Tuesday, December 31, 2013

Aastalõpu inventuur

Pluss kolm, mahe lõunatuul ja täitsa elus aed hingamas äraootaval aeglasel rütmil kuigi... mingi sügav talveuni see nüüd ka ei olnud. Sügiseste ümberistutuste jäljed olid tasaseks vajunud, täitsin lohke, et muhkudel kasvavad aarded väga ilmastiku hooleks ei jääks, rohisin, muldasin ja uurisin niisama olukorda. Massilisi ninade väljapistmisi näha polnud, krookused olid veidi kärsitud, kuid tulpe ega nartsisse polnud ühtegi näha. Kummaline on see, et sellel soojal talvel pole täielikult uinunud kõik hostad. Vedasin peenardele päris palju mulda, et liiga avalikud pungad kenasti ära katta. Üllatuslik oli ka see, et ahtalehine pojeng, mõned epimeediumid ja osa kullerkuppe näitas samuti pungi. Tõmbasin jälle kõigile "teki peale". Kena soe on praegu küll, aga külm võib tulla ette hoiatamata. Positiivseid elamusi pakkus sinilillenurk, kus avastasin, et valgel Transilvaania sinilillel on pontsakas õienupp ja suvel veidi muret teinud topeltõieline roosa sinilill on ka täitsa hea tervise juures. Üle tasub vaadata eriti hilissügisesed istutused. Kui maapind piisavalt ära ei jõua vajuda, siis surub külmunud muld taime maa seest välja. Nii oli juhtunud meite minikuusega selle lühikese külmaperioodi jooksul. Külili ja juured puhta paljad...Jälle, ikka tekk peale.
Toas õitseb dendrobium kingianum ja valge väikeseõieline kuuking. Olen loobunud katsetamast igasuguste imekaunitega ja jäänud rahule nendega kes minu juures vastu on pidanud. Need on kuukingad, sinikäpp, dendroobiumid, paar kattleiat ja mõned cambrialaadsed lõhnavate õitega tegelased. Värske uustulnukana troonib kummutil väike ja metsikult veatu välimusega araukaaria. Mmmh!...sellistest kuuskedest mets võib olla eraldi vaatamisväärsus:)...Aga muidu on maailm täitsa valmis tehtud ja uus aasta võib tulla.:)

Monday, December 30, 2013

Hea päev

Eilne vananemine möödus tüsistusteta. Tänan südamest kõiki kes aitasid selle raske hetke üle elada kuid mitte vähem tähtis pole see, et te püsivalt ka muul ajal olemas olete. Ilma teieta poleks maailm pooltki see mis ta on - imeline.:) Tänan.:)
Ja kui ma siiamaani olen olnud veidi murelik selle pärast, et kõik seiklused ja vinged asjad oleks justnagu juba ära olnud, siis sai eile ka see asi paika, et vähemalt üks rattamatk suvel tuleb.:)
Kui mitte kaks... Jehhuu!:)
Ei peagi lendama nii kõrgele ja kaugele, põhiline, et oleks minek...seikluse maitse, lillesed tuuled, roidunud õdusad õhtud, lõkkeplats, roikasaun... jne.
Aga muidu on endiselt nirvaana hea sooja talve pärast (keskpäeval pluss viis) ja Mr. Öökülma ei ole teab mis ajast näha olnud, nii, et e miniroosi istutan kohe täna aeda maha teise miniroosi kõrvale. Ja nüüd ei ole vist enam imelik mainida, et kindlasti ka rohin veidi, sest nüüdseks on Futumoor ilmselt ainuke, kes veel ei ole oma aeda korralikult  "üle käinud".:) 
Ka loomakesed rõõmustavad soojade tuulte üle. Üleeile õhtul kogunesid meