Lõvi valmistub hüppeks - sõtkub põlevi silmi käppadega maad, saba ahnelt vonklemas, "härg" on ettevaatuse minetanud ja sorib esikunurgas nohisedes kingapaelu. Hüpe, inertsist veerlevate kehade kägar, "härja" pea tuhm kolksatus vastu sahvri ust, lament. Lamendid on nõmedad. Vaatan pisut häiritult kuidas poole pisem "härg" on leidnud endas sisemist energiat, väiksed õelad kihvad kasvatanud ja "lõvile" ootamatu ägedusega vastu hakkab. Lõpuks kostab nurgast ikkagi rikkis pesumasina häält segamini lämbuva susinaga, karvatutte lendab, lähen vahele. Tõstan "härga" juba üsna tõsiselt klohmiva "lõvi" nattipidi üles, noomin, sakutan ja viskan rõdule jahtuma. Teema on umbes selline, et mingisugunegi austus võiks Härra Tibul ikka oma väikse vaese ema vastu olla. Pruun "härg" kükitab samal ajal tugitooli all, pilgutab silmi ja ootab millal äike üle läheb. Mõne aja pärast on kõik unustatud ja Härra Tibu pääseb jälle tuppa tagasi. Solvatud väärikus jne. Minge te kõik...! Ja siis vuhiseb tugitooli alt välja väike pruun "härg" ja hakkab mööduva Härra Tibu kõõluseid läbi närima. Kõik lõpeb kohemaid jälle vihaseid vandesõnu sülitava karvapuntraga. Pole vist üllatuseks, et vahele ma enam ei sega. Saatuse narrija väärib oma auklikku kasukat viimse kui karvaotsakeseni.
Karvikutel on ilmselgelt igav, sest õues valitsevad nüüd Lumi, Kirdetuul ja Talveolud ning peale külmetamise seal eriti miskit mõistlikku teha ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment