Müügilugu

Teehetk verandal, õhtune leige päike, õrn tuuleke ja hea seltskond. Peenras õitseb hiigelsuur särav päevakübar `Goldsturm`.  Heliseb mobiil. Teisel pool on energiast pakatav naishääl. Kas proua seejasee? Jah, ma kuulan Teid. Ärge nüüd kohe arvake...ma ei taha teile midagi müüa, te ei pea üldse midagi ostma, meil on teile lihtsalt üks väga huvitav (tähelepanuväärne, oskab boldis rääkida) pakkumine, nimelt olete teie osutunud väljavalituks meie firma poolt ja ettepanek on selline, et meie firma tuleb ja teeb teie kodus tasuta näidiskoristuse. "Mäh? Misasja?"
"Noh me tuleme ja koristame teie toad ära. "(WTF!?!:)
 Kujutlusvõime läheb tööle: sisse marsib kirevaisse töötunkedesse topitud seitsmene esitlusgrupp koos juraka supertolmuimeja ning megapõrandapesumasinaga, tehnikud, sohver, koordineerija, müügijuht, inspitsent... Küsivad, et kas te saaksite kaheks tunniks kodust ära minna ja ulatavad meile kumbagile ühe tasuta õlle kupongi. Pubisse või kuskile. Esimene tehnik hakkab laual olevat taimekataloogi hunnikut sorteerima, teine rüüstab tolmuimejaga kamina äärt (masinast kostab plopsatusi, sest meil on kombeks hoida seal elutähtsaid pisiasju (juuksekummid, motikavõti, see kruvi, milleta pole võimalik mootorsaagi mitte iialgi enam kokku panna jne), õhus on näha lendavaid kasse, kärjekastivirn kõigub, sest keegi küürib seda pesuvahendiga taruvaigust puhtaks, keegi teine on otsaga saunas ja küsib kas seda prügi on vaja (kuivama pandud teetaimed) ning mida teha vihtadega (midagi ei pea tegema ja tule sealt üldse ära! siva!), neljas küürib kuukingade lehti  ja lubab kõik pärast ilusti puhuriga ära ka kuivatada. Keegi on vana diivanvoodi kokku pannud. (Aiaa! Nad ei tea, et selle uuesti avamiseks läheb vaja kahte meest ja tööriistu, mille nimegi ma ei tea)...rämedaid meelepilte kangastub üksteise otsa (niisked põrandavaibad, õhus leviv keemiline lilleodöör ning peale kõiki neid vahvaid tõdemusi kindlasti ka tunnikese jagu kestev "palvetund" ehk kohustuslik ärakuulamine, sest kui keegi on teinud teile tasuta teenuse, siis oleks ilus kui te ta pärast ka ära kuulaksite. On siis jutt sellest kui viletsasti nende firmal viimasel ajal läheb ja me siiski võiksime neilt järelmaksuga osta ka õue-pilli-või kassipesu, sest olgem ausad, nad said tegelikult ju päris hästi hakkama...Nende veenmine ja meie vastupunnimine venivad ühest prognoostunnist kaheni. Lõpuks laseme ühe flöödi ära pesta, et nad ainult minema läheksid. Hingame kergendatult ja hakkame eluvajalikke asju otsima ja neid vanadele kohtadele tagasi panema, veerand neist ilmub välja alles poole aasta pärast kui üldse kunagi (eriti need mis tegid plops!)
"Teate, me ei sobi teie kodukoristusürituse sihtgrupiks" , kiilun ma esimese omaalgatusliku lause  tiheda  müügijutu vahele. Aga tema nagu ei pane tähelegi ja heietab edasi kui tore ikka oleks kui nemad meie põrandaid tuleksid poonima (herrajummala!). Jään jõena voolavas jutus koolmekohta varitsema, lõpuks see tuleb. Neiu küsib, et millal nad siis tulla võiks ja jääb vastust ootama.  Ma ei viitsi pikalt jamada: "Vaadake, me tegeleme siin mesinduse ja igasugu asjadega, meil ei ole mingi peen linnakorter, mille te saaks siuh-säuh üle tõmmata. Mesilaste talveks valmis sättimine on pooleli, suhkur, siirupinõud jne. Ma pean enne kodu korda tegema, et te üldse siia koristama mahuks, aga kui see kord juba tehtud on, siis vist pole enam sügavat mõtet, onju?  Nii, et...ma väga tänan teid helistamast ja pakkumast ning kõige paremat teile edaspidiseks." Ootan hinge kinni pidades fraasi "Ja-aa kas te Elmari Raadiolt soovilugu ka tahate tellida?"
Aga seda lauset ei tule. Haha, tegu ongi jumala tõsise asjaga.  Mõistnud, et siin ikka koristada ei saa, paneb noor daam toru ära. Klõps. Kogu lugu.

