Thursday, August 30, 2012

Kannapööre

Suvi lihtsalt mõtles eile peale lõunat, et ah ei viitsi mina veel kuskile minna ja keeras otsa ümber. Pole midagi öelda - päike, soe tuuleke, liblikad...mmmh!:)
Töölt kojusõit oli oivaline, pohlalkäik lihtsalt puhas lõbu ja pärast kodus marju puhastada oli ka mõnna - selg vastu sooja päikest.
Õhtul oli peaaegu teeaia vääriline hetk teemal "Tema õitseb":). Pühamaa perenaine tuli `Skinwalkeri` selle suve kolmandat ponnistust vaatama. (Vahepeal oli lill ühel vihmasel päeval täitsa omaette veel korra salaja õitsenud, aga ma pole sellest kellelegi rääkinud.:)
Nii nende päevaliiliatega on - iga õis kestab ainult ühe päeva ja kui maha magad, siis ei näegi. See habras ämblikõieline on üldse kuidagi eriti ettevaatlik kasvama ja edenema. Loomult aristokraat. Kuni muru niitmata, tema lihtsalt ei õitse. No kuulge, sellises kohas...Nojaa.
Nüüd on siniverelisele tulevikus päris tema enda koht valmis mõeldud aia ühes viisakamas nurgas ja üks taimeke läheb veel sügisel vahetusse ka. 
Paraadvaatest kolib täna kaks hostat Randveresse, eile tuli kauaihaldatud `Gipsy Rose`. Hetkeseisus hostakäive täiega positiivne.:) 

Wednesday, August 29, 2012

Sügise sammud

Päevad on jahedamad, ööd pimedamad ja aias massiline õitsemine lõppenud. Kuna ma flokse ja päevaliiliaid eriti ei fänna, siis on õitsemise kord aias hiliste hostade, hiina astilbede, monardade, kõrgete kukeharjade, päevakübarate, siil-päevakübarate, sügisheleeniumide ja vanaaegse lilla krüsanteemi käes. Neid kõiki võib nimetada eelviimasteks õitsejateks. Viimased pole veel alustanud.
Suure peenra esifassaad on järgmiseks suveks peaaegu paigas, tagaosa tuleks veel kõbida, ootan pikisilmi reedet.
Sel aastal tellisin kahest kohast ka mõned põnevamad sibullilled. Sibullilled.com on tubli ja usaldusväärne koht, olen oma tellimuse kahes jaos juba kätte saanud ja väga rahul.
Tellisin paar liiliat, merendera, rohelise südamikuga nartsissi, roosa tupsuga nartsissi, linalehist tulpi ja  ühte väikest pildil mustvalge mulje jätnud botaanilist.
Hortesest pole siiamaani mingeid pakiuudiseid, kuigi saatsin tellimused ühel ja samal ajal teele.


Sunday, August 26, 2012

Keelatud vili.

Kulgesin parajasti rahulolevalt ümisedes toast köögi poole kui tabasin endal Proua Muri ainitise pilgu. Kass istus kummuti kõrval põrandal ja lihtsalt vaatas väga tähelepanelikult kuidas ma mööda lähen. See oli mõnevõrra...kummaline.
Elu on õpetanud, et mõnel puhul tasub olla kahtlustav. Nagu näiteks siis kui lastetoas on VÄGA VAIKNE või ...kui su kass vaatab sind nagu Mona Lisa.
Keerasin talle selja, aga mitte eriti...ja piilusin mis edasi saab.
Kohe kui Pr. Muri arvas, et ma ei näe, volksas ta  lahti jäänud kummutisahtlisse ja hakkas seal õnnelikult tammudes T-särkide vahele pesa tegema. Tabanud mu pilgu, tardus loom süüdlaslikuks mõttepausiks, aga koht oli nii magus, et kass otsustas ära oodata kuidas ma reageerin. Hehe...kuna sahtel ei olnud minu oma, siis jätsin talle tema õnnehetke.:)
Ega see väga pikk olnudki, sest kui sahtliomanik ise välisuksest tuli, oli kass viuh sahtlist väljas ja asjatas juba arvutitooli peal nagu poleks temal mingite sahtlitega absoluutselt kunagi midagi pistmist olnud.

Saturday, August 25, 2012

Istuta ja sa oled õnnelik!:)

No ma tõesti olen.:)
Võtsin kuuskede esise poolvarjulise peenra ette. Liiga palju oli seal küsimusi, ebakohti ja isetulijaid. Hispaania ebahüatsint ei õitsenud sellepärast, et sibulad olid noored. Praegu võis neid maast võtta nagu kartuleid. Tõstsin natuke maapinda ja panin sibulad tagasi. Puhastasin peenraääre ussitatra salasepitsustest, mida oli terve ämbritäis (teadmiseks järgmistele ussitatra omanikele, et ilus, aga invasiivne).Teleportisin areaali ka paar kirjulehelist tiarelli. Oligi pool päeva läinud. Asja käigus leidsin peenrast neli käokanni poega, tundmatut päritolu karukellakülvi, mägisibulatrio, millest ma midagi ei teadnud ja maja kõige teravamad käärid. Mõni mõis...on hullematki leitud...
Sestap ongi, et kui midagi näib olevat kadunud, siis ei ole ta kadunud vaid on lihtsalt vales kohas. Head käärid, polnud isegi mitte rooste läinud.:)

Vihmapiiskade pladina saatel

Pokumees pani eile hommikul mesilastele sööta. See käib lihtsalt -  tarukatus tõstetakse üles, asetatakse siirupiämber pesakärgede peale ja tarukatus jälle tagasi. Ämbrisse on pandud puhtaid õlgi ronimiseks (et mummid siirupisse ära ei upuks). Lilledelt nektari ammutamise aeg on läbi, kuid toiduvarumise instinkt on praegu meemesilaste tugevaim sund. Kohalikud hakkavad muidugi õnnelikult muheledes siirupit kärjekannudesse vedama, kuid siirupi lõhn venib õuelt tänavale nagu kiusatus. Sulnid lõhnamolekulid võtavad rajalt maha iga viimsegi kui möödalendava mummi kellel parasjagu muud targemat teha pole ning veavad selle lõhnaallika juurde. Olgu öeldud, et haistmine on neil...nagu mesilastel. Seega, üliterav.
Tarusuus on vastas turvamehed, kellega magusa lõhnast segamini läinud sissetungijad kähmlusse asuvad. Tulemuseks on hull lament taru ümber. Vahepeal ujutab vihm lahingupaiga üle, padukaga võõraid sel ajal juurde ei lenda, aga tarusuust kostab sõimlemist ja ärritatud hääli ka läbi vihmapladina. Kannan õhtul toimunust Mesinikule ette ja ta paneb tarusuud poolenisti kinni, et siirupiomanikel oleks lihtsam oma varandust kaitsta.
Eile õhtul oli tore kohtumine Kadaka ja Köögikataga. Takseerisime mu miniaeda, rääkisime taimedest, taimedest, taimedest ning aeg lippas möödutundetult kiiresti. Peale selle sadas peaaegu kogu aeg, nagu tahaks ilmataat rannikurahvale Sakust ühe häbemata pilvealuse paiga mulje jätta. Meil on vahel siin ikka päikest ka. Ausõna. :)
Muidugi läks rajuks taimevahetuseks, sest külalised ei tulnud mitte tühja käega ja minul oli jälle omakorda miniaeda vaja ruumi teha jne jne.
Täna hakkan siis uusi aardeid maha istutama. Väikseõieline tamarisk peab saama parima päikselise koha, kuid maakeelset internetti uurides oli siuke huumorisegune tõdemus, et vist on tegu haruldusega - ainukesed kirjed tamariski kohta eesti keeles olid internetis kellegi vastuseta jäänud küsimus tamariskuse kasvutingimuste  kohta ja teises kohas figureeris ta ühe noore tulevase tippbotaaniku unistuste nimekirjas.
Endal assotseerub taimega seoses kusagil mägikõrbes tamariskivõsasse takerdunud punt maadeavastajaid, mis vihjaks justnagu vähenõudlikkusele ja eeldustele kasvada (loe: vohada) täiesti võimatu kliimaga kohtades. Sellest lähtudes peaks Eesti ju talle sobima...
Igaks juhuks peab Kadakalt endalt üle küsima, et kuda ja mis.  
Väga tänan ka võrkiiriste sortide ja Shuberti laugu eest, kellede õisi ma varem ühtegi reaalis näinud ei ole.
Kui nädalavahetusel ometi ei sajaks...

 

