toimub kuratteabmis. Oli hea, et tehtud sai. Praegu on tõesti süda rahul, sest õues võimutseb krõbe külm.
Seigelda oli ka vaja. Kuna kõik mu armsad skorpionid on võtnud nõuks ühel ja samal päeval sündida, siis sättisin eilse paksu lumesajuga õhtul linna sünnipäevale. Oleksin varem delfi uudiseid lugenud, siis poleks nii üllatuseks olnud, et...üks buss jäi üldse vahelt ära ja järgmine pool tundi hiljaks...et Männikule sõit kestis 10 minuti asemel 40...et kogu aeg sadas seda valget sitta...et bussipeatused olid paksult rahvast täis...ja üldse. Mõtlesin vahepeal, et lähen Sakku tagasi, aga kuna raskem osa takistusribast oli teoreetiliselt läbitud, silm oli harjunud lumes rabelevate autodega, teel risti olevate rekkadega ja Männiku valgusfooriummik hakkas hõredamaks jääma, siis võis olla lootust varsti ka järgmise bussi peale saada. Üldkokkuvõttes võttis Sakust Mustamäele minek kaks ja pool tundi aega.
Külas oli mõnna ja õdus õhtupoolik, aga ees ootas ju veel tagasitee, seekord õnnestus pooleteise tunniga hakkama saada. Võrreldes eelmise aastaga tuli seesinane talv küll ülekohtuselt äkki. Mul on tunne, et keegi on mult ära võtnud kaks pehmet nullilähedast talvekuud, novembrirohimise ja talvekannikesed. Ei ole elu, ei ole...

Lumi

See on tõsi küll, et talv tuleb alati ootamatult. Ei mingeid ähvarduspoose või erilisi jäänõeltest krigisevaid tuuli. Piisab ilgest ilmast. Täna hommikul oli maa valge.
Juba eile õhtul olid kassid elevil...vana tark proua Muri tegi kõik, et tuppa sooja saada ja Härra Tibu trügis välja. Ma võin pakkuda, et läheneva lumesaju, tormi või millegi sellise seiklust meenutava asja pärast, aga kuna siin majas on ennemgi köhivaid kasse nähtud, siis ei tahtnud hästi lasta. Küll ta kibeles, ma ei teinud väljagi. Mida ööseks tormiga õue, loll kass! Õhtul hilja tegi Härra Tibu Pokumehele suuri haledaid silmi, hoidis rõduukse juures jalgu risti ja WUH! läinud ta oligi.
Täna hommikul joosti Pätuga lumes käkaskaela ja hüpeldi üle üksteise. Mehed.
Isegi sööma ei tulnud meie lumekass hommikul. Ja kui lõpuks tuli, siis tahtis jälle õue. Laskis tormituulel kasuka vastukarva puhevile puhuda ja ise oli nii metsik, nii metsik...Vähemalt üks olevus kes selles õudses lumes ometi midagi ka positiivset leiab.:)
Lähen vaatan mispidi peaks nendele lumme mattunud jorjenitele nüüd lähenema. Ülesse tuleb nad ju ikka kaevata või mis.

Aklimatiseerumine

Väljas on läinud tõeliselt ilgeks. Mõned talve oodanud inimesed puristavad puhtast heameelest, et viimaks ometi ja loevad rõõmsalt esimesi lumehelbeid, aga minu lõunamaalase geenid ütlevad mulle, et väljas on läinud TÕELISELT ILGEKS. Tegelikult ei ole see midagi muud kui see tatine nullilähedane temperatuur, millega eestlane sünnist saadik harjunud peaks olema. Ei meeldi mulle see hilissügis, ei meeldi. Ainuke mõttetu kuu aastas. Detsembris saab oodata jõule ja sellega kaasnevat jõulupuhkust, jaanuaris saab kirglikult oodata seda, millal ometi veidi valgemaks läheb ja veebruaris on juba valguse mõttes üsna kaif. Märts on puhas pidu, kevad paistab...aga november, EI!
Hoolimata tatisest nullilähedasest peaksin jorjenid, hiidhüatsindi ja tuttliilia üles kaevama ning viimasena tulnud neli aaret pottidega maha matma...aga ma mõtlen sellele homme. Toas on soojus, magavad kassid, viimastest krüsanteemidest ja roosidest kimbuke, mis lõhnab nagu ambroosia. Homme on aega aeda kiigata, kes peale madalate astrite veel öökülmu trotsib. Täna hommikul oli auto täitsa korralikult jääs.

Talveaed

Pisut kummaline tõdemus, kuid kuukingad on lehtipidi äratuntavad. Praegu õitseb neist vaid kolm. Suureõielistel kõrgetel on võimsad 7-8 lehelised kodarikud, valgete lehed on maherohelised, punaseõielise lehevärvidest aimub tumedamaid toone. Bauhofi kevadsuvised õnnetukesed näevad väga head välja, mõnel piilub lehtede varjust üks või kaks õievarre otsa. Vaikselt hakkan aru saama, et minikuukingad ei ole tegelikult üldse niiväga minid. Neid kastetakse ilmselt mingi keemiaga, mis kasvu pidurdab. Kui sellise minikuukinga istik tema "sõrmkübarast" välja urgitseda ja normaalsesse keskkonda istutada, siis hakkavad paari kuu pärast peale kasvama poole suuremad lehed. On näha kuidas taim ringutab. Õied on küll väikesed ja haprad, kuid ei ole mingil juhul enam minid. Kuna valgust jääb päev-päevalt vähemaks, siis tuli talveaia lillelaudu aknale lähemale kolida ja asja käigus said nad kõik ka ära kastetud ja üle uuritud nagu ikka umbes kord nädalas ette tuleb. Suve jooksul hullult juurde kasvanud kattleia ja dendrobium kingianumi istutasin suuremasse potti. Saavad varbaid sirutada ja on ka niiskust kergem hoida. Kingianum rüüpab ikka korralikult. Nojah, tal on lehtede kaudu aurumispinda ka tohutult palju rohkem kui teistel.
Tuppa toodud tsümbiidium on uut punga toas pikemaks kasvatanud. Viisin ta ülakorruse jahedasse tuppa. Kasvab sealt veel lehti või on see õiepunga alge? Miltoonia andis otsad. Kui pisut julgema käega (lahkamine) asja uurisin, siis selgus, et kogu ta juurestik oli juba koju tuues kõdu olnud. Sellest siis kogu aeg ka selline kahkjas värvus. Eks ta katsetamiseks saigi võetud, aga läks nihu seekord. Oleksin kohe pidanud julmalt kõdud juured maha lõikama ja panema turbasamblasse juurduma. Ei taibanud.:( Mõnes mõttes ka kergendus, sest miltoonia on nõks nõudlikum kui kuukingad ja teised asukad ning hooldusel tehtud vigu peab see lill mitu aastat meeles. Eile sadas terve päeva. Oligi hea tee ja koogi juures vanadest aegadest lobiseda. Naisteka proovisime ka ära. Ja soovisime ilusamat sügist.:)

Ikka veel aialainel...

Selle kevade krookuseelamus oli nii võimas, et peale seda pole mina kordagi kätt ette pannud kui mõni krookus meie aeda elama tahab tulla.:)
Sattusin eile, loomulikult täiesti juhuslikult:), JP Lagedi müügiplatsile. Püsikute hulgast ei isutanud millegi järgi, aga kuna sibullillede pakid maksid ainult 1 euro, siis see väljapanek pakkus huvi küll. Võtsin kevadkrookused `Vanguard`ja `Blue Pearl`, mida meil veel polnud. Nüüd võib südamerahuga talveunne jääda, sest terve aknaalune on kevadeks krookustega ära polsterdatud.:)
Tegelt...et oleks nagu kord ja kohus, siis Kristiine Aiandi peaks ka veel korra üle traalima.
Ringkäigul aias madala halli taeva all täna pärastlõunal oli vähe rõõmustavat. Karvase viirpuu ilus punane latv on tagasi kollaseks läinud ja kukub ükshaaval mullale, veel mõned pealsed vajavad lõikamist ja sügiskrookus ei suuda päevavalgele ilmunud õisi enne avada kui päike ka tuleb. Aga päike ei tule enam siia...päiksel on täna laulatus...ptüi, mujal tegemist, kus hetkel suvem jne.
Murusse istutatud päideroog Picta on peale öökülma veel täiesti perfektne ja tõusis soosinguredelil selle tõttu mitukümment pulka ülespoole. Koos krüsanteemidega saaks temast võluva buketi.
Öökülm silostas õrnemad hostad, lõi harpuuni selga lursslillele ja muutis uhke punase jorjeni invaliidiks. Vinskematele isenditele ei teinud ta midagi. Kollane priimula meeliskleb endiselt oma paari õie juures. Need on tal täiesti veatud. Mittendorfi päevaliilia õienupud ei läinud mustaks ja krüsanteemid on täies ilus.
Pokumehe ärapäästetud Julia priimula poeg on maitsetaimepeenras õitsevalmis. Esimene roosakaslilla õis juba lahti. Kange kiusatus on ta potti panna ja tuppa tuua. Tuppa toodud liilia kasvab hääletute rõõmuhõisete saatel iga öö natuke pikemaks. Millega see küll lõpeb...

Krabistab...

Akna taga krabistab...kesse seal on?...vihm, ikka vihm.:)
Nii on see tavaliselt olnud, kuid täna varahommikul ei krõbistanud vihm, olid hoopis hõõguvad silmad ja nende taga naabri kass Pätu.  Kuna ööd aina jahedamaks lähevad, peaks kassid, need sooja armastavad olevused, tuppa elama minema, kuid tegelikkuses toimib see ainult poolenisti. Proua Muri on tõepoolest tuppa kolinud, Pokumehe arvutitooli anastanud ja kasutab kogu oma nurrsharmi, et teda sealt ometi minema ei löödaks. Härra Tibu on endiselt vabatmees. Tuleb, sööb kõhu täis ja läheb jälle. Nagu oleks õues mingi kummipael, mis kassi õhtul jälle välja veab. Olgu see ilm siis niitahes rõske ja kõle kui jaksab. Temal on väljas tegemist ja lastagu palun...Kehitasime õlgu...nagu härrad soovivad. Läks ja kadus pimedusse. Täna hommikul vupsas Tibu kähku tuppa, kõht oli kole tühi, mõnus soojus niitis seekord lausa jalust ja meie muhvloom kukkus voodijalutsisse suleteki orgudesse ära. Aga köögiakna taga krabistab keegi, vahib pika pilguga aknast sisse ja ei saa mitte aru, kuhu see tema kompanjon kadus. Pätu, see va sinder, luusib ümber maja ja kutsub mede loikamit jälle välja.:)
Kuldne sügis hakkab ümber saama, aias on veel värve, kuid metsad-võsad on juba hallid ja raagus.
Eile oli juturaamatu huumor.:) Olen nädal aega lugenud paksu klotsi "Teekond", mis räägib maad tabanud viirusest ja sellest kuidas inimkond sellega kohaneda võtab. Üsna hästi kirjutatud stoori, aga raamatu viimane veerand hakkas kuidagi imelikult venima. See polnud veel kõik. Raamat lõppes lausega: "Siis adus ta selle tunde puudutust, külmajudinat, mis ta seest läbi volksas: varsti juhtub midagi."
Kasvõi nuta, raisk! Või imesta või misiganes. Paksud ja suhteliselt loetavad raamatud ei tohiks mitte kunagi sellise lausega lõppeda. Kusjuures kusagil pole keegi mitte midagi iitsatanud võimaliku järje ilmumisest. Ja ongi nii, et loed ennast põnevasse kohta ja siis tõmbab kirjanik vaiba alt ära!
Aga muidu on veidi juba kaamos. Unepuudust ei ole. Peaks ingverijuurikat ostma ja lohejooki tegema.

Pärast esimest öökülma...

Eile hommikul oli aed üleni "üle suhkurdatud". Kraadiklaas näitas miinus 0,8, kuid maapinnal vist külmetas rohkem. Helmikpöörised nägid härmatisepitsiga kaetult täiesti uskumatud välja...aga õhk oli karge, oi kui karge! See esimene külm annab aiaagaratele inimloomadele täiesti üheselt mõista, et kobitagu parem tubaste tööde juurde, sest õues läheb iga päevaga ilgemaks...aga kussa sellega. Ikka oli vaja Aegviidumaa õunad mahlaks teha ja siin ja seal posserdada. Mõttetu päike näitas ennast küll vahepeal, kuid sooja mõttes temast enam eriti tolku polnud. Rohida oleks ka veel paar tunnikest vaja, siis võib talveunne ära langeda küll. Näpsasin otse öökülma nina alt selle rumala liilia, istutasin potti ja tõin tuppa. Tupsuke oli öö jooksul suurest õnnest 5 cm pikemaks kasvanud!:) Ja nüüd ma ootan täitsa tõemeeli õisi. Et kui juba otsustati ja. Teda üles kaevates sain aru, et tegemist on ühega uutest, kes posti teel tulid. Pole hakanud veel kodukataloogist jälgi ajama, et misnimelise liilia ma sellesse kohta istutasin.
Peale öökülma lasid meie tänava vahtrad ja tammed nagu kokkulepitult umbes pool kasukat maha. Kõrged jaapani enelad värvusid hullult erksaks ja osa helmikpööriseid vahetas värvi. Ilmad on nagu nad on. Sombused, pilves, päikselised jne. Viimasel ajal hoiab kuiva.
Väike lootus, et talvel ei tarvitsegi ehk meie laiuskraadi tabanud sademete liigküllus jätkuda...Juba viis päeva pole korralikult sadanud. Muidugi...vana tõde, et lootuste juurdumiseks eriti palju pinnast ei kulu.:)

Ülesuhkurdatud `Caramel`

`Dale`s Strain`sügisvärvus erineb suvisest märgatavalt.

`Georgia Peace` ja selle all suhkrune drüüas.

Hämarad ajad

Viimaks ometi on aega kataloogiga tegeleda. Ilma selleta oleks aias täielik bazaar. Kataloog on lihtne - excelis tabel, kus taimed järjestatud ladinakeelsete nimede järgi. Esimeses lahtris täisnimi nii ladina- kui  eesti keeles, edasi kõrgus-laius, siis kirjeldus ja õitseaeg, siis kasvutingimused, märkused ja netist tõmmatud pilt. Märkustes on tavaliselt kirjas kus taim aias paikneb, kust toodud või midagi olulist taime vajaduste kohta.
Kui lõpuks ometi valgeks läheb, siis hakkan virgaks ja teen aiast mõne pildi...ja olen veel virgem ja panen üles ka.:)
Kell hakkab kaheksa saama, kuid päike pole ikka veel tõusnud. Pikalt pimedad ajad on alanud.
Kassid magavad esimest nädalat toas ja mu sabaga äratuskell on täiesti vale. Pool seitse siis arvati, et ma võiks ehk äkki tõusta...
Täna on plaanis kodutööd ja rohimine nii siin kui seal. Ja selle liilia pean ma tuppa tooma.

Paraadpeenar sügisvärvides...

...ja see osa, mis objektiivist välja jäi.

Haruline lursslill `Atropurpurea`

Leviisia õitseb nagu oleks suvi. Ei ole ju.

Külast tulnud hostapoeg hakkas õitsema. Õied lõhnavad tugevasti lõhnaseebi järele. Kes see võiks olla?

Talikrüsanteem `Clara Curtis`.
 Ja vigade parandusena olgu öeldud, et hoolimata hämarast hommikust, oli tegu väga kauni ja päiksepaistelise päevaga. Sai ka peenrad jälle korra üle rohida. Näib, et umbrohi armastab vihma. Ja vihma sajab meil hullult palju. Kompostikastid on kõik kurguni täis.

Krägiseb

Paaril viimasel nädalal olen rattaga töölt koju sõites täheldanud, et sõiduriist tahaks vist õlitamist. Krägiseb, sunnik. Midagi kõrvulukustavalt ebaväärikat see küll ei ole, aga ratta(kõnni)teel kõndijad kuulevad juba eemalt, et keegi läheneb ja neil on aega tiidsalt veidi vasakule tõmbuda, et ma mööda mahuks. Sellest johtuvalt niisuke ketserlik mõtteuid, et linnaratas ei tohikski hääletu olla. Suhised kellelegi ahtrisse, annad kella, mis te arvate, mis järgneb? Peale paari intsidenti ei tee ma seda enam kunagi. Rattakell ehmatab kohutavalt inimesi. Nad hüppavad õhku, haaravad etteheitva näoga südamest või kargavad kahte lehte.
Teine variant möödasaamiseks on hõigata "Halloo, palun teed!". Selle peale ei vastanud mitte keegi mitte kunagi mitte midagi ning teed anti mornil ilmel ja vastumeelselt nagu ma oleks viite eurot küsinud. See ei meeldinud jälle mulle ja pani mõtlema, et oleks võinud ikka kella anda.
Aga nüüd on see krägin. Juba kaugelt tõstavad bussipeatuses kõik pea, fikseerivad liikuva objekti ja teevad kõnnitee puhtaks. Mulle meeldib.:)
Kui ratas ära õlitatakse, siis tuleb ilmselt rattakorvi panna midagi mis sõites mõõdukalt tiniseb, logiseb või täriseb...ja jälle sõiduriistal hääl küljes.:)
Need on nüansid, millele pikal sirgel ja ideaalilähedasel rattateel kunagi mõtlema ei pea, kuid linnas risteldes küll.
Eile Männikul läbi teetööde tsooni rada otsides täheldasin, et Linn ehitab Saku rattarajale sümpaatse alguse. Juba sotsiaalmajade eest algab mõnusalt lai tee, kuid kuhu ja kuidas edasi?
Ilmselt jääb uue tee proovimine järgmisse kevadesse, sest hooaeg hakkab läbi saama.

