Wednesday, July 31, 2013

"Veterahva needus"

Etendus oli võimas. Niisugune särasilmil ja kohalike noorte lustiga tehtud muusikal. Ja muidugi need võrratud, võrratud imelised kulissid...Jõgi vulises, part ludistas oma suurte poegadega roostikus, mingi lind lendas dramaatilisel hetkel üle ja tõi kuuldavale teksti natuke sobimatu krääksatuse, kuid see oli nii tore.:)
Koht Kohila aleviku jõekäärus on igasugusteks etendusteks lausa ideaalne. Täitsa vabalt võiks seal mängida nii "Hamletit" kui "Viimset reliikviat". Ja kuidas kõlaks vaiksel kevadõhtul selles kohas  "Carmina Burana"?
Näitemäng oli tõsiselt ette võetud: Mustlaslaager tuli kohale ehtsate hobuste ja kahe vankriga, Härra Säga saabus lavale mööda jõge vingelt disainitud ujuvsõidukis, millel oli väike naljakas propeller, näkid sulistasid sabapidi jõevees, näkineiust peategelane istus kivil ja laulis, mustlased tegid laagripaika korraliku tule üles, Udumäe asupaik ja kujundus olid viimasepeal ja kogu muusikali juures hakkas silma üks viimasel ajal aina haruldasemaks jääv nähtus - laulusõnad olid väga head.
Muidu oli leitsak. Selline korralik augustikuine leitsak, mis kõrsi kolletab ja kurgid mühinal kasvama paneb. Vihmaveetünnid said esmaspäeval tühjaks ja eile kastsin vaid äsjaistutatud hädalisi. Eile õhtul hakkas sadama. Tuli kohe korralikult, öö läbi. Nii et aia poolest ka hooleta. 

Monday, July 29, 2013

Aiailu läbi teise silmade.

Aias läheb õitsema järjekordne aare. Tahaks sigamoodi jagada.  Erinevaid strateegiaid kasutades manööverdan armsa kaasa objektile ja demonstreerin vaimustusest pakatades äsjapuhkenud kaunidust. Aiahooliku tundlik kõrv on registreerinud aegade jooksul umbes selliseid reaktsioone nagu "Ahah."; "Hm."; "Ja see ei olegi umbrohi?"; "Haha." ; "Ok."; "Jaa, see mulle meeldib, mesilased on peal, järelikult meetaim." jne.
Kuna kõik inimesed ei peagi ühtesid ja samu asju fännama, siis palusin Pokumehel salvestada fotokasse kõik, mis aias näib ilus või huvitav. Vaatenurk erines minu omast märgatavalt ja oli üsna põnev.:)


Saturday, July 27, 2013

Õnnis reede õhtu ja nii edasi.

Jalgrattaga on lihtne - kui krägin ikka nii kõvaks läheb, et vaiksel kergliiklusteel piinlik hakkab, siis tuleb õlitada.:) Eile oli tööl veidi vabam moment, tõime ühe teise kergliiklejaga oma sõiduriistad õue peale ja tegime veitsa hooldust. Küll oli hea õhtul koju sõita kui ainsaks hääleks vaid oma kummide undamine.
Rattamisel on ka ootamatult meeldivaid külgi - näiteks kui tulla vähemalt kolm korda nädalas rattaga koju (ca 20 km) nädalavahetusel kõvasti aiatööd teha ja õhtune kommisöömine üldse maha jätta, siis lahkub nelja kuuga 10 kilo üleliigset.
Pealegi on temaga mugav linna peal sooritada ka muid sööste, nagu näiteks Kristiinesse külla, hambatohtri juurde või turule. Vana hea matkaratas on linnasõidul asendamatu. Ikka nende liiga kõrgete äärekivide pärast, sellega saab sõita ka liival ja killustikus, esiratta amordid on head selleks, et konaratel kõnniteedel käsi ära ei põrutaks (Tallinn on kogu auru suunanud hullus seisus sõiduteede arstimisele, aga majade vahelised õuealad, näiteks Magdaleena Polikliiniku juures ja vanemate linnaosade kõnniteed võivad olla ootamatult auklikud.
Õnnis reede õhtu oli troopiline. Niiske ja ülisoe. Tegin põgusa kastmisringi ja päästsin mõne pisema aarde umbrohukraest, aga rohkemaks auru ei jätkunud. Ees on kaks vaba päeva, millega saab loodetavasti ka aia korda. Kui kaks nädalat rohinud ei ole, siis hakkab sellega kohe täitsa kiire.:)
Kahe nädalaga on peale umbrohu ka õnneks taimed edenenud. Suuremate lillelaikude värvide vaheldumine on üks tohutult võluv nähtus. Ühed süttivad ja teised kustuvad, tekkivad uued kolmkõlad, nelikõlad, viiskõlad (muusikult oleks praegalt vasta näppe saanud:) ja see on midagi mida ma planeerinud ei ole. Esialgu jätkub mõistust vaid taimemütakate kõrguste paikasaamiseks. Värvimängud on lisaboonus. Kuna olen aiast välja puksinud punase värvi ja igati soodustanud kollast ja valget, siis valge-lilla-sinine-kollane-roosa ja nende pooltoonid sobivad iseenesest üsna kenasti kokku.
Eilsel uudistamisringil sain ka Skinwalkeri õie fotokasse, Heavenly Angel Ice oli juba ära õitsenud. Egas`midagi, passin täna-homme peale, millal uus õis avaneb. Päevaliiliad on puhas luksus, aga ämblikud on seda väärt, et kannatada kuus kuud nende lehemassi ja näha kahel päeval imet (kui on rohkem õisi, siis rohkematel päevadel ka rohkem imet:).
Ka Chicago Sunrise on täiesti BLING!, et ikka midagi NII suurt ja NII kollast on võimalik valmis treida!:)
Pisematest tegelastest tõid muheluse suule Eve rohekasvalge topeltõieline siilkübar (uurisin kohe lähedalt, ikkagi esimene selline siilikas:), alpi käokann, kes pole tulekust saadik hetkekski õitsemast  lakanud, alpi tihashein, kes paistab olevat nüüd korralikult juurdunud ja uued jurakad õiepungad produtseerinud. Ja eelmise aasta hilissügisene leid, jumikaster. Suitsjasvalge õie läbimõõt 7 cm, Uskumatu olevus.:)
Liiliapeenras on järje üle võtnud kahemeetrised trompetid. Habras madonnaliilia troonib nende ja asiaatide vahel ning tema delikaatne seebilõhn oli mulle üllatav. Enamasti on liiliate aroom selline...hmh...lajatav. Nojah, eks lõhn vasta mõnevõrra ka välimusele. :)
Kuu aega tagasi tulnud aedfloks Tenor on võitnud mu südame. Nii vapralt oma kolme varrega õitseda...kastan ka alati kui vähegi kuumem päev olnud, esialgu ta veel ilma ei saa.
Värava kõrval õitseb ameerika lursslill, kuid tema lõhn kaldub pigem sellesse teise kategooriasse. Väraval tekkivad umbes sellised mõtted, et ega me paak ometi jälle täis ei ole. Ei saa olla, purgija alles käis, see on hoopis lursslill.:)  Mesilased ei näikse eriti pepsid olevat, sest päikselise ilmaga ta lausa kubiseb mummidest.
Roosipeenar hakkab meenutama "inglise vabakujulist aeda" (aiahoolikute väljend veidi käest lastud kaootiliselt õiekireva aianurga kohta). Liatrised, kaks pargiroosi, tatari kermek, kipslill ja üksikud uustulnukaist liiliad on selle paiga oma võimusesse võtnud ja mul pole eriti miskit juurde joonistada. Saan vaid umbrohu ära näpsida. Kõik õitseb, midagi ümber tõsta või puutuda pole võimalik. Las ta siis olla pealegi. Omamoodi kah päris ilus.:)
Õhuniiskus on suur, hommikuti udutab, aga vihma pole peale nädalataguse kastmise tulnud. Kohe saab vihmaveetünn jälle tühjaks. Kuna saartelt on ikka tulnud, siis saadetagu Saaremaalt nüüd jälle vihma...eriti ideaalne oleks öine laussadu kella kümnest seitsmeni, jah, paluks.:)
Sigasinine!
Peajas priimula
Koleda lõhnaga iludus
Tema majesteet African Queen
Jumikaster
Nii tavaline, kuid ometi võtab silmast-silma kohtumine tummaks. Väga palju väga kollast.:)

Omal armsal moel invasiivne - kahe suvega kaks uut salavõsu.:)

Maukleht on reaalis ilusam kui pildi peale jäi. Õielehed küütlevad kuldselt.
...ja veidi suuremalt.
Skinwalker. Vabandust asjassse mittepuutuva koli pärast tagaplaanil.:)
Madonnaliilia lõhnab puhtuse ja värskuse järele.
Grossover.
"
Bukett













Wednesday, July 24, 2013

Väga madalad taevad.

Nii madalad ja hallid, et hetkeks meenus tali. Et kuidas siis on. Siin see paar päeva madalataevalisust tekitab minusugustel päikselembestel kohe metsikuid letargiavõnkeid, aga talvel on kohe mitu kuud hämar ja pime. Ma ei taha mõelda KA!
Aias on praegu rahu. Umbrohi ei ründa enam nii suure hooga. Muud liiliad lõpetavad õitsemist ja trompetid alustasid. Küll on võimas lõhnalaks kui hommikul korraks rõduust praotada. Nagu suur vahe parfümeeritud kirves.:) Armastan "haisevaid" liiliaid. Praegusel ajal kui peaks sattuma purupurjus ja pimedas koju tulema, siis leiaks kodu puhtalt lõhna järgi üles.:)
Sest hoolimata varesekarva taevastest õitsevad liiliad ikka edasi. Ja päevaliiliad. `Skinwalker` tegi oma esimese  "imeteo" lahti, aga selle õie magasin maha, ootan kui avab järgmise ja pildistan siis. Heavenly Angel Ice on juba nädal aega kohe-kohe avanemas, aga ega see mingi õige õis veel ei ole. Õiget näeb alles ehk järgmine suvi kui taim korralikult ära juurdub ja ennast koduselt tundma hakkab. Sellegipoolest on põnev.
Ja seenele kisub. Viimasel ajal kohe eriti kõvasti. Vist peab minema. Mingi tark tegu see nüüd küll ei ole, aga mõne timpnarmiku ehk ikka saab. :)



Monday, July 22, 2013

Mis putk see on?

Tegime Lapselapsega (3,5) kohalikus looduses Unemati kohalemeelitamise jalutuskäiku. Võsas üürgasid esimesed rohutirtsud, taevas pikeerisid pääsukesed ja päike hakkas metsa taha vajuma. Mets lõhnas päevasest vihmast ja tee ääres troonisid hilissuvised õied. Väike terav näpp muudkui näitas ja suu küsis "Mis see on? Mis see on?" Mina vastasin tiidsalt "Põdrakanep. Raudrohi. Palderjan. Kellukas. Põldmari. Kassitapp." Järgmise käänaku peal osad vahetusid ja väikse botaaniku poolt tuli taimenimetusi nagu kulda, vekituna vaid mõne harva "Eiteaga". Jah, niisugune õnnelik vanus, kus ollakse valmis valimatult kõiki teadmisi ahmima. Nalja sai ka.:) "Mis see on?", küsis Lapselaps.  "See on putk." "Mis putk?" "No putk, noh. Ma ei tea mis putk see on. Putk on üldine nimi, aga igal putkel on veel ka oma nimi nagu näiteks koerputk, surmaputk...ee...põldputk jne" Omavahel öeldes, mingi eriline putkefänn ma pole ja seetõttu on nad mul üsna kahe silma vahele jäänud. "Kas nii, et kiisuputk, puuputk ja jalgrattaputk?" "Jah, lapsuke.":) Aga mul on tunne, et ma pean selle putkewärgi endale selgeks tegema sest see nädal kohtume veel ja kergesti võib jälle pinnimiseks minna.

Friday, July 19, 2013

Lihtsalt, ehk kummardus vihmajumalale.

Juba eelmisel nädalal hakkas jamaks kiskuma. Tassisin mis ma tassisin nende kastekannudega, aga lõõtsuvad tuuled ja päike kuivatasid rohkem kui vaja oleks olnud. Avamaal juba kasvama hakanud pistoksad läksid hingusele, kõrvikud kolletasid ja suur kõrge priimula puhmik hakkas ära kuivama. Kuna midagi kaotada polnud, siis jagasin priimula seitsmeks ja istutasin poolvarju. Peale seda on nüüd seitse hinge vaakuvat priimulat, kes kastmisest hoolimata kasvamise vastu vähe huvi tunnevad.  Igal õhtul kümme kastekannu. Ja nii mitu nädalat juba. Lõpuks saabus lahendus. Eile öösel kasteti kogu aed mõnusalt sügavuti ära ja tünnid pandi ka täis. Lihtsalt. Kurk veranda kõrval lausa võpatas uuesti kasvama ning moduleeris hommikuks kaks uut lehte ja kolmanda õie. Kui see nüüd (vihm ja kasvuisu jne) peaks jätkuma, siis ma olen näinud kui suure ala üks kurk suudab ära anastada...kui ta pole ilukõrvits, kes veel suuremaks kasvab :)
Vihm teeb imet. Juba esimene sadu andis kõigile rohelistele elu mõtte uuesti tagasi ja kasvumaraton jätkus.
Ka toas on tunda eluslooduse hõngu.
Eile õhtul kuulsin tagatoas, et üks mesilane on akna peal hädas. Läksin teda õue aitama, kuid mesilast eikuskil. Mõne aja pärast sama lugu. Ikka mesilast pole. Lõpuks taipasin üles kardinapuude kanti vaadata ja seal kohtus mu pilk igavese juraka ämbliku pilguga, kes parajasti mesilast paremini sisse mässis ja üle pambu mulle külmalt otsa vahtis. Tal olid pikad triibulised jalad, matsakas beez taguots ja kunstipärane rist seljale tätoveeritud. Eile jätsin ma ta rahule, kuid ühe korra kohtume kindlasti veel. Siis kui ta õue elama kolib.
Samas tekkis mitu vaikset küsimust, et kuidas ta üldse sisse sai ja ega neid rohkem ei ole. Tegin ka selle kohe kindlaks, et majas on siiski ainult üks isend. Mitte et ma neid kardaks või...aga pelgalt kujutelm, millise mahlase popsu võib see putukas maha kukkudes teha...või laest juustesse langeda...või mõnel tumedal tunnil ööliblikaid jahtides üle näo galopeerida, kutsub esile ägedad ämblikutõrke sümptomid...wõdish!


Wednesday, July 17, 2013

Soojad päevad, külmad ööd.

Kui päeviti lõõskab suur ja soe päike, siis viimased ööd on mõõdukalt jahedaks tõmbunud.
Seni on kassiomanik pidanud leppima oma lemmiku põgusate tähelepanuavaldustega enne konservi avamist ja nõretava ükskõiksusega peale kausi tühjaks söömist. Suvel on kassid sõltumatud ja neil on pohlad kas sa tahad oma stressipallikest sasida või ei taha. Sest on suvi. Mõnikord sattud sa talle peale kui ta, kõht päikse poole, ennast kuskile magama on unustanud ja ta lubab sul oma puugid küljest ära nokkida, aga muidu jääb kassiomanik suvel oma loomast ilma. Ei mingeid nurrhetki ega soojas-sõbralikus õhkkonnas külg külje kõrval raamatulugemisi. Kuid asjad muutuvad kohe kui veidigi jahedamaks läheb. Eile õhtul hakkasid kassid tuppa pressima nagu suured sääsed. Härra Tibu peitis ennast isegi kappi ära, et ometigi...Novot, jah.:)
Samas...veranda kõrval lillepeenras on jumala armust vms. hakanud kasvama kurk, kõrvits või keegi muu tegelane ning paar päeva tagasi läksid lahti esimesed õied. Ootasin huviga, et mis nüüd edasi saab, aga võib arvata, et ega need külmad ööd talle ei meeldi ja kasv jääb kinni. Tavaliselt potitatakse neid taimi ja kasvatakse ette jne, aga tema ilmus sinna kuidagi väga lambist. Ühel hetkel avastasin, et metssalveil on uus naaber ja see on õitsev kurgiline. Kohe tuli meelde ka Tii õuetomat, läksin vaatasin, uskumatu - tõesti tomatipõõsas kenas konditsioonis ja viljad ka juba küljes!:)
Seni veel rohelised, kuid täitsa oma silmaga ära nähtud, et tomatit ka ilma kasvuhooneta kasvatada.Peab kohe mõtlema, et kuhu järgmine suvi see tomativagu rajada...
Napilt kolme nädala pärast on Aalujate kokkutulek. Põnev, näeb ka Tartumaa aedu.:) Tore oli ka see suur sahin, mis kodu otsivate ja vahetustaimede ümber hetkeks tekkis. Ma naudin alati neid pisikesi rohelisi netibörse.:)


Sunday, July 14, 2013

Esimesed rohutirtsud.

Viali priimula.
Landini
Milda aia huvitavat värvi liilia
Kaderohi, üks viimaseid pärle Kristiine Aiandist.
Detail Vaatest.
Iskra
Õrna roosilõhnaga vitaalne oranz
Sama tubli kollane, kuid tema ei lõhna.
Taivi aia pooltoonis liilia.
"Tihnik"
Tömp-punanupu esimene õis
Niidu priimula pikalt mossitanud taim võttis kasvuhoo üles.

Rohutirtsud hakkavad laulma millalgi juulis, kuid kunagi pole õnnestunud neid esimesi poognatõmbeid teadlikult märgata,  et millal siis. Ühtäkki on kogu ilm lakkamatut saagimist täis ja klaarõunad puu otsas valmis. Selle suve esimesi arglikke sirtsusirinaid kuulsin viimasel rattasõidul tee ääres ja kuupäev oli 10. juuli. Vara küll. Üsna vara alustavad nad. Mis need tirtsud teevad siis? Midagi ei tee, lihtsalt selline poognaline meeldetuletus, et kas küttepuud on ikka varutud ja ega see talv enam niiväga kaugel ka pole...Minu jaoks on nad esimene märk vaikselt idanema hakanud sügisest - suve kasvamise ja edenemise aeg on ümber, päevad lähevad lühemaks, tirtsud hakkavad laulma...aga ma mõtlen sellele homme, sest praegu on veel nii ilus.
Aia kõige vanemas osas võib jätkuvalt täheldada juba midagi vaate taolist ja oma osa selles on kindlasti ka kahel suhteliselt vihmarikkal suvel. Püsikud on üksteise vastu kasvanud ja seisavad nagu värviliselt liigendatud ebakorrapärane kuhil, sinna vahele rohijal enam asja ei ole. Selliseks täiskasvamiseks kulub ei rohkem ega vähem kui neli-viis suve.
Lühemate vahelt tuleb endiselt rohida ja vaade pole ka paigas, kuid mis see aed ikka muud on kui üks lõputu areng. Tänagi tõstsin aiaelanikke ümber. Heledalehelised helmikpöörised läksid natuke varjulisema koha peale, sest lakkamatu päikselõõsk on viimasel ajal hakanud nende lehti kõrvetama.
Kõige värskemad tulnukad - mannavahuroosa astilbe ja tema kräsusõieline tumedam liigikaaslane said vaates oma kindla koha. Tühjadesse helmikpööriste kohtadesse peaks ka midagi päikselembesemat istutama.
Oma aias on see ümberistutamine kuidagi väga lihtne - võtad taime suure mullaga labida peale, sobitad uude kohta, nädal aega lisakastmist ja ta on lopsakam kui enne üldse oligi.
Liiliad õitsevad METSIKULT. Ikka veel ei ole kõik lahti. Trompetid ootavad oma aega, kuid need kes avanenud, võistlevad üksteisega värvide külluse poolest. Vanad head valge, kollane ja roosilõhnaline roosa, must Landini,  kirju `Kentucy`, valge `Nepal`, kaks huvitava pooltooniga liiliat Milda ja Taivi kuningriikidest ning Heleni kirsikarva punane. Tõesti kirss mis kirss.:)
Lepiku-Mardi võrratu `Trebbione` tegi ka eile õiekroonid lahti. Üks ilusamaid kollaseid, ainult veidi noor veel. Täies ilus võib teda näha alles järgmisel suvel.
Kristiine liiliakastist pärinev valge gigant ei ole veel õisi avanud, mu uudishimu on väga-väga suur. 
Zigadenus osutus väga võluvaks roheliseõieliseks tegelaseks, kujutan ette kui teda oleks juba lai puhmik, Aeda tuli uus floks. `Helmi Puur`mul juba on, teisega läks umbes samamoodi...sul pole üldse flokse!? Mismõttes! No `Tenor`peaks ikka inimesel aias olema.:) Nüüd on mul siis oma `Tenor` ja mingil juhul enam ei loobuks, ta õitseb praegu imekaunilt ning on oma aianurga ainuke värvilaik. Sellegipoolest...hoian kramplikult pikivahet, aed on nii väike, kuhu ma kõik need floksid paneks kui ma peaks floksivaimustusse langema.:) Kahest on küllalt, ok `Orange Perfection` ja kaks laigulist on ka, aga laigulised oleks lausa nagu hoopis teine liik oma olemuselt.
Hiidpäevalilled vajaksid paremat mulda. Tuline hea meel oli mätas-päevaliilia (või kes ta ka iganes poleks) uute lehtede üle, mille eile avastasin. Suures rohimishoos juhtus nii, et paar nädalat tagasi kaksasin pisitaime pealsed viimseni otsast ja netu enam päevaliiliat. Õnneks osutus ta vitaalsemaks kui olin arvanud. Mägisoldanell kasvatab uues kasvukohas vaikselt lehti ja ka seemned valmisid kenasti. Järgmine kevad on poole rohkem väikesi "lambiharju". Niidu priimula hakkas kasvama. Terve eelmise suve oli ta imeväike ja mossitas veel kevadelgi takkaotsa. Aga nüüd on hoog sees.
Täna lõppes lauspäiksene nädal õiglase vihmaga. Olidki tünnid juba tühjad.



