Thursday, October 31, 2013

Eriti terav elamus.

Kui koosolek ära lõppes, oli õues juba pime ja tipptund täie vungiga käima läinud. Kodutee osutus tõelisteks tuleristseteks. Erksalt illumineeritud rekkasid oli kogu vastassuund täis ja need pimestasid nõnda, et eesõitja tagatulesid oli väga raske või kohati ka võimatu märgata. Üks kaubaauto oli Suur-Sõjamäel kaotanud mõistuse või midagi, ning parkis hädatulede plinkides seal kuhu ta surnud oli, miska need rekkad, kes ei mallanud oma raja takistuse taga oodata, võtsid jõuga vastassuuna raja enda valdusse. Hundiseadused. Manööverdasin teepeenrale ja pääsesin kuidagi siiski mööda. Edasi oli püsivalt jube kuni ringteelt lõpuks Saku peale alla keerasin. Kui päevavalges suuri autosid nõndaväga ei märka (kui just mõni neist kahe meetri kaugusel tagumikus ei sõida), siis pimedas ja nii massilisel hulgal (katkematu rekkarong terve tee) on nad tõeline nuhtlus. Just pimestamise koha pealt. Väikeautol on tema kaks tuld ja aamen, kuid peaaegu iga kaubaauto on terve sihverplaadi ulatuses tulesid täis riputatud ja särab nagu juudi jõulupuu.
Kogemus muidugi omaette, kuid pimedas ma vabatahtlikult enam Tallinna ringteed ei kasuta.

8 comments:

  1. Jah. Ja nüüd kujuta ette, et ma sõitsin igal hommikul selles ringtee rekkarongis 60 km Lasnamäele tööle ja õhtul sama teed tagasi. 120 km pimedas, 5 päeva nädalas, kaheksa aastat järjest kõik talvekuud. Pole ime, et ma absoluutselt enam pimedas sõita ei taha.

    ReplyDelete
  2. Mäletan seda aega, lausa oli tahtmine silmad kinni panna kui pimedas kohutavalt suurte valgusejugadega rekkad rivis vastu sõitsid, lohutuseks, et sellega harjub ruttu, peaasi et sõitmistesse vahet ei jäta, edu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Õnneks on veel teine tee linna kaudu, läksin eile juba sealt. Linna kaudu on teistmoodi kole, aga ainult mõned kohad, mitte püsivalt nagu pimedal maanteel.:)

      Delete
  3. Ega mullegi ei meeldi pimedas ja eriti vihmamärjas sõita, eriti häirib see prillikandjaid, sest kõik läigib meeletult... Nõks, mida kasutan, et vastutulijad ei pimestaks - proovin sel ajal vaadata pisut paremale tee peale, st vastutulijat näha ainult silmanurgast, siis ei pimesta nii hullult. Soovitan katsetada. Ja linnas liigeldes võid ka pimedal ajal kasutada päikesevarju, siis ei pimesta ega sega sind tänavalaternate tuled.

    ReplyDelete
  4. Oi, ma mõistan sind nii hästi! See enesetunne selle kõige keskel... sellepärast ma autot ei juhigi, kui vähegi õnnestub see Oti kaela lükata. Ükskord tulin novembri pimedas ja vihmaga Viljandist Haapsallu (mis ei anna Tln ringteele lähedalegi) ja siis oli mul ka kohale jõudes selline närvivapustus, et virutas kõrge palaviku üles.
    Nii et minu jaoks on auto juhtimine üks kohutavalt hirmus asi. Eriti pimedas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, kusjuures pimedasõidu juures on mind isegi tühjade teede puhul kohutavalt häirinud ka see vilunud juhi pisut fatalistlik lähenemine...ta põrutab pimedal maanteel sajaga kui nähtavus on...noh, nagu ta on, sisuliselt sõidad ju nagu kotti. Sõna-sõnalt pimesi. Ja kust ma tean, et teel pole telliseid, siile, rebaseid, sigu...? Ei teagi. Lihtsalt usun, et ei ole. Või, noh...mitte eriti...:)

      Delete