Süvenevalt sügisene

Kui metsi vaadata, siis on enamus lehtpuid juba raagus. Aias värvuvad tasapisi karvane viirpuu, kõrge jaapani enelas ja kaselehine enelas. Öökülmu pole veel olnud, aga tõin tsümbiidiumi sisse ja panin ülakorruse jahedasse tuppa. Ta on sügisepoole kasvatanud ühe uue punga, aga kas see võib ka midagi õietaolist olla? Pole aimugi. Eks aeg näitab. Tsümbiidiumide füsionoomia on esialgu täiesti tundmatu.
Peenras pistavad ninaotsakesi välja Milda sügiskrookused. Põnev liik, mul ei ole neid varem olnud.
Sügislill `Waterlily` näeb imeline välja. Nagu mingi eksootiline kogum lopsakaid roosasid tundmatuid õisi kesk pori. Mõdrikult toodud lumivalge sügislill jätkab õitsemist nagu poleks koduvahetust olnudki. Ka temal on mingi eriline omadus end porist mitte määrduda lasta. Muidu on oktoobri kohta mõnusalt soe, lursslilled saavad uhkelt õitseda ja ka tagasihoidlikumad madalad astrid  on õienuppe avamas. On hiliste kukeharjade ja krüsanteemide ajastu. Järgmine nädal lubatakse öökülma.
Uljas õitsemiskavatsusega liilia on sirgunud veelgi ja viimane aeg on ta potti istutada ja tuppa tuua. Kui neid oleks palju, siis ei viitsiks jamada, aga ühe vaataks ära küll, et mis tõugu ta on, et sedasi anomaalitseb.
Talveaed on nii tihedaks läinud, et viisin mõned korduvaõielised töö juurde. Puhas luksus - terve ruutmeeter lumivalget laia aknalauda, vaja see ju siva täis panna. Muig, ma olen tõesti nagu viirus.:)

Aleviku seltsielu ja uued mummid.

Vahel on see aleviku elu ikka päris tore...Eile õhtul sai "silmad ära pestud" (naljakas vanaaegne väljend, maal pesti alati enne küllaminekut silmad ära:) ja kodused trööbad viisakama välimuse vastu vahetatud. Lõikasime kaasa natuke talikrüsanteemi `Clara Curtist` ja lursslille, ning lilled näpus, hakkasime läbi asula tühjade tänavate Saku "kesklinna" (kuus tornmaja) poole astuma. Küll lursslill lõhnas! Päike loojus pidulikult. Me läksime külla.
Vaatasime, et otse meie järel promeneerib päikseloojakus veel keegi, ootasime järgi - tänava teise otsa naabrid olid samuti lilletatud ja läksid ka külla. Ilus õhtu oli, lobisedes kulus tee ka rutem. Meie keerasime parki, nemad ka, meie siirdusime kõrghoonete poole, nemad ka. Lõpuks selgus, et nende sõber elab meie sünnipäevalapse kõrvalmajas.:)
Aga pool tundi varem oli Mesinik koju tulnud uue mesilasperega. Peaaegu eksperiment. Mummid olid kevadel kolinud soojustamata linnupuuri. Talve ei oleks nad üle elanud. Muidugi metsikud, kurjad kui kuradid ja aias terve suvi ilmselt üks kõva nuhtlus olnud, aga mitu kurba kogemust sügiseste metsikute perede ümbertõstmisega ei kannustanud Mesinikku enne oktoobrit tegutsema. Kui veel vähegi väljas liigutakse, siis röövitakse nõrgem alles kodunev pere teiste poolt halastamatult paljaks ja augustis-septembris äratoomine oleks mummidele kindel lõpp olnud. Seekordne plaan oli lihtne - Mesinik võttis linnupuuri maha, lõikas kinnituslaua lühemaks ja asetas linnupuuri kõige täiega tühja tarru. Pesakasti ümber oleva tühja ruumi soojustab penoplastiga ära.
Pesakastis on arvatavasti kõvasti lakke kinnitatud ümmargustel kärgedel mummide talvemesi ja sülem selle peal ning vahel kuhilas nagu igivanasti õõnsa puu tüves kui inimene veel ei olnud hakanud end mesilaste asjadesse vahele segama. Ühe unise nõela sai Pokumees kah.

Talvele peatsele tulekule mõeldes

Täna veendusin, et suure õunamoosi keetmine ei ole mitte väiksem ettevõtmine kui kardinate ettepanek ja mõlemad on nii ettevalmistustööde mahult kui ajakulult...hmh...võrdlemisi määratud, aga nüüd on pool päeva kestnud töö vili nurgas jahtumas ja emand Futu ise väga rahul. Tegin pool kogust tavalist õunamoosi (Pokumehe tellimus:) ja pool aiahoolikute foorumist saadud shokolaadimoosi retsepti järgi. Mõlemad tulid väga head. Tänud retsepti eest!:)
Päike sirab taevas, no kuidas sa siis ei tõmba kindaid kätte ja ei sibli pisut peenardes...läksin ja istutasin viimased Mõdriku potitaimed maha ja kaevasin potistatud liiliapojad  mulla sisse. Rohisin ka veidi. Nõiakartuli juuremugulad olid poti põhjas sellised rasvaselt läikivad valged nagu ümarad larvid. Väga tore juurekava.:) Neid ilmselt süüaksegi. Praegu küll ühtki mekkimiseks võtta ei raatsinud.
Tatsasin niisama aias ringi, lisasin mõnele pisihostale või uustulnukale nimesildi ja üldpilt on praegu ikka väga nimesildiline.:) See tähendab seda, et sel suvel on lisandunud palju pisikesi uusi asju, keda muidu kevadel üles ei leiaks. Mäletan väga hästi toda kena kevadet kui lumi ja päike olid nimesiltidelt "veekindla" markeri olematuks pleegitanud ja mul tuli hakata oma esimesi kolmekümmet hostat uuesti määrama. Haha!:) Et midagi sellist ei juhtuks, kirjutan tähtsamad nimesildid hariliku pliiatsiga. See ei pleegi, ega kustu.
Üldiselt, no niimoodi ringi vaadates...mitte miski ei vihja veel talve peatsele tulekule, isegi öökülma pole  olnud. Võiks ju juba hakata püsikute pealseid maha lõikama, aga kuidagi räme kallale minna, kõik alles roheline. Hiina astilbe alles lõpetab õitsemist, madalad astrid ruulivad täiega, krüsanteemid lõhnavad ja kirjud liblikad lendavad ringi (kirjude liblikate tali?:). 
Ahjaa, midagi siiski on, mis talvele vihjab:). See sabaga soe tellis, kes eelmisel talvel ikka meie jalgade peal magas, on tagasi.

Töine laupäev

Mis siin ikka keerutada - see on see, et kui tahad itsitamist kuulda, räägi jumalatele oma plaanidest. Mul oli eilseks korralik nimekiri, mis sisaldas transatöid õues, kahte sorti õunamoosi keetmist, kardinate ettepanemist, aias rohimist jne.
Aga ma ei arvestanud, et pakendist välja võetud kardinad on kortsus ja neid tuleb triikida, et triikraud on kuratteabkus, et triikimislaud on kuratteabkus ruudus, et asja käigus kaob mõõdulint ära, et kui üks kardin on ees, siis tuleb mööbel ümber tõsta ning, et enne ei saa seda teha kui tuleb teisaldada mööblil asuv talveaed. Talveaed on orhideed. Neid ei saa lihtsalt lambist panna sinna või tänna. Igale ühele tuleb otsa vaadata, tolmu pühkida, kasta ja siis paigutada...nii, et kõik valgust saavad. Ühesõnaga, lõunaks sai üks kardin ette, aga selle peale kulus neli tundi. Mõõdulindi leidsin ka üles. Hea päev, fak.
Õnneks polnud kedagi kodus, võis rahus vanduda.
Enne teise kardina juurde asumist võtsin aja maha ja tegin tassi kohvi. Ja samas on õues NII ilus ilm.:)
Lursslilled on tänavu lausa võrratud, lõpuks ometi on endale midagi õiesarnast peale sebinud ka tumepunane roomav kukehari ja madalatest astritest on kõige kaunim varane roosa. Väike, kompaktne ja ühtlaselt õitega kaetud. Helelilla paistab olevat vihmadest häiritud ja osad õied on pruuniks läinud. Talikrüsanteem on imekaunis ja külluslik.