Thursday, July 11, 2013

Suvi ongi selline...

Esmaspäev oli heahea, sõitsin töölt koju, tee ääres lõhnas terve tee ulatuses kahel pool metsik väljapanek meetaimi (madarad, härgheinad, ristkheinad, ussikeeled, mesikad, tanacetumid, mesiohakad, nõiahambad, raudrohud jne). Ikka ühest aroomipalangust ja värvilaigu lummusest teise. Võtsin ratta aeglase käigu peale ja läksin kuni koduni "laisal sörgil". Männiku teel õitseb pikalt kurdlehist kibuvitsa. Nii kaif. Kodus oli vihavabrik. Käisime õhtul metsas uute okste järel. Toas lõhnas paksult kaskede järele. Kaifkaifkaif.:)
Aias on avanenud hullus koguses liiliaid ja kuningliiliate tihniku lõhna on tunda kvartali teises otsas.
Teisipäeva koduteel sama aroomiteraapia. Õhtul laulsid verandal kaks karmoskat. Ei saa mitte mainimata jätta, kuid seesinane salaproov oli taimevahetusele äraütlemata kaunis taust. Lilleküla perenaine oli tulnud parajasti mu väikest aeda kaema ja nõnda me siis seerisime igasuguste peente kuntslugude saatel labidaga mööda aeda. Mingil hetkel märkasin, et keegi lehvitab tänaval. Keegi mees. Lehvitasin vastu. Tema räägib midagi. Vaatan, et, pergel, nagu lühikese soenguga Tätte. Küsisin, et ega Pokumees Tättet ei oota ja et sealt ta tuleb kohe. Pokumees arvas, et missasja. Aga juba oli Jaani nägu külaline kohal. (Jaani hääl oli tal ka.:) Säras üleni ja ütles, et tema oli metsajooksu läinud tegema, aga siit aiast kostnud imelisi pillihelisid ja tema juba tükk aega väravas kuulanud ja et kas lähemalt ka tohib. Mehed muhelesid mitte just vähe ja vedasid lõõtsad uue hooga hüüdma. Uus fänn istus ja kuulas kuni õues külm hakkas. Oli võimas.
Kolmapäeval läksin Lilleküla perenaise aeda vaatama. Hoopis uued õied, aia uus nägu. Leidsin jälle mitu taime mida pole elusees varem näinud. Ikka väga mitmekihiline ja hea ilumeelega sätitud aed. Ja roosid, roosid, roosid! Just praegu on nende tippaeg. Ning muidugi liiliad. Ja seal oli hulganisti ka ruumi kus seda kõike eksponeerida. Ohjah. Sellise hulga huvitavate taimede keskel kaovad nii väsimus kui ajataju. Ja ega siis ilma hamsterdamiseta, kuis`muidu. Seekord seadsin taimeannid selja taha pakiraamile, et mitte tekitada kergliiklusrajal kodu poole kihutades furoori. Eelmine kord panin kõrred-varred-lehed lenksu peal olevasse rattakorvi ja sealt nägi läbi küll, kuid kergliiklusraja rulluisutibid ja iluratturid vaatasid umbes säärase näoga nagu oleks mul ninasarvik rattakorvis. Ilmselt on kirjutamata reeglite järgi äärmiselt IN rattaga sõita, kuid imelik ja OUT kasutada seda asistel eesmärkidel. Ngrh, need kirjutamata reeglid...vahel ma mõtlen, et kes neid küll välja mõtleb ja kujundab. Üldsus? Kergliiklusrajal võiks tasakaalu mõttes rohkem kirglikke aednikke liigelda. Enne kodu sain ka taimed ära kasta, sest vihmapilv lohises just parajasti üle tee. Hea soe uduvihm oli. Koju jõudsin tilkuva kuid õnnelikuna. Meil oli jälle pillimäng aga vihm oli lõõtsad verandalt tuppa peletanud.