Loomulikult, kui keegi nimetet teenuse vastu sügavamat huvi tunneb, siis ma saan neile tagasi helistada ja soovitada ja puha.  *lahkes käändes*:)

Enne valimisi

Kojusõidul tuleb läbida ca 10 km linnaruumi. Kuna hakkavad lähenema mingid valimised, siis venitati  Järvevana kergliiklustee ametlikku avamist käesoleva suveni. Sõita saab seal juba eelmisest suvest. Nüüd lihtsalt pandi tunnelisse peeglid ja ümbrus on haljastatud. Mõtlesin enne avamist huviga, et kena rattatee küll, aga reaalis lõpeb see raudteega kohtudes ära nagu lõigatud. Et kas jääbki nii? Ratturid olid asja lahendanud selliselt, et põikasid peale raudteed üle muru vasakule büroohoonete parklasse ja läbi parkla oli võimalik jõuda jälle kõnniteele ja sealt Pärnu mnt. rattateele. Murusse oli sisse sõidetud korralik lehmarada. Olen minagi seal korduvalt mõne kohaliku jäise pilgu all kõrgest äärekivist alla põntsunud (ratta seljast ronitakse maha siiski ainult tungiva vajaduse korral:) ja end veidi süüdi tundes läbi nende õue vuhisenud.
Enne avamist toimusid "lehmarajal" kopatööd. Jahmatusega mõtlesin, et mis, kos? Panevad uue muru või? Ei pannud. :) Linn tegi territooriumi omanikule ilmselt pakkumise, millest oli võimatu keelduda ja "lehmarada" katab nüüd kenasti kinni tambitud asfaldipuru ning kõrged äärekivid asendati madalate maitsekat värvi hallidega, nii et enam isegi põntsuma ka ei pea. :)

Mereroosimarjamoos

Eile oli imeilus päev. Inimtühi rand, maapind kuni mereni kaetud lihvitud graniitveeristega ja vastu päikest punerdavad veatud suured kibuvitsamarjad. Ikka see vana hea Rosa rugosa. Ja neid oli palju, miljoneid. Enam ma ei arva, et selliseid võiks koduaias kasvatada. Tõeline suur ja heas toitumuses läikivakarvaline kibuvitsapõõsas kasvab siiski ainult jalgupidi liivas, ta peab saama soolast vett vastu nägemist, peab kuulma rüsijää mürinat ja luigeparvede möödumisi, sest ainult nii kasvab tõeliselt hea moos. Nojah, et mis te siis mõtlesite? Ikka moosimarju käisime korjamas. Sest pole midagi paremat kui võtta talvel mõnel eriti ilge ilmaga kaminavalgel istudes lusikas ühte kätte ja purk teise ning mäletada suve sellisena nagu...Ohjah, whatever...
Kassid magavad nüüd öösel toas. Jälle üks järjekordne märk sügise lähenemisest.
Viimasel nädalal on surve märgatavalt tugevnenud, pressivad õhtul uksest ja aknast nagu sääsed. Häda kohe. Vähe sellest, nad leiutavad isegi erinevad nippe kuidas ööseks tuppa jääda. Skaala ulatab enda kappi ära peitmisest kuni "maoleneritivägaarmaskass" näo tegemisest. Miski pole seni aidanud, sest Härra Tibul on loll komme tund aega enne äratuskella makku hüpata ja see tõik muutis ööbimisküsimuse lihtsalt lahendatavaks. Kassid õhtul õue ja kogu lugu. Nende eilne etteaste oli midagi uut  - karvikud, kes tavaliselt üldse üksteisest välja ei tee (heal juhul kaklevad natuke), moodustasid õhtul toas idülliliselt nurruva kaisupuntra kust vaatasid väljaviskajale vastu neli paluvat silma. Ja, et idüll ikka täielik oleks, lakkus Proua Muri hoolitsevalt oma pojarajaka kõrvu (kelle peale ta tavaliselt susiseb) ja väljaviskaja oli ka täiesti hurmunud....muidugi jäid kassid ööseks tuppa.
Kell neli makku ei hüpatud. Nojah, minu poolest võivad need kombekad kassid toas magada küll kui neil ikka niiväga vaja on.

Liblikaefekt

Vahel peab ikka oma aiast välja ka saama.:) "Sattusingi" mina eile peale tööd "täitsa juhuslikult" jälle Kristiine Aiandisse. Toetasin ratta vastu kuuriust ja kappasin peenarde vahele. Ega seal minutaolise jaoks enam eriti miskit...sest ilusaid normaalseid lilli ma ju ei fänna, aga Kristiine on sellepärast mõnus koht, et seal on ka imelikke asju alates A-st ja lõpetades Ü-ga, ning mis kõige tähtsam - vahepeal tuuakse uut kaupa juurde. Või hakkab mõni nimetu potirida õitsema ja selgub, et BLING!
Umbes nii oligi, kui nägin  elektrisiniseid lamedalehise ogaputke `Blue Hobbit` kääbuskasvulisi õisikuid ja rohkem polnud vajagi.:)
Teine huvitav taim, mis ka täitsa ise korvi ronis, oli Petalostemum purpureum `Stephanie`. Kahjuks ei andnud eestikeelsete taimenimede andmebaas talle maakeelset vastet, sest  seda ei ole ilmselt veel leiutatud. Saavadki alpi lina ja kuldaster endale võõrkeelse tumeroosa ja veidi vähem salapärase elektrisinise kompanjoni, sest kõik on kuivalembesed ja ühe kõrgusega.
Eile oli imeilus päev, lauglesin päiksesoojadel tänavatel, kõrred rattakorvist nina kõditamas ja jõudsin koduteel ka linnametsa mändide all ära käia. Imetlesin lopsakat indigosiniste õitega hibiskust (mis on võimeline linnaruumis täitsa edukalt talvituma kui teda katta nagu roosi), turbaaias õitsevaid alpikanne, hostade ja brunnerate vaikelu, viinamarju, Laisa Liisu õiemütakaid, küüvitsaid, sattusin vaimustusse absoluutselt oivalisest kollasest minuartsiast (miniatuursete pisisõnajalgade invasiooni meenutav pinnakattenähtus, mis ei ole mõeldud  prillakatele, sest ta on nii väike, et õieti polegi teist näha) ja ka rhodohypoxiste väljapanek oli muljetavaldav. 
Täna hommikul läksin vilistades aeda, et kauatahetud jaanikannid maha istutada...kuid lõpetasin nelja tunni pärast hoopis pinnasetöödega, sest ühe koha vabastamine tingis järgmise liikumise jne jne. Selle tulemusel kolis lillepeenrast eesaeda kaselehine enelas `Thor`, kaks asja läks üldse komposti ja suured jaapani enelad said ka asja käigus reisivalmis pandud. 

Vaiksete augustiõhtute õunahõng...

Vaikus, õunalõhn, astelpajumarjade aina märgatavamaks muutuv puna ja viimse rohutirtsu kulunud viiuli kähedad viisid - tüüpiline augusti eelviimane nädal.
Nagistasin terve hommikupooliku pealseid lõigata ja sättisin veidi ka aiamustreid ringi. Rohida suurt enam vaja ei ole, ka umbrohi on aru saanud, et kõik head ajad on juba ära olnud.

Istutasin veidi iiriseid ümber, lõviosa jääb siiski nädalavahetuseks. Nagu ka piltide plõksutamine, mis täiesti unarusse on jäänud. `Skinwalker`õitseb ikka veel. On veel massiliselt sügisheleeniumi ja naabri aiast paistvaid flokse. Siilkübarad ja päevakübarad on imekaunid. Hiljuti läks õitsema  mandžuuria kivirik ja nimetu lõhnav hosta. Krüsanteemid ei ole veel alustanud.
Karvane kõreliilia seab õiepungi valmis, aga teise kõreliiliaga on veidi veel aega, tema alustab hiljem.
Toas on kolm luksuslikku õit avanud kevadel halastusostuna tulnud kattleia. Ei mingit suurejoonelisust a la "ma õitsen üks kord kahe aasta jooksul ja te näete mu õiepungi kaks kuud kasvamas ja kasvamas ja kasvamas...". Ta lihtsalt sebis endale nädalaga pungad, sirutas need teise nädalaga üle laua serva ja tegi kolmanda nädala alguses lahti. Lihtsalt. Muidugi lõhnab see õnnistus väga peenelt nagu kattleiadel ikka kombeks.

Meremaa hetked

Kuu on kohal nagu lubatud, tähed ka. Imestleme, vaatame Orioni Vööd ja Suurt Vankrit,  sest meie kandis on juba üle nädala sadanud. Teele läheb suur oranž paberlatern. Tema süütamine ja lend kätkeb endas hulganisti võlu. Hõõguv tulelaev võtab suuna hämarale merele ja jõuab nii kaugele, et silm enam ei seleta kus ta hõõgus kustub.

"Kus hobused on?", küsib Asse. "Eks nad mere ääres ole." Käheda vile peale hakkab pimedast kostma kabjamüdinat ja kaks suurt looma tulevad kiire traaviga üle künka. Suured ja soojad uudishimulikud loomad, kaks pehmet koonu, põnevil silm võõraid tunnistamas, kollektiivsügamine, armsalt tobe ilme sügatava hobuse näol, sest on nii mõnna-mõnna, mokk vajub ripakile ja jalg lastakse krõnksu.

Õuel troonib külaliste suuri ja raskeid motikaid. Uurin motikavõõra imetlusega salamisi chopperite disaini, kiikame maalinguid, ühel ripuvad isegi karusnahast kaunistused küljes.
Pidu. Ruulivad tšembe ja mandoliin. Kusagil kohiseb meri.

Tuleb Tullamore, tema on iiri hundikoer, toetab oma külje vastu  puusa ja palub sasimisteenust. Kuidas võib üks olevus ometi nii suur ja metsiku väljanägemisega olla? Puslakhalli karvkatte alt vaatavad targad pruunid silmad.

Järgmisel päeval näeb päevavalgel paremini ka pisirahvast, kes õhtupimedas sabaga sääri riivas, tooli all ägises või siin ja seal varjudes vilksatas. Nemad on kaks itaalia pisihurta ja mops - võrratu molukesega imearmas trullaloom, kes mitte kunagi ei mossita. Hurdad ei püsi hetkegi paigal ja nende kõrgete jalgade graatsia meenutab hobuse liikumist...kui seda kiirendada umbes kümme korda. Pikad kaelad, pisikesed teravad koonud ja sabad nagu nöör. Jahedaga armastavad nad põue sooja pugeda, aga veel on suvi.

Hommik. Kohvitame. Imemõnusad tüüned hetked mere, ikka veel kestva suve ja hea seltskonnaga.:) Lahel ujuvad luiged, sinises taevas planeerib kull ja linavästrikud teevad õuemuru kohal kambakesi.kunstlendamist...

Ka kodus jagub suve veel umbes kuni õhtuni. Mesinik riietub univormi ja viib oma karjale kätte esimese sööda. Täna hommikul on jälle vihm.

Kahe vihma vahel...