"Öölendajad"

George R. R. Martini "Öölendajad"  räägib fanaatilisest teadlasest, kes kogub kokku kamba omasuguseid veidrikke, rendib laeva ja siirdub süvakosmosesse jahtima ühe iidamast-aadamast ilmaruumis ringi kolistava müstilise rassi jälgi. Legendid nende olevustega kohtumistest on vanemad kui inimkond, kuid ekspeditsiooni juht arvab, et on leidnud otsingutes oma elumõtte.
"Öölendajad" on veidike kummaline alus - laeva kaptenit keegi reaalis näinud ei ole, ta suhtleb reisijatega  läbi hologrammi ja suurest reisiigavusest hakkab meeskond kahtlema kas ta üldse ongi olemas...ja paljudes teistes asjades. See pole hea.
Tee on pikk ja reisi jooksul juhtub nii mõndagi, meeskonna nutikamad pead hakkavad aru pidama, mida küll ette võtta, et eluga pääseda, kuid on juba hilja.
Kirjaniku kaledasüdameline stiil ei kaldu ka siin hetkekski valitud kursilt kõrvale. Lugu lõpeb...hmh...stiilselt Martinlike stseenidega kaalutus salongis kallite meeskonnaliikmete hakkliha vahel hõljuva naispeategelase ja teda ründava kahe laiba vahel, kelles on veel täpselt niipalju elu, et tappa. Stiilne, lakooniline, hea.

Oktoober

Unine täispäike, kahisevad kuldsed lehed ja kargevõitu tuul mahedas pärastlõunas. Metsas ei ukerda enam korvidega kodanikke, lõhnad on lakanud ja peenras ruulivad sügislilled.
Kodus puksivad kaks õnnelikku karvikut ratast ja mind ning teevad tireleid. Vaatan aia ka korra üle, sest seda juhtub nii harva kui maailm ei tilgu lõputust vihmaveest. Talikrüsanteem ja sügislilled on imekaunid. Kobin tuppa ja avan külmkapi, aga võimatu on rahulikult võileivatada või miskit, enne kui pole kassidele midagi ette antud. Juustulõikamisel materjaliseerub üle õla vurrudega ninakene, altpoolt ilmub jälle teistkarva käpp, mis ulatub töölaua serval ringi kobama. See pole otseselt krahmamine vaid improviseeritud lõbus etendus, kus mõlemad näugamid püüavad mulle üksteise võidu kehakeeles selgeks teha, et oleks vaja konservi taldrikutele panna. Kogu aeg jääb keegi jalgu ja kõrvus kostab lakkamatut nurru. Lõpuks ma "murdun". Näugamid saavad oma doosi ja ma võin jutukasse varjuda. Viimane raamatukogu saak oli kehv. Tuleb hakata eelmiste jahtide mitu korda pikendatud reisikirju lugema.:)

Nõiakartul

Mõdrikult tõin teiste aarete hulgas kaasa ka kalli kingituse, ehk siis täpsemalt:

Nõiakartul ehk mugul-nõianõges (Stachis affins Bunge)

Taim on pärit Ida-Aasiast. Ulatuslikult on teda viljeldud Jaapanis, Koreas, Hiinas ja
Mongoolias. Euroopasse toodi ta alles paarsada aastat tagasi. Ka Belgias ja Inglismaal on teda ulatuslikumalt viljeldud.
Viimasel ajal on nõiakartuli kui lausa"nõiduslike omadustega" köögivilja vastu laiemat huvi tundma hakatud, peamiselt küll asjaarmastajate seas. Majanduslikku tähtsust tal Euroopas siiski pole. Ka Eestis on mõned huvilised neid kasvatanud, kuid laiemalt tuntuks ta saanud pole.
Nõiakartul moodustab 30- 45 cm kõrguse rohtsete võrsetega puhmiku. Teatud määral sarnaneb Eestis kraavide ja ojade kallastel, teeservadel ning umbrohuna põldudel esineva soonõianõgesega, mida tuntakse rahvameditsiinis hea vererõhu alandamise vahendina.

Nõiakartulil arenevad maa-alustel juurevõsunditel(risoomidel) omapärase kujuga mugulataolised moodustised, mis küll kartuli mugulatele üpris vähe sarnanevad, kuid mida siiski tinglikult mugulateks nimetada võiks. Need on enamasti 5-8 cm pikkused ja 1-2 cm jämedused, sissepöördumise tõttu pärlikeed või roosikrantsi meenutavad, maipõrnika
tõukudele või koguni teokarpidele sarnanevad; valge, kollase või pärlmutterja värvusega õhukese koore ning õrna mahlase sisuga. Mugulad sisaldavad üle 20%kuivainet, rohkelt C-vitamiini ja lisaks rohkesti muudes taimedes väga vähe ja suhteliselt harva esinevaid bioaktiivseid aineid. Väidetakse, et kui inimene sööb iga päev paarsada grammi nõiakartuli mugulaid, paraneb oluliselt tema füüsiline, füsioloogiline ja vaimne seisund. Mugulate maitse on meeldiv, midagi mustjuure, lillkapsa ja artišoki vahepealset. Taim on täiesti talvekindel, mistõttu mugulaid saab edukalt säilitada kasvukohal. Toiduks tarvitatakse peamiselt toorelt salatites. Koorimine on mugulate omapärase kuju tõttu raskendatud ja ei ole ka tingimata vajalik. Mugulad tuleb vaid hoolikalt puhtaks pesta. 

Tekst taime omaduste kohta copipastetud tänumeeles lingilt www.miksike.ee

Mõdriku sügis.

Kuskil siin sai ükskord varem öeldud, et minutaolised väikse krundiga aiahoolikud peaks poolest suvest hoopis koduarestis istuma, või vähemalt madalat profiili hoidma, aga no kussa Mõdrikule siis minemata jätad. Ei ole võimalik! :)
Ja nõnda siis saigi juba eelmine päev rohe- ja muu kaubavahetuse kraam kõik kenasti valmis pakitud.
Tasakaalu mõttes on see väga hää nähtus - üks asi läheb ära, et teha teisele ruumi.:)
Hommikul polnud muud kui läbi vihmapladina asjad autosse ja minekit. Lakkamatud vihmad on meie märjal laiuskraadil saanud juba nii pärisosaks, et ei sega taimevahetust, poodlemist, ega miskit.
Pererahvas oli kohvi keetnud, kooki teinud ja telgikatus kaitses vihmasabinate eest. 
Niisugune muhe pühapäev omasuguste seltsis. Tohutult positiivne elamus kõige selle rohelise melu näol, kust kostis hõikeid: ...kelle teelehed siin on?...mädarõigast on üks veel (loomulikult polnud see mingi tavaline mädarõigas:)...kes tahab kaunist astrit...Kes on Ülla, Üllale on pakike...kes õunu tahtis, kotid on värava juures?...lähme nüüd uutega labidaringile jne. Ja lahke perenaine läks uutega labidaringile, kus üleliigsed madalate astrite ja veel mõnede vitaalsemate juurdekasv harvendatud sai ja endale uued kodud leidis.
Vahepeal võis taimemüügiplatsil ringi uudistada (võrreldes linnapoodidega absoluutsed sõbrahinnad:) ja taimevalik kollektsionääridele vägagi mokkamööda. Suvel oli suur töö potistamise osas ära tehtud ja müügiplatsil leidus jälle värskeid asju.
Mõlgutasin endamisi, et minutaoline ostab tegelikult ju nime. Praegusel ajal on püsikupott tihtipeale juba pealseteta, mullast paistab heal juhul pungake või varreots kui sedagi (ja välimus polegi üldse tähtis), aga nimelipik on küll ülimalt tähtis. Ja nimed olid seal põnevad...:)
Aiahoolikute voolus oli kohale tulnud muidugi ka "normaalseid" inimesi, kes uudistasid näiteks brunnerapoegi `Jack Frost`. Tegin juttu, et see kasvab ruttu ja tal on imeilusad hõbedased lehed, kas õitseb ka, jah isegi õitseb, aga õied pole olulised...mismõttes pole õied olulised?...noh, et lehtdekoratiivne...???. Õied pole olulised, mis imelik jutt... :)
Sel aastal olid viirpuud nii paksult marju täis, et maapind lausa punetas.
Pärast jätkus botaaniline ringkäik ja afterparty järgmises koduses botaanikaaias. Pikk sõit, kauged otsad.
Ja vaikne tänu meie headele kaasadele kes kõik naiste rohekäigud heatahtliku rahuga ära taluvad.:)