Esmaspäev oli heahea, sõitsin töölt koju, tee ääres lõhnas terve tee ulatuses kahel pool metsik väljapanek meetaimi (madarad, härgheinad, ristkheinad, ussikeeled, mesikad, tanacetumid, mesiohakad, nõiahambad, raudrohud jne). Ikka ühest aroomipalangust ja värvilaigu lummusest teise. Võtsin ratta aeglase käigu peale ja läksin kuni koduni "laisal sörgil". Männiku teel õitseb pikalt kurdlehist kibuvitsa. Nii kaif. Kodus oli vihavabrik. Käisime õhtul metsas uute okste järel. Toas lõhnas paksult kaskede järele. Kaifkaifkaif.:)
Aias on avanenud hullus koguses liiliaid ja kuningliiliate tihniku lõhna on tunda kvartali teises otsas.
Teisipäeva koduteel sama aroomiteraapia. Õhtul laulsid verandal kaks karmoskat. Ei saa mitte mainimata jätta, kuid seesinane salaproov oli taimevahetusele äraütlemata kaunis taust. Lilleküla perenaine oli tulnud parajasti mu väikest aeda kaema ja nõnda me siis seerisime igasuguste peente kuntslugude saatel labidaga mööda aeda. Mingil hetkel märkasin, et keegi lehvitab tänaval. Keegi mees. Lehvitasin vastu. Tema räägib midagi. Vaatan, et, pergel, nagu lühikese soenguga Tätte. Küsisin, et ega Pokumees Tättet ei oota ja et sealt ta tuleb kohe. Pokumees arvas, et missasja. Aga juba oli Jaani nägu külaline kohal. (Jaani hääl oli tal ka.:) Säras üleni ja ütles, et tema oli metsajooksu läinud tegema, aga siit aiast kostnud imelisi pillihelisid ja tema juba tükk aega väravas kuulanud ja et kas lähemalt ka tohib. Mehed muhelesid mitte just vähe ja vedasid lõõtsad uue hooga hüüdma. Uus fänn istus ja kuulas kuni õues külm hakkas. Oli võimas.
Kolmapäeval läksin Lilleküla perenaise aeda vaatama. Hoopis uued õied, aia uus nägu. Leidsin jälle mitu taime mida pole elusees varem näinud. Ikka väga mitmekihiline ja hea ilumeelega sätitud aed. Ja roosid, roosid, roosid! Just praegu on nende tippaeg. Ning muidugi liiliad. Ja seal oli hulganisti ka ruumi kus seda kõike eksponeerida. Ohjah. Sellise hulga huvitavate taimede keskel kaovad nii väsimus kui ajataju. Ja ega siis ilma hamsterdamiseta, kuis`muidu. Seekord seadsin taimeannid selja taha pakiraamile, et mitte tekitada kergliiklusrajal kodu poole kihutades furoori. Eelmine kord panin kõrred-varred-lehed lenksu peal olevasse rattakorvi ja sealt nägi läbi küll, kuid kergliiklusraja rulluisutibid ja iluratturid vaatasid umbes säärase näoga nagu oleks mul ninasarvik rattakorvis. Ilmselt on kirjutamata reeglite järgi äärmiselt IN rattaga sõita, kuid imelik ja OUT kasutada seda asistel eesmärkidel. Ngrh, need kirjutamata reeglid...vahel ma mõtlen, et kes neid küll välja mõtleb ja kujundab. Üldsus? Kergliiklusrajal võiks tasakaalu mõttes rohkem kirglikke aednikke liigelda. Enne kodu sain ka taimed ära kasta, sest vihmapilv lohises just parajasti üle tee. Hea soe uduvihm oli. Koju jõudsin tilkuva kuid õnnelikuna. Meil oli jälle pillimäng aga vihm oli lõõtsad verandalt tuppa peletanud.
Kostis küll.:) Väraval kuulsin kuidas kahel häälel mängiti absoluutselt imeliselt "Amelie" valssi.
Panin taimed vihmasse jooma ja imbusin koos märgade jalus tantsivate kassidega tuppa. "Palun veel Ameliid. pliispliispliis! Oi, ei nemad ei oska seda lugu üldse mängida, korrata ka üldse ei taha, nemad ainult katsetasid. :)
Kui ma mängida oskaksin, siis ma peale selle loo üldse midagi muud ei mängikski.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Sulle on ikka lahkelt jagatud, mingi sõnamaagia, ma loen ja näen seda kõike ja vaat, et tunnen lõhnagi :) Ei väsi kordamast, sinu raamatut loeksin kord suure huviga.
ReplyDeleteKirglised aednikud ja muusikud, jah, neid võiks rohkemgi olla:)