Thursday, August 23, 2012

Lähenev september

Vastutuulega eile koju sõites enam ei punninud vaid võtsin lõdvalt. Panin teise käigu ja sõitsin nagu turist. Vaatasin lilli ja. Korra küll veidi kihvatas kui rulluisutaja mööda läks. :) Ees oli ikka suhteliselt ühtlane õhupadi. Katsetasin mõrult, et kui suur see tuulesurve siis õige ka on. Sirgel teel võtsin hoo üles ja lasin vabalt minna, ratas jäi üsna varsti seisma. Taganttuulega oleks pool kilomeetrit vuhisenud. Nõmee!
Lõpuks keerasin üldse metsa ja läksin marju sööma. See oli tark tegu. Ennast saiaks sõitnud januse teelise jaoks maitsesid need suured ja mahlased toompihlakad nagu ambroosia. Millegipärast värvivad nad suud ja kodus tuvastati kohe, et siis millega ma see pool tundi kojusõidu kestel tegelenud olin.:)
Taimetandril on suhteliselt vaikne, õhtuti kiikan ikka kõigi nende vabade kohtade poole peenardes, aga pole olnud mahti ümberistutustega tegeleda. Vahepeal tuli 6 itaalia ebahüatsindi sibulat, need panin küll kohe maha. Pildimaterjali uurides paistis, et ega nad väga hispaania ebahüatsindist ei erinegi, aga näha oleks ikka põnev.
Aias hakkavad õitsema hilised hostad: `Ginko Craig`, `Guacamole` jne`. Cherry-Berry` noore taime üksainumas kirsipunane õievars on ikka pilkupüüdev küll. Vaikselt hakkavad avanema klassikalised lillad krüsanteemid, madalad astrid. Minu ainuke aedfloks `Helmi Puur` paistab olevat hilisemat sorti, sest veel ta ei õitse. Päevakübarad, monardad, liatrised ja siilkübarad on täies hoos. Karvane kõreliilia jugapuu all viskab muudkui kõrgust ja mulle hakkab tunduma, et oleks kena epimeediumid ja kanada metspipar temast eemale viia...selline loom! Tal olid hästi kummalised iluskoledad õied. Põnev oleks teda massiliselt õitsemas näha.
Alanud on mesilaste söötmise aeg. Magusad õhtud siirupipoti kõrval...

Monday, August 20, 2012

Vaikne esmaspäev


Meed võetud, marjad korjatud, aianduspäevad käidud, sünnad ja pulmad peetud. Sigatihe nädal oli.
Vahepeal on hakanud kodus kasvama täiesti tunnetatav entroopiaväli. Likvideerisime vahelduse mõttes eile mõned hunnikud...millest on ehk sedapalju abi, et järgmine külaline ei pea nii kõrgelt üle astuma.:)
Eile õnnestus mõned vanemad ja suuremad aiaasukad ka avaramasse kodusse saata ja nüüd on mul jälle ruumi, jee!!!:)
Otsisin sidrunväändiku istutamise õpetuse välja. Et ta ka viljuma hakkaks ei ole see istutamine niisama vaid tuleb igasugu aednikutaiga (istik väikese nurga all ja mis seal kõik oli) veel ka teha. Tema saab auväärse koha kaevu kõrval ja võib kohe järgmine kevad ronima hakata. 
Edasi on kord suure peenra käes. Saab jälle vaikselt Vaate kallal nikerdama hakata...mõnna:)
Järgmine suvi peab ju ka põnev tulema.
Kõrged priimulad kolisid eesaeda hostade vahele. Kätte on jõudnud see moment kus suurte lillede vahele võib järgmisel kevadel peale rohimisi rahumeeli puistata kooremultshi. Puhmikud on kokku kasvanud ja hoiavad üksteist sümpaatsel kombel püsti.
Vaheldumine on ka paigas (üks õitseb ära ja annab järje üle järgmisele).
Kohutav kaos valitseb vaid maja tagumise nurga juures peenardel kuhu ma teatud põhjustel eriti rohima ega sekendama ei pääse. Ämbritega ju eriti kiiresti ei lidu ka. Aga täna-homme olukord paraneb kui Mesinik selle Väga Valvsate Turvameestega taru ära viib. Teised mummid on seevastu nii rahumeelsed, et neid ei pane aias tähelegi.
Eile sadas üle hulga aja korralikult. Vahepeal kiskus aias nii kuivaks, et jõudsin vihmaveetünni juba põhjani ammutada. Meie noortel õunapuudel on kummalgi kaks õuna (mitte sada viiskümmend, nagu nad ise plaanitsesid).

Saturday, August 18, 2012

Nurga Puukooli Aianduspäevad

Üks aasta võimsamaid aiandusüritusi. Paraku sattub ta alati sellisele strateegilisele moosikeedu-meevõtu ajale, et pole vahepeal kaks aastat saanud osaleda. See viga lihtsalt tuli sel aastal ära parandada. Aianduspäevade ajal tohib külastaja ka kollektsioonaeda kõndima minna ja see on suur magnet. Mind huvitas eelkõige mis on peale neid ränki talvi saanud arboreetrumi vihmavarjumändidest, kuidas elavad kõik need hõlmikpuud ja kui suureks on vahepeal kasvanud nutipõõsas jne jne.Lisaks veel need võimsad tagaaedade maastikud... Ja noh, muus osas lihtsalt silma nuumata, sest NB! Teiste aiad on alati huvitavad.
Ajalimiidi tõttu kiskus veidi kapakuks, aga põhilise jõudis ikka ära näha.
Nägin ära ka Thela pojenginimekirja, mis oli täiesti põrutavalt sordirikas.