Kahe vihma vahel on sombune. Paras moment sukelduda vaibandusse. Nädala sees said värvid järjekorda ja täna löön kokku. Tuleb hea paks villane ja soe.
Aias on vaikne botaaniline kaos ja näib, et lepin sellega veel paar päeva. Sest täna on mesilaste siirup, siis vaibandus, vahepeal üle hulga aja mõnus kogus Meremaad, pühapäeval veel toimetamisi ja alles esmaspäeval pääseb peenardele...hehe, poriga mängima:), sest meil on siin viimasel ajal muudkui sadanud ja sadanud ja sadanud. Istutamiseks muidugi ideaalne.
Kuna tibusid loetakse sügisel ja midagi enam eriti hullult kasvu viskamas pole näha, siis võib hakata tasapisi aiandussuve kokku võtma.
Kevad algas sibullilledega. Krookused ja võrkiirised on tõeline aare, mõned pisemad nartsissid ka, kuid nende suurte uute pitsivahuliste nartsisside suhtes alles kujundan arvamust (esines õite pooleks plaksatamist ja kevadvihmas näoli porri kukkumist). Nojah...ja eriline tulbifänn ei ole ka kunagi olnud, kuid jalust rabasid hoopis need metsikute tulpide sordid. Mõni lihtne tegelane on kambakaupa ikka tõeline ime.:)
Pöörane lisandumine oli kevadel alpitaimede osas ja kuna see on veel üsna tume maa, siis tuleb järgmine suvi huvitav.
Ka liiliapeenar on põnevalt täienenud. Eriti kütkestavad on just kõik need algliigid.
Ja üllatusi: Kevadel uurisin nõutu näoga mesipuu esist peenart ja mõtlesin, et ei tea mis mul sügisel küll arus oli kui siberi võhumõõga nii kuiva koha peale istutasin. Juuli lõpus tegi "võhumõõk" oma oranzid õied lahti ja siis sain aru, et üks järjekordne aare jälle aias juures - see kaeralill oli mõistnud talve üle elada. Vähe sellest, ta oli sellega lausa suurepäraselt hakkama saanud.:)
Praegu tunneb ta ennast ülihästi, on paksult õisi täis ja ajab külgvõsusid. Ise väga kaunis.
Hilissügisel halastusostuna tehtud jumikastrid elasid talve pottidega maasse kaevatuna üle. Helehall õitses ja edeneb hästi, sinine aga on õrnem ja hakkas "saba maha panema". Praegu on koos siilkübara poegadega reanimeerimisosakonnas ja näis kas saab elulooma või pole meie aia taim.
Nimelisi päevaliiliaid jääb aina vähemaks ja nad asenduvad algliikide või ämblikõielistega. "James Marsh" leidis endale eelmisel nädalal uue omaniku, aga mingi päevaliilia taim on mul veel tagaaias. Neil oleks nagu võime ennast ära peita.:)
Kuna sügisesi õisi eelmine aasta nappis, siis panin kevadel palju erinevaid krüsanteemiistikuid maha. Korea krüsanteem on aus lill. Teda ei koti sügisvihmad ja jahedus. Kõik seni kanda kinnitanud sordid on ennast heast küljest näidanud. Kuid madalate astritega nii ei ole. Mõnel sügisel jaksas neist vaid varaseim õide puhkeda, ülenäänud viis vandusid ilmale alla (vihmane sügis, ei jõudnudki enne lund õisi lahti teha). Sellepärast läksid nad edasi ühte soojema kliimaga aeda. Kõik peale "Jenny" ja "Lady in Blue", kellel on lihtsalt nii võrratu värv, et sellepärast võib ta vahel isegi õitsemise vahele jätta.:)
Eksootidest on maas kaks bauri punatähte, mauklehed, saurusvõhad, ämblikliilia, hõbedaleheline harilik harfiõis, mugul-säraõied ja myricaria germanica, kes võibolla ei olekski mingi eksoot kui pistoksad oleks saanud ehk kaks kuud varem maha pandud. Sedakorda praegu ei teagi kuhu küll panna need õrnad noored talvituma. Tuppa ei tahaks koos teiste õrnakestega tuua, või ehk äkki siiski tuppa?

Sügaval augustikuus

Õunad on valmis. Pole midagi paremat kui pugeda pessa koos üleküpsemisest klaasjaks muutunud Krügeri suviõunte ja raamatuga. Meie väike õunapuu veel selliseid ei produtseeri, aga ehk ülejärgmisel aastal juba on. Muus osas on august absoluutselt äratuntav - metsik leitsak  on muutunud metsikuks õhuniiskuseks. Orhideed muidugi naeratavad ja umbes veerand neist õitsevad. Tegelikult on nii, et veerand neist õitsevadki kogu aeg.:)
Eile teatas Laps, et hakkab ka aeda pidama. Panin talle kohe mõnuga kaks kasti taimi kaasa. :)
Ja inimesed valmistuvad talveks. Tulid kaks vaibatellimust. Tahetakse villast.
Pohlale pole ikka veel jõudnud.

Sajab.