Kostis küll.:) Väraval kuulsin kuidas kahel häälel mängiti absoluutselt imeliselt "Amelie" valssi.
Panin taimed vihmasse jooma ja imbusin koos märgade jalus tantsivate kassidega tuppa. "Palun veel Ameliid. pliispliispliis! Oi, ei nemad ei oska seda lugu üldse mängida, korrata ka üldse ei taha, nemad ainult katsetasid. :)
Kui ma mängida oskaksin, siis ma peale selle loo üldse midagi muud ei mängikski.

Monday, July 8, 2013

"Raud ise."

Kuna suvel on muudki tegemist, siis kulub ühe korraliku "klotsi" läbi lugemiseks ligi kaks nädalat. Ka siis kui klots üle keskmise hästi kirjutatud ja kogu aeg enda juurde tagasi kutsub. Oli õnn ja rõõm kohtuda uue triloogiaga seikluslembestele, mille  kirjutanud Joe Abercrombie. Raamatu nimi on "Raud ise". Esialgu paistab, et tegu pole mingi puusalt valmis tulistatud kirjatükiga,  vaid lugu näib olevat ikka korralikult läbi mõeldud.:)
Hea sõber muidugi kohe huvi tundma, et palju sul loetud ja kuidas raamat ka on? Mina vastu, et esimese saja lehekülje pealt ei oska nagu midagi öelda, asja käigus joonistuvad portreed (loe: lõustad) on väga värvikad ja huvitavad ning neid muudkui tuleb ja tuleb. Kakssada lehekülge: Kirjeldatud maailm ise on ka huvitav. Välja on kujunenud mõned tegevusliinid, mis hakkavad omi mustreid vedama, kuid mis neil üksteisega asja peaks olema, sellest ma pole veel aru saanud. Vist ei olegi. Kolmsada lehekülge: Muljetavaldav. Eraldi kulgevad tegevusliinid lasevad üht-teist läbi kolmandate osapoolte silmade paista ja nõnda vilksatab kobavas pimeduses valgust - selgub kes on kelle noorepõlvesõber, sõjasemu, manavend, veritasu märklaud ja vana arm. Asi hakkab võtma ilmet. Nelisada lehekülge: liinid lõimuvad nüüd juba silmnähtavalt, raamatus muidu mõttetult ringi tatsunud kummalised või vähem kummalised kodanikud hakkavad üksteisega kohtuma, sidemeid looma või taasnägema, osad tapavad asja käigus ka üksteist ära, kuid neid ei ole edaspidi niikuinii vaja (lugesin hiljuti mõnuga Muumimaa aforisme, huvitav, milline võiks olla tolle uue raamatumaailma "murfoloogia"?:). Pilt selgineb raamatu lõpuks ja hakkab muutuma triloogia jaoks pisut stereotüüpseks - enimkirjeldatud portreed hakkavad vihjama mingi teatava saladusliku rännaku (tõenäoliselt maailma päästmise eesmärgil:) sooritamisest (mine sinna eiteakuhu, too seda eiteamida) ja enamus  teekonna edukaks läbimiseks vajalikke inimesi (on nad ikka kõik inimesed?) peaks olema juba koos. Kahjuks kirjeldatakse liiga vähe tolle maailma faunat ja floorat, kuid erinevad humanoidide rassid on tolles loos küll põnevad. Üldiselt kisub vägisi ulmeks, kuigi tegu peaks olema võlurikeskse stooriga. Esimese raamatu kulminatsioonpunkt Looja Maja ja tolles peitunud vidinad lõhnavad minu meelest natuke liiga palju iidsete tulnukate järele, et olla lihtsalt üks järjekordne aus võlurisaaga.

Friday, July 5, 2013

Suvehari

Eile uurisin üle hulga aja Kristiine Aiandi müügiplatsi. Tasus vägagi minna, sest koos minuga tulid pärast põhjalikku traalimist koju kaasa kollane, valge ja beebiroosa martagon, laialehine merikann, hosta `Cherish`, kaderohi (võrratu kareda struktuuriga mätas!:), mürgikakar, kõige hilisemate õitega aiakullerkupp, üks kivikressi sort, valge mägi-kuldkann ja veel kaks võrratu välimusega nimetut mättalist.
Täna ei jõua kuidagi tööpäeva lõppu ära oodata, kisub nii kangesti koju istutama.
Aias on alanud liiliate ajastu.
Eelmise aasta parasniiske suvi on liiliasibulad hästi ära toitnud ja selle aasta liiliapeenar näeb võimas välja. Royal Gold, Pink Perfection ja African Queen on välja sirutanud üle kahe meetri kõrged õievarred. Kuna kõik küünituvad üksteise võidu valguse poole, siis on see trompetitihnik ka paraja nurga all ettepoole kaldu. Oli viimane aeg kõik need hullud üles siduda, sest esimene padukas teeks muidu palju kurja.
Suureks on kasvanud ka kunagi ootamatult meile tulnud anonüümsed liiliatited ja minu tohutuks rõõmuks osutusid nad võimsateks kuningliiliateks. Lugu ise oli umbes selline, et kolm suve tagasi tuli ülenaaber ja pakkus peotäit pisikesi sibulaid, et kuule, kui sa ei taha, ma viskan ära. No mis jutt nüüd ometigi...lille ära viskama...:).
Muus osas on tüüne sügav suvi, mille voogudel ulpida on puhas nauding.

Thursday, July 4, 2013

Pildine

Omakasvatatud taimed elasid talve üle. Viali priimula.
Musta lauku hakkab edaspidi kohe palju olema.:)
Monte Negro
Landini
Nimetu roosilõhnaline hää sõbra aiast
Vitaalne aasia liilia, kellest saab kauneid lilleseadeid teha.
Lõhnav neitsikummel buketilisaks
Ja teine veidi teistsuguse õiega.
Kui valged astilbed kõrvuti kasvavad, siis alles näeb kui võluvalt erinevad nad on.
Harkjas azorell õitseb.
Lambavaip. Pinnakatjad on võrratud!:)
Südasuvised õied.
Ühest väga pisikesest seemnest kasvanud. Tiibeti priimula.
Väga ilus nõges.
Talbjas kukehari
Reversed
Halcyon õitseb.
Dream Weaver
Taevassinine lauk.
Üks ilusamaid pisilauke, nime ei tea.
Minuartsia.