Üldse oli taimemüük külluslik, kohtas üsna palju selliseid liike-sorte, mida suurtes taimepoodides iial ei leia (kuigi, mine tea, Juhani Puukool on viimasel suvel kõvasti sortimenti laiendanud ja Kristiine Aiandis leidis ka mida osta). Igatahes nägin esimest korda müügil piiskenelast...täitsa kümnete kaupa!:)...lätlastel olid kolmeeurosed tõupuhtad värvilised siilkübarad ja helmikpöörised (muidugi olid nende taimepotid paksult Osmocoti täis topitud, aga no mis teha, nüüd peavad need hellitatud taimed meie aia lihtsa mullaga kohanema hakkama:).

Saime just enne vihma kõik ära nähtud ja shopatud ja autosse. Siis tuli hull padukas.




Thursday, August 16, 2012

Kisub metsa poole

Vihtade tegemise aegu avastasin nõmmelt õitseva kanarbiku vahelt uskumatult maitsvate marjadega toompihlaka kogumikud. Siis olid enamus marju veel toored, praegu oleks paras aeg neid pahmima minna. Suu hakkab vett jooksma kui mõtlen...
Eks ole neid toompihlakaid ikka vaadatud ka nii eest kui tagant, no ilusti õitseb ja...Marju on ka maitstud. Ei ole neist ükski olnud selline, et vaimustuda ja lausa marjapõõsana aeda tuua. Mõni on liiga pihlakane ja mõrkjas, mõnel liiga kuivad marjad, mõni lihtsalt kehva maitsega jne. Aga need linnukülvist isehakanud sääl raudtee ääres, need olid nii sigahead ja mahlased, et ei saa enam meelest ära.
Jah, sealkandis käib palju rahvast, aga neid marju pole keegi puutunud. Peetakse mürgiseks.:)
Täna on rattaga minek, kiikan metsast ka läbi.

Wednesday, August 15, 2012

Mesi

Eile oli "tibude lugemine" ja mesindusaastale kriipsu alla tõmbamine. Mee sees just supelda ei saa, aga päris ilma ka ei jäänud. Metsamaalt tuli jälle seda aromaatset erilise maitsega mett nagu iga aasta. Ega me polegi välja mõelnud millistelt taimedelt see võiks pärit olla. Viimane võimalik variant oleks ehk valge ristik tembituna pärnaõitega.  Igatahes see on miski mis kasvab ainult sealkandis ja metsades, sest aia mesipuust sellist kunagi ei saa.
Huvitav oli see, et kahel päikseküllasel suvel oli too teatud aroomiga mesi hele ja mahe, sellel suvel on tume ja mõrkab kurgus, ainult see äratuntav domineeriv maitse on sama.
Kasutan seda metsamaa mett tavaliselt nende kodanike rajalt maha võtmiseks kes teavad kindlalt, et mesi maitseb nagu mesi ja teisi variante ei ole olemas. Siis nad maitsevad järjest võilille, metsamaa mett, veel paari ja veel kanarbiku oma ja imestavad, et kuidas ikka nii erinev. No miks ei ole siis.:)
Võilillemesi oli ainuke, mis  maitselt kattus, aga koostiselt oli ka see erinev, sest Metsamaa võilillemesi suhkrustus varsti, kuid aia oma on siiamaani vedel.
Ühte Metsamaalt toodud kärjekasti oli ka noori töölisi sattunud. Mesilastel kipub nii olema, et kohe kui noored ilmavalgust näevad, siis wuh-wuh kohe tööle. Noored tunneb ära selle erilise totu oleku järgi, nad on niisugused aeglased ja lihtsameelsed. Üks ronis kärjelt käe peale, tundis võõrast lõhna ja ajas kohe nõela välja. Patseeris niimoodi seal, tagumik püsti ja nõel hakkamas. "Ta on närvis, ei saa aru millega või kellega tegu", ütles Pokumees. Tänan väga, nad kõik ei kujuta ette KUI NÄRVI võin mina minna kui mu nina all nõeltega vehitakse.:)
Igatahes sai lõpuks ka need totud kokku korjatud ja aiataru astmelauale viidud. Tunnimehed on hilisõhtuni ukse juures hakkamas, kuid lapsed lastakse ilma probleemita sisse, olgu neil kasvõi võõra taru lõhn juures või mis iganes. Samas on tore vaadata kuidas "totud" taru lõhna tundes käbedaks ja asjalikuks muutuvad ning kähku ukseavast sisse vudivad. Neid nuusutatakse, mõnda kobatakse käppadega ka, kuid lastakse läbi.
Õuesoojuse järgi otsustades oleks nagu suvi jälle ümber mõelnud ja uuesti maarjamaale maha istunud.
Eilne tagantlükkav tuul oli lausa soe.Tunnel ei ole ikka veel avatud. Huvitav, kauaks seda pärituult ka jagub?:)