Ma ütleks, et korralikult. Ülepäeva on õuest tulles kuivatamiseks vannilina vaja. Käisime eile metsas seenekohti vaatamas, jälle tuli vihm kolinal kaela. Seeni polnud. Leidsime peotäie timpnarmikuid ja mõned pihkased liimikud.
Tegelikult on see vihm päris hea. Loodetavasti leotab põhjani ära kuivanud maapinna ka ehk läbi. Pühapäeval liiliapeenras tuhnides avastasin, et 20 cm sügavusel on purukuiv. Nüüd vast enam mitte.
Umbes kolmandik kokkutuleku taimedest on veel istutamata, kuid pühapäev sai lihtsalt nii ruttu läbi. Pokumees leidis hiilgava lahenduse eesaia hostapeenra jaoks. Järgmine kevad teen selle valmis ja kõik suured hostad saavad omaenda teovaba kaitseala. Kaselehine enelas on vale koha peal, tema sügisvärve pole kordagi näha olnud, seetõttu kolib ta lähialal hoopis päikselisemasse kohta eesaeda. Tema koha saab endale mõni kõrge püsik. Ja lõpuks ometi on mul olemas ebaenelas - see kauatahetud kaunidus! :)
Eelmise sügise õitest hõredat aiaruumi on parandatud  siilkübarate ja krüsanteemidega. Näib, et võiks veel midagi lisaks olla. Enne krüsanteeme on floksid. Ohjah. Ei tahaks näppu saatanale...Tegelikult on mul juba kolm floksi, kui neid oleks näiteks viis, ei oleks ju hullu?:) Jah, suurel heas konditsioonis õitseval floksipõõsal on oma võlu.

Aiahoolikute horoskoop:)

Vihmasest päevast johtunud ilukirjanduslike liialduste kogum või paroodia horoskoopide teemal a la `tõde on kusagil mujal`.

Veevalaja.
Armastab jahedaid heledaid toone, õhulisi struktuure ja hallide karvaste lehtedega pinnakatjaid. Kindlateks lemmikuteks on valgeõieline käokann, kivirik-kaljunelk ja kipslilled. Üritab juba mitmendat aastat aeda sebida madonnaliiliat, sest see on valget värvi ja lõhnab tema lemmikseebi järele. Paraku võtab külm selle kevadeks alati ära. Veevalaja tunneb ka tugevat tõmmet rooside suunas, kuid ei ole veel selgeks saanud, mida need päris täpselt tahavad ja sellepärast roosid tema aias kaua ei peatu. Kuid veevalaja teab, et ometi on olemas ka midagi absoluutselt talvekindlat, mis aednikku naeratades esimesena kevadises aias tervitab - need on aiapäkapikud!:)

Kala.
Kala on ravimatu tiigipede. Laseb esimesel võimalusel kaevata endale korraliku augulahmaka ja ääristab selle kõigi veelembetega, kes iganes...Igasuguse vesiroosijutu peale lööb kala silm erksalt sirama ja ujuvate õitsejate sorte ei ole tal mitte vähe. Peale vesirooside armastab kala hostasid, voogavaid lopsakaid vorme, rahulikke värve ning langevate okstega suuri puid. Kala aed on hiiglaslik ja varjuline, kuid hoolimata sellest peab ta vaikset plaani kolida kõige täiega tulevikus kohta kus on tiigi asemel jõgi, järv või meri.

Jäär.
Jäär vajab oma normaalseks eksistentsiks vaatevälja palju suuri punaseid ning roosasid õisi ning kõike seda nüüd ja kohe. Värvipilgar algab aias tulpidega, siis pojengid, roosid, moonid, sirelid, kreiside värvidega liiliad, punased päevaliiliad, erksatoonilised floksid ja jorjenid. Palju suuri punaseid jorjeneid. Ka nn. vabas stiilis "inglise aia" vastu pole jääral midagi, sest see on kenasti värvikirev. Jäära nõrkuseks on suvelillede istutamine vankrisse, kärusse, kummutisse või kummikutesse ja ta peab seda täitsa normaalseks.

Sõnn.
Sõnn tunneb tugevat tõmmet puude vastu. Seedrid, männid, tammed, kastan või paar jne. Neid on tal aias rohkem kui iganes mahtuma peaks, kuid sõnn on rahulik. Kui ei mahu, pügan väiksemaks ja siis mahub jälle.
Peale puude armastab sõnn ka suuri dekoratiivseid aiavaase, kiviseid kooslusi ja kõike, mis ennast kivide vahel ära oskab elatada. Sõnni magamistoa akna all on korralik kollektsioon kukeharjadest ja liivateedest. Sõnni muu lillevalik on maalähedane ja juhuslik, aiapäkapikke ei ole nähtud siin isegi läbisõidul olevat.

Kaksik.
Kõige põnevama aiaga tähtkuju. Tellib väljamaalt seemneid, idandab neid ja küsib aeg-ajalt foorumis, et kas keegi teab, millega võiks tegu olla. Tavaliselt keegi ei tea. Kaksiku aias kubiseb haruldustest, pool-eksootidest ja eksootidest. Kuna viimased kardavad meie talve, siis on tal ka korralik talveaed, kuhu kogu eksootika sügisel pakase eest peitu viiakse. See tähendab koledat rassimist ja sellepärast on kaksikul sügiseti alati selg paigast ära.

Vähk
Vähk on pidevalt hädas aiaplaneeringuga. See jama hakkab tegelikult juba aprillist pihta. Sügisel ostetud krookused tärkavad eelmisel sügisel ostetud tulpide lehtede vahel ja kui vähk nad sealt välja nokib, et istutada sibulad pealtnäha vabasse kohta, siis lööb ta kühvli otse hostajuurikasse. Siis meenub vähile küll, et oleks pidanud vist sildid kirjutama, aga iseenese tarkusest...Nojah. Vähk paneb krookused maha ja torkab sildi ka juurde "Krookus." Vähemalt midagiGI on nüüd paigas. Keset aeda istutatud isane astelpaju ja Sahhalini kirburohi muhelevad selle peale pikalt habemesse.

Lõvi.
Lõvi armastab õisi küll, aga rohimist ei salli. Sellepärast sobiksid talle suured multšiga kaetud pinnad, pirakad värvilised põõsad ja keegi, kes aia korras hoiab. Stiili lõvil on ja mitte vähe, ainult see teostus...Ja sellepärast jääb enamik lõvi hiilgavaid ideid teostuse taha pidama nagu kudevad lõhed tammi taha. Lõvi võib tellida kohale kohale hunniku munakive, traktori, mõned kämmalvahtrad, viis sirmokasmändi ja läheb ise kammipilliansambliga maailmaturneele lootes tagasi jõudes näha kuidas kõik ise kenasti kohale on asetunud. Seni ei ole seda veel juhtunud.

Neitsi
Neitsil on normaalne aed kus kasvavad roosid, gladioolid ja astrid ning ta on ainuke, kes pügab juba korra pügatud muru pärast veel ka ristipidi üle. Asja käigus on neitsi ideaalset tulemust püüeldes nii süvenenud, et niidab iga kord ka mõne puu või põõsa maha. Neitsile meeldivad väga tammed, kuused ja kastanid, kuid peale kolmandat punast tamme, peale teist torkavat kuuske ja peale neljandat kastanit ta enam ei ürita. Võibolla on need kohad neetud, arvab ta. Sest neitsi on pisut ka ebausklik.
Neitsi aeda liigendavad korralikult ehitatud jalgrajad ja ta unistab väikesest marmorpurskkaevust palja kätetu naisega.


Kaalud.
Selles aias käib kevadest sügiseni ümberistutustöö. Kord on nartsissid liiga varjus, kord pojeng liiliate seljas, kord iirised hostapeenrasse sattunud, kord see ja teine. Aga liike ja sorte kaalude aias jätkub. Kuna ta ei suuda aiapoes kunagi üheselt ära otsustada, et mida võtta ja mida jätta, siis võtab ta alati kõike. Ja aias on ka kõike alates rododest ja lõpetades mägisibulatega. Ainult et järjest.

Skorpion.
Skorpion on esteet. Ta teab täpselt mis värvi rabavalt lillad küüvitsad peavad terrakotavärvilise ja kollase rodo kõrval kasvama ja kui neid meie kultuuriruumis saadaval ei ole, siis ajab ta need kasvõi maa alt välja.
Sibullilli ta ei armasta, sest need on nõmedate lehtedega ja ajavad aiamustri segamini. Skorpioni aed on alati võluvalt vinks-vonks, samas ei ole keegi teda kunagi rohimas näinud. Mõned on arvanud, et ta peab kratti.

Ambur.
Ambur armastab päikest ja värve. Tema aed kubiseb floksidest, kukekannustest, lupiinidest, liiliatest, moonidest ja pojengidest. Värvivalik on sama elujaatav kui jääral, kuid ambur teab alati kus tema aias miski asub või peaks asuma ja seetõttu ei löö ta uusi asju istutades labidat kunagi kogemata mõnesse sibulasse või juurikasse.
Peab mõningaid aiakultuure (hostad, pinnakattetaimed, varjutaimed, sibullilled) mõttetuks, sest lill, kui selline, olgu ühemõtteline ja hästi märgatav.  Üks perverssus on amburil ka - talle meeldivad hirmsasti amplid.

Kaljukits.
Armastab kive, pastelseid toone ja peab lugu struktuurist. Kõik peab olema tasakaalus. Tavaliselt ei ole. See teebki aiapidamise kaljukitse jaoks nii huvitavaks. Kogu aeg on millega rähelda. Kaljukits lausa jumaldab alpitaimi ja võib nende mõttetute kribalate kohal veeta tunde, nende vahelt pinsettidega umbrohtu välja sikutades. Kui näed tema tumedas pilgus sära, siis võid olla kindel, et tal on mingi jube mätas jälle õide läinud. Kaljukits ei vaja palju aiaruumi, ruutmeetrist piisab.

Kokkutulek ja flokside ajastu

Kokkutulek oli võimas. Mastaapidelt, orgunnilt ja üldse. Nii palju rahvast, nii palju taimi, elamusi jne. Suured tänud kõigile, kes tulid, olid, juhatasid ja korraldada aitasid.:) Ja eraldi suur äitähh perenaisele külalislahkuse eest.:)
K.siili aed jättis sügava mulje. Õnnelik on see aednik, kellel on olemas sellised pinnavormid. Üles pandud piltide järgi võis natuke ajalugugi silme eest läbi lasta...metsikult palju tööd ja ilumeelt oli sellesse maastikku pandud, et need "voored" sellisena paistaks nagu meie neid laupäeval nägime.
Ja muidugi, hehe:), mida teevad põhjaosariikide aednikud esimese asjana kui sattuvad võõrastele maadele ja teedele? Ikka kohe vudinal taimepoodi!:)
Juba tulles väisasime Eliseaeda ja pärast Jardini Aiakeskust, millest kah üsna võimatu mööda sõita.
Eliseaia hostavalik oli endiselt eesti parim. Jardinis õnnestus kolmandiku hinna peale "ära rääkida" üks "parim enne möödas" kuldkingapott, kuid muus osas oli huvitavate asjade müük ilmselt juba kevadel ära olnud..
Mahutasime kotikesed saagiga kuidagimoodi hullult pungil Milda autosse ja lohutasime endid sellega, et küll tagasiteel on lahedam (oli ta jee!:).
Tsiili juures läks rohevahetus kohe mürinal käima ja illusioon pooltühjast autost tagasiteel purunes vaikselt pärast Aiasõbra müügiplatsi "rüüstamist" kus minul oli au ka täitsa esimest korda viibida. Valikut oli seal tõesti ja no salasõnaga sõbrahinnad ja missa hing veel oskad tahta. Küll veeres neid pungil täis aiakärusid autode poole. Osteti puid, põõsaid ja püsikuid, silmad särasid, suu muheles.:)
Aavikuemand sai Aiasõbrast isegi väikese kena triipu rotitõrjeloomakese kauba peale.  Noh, tegelikult oli pisike kassipoiss kuidagi elu hammasrataste vahele sattunud ning ei teadnud enam mida teha või kuhu minna. Ja nõnda tema seal nuttis kuni me ta üles korjasime, ära lohutasime ja koduteel olla esimest korda ka nurru kuulda olnud.
Enamusel olid autos taimed laeni.
Laagriplatsil käis arutelu, et kesse selle kõik maha istutab, siis jõuti sinnani välja, et küll Kesse istutab.
Õhtupoole juhatas armas Muhedikupere meid koos Kaarnaga ka vanameister Kähri aeda. Stiil, võrratud vormid ja valitud sordid. Väga ilusate hostade kuningriik. Koduteele asudes oli auto nii täis, et tuli giganthosta "Beauty Substance"-ga ühte istet jagada, kuid tema lehtede vahel sõita oli ainult puhas rõõm. Kodus sai ta väärika koha "Regal Splendori" kõrval kuuskede taustal.
Pühapäeval tegin terve päeva Kesset. Õnneks tuli Kristiinemaa perenaine ja viis paar suurt lillepuhmakat ära, sedasi sain ruumi uute aarete jaoks. Täna teen Kesset edasi.
Õhtupoole juhatasin Kristiinemaa emanda (kui tulise floksifänni), Saku kõige floksirikkamasse iluaeda ja järgnev oli tüüpiline aiahuumor.:). Nemad hakkasid omavahel spetsiifilist floksijuttu rääkima, millest mina selle ala võhikuna mitte mõhkugi aru ei saanud ning vuhisesid labidaga peenarde vahele. Mina vedelesin niikua pingil ja mängisin AngryBirdi. Noh, kui kristalselt aus olla, siis on mõni floksivärv teinekord ka minu kaledat südant liigutanud, Kähri aia `Krasnoshapotshka`oli näiteks muljetavaldav ja üks shefiiriroosa vanaaegne floks leidis paar päeva tagasi tee me aeda, kuid tegelikult mul floksisoolikat ei ole. Neil ON teatav võlu, kuid ma eelistan neid vaadelda teiste aias. Näiteks naabri omas...hmh, aga sellel mõttel võib isegi jumet olla kui nad meie aeda ka ära paistavad.:)

August astunud oma õigustesse.

Alustasin teeäärse peenra multšimisega. Lihtsalt katsetuse mõttes või umbes nii, jäi kena küll. Vahepeal on olnud kuum, nii kuum. Räägitakse Gröönimaa soojarekordist jne. Huvitav, et see kliima soojenemine meie talvedes ka kuidagi ei kajastu, sest need on jätkuvalt ilged olnud. Lumi jne.
Eile avanes kevadel pakijuurikana ostetud (ei tea mis mul küll mõttes oli!) aedfloks `Orange Perfection` . Ei soovita kellelgi midagi kuskilt juurikana osta. Enne see kollase nime all poepakendis lihtpunane liilia ja nüüd veel floksitüng ka. Ühesõnaga, too `Orange Perfection`näeb välja keskmiselt roosaõieline ja üle keskmise niru. Suur rõõm on päevakübatatest. Need on tänavu tõesti võimsad.
Eile käisin ka oma Bling! - liilial järel ja tema nimi on Gran Paradiso. Hõõguva õiega kummaline punane. Jess!:):):)
Koos selle imelise liiliaga tõin uuesti aeda ka kevadfloksi Blue Perfume, kellest ma ülearu usina vaheltharimise tagajärjel kevadel ilma jäin.
Muidu on august. Ümberringi kukub õunu. Meie noorukesel `Krügeri tuviõunal` on ka neli tükki peal. Poleks vaja olnud, aga kui ta ise nii arvab...

Väga pika kaelaga pardid.

Tegin eile jõe ääres rehepappi ja kuna ahi mehiselt suitsu sisse ajas, siis istusin väljas. Tuuleõhk käis üle, saared-lepad kahisesid, jõgi vulises ja ka kohalik "seltsielu" oli nagu peo peal. Süvenesin parajasti sügavalt oma punupaela projekti kui mulle näis, et ma pole enam üksi. Vilkspilk paremale kinnitas tekkinud kahtlusi - umbes meetri kaugusel minaisikust kössutas kaks lihtsa olekuga parti (ei annagi saia vä?) ja kuna ma tavaliselt ei näe igal pool kogu aeg parte, siis vaatasin neid pika huviga. Linnud olid uskumatult iseenesestmõistetavalt oma laagri mu kõrval üles löönud, üks kössutas juba pea tiiva all ja teine vaatas mis ma edasi teen. Tõusin ja läksin saia tooma. Hiirvaikselt ringihiilivad veelinnud on haruldane nähtus ja ei saa lasta neil ju ometi välja surra. Poetasin mõne palakese enda kõrvale muldrikule. Selgus, et sõbramehe olek oli siiski rohkem moepärast ja hoolimata silmnähtavatest usalduse sugemetest olid nad siiski endiselt metspardid. Ohtlikust tsoonist võeti saia VÄGA pikkade kaeltega, ma poleks iial arvanud, et part nii hästi venib.:)
Asja käigus häälitseti omavahel poolihääli ja saia ahmamine käis kordamööda. Kui toit otsas, lasid mõlemad teerajale sundimatu plöraka, saputasid saba, kössutasid nagu üks mees rohule (andsid saia, valva nüüd und ka:) ja panid pead tiiva alla.

Juhtub imesid...

Eile ei olnudki tuul vastu. Kuidagi igav oli kohe sõita. Mõtlesin, et teeks koduteel ringi sisse ja sattuks Kristiine Aiandi müügiplatsile. Mõeldud - tehtud. Ega sääl uut väga midagi polnudki, aga rohevahetuseks sain üht ja teist ning paar asja jäi endalegi uudistamiseks aeda maha panna. Need olid: talinelk `Nigrescens`, padjandvariant anaphalisest, väga läikiva karvaga punase kniphofia taim, teistmoodi punane nõmmkann ja padjand-raudrohi (huvitav, millest veel ei ole padjandtaimi? Floks on, palderjan on, nelgid on, kellukad on, astrid on, isegi astilbed on, aga pojengi ei ole ja padjand-päevaliiliat ka päris hästi ette ei kujuta (väikeste karvaste lehtedega sigaväledasti leviv `Stella de Oro` pumilo? Jah, arenguruumi näikse olevat.:)
Rohisin õhtul kuni videvikuks kiskus, istutasin. Mõnest kohast pole ligi kuu aega üle käinud ja umbrohi on peale vihmasid oikuilopsakas.
Sel suvel juhtus midagi hullu meie harulise lursslillega `Atropurpurea`. Kuus aastat vana ja võimas taim hakkas kevadel äkki kiduma ja nüüdseks on temast järgi vaid kaks põlvepikkust lehejäänust. Praegu, kus ta peaks olema kahe meetrine kõrgusse pürgiv tumepunane lehemass. Õitseda tavatses ta oktoobris. Juurikat veel välja ei kaeva, vaatan, ehk kevadel tuleb sealt veel midagi.
Täna läheb suuremat sorti puistamiseks. Monarda ja sinine tradeskantsia on roosipeenras liiale läinud ja endi vahel laiaks pigistanud perovskia kes vajab lähiajal reanimeerimist kui ma kohe midagi ette ei võta. Samas ei ole ka midagi tradeskantsia vastu, kuid ta ei tohiks olla nagu meetrikõrgune lehtsalat, kes iga vihmaga iiriste peale pikali püüab heita. Jätan temast ainult väikese jupikese, et aeg-ajalt veenduda jumaliku sinise värvi olemasolus maamuna peal.
Avanes postimüügisibula "Purple Prince" üks ja ainumas õis. On ilus ja lõhnab, Käin imetlemas.
Tõstsin liiliaid ka veidi ümber. Kes tallas kelle revääridel ja kes jäi hoopiski suurte saba alla peitu. Päästetööd, ühesõnaga. Ka neil on mingi oma hierarhia, et kes kui suureks suvatseb või söandab kasvada ja palju oleneb ka algselt maha istutatud sibulast. Kui selline nooruke varju jääb, siis ta ei kasvagi suureks. Pole küll õige aeg, aga kui laia labidaga sügavalt võtta, elu on näidanud, et ei juhtu hullu midagi. Ja siis veel see üks sibul oivalist, kes tuleb siva külast koju rääkida. Üks hõõguvpunane liilia peab ju inimesel ometi aias olema (seni olen vabanenud kõigist punastest, kes ei olnud minu arust seda "õiget värvi" ja tema sedakorda nüüd jälle on). Pakun Landinit vahetuseks, nu näis...:)

Millega kassid ka vabal ajal tegelevad.

Kui Härra Tibul huvitavates kohtades magamisest, omapead kõndimisest, mängimisest, hiirejahist ja kikerdamisest aega üle jääb, siis sisustab ta selle karussellitamisega. Asi näeb välja umbes nii, et kui keegi läheneb arvutitoolis lösutavale Härra Tibule, siis sirutab too kiirelt esikäpad tooli seljatoele, haagib end konksepidi kini ja jääb pead taha kallutades ootama. Kes matsu jagab, see ajab tolle vaikse palve peale tooli veidi ringi nagu karusselli. Toolikeerutaja saab tasutud toreda vaatemänguga. Kass hakkab tagumikkupidi vaikselt tooli serva poole "valguma" kuid hoiab endiselt ennast vilunult konksepidi kinni nagu vana karussellitaja. Kui veel küllalt ei ole saanud ja enneaegu järgi jäetakse, siis hakkab seljanahk pahaselt tõmblema (fak-fak!). Kui aga hea sõit on olnud, siis laseb Tibu konksud lahti ja naudib hetket paar kuidas on olla "pea laiali otsas." Vahel kalpsab ta imeliku vedela hüppega toolist põrandale, et proovida kuidas ka seal "tuia-taia" oleks olla. Üsna kenasti on. Siis muututakse asjalikuks, lakutakse kasukas sirgu, tõmmatakse lips otseks ja kõnnitakse "sai pulli tehtud, aitab" olekuga kordagi tagasi vaatamata pojengidesse.