Tuesday, August 14, 2012

Väikesed rõõmud

Eile oli rattal koju tulles kuidagi ebanormaalselt hea minek. Ei pidanud üldse pingutama, isegi need paar väikest tõusu Järvevana teel olid täiesti olematud. Asjale sain pihta kui esimest vastutulijat nägin. Rassis hullult vändata, endal ninasõõrmed vastutuulest puhevil. :)
Tugev taganttuul on ikka tõeline jalgratturi õnnistus. Sellist pole mul selle tee peal veel ette tulnud. Kuigi vahepeal pidi kolmes kohas veidi ka ratta kõrval vantsima, jõudsin koju tunni ja 15 minutiga. Kui teed oleks korras, kui Järvevana tunnel oleks rattaga läbitav, kui poleks takistusi ja teetöid...ja taganttuulega, loomulikult:)...siis peaks tunniga linnast koju saama. Teoreetiliselt.
Aga lootust on, sest Männikul asuva maailma kõige auklikuma teejupi remont on käima läinud ja Järvevana suurtööd jõudnud haljastuse faasi.
Aias on praegu suhteliselt vaikne. Suured kollased trompetliiliad lõpetavad õitsemist, on flokside ja päevaliiliate aeg. Kuna meil on ainult kaks kõrget floksi ja ühesugused päevaliiliad on juba ära läinud, siis midagi massilist ei toimu. Ruulivad päevakübarad, monardad, liatrised, kobarpead, lavendlid, kukeharjad, hostad ja ka sügisheleenium hakkab ükshaaval õisi lahti tegema.
Varsti saab uue kodu leidnud puhmikute arvelt ruumi ja siis võib natuke jälle asju ümber tõsta. Ikka Vaate suunas.:)
Järgmine kevadsuvisügis tuleb jälle põnev, sest õisi näitavad kõik need uued priimulad (niidu-, roosa, terve bande kõrgeid ja kõrvikuid, peajas, erinevaid värve hambulislehiseid, Tiibeti, ehmes-, beesi, korea, viali), kes vahepeal aeda on tulnud, uued sibullilled ja iirised, kes selleks ajaks õiejõuliseks peaks olema kasvanud, ning võimaliku vaate tekkimine ka roosipeenrasse. Praegu on kõik pargi- ja roniroosid veel noored ning kipuvad mühinal edenenud asparaaguse ja monarda varju jääma.
Neli suve tagasi mõeldud mõte hakkab saama teoks ja kenasti ka kõik pildimaterjalina üles võetud. Aga mõte ise oli umbes selline, et noor aed loksub paika umbes viiendaks suveks...et siis järgmiseks. Võib reaalne olla küll, sest tuliseid soove on üsna vähe järele jäänud.
Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis peale paari koerahamba, valge kõrvikpriimula, hosta `Gypsy Rose ja kirjulehelise heliopsise ei oskagi midagi rohkem välja mõelda.



Sunday, August 12, 2012

Iiriste vahetus

 Minu hea sõber pakub aediiriseid Cardinale, Kastanie, Amethyst, Perfection, Dark Mood, Sandia, Directour Pinelle, Port Wine, Wabash vahetuseks iiriste vastu. Kui keegi huvi tunneb, siis antagu teada.
Kusjuures...kui peaks erilist huvi olema, siis soovi korral leiab ka neid eelmise sajandi sorte, nagu näiteks 50 Let Komsomola (roosa), Tuman (suitsune, mis hiljem valgeks pleegib) jne. 

Puuk

Suvel osutame oma karvikutele sasimise käigus ka puugiotsimise teenust ja seekord on saak suur. Proua Muri on oma paksu kasuka sees küpseks soojendanud ühe eriti piraka puugi. Näpsan selle ära ja pean parajasti aru, et mida oma roosakashallilt läikiva ilge mammuga peale hakata. Komposti ei saa visata, siis tuleb sealt varsti palju-palju väikesi puuke, hääleka mahlase plopsuga laiaks astuda...mõeldagi on  jäle...täitsa probleem kohe. Tuleb Pokumees, mis istud siin...näe puuk, igavene jurakas, kuhu ma panen selle nüüd?
"Veri on paksem kui vesi..." ümiseb Pokumees ja kukutab puugi vihmaveevanni, kus see kohe ka põhja vajub.

Hapukurgihooaeg

Vaikne, tüüne, vihmatu, pillihääletu pühapäev. Putuk ei kõnni, leheke ei liigu, lill ei kasva...Õues oma kümme kraadi sooja, või mis soe see ka on...
Kassid tunglevad rõduukse taga, kohv aurab, päev on alanud.
Panin eile tulbisibulad ja postiga tulnud liiliaid maha. See on väga tore töö kui on kuhu panna. Muus osas on jõudnud jälle kätte see õnnelik aeg kus jälle võib. Et mida? Aga istutada, loomulikult.:)
Võib liigutada kõiki nuppe malelaual, võib kukutada vahepeal tekkinud kahtlaste värvide ülemvõimu, kokku pühkida kõik mustrid ja alustada kasvõi täiesti otsast peale. Aga kuna ma pole enam esimest aastat aednik, siis jätkan lihtsalt sealt kus kevadel peale jugapuu minemalohistamist pooleli jäi.
Suvi on olnud täiesti tavatul kombel jahedapoolne ja vihmane. Kõik see on tinginud mõnede liikide ebatavalise lopsakuse, millest johtuvalt kas kasvatakse uskumatusse pikkusse ja varjatakse tagumised õitsejad või saab gravitatsioonijõud peale veel ühte vihma jagu end mõõdutundetult pikaks kasvatanud puhmikust ja see  kukub külili. Üks selliseid on monarda. See on uskumatu, milliseid vorme kuiv liivpinnas enda energiast esile laseb manada kui liivale suve jooksul vähe rohkem vett peale valada. Nüüd ma ei teagi, kas lõigata täisõies roosa iludus maani maha, tõmmata nööriga aia külge rippu või lasta vaikselt hääbuma hakata kõigil, kes tema "kõhu" alla juhtusid jääma. Ja see "kõht" on oikuisuur.
Kuuest mõistatuslikust päevaliiliast osutusid kolm punaseks suureõieliseks `James Marshiks` ja üks läks juba oma uude koju.
Täna tegelen natuke ümberistutuste ja kompostimajandusega. 

Thursday, August 9, 2012

Patsient vol.2

Härra Tibu paistab paari päeva taguseid nõrkushetki häbenevat ja on sigakõva kass. Sest käpp on ära paranenud. Kutsumise peale vaadatakse ülbelt kaugusse ja oma pai võid sa endale...ja otse loomulikult ei maga kõvad kassid öösiti toas.
Suur heameel, et trauma ei olnud suur. Halvas leidub mõnevõrra ka head. Õues kulgeva kassi jaoks on iga selline äpakas kogemus. Sest taolisse situatsiooni sattumist viga saanud loom edaspidi väldib ja eeldusi kõrge vanuseni elada on rohkem.  
Aga nii tore mõelda, et see kaugusse vaatav sõltumatu tõbras võib vahel ka diivanile prantsatada ja sekundipealt tõeliseks kaisukassiks muutuda. Muidugi siis kui härral selline tuju on. Praegu õnnistatakse armuliselt kõrvalpilguga ja vaadatakse kaugusse edasi,,,ja varblasi tamme otsas ja.
Hommikud on jahedad. Suve on jäänud veel loetud päevad...

Augustine

Kummaline suvi on olnud see tänavune. Heinategijatele ja mesinikele igatahes mitte eriti armuline. Põhikorje ajal ainult 9 päikselist päeva...
Eile oli seikluse maitse. Läksime piki rattateed alevikust välja, keerasime karjääride vahele ja sõitsime  läbi järvelõhnade ja sääsepulmade (mõlemaid oli paksult) taha metsa suusaradade algusse, et sealt siis läbi õhtuhämara koju kimada. Oh, küll jooksis ratas hästi!:)
Jaht väiksele päevaliiliale on läbi. Kui need neli pisikest järgmine suvi õit näitavad, siis peaks neist vähemalt kaks olema soovitud liiki. Ja alust on saanud kahtlus, et kas Räpina kooliaias väikse päevaliilia nimesildi juures trooninud iludus ei olnud mitte mätas-päevaliilia? Ka see selgub järgmine suvi.
Üks lihtne eristus oleks see, et mätas-päevaliilia õitel on meeldiv lõhn, aga väike päevaliilia ei lõhna.
Liiliad on peaaegu ära õitsenud, kollased gigantkasvu trompetid võtavad veel viimast, alustavad sügisesemad lilled - päevaliiliad. Meie võimsad puhmikud produtseerivad korraga peale neli, viis lopsakat õit ja see on muljetavaldav, kuid kõike seda ilu jagub vaid üheks päevaks. Imetlen käokanni, kes on juba juuli algusest saati täies õies ja laseb ilmselt veel paar nädalat edasi, sest õienuppe on.
Aia ääres kõrgub ameerika lursslill, kellel üle kahe meetri pikad valged õieküünlad, tema kõrval on väga ilus sale kobarpea `Little Rocket`, aga pole ta midagi niiväga "little". See veerohke suvi on isegi minimõõtu Labradori kannikese üles pushinud.:)
Päris kogu aeg muidugi ei saja, aga iga päev tuleb midagi. Täna volksatas kohale kõrgrõhkkond, sest miks muidu oli öösel vaid viis kraadi sooja.

Monday, August 6, 2012

Patsient

Härra Tibu lasi end eile õhtul kenasti tuppa talutada ja nõustus oma seiklused tubase rahu vastu vahetama. Missa kolmel jalal ikka seikled...
Öösel nägin unes minibernardiine, neil olid nii-iii pehmed kõrvad...võiski sasima jääda...ptüi, Härra tibu oli voodisse hiilinud ja oma meetrise kere põiki üle teki visanud...tere, minu sabaga unehäire!:)
Täna õhtul oli käpp juba niipalju parem, et noorsand sellele õrnalt toetuda julges. Kutsusin tuppa, aga ta ei tulnud ja südist volkspilgust võis välja lugeda, et täna ta meiega koos enam põhku ei poe vaid kavatseb värskes õhus magada. Taivi antud minileviisia tegi täna enne vihma lahti oma väikese roosa õie. Äärmiselt võluv väikevorm.:)

Sunday, August 5, 2012

Puhkuse viimane päev

Härra Tibu on kusagil oma seikluste käigus endale viga teinud ja lonkab tugevalt vasakut esikäppa. Tavaliselt müdistavad kassid juba aovalges veranda ukse taga ja nõuavad hommikueinet, aga täna oli Proua Muri üksi. Ja kui meie esinurrurit ka tunde hiljem kusagil näha polnud, siis ma läksin ikka täitsa närvi. Lõpuks oli reläks - ta tuli liibates lõuna paiku, kuukas kõhu täis ja vajus patjade vahele ära nagu poleks midagi viga. Pealtnäha kuskilt midagi katki ei ole, paistes ka mitte, klaasikildu ka ei näinud, aga ega väga uurida ei lasta. Mure kohe.
Aga muidu oli päris hää aiaga kahekesi olla. Kuna see tänane simmanilt kojujäämine oli puhtalt kassiroju pärast ja kõik hädapärased istutused ja poputused olid puhkuse lõpupäevadeks ära tehtud, siis nakitsesin niisama väikeste asjade kallal. Lõikasin astelpaju, tegin pisirohimisi (mikroskoopiliste umbrohtude väljaurgitsemine pisikeste aarete lehtede vahelt), korjasin sigisibula staadiumis liiliapojukesi pottidesse ja tegin mulda. Eelmise aasta kompostihunnik oli kenasti ära kõdunenud ja kui natuke sõeluda, siis sai sealt ideaalset kerget mulda. Kui enam ei viitsinud, siis lugesin jutukat. Tõeline puhkuse viimane päev.:)
Ja üle hulga aja üks hea raamat, mida ka siinkohal tutvustada võtan.
Tegu on vene autori Viktor Pelevini värske teosega "Libalooma Püha Raamat". Äärmiselt nauditav, stiilne, vaimukas ja vaheda huumoriga pikitud minajutustus iidsest olevusest -  libarebasest, kes näeb välja nagu teismeline tütarlaps. Tema nimi on A Huli (Moskvas elades kasutab ta arusaamatuste vältimiseks valenimesid) ning ta teenib elatist prostituudina. Kõik on väga kena kuni A Huli kohtub KGB-s töötava libahundiga, kellele libarebase "sabanõidus" (seni tarvitses libarebasel klientide juuresolekul vaid oma mentaalse antennina toimiv saba tõsta kui mehed hakkasid lihalikul kujul läbi elama mahlaseid pettekujutelmi) üldsemitte korda ei lähe ja kes asub reaalselt asja kallale. Tuhandete aastate jooksul esimest korda süütuse kaotanud libarebase ja libahundi vahel hakkab hargnema omapärane armulugu, mis seguneb rabavalt vaimuka sarkasmiga tänapäeva elust-olust nii venemaal kui mujal maailmas. Üle hulga aja üks selline raamat, et peaks lausa koju ostma.

Friday, August 3, 2012

Sinikäpp ja trompetliiliad

Sinikäpp avas oma kaks kauaoodatud õit. Ma ütleks, et kuuldused tema lõhnast olid natuke ülepaisutatud. Ta lõhnab, jah, aga mitte midagi põrutavalt parfüümiliselt erilist (nagu d. kingianum või cattleya)selles aroomis ei ole. Õied on omal moel väga võluvad. Rohelise ja lilla varjundid, mustrid...
Üks minikuuking õitseb rikkalikult, teised kasvatavad uusi lehti või naudivad niisama suve.
Cattleya sel kevadel ei õitsenud. Põhjuseks võib olla substraadivaba tühik, mille ümberistutuse käigus taime all avastasin või ühe suure tütartaime eemaldamine eelmisel suvel.
Tsümbiidium on mõtlik. Ta kas kasvabki aeglaselt või talle ei meeldi midagi ja ta on oma kasvu seisatanud.
Kõige luksuslikumad on hetkel aias trompetliiliad.
Kõige varem avanesid kuningliiliad, siis `African Queen`, `Pink Perfection` ja kõige viimaks kahemeetrine`Royal Gold`.
Lõhn käib üle ilmamaa hommikust õhtuni. See on kõik kenasti tuulega lahjendatud ja väikestes kogustes äärmiselt nauditav.
Ilma tuuleta lõhnakümblus õnnestus ka omal nahal täiesti ära proovida.
Lõikasin varrelt ühe `Pink Perfectioni` (kolm lahtist ja kolm kinnist kellukat - mis oleks veel kaunim juubeliks kinkida?) ja me sõitsime ühel õhtul sünnale.  40 minutit koos kolme täisvungil lõhnava liiliakellukaga ühes autos (hoolimata avatud akendest) muserdas haistmise nii ära, et kogu õhtusöök lõhnas pärast roosade liiliate järele. Vähemalt mulle tundus nii.
Elu õpetab. Järgmine kord kui pean liiliaga ühes autos viibima, tõmmatakse ühele meist kott pähe.


`Royal Gold`

 Võrratu nimetu liilia tangode pakist. Hea kasvuisu ja omapärase õiega. Ei lõhna.

Sinikäpa õied.

Wednesday, August 1, 2012

Tõdemused kahe vihma vahel

Üks hea vihmane suvi tavaliste selliste päikseliste vahel annab kasvus toppama jäänud puudele-põõsastele elujõudu, laseb aednikul oma lemmikutest täit rõõmu tunda ega muuda uusi istutusi tüütuks kastmiskohustuseks kuni juurdumiseni. Tänavuse suve jooksul on õnnestunud vaid ühel korral vihmaveetünn tühjaks saada, see oli see pikk maikuu soojalaine.
Mis on aias siis teistmoodi kui vanajumal ise niiskuse eest hoolt kannab?
Tavalisel kuumal suvel käib aednik igal õhtul või hommikul lemmikud kastekannuga üle. Loomulikult need kes ilma kastmiseta ellu ei jääks. Kogu aeda iga päev kasta ei jaksa ja ka vett ei jätkuks. Kes ise hakkama saavad, neile langeb vahel harva kastekannust natuke hingepidemeks. Ühed sellised on näiteks madalad astrid. Nad on kuivalembesed taimed, kuid kui põud liiaks läheb, peatavad nad oma kasvu. Sama lugu on muidugi ka teistega, kuid eriti silma torkab see just hiliste õitsejate osas. Päris mitu korda on kõrva hakanud niisugune lause: "Need sügisastrid on nii mõttetud lilled, mul on nad juba Teist (kolmandat) suve, aga kordagi pole õisi näinud, lumi tuleb enne maha." Jutt jumala õige. Kahel sügisel oli ka meie aias sellega nigelavõitu. Praegu neid vaadates saan, aru, et asi on olnud puuduvas niiskuses. Praegu on kõigil madalatel astritel juba õiealged näha (augusti algul!) ja ka haruline lursslill tegeleb agaralt õieküünalde ehitamisega. Sel aastal tuleb vist juba september suhteliselt astrine.:)
Mis on veel teistmoodi?
Noorte sirelite peaaegu meetrised võsud, deutsia väga rasvane juurdekasv, täies ilus hostad, vahetpidamatult naeratav nutipõõsas, oma roheliste seelikutega nurgast välja nihkunud ebajasmiin `Compacta`, kasvamisest hullunud monarda, tihnikuks muutunud lavendel, naabri aeda läinud aktiniidia jne.
Nelkidele niiskus ei meeldi. Kohe mitte kuskilt otsast. Oli lausa märgatav kui napilt suur vana nelgimaastik õisi näitas.


Hea päev

Proua Muri armastab kala. Seda peaks nägema see autor kes kunagi "Targu talitas" kirjutas, et kala pole üldse kassi toit jne. Pehmelt öeldes on meite muidu nii peen kassimamsel kala järgi lausa hull. Räimerapete kompostistamisega ei pea üldse vaeva nägema, sest need kõnnivad peale ablast kuukamist Proua Muri sees ise minema.
Proua Muri on suur sõber Mammaga, sest Mamma ostab tihti endale kalaputkast räimi. Mamma köögi uksepiit on Muri villaga polsterdatud, sest kass armastab seda ust ka siis poleerida kui selle taga hetkel üldse kala pole. See on selline lootusrikas poleerimine, või isegi veidi mõistandev, et äkki keegi märkab kassi muresid ja läheb toob seda head kala jälle...
Täna oli hea päev, Mamma läks räime järele.:)
Naasedes sai ta endale juba väravas õnnest ogara tedremunakirju tehiskaaslase, kes nurru lüües ees ja taga tantsis ning õdusas üksmeeles kadusid nad suveköögi ukse taha kalu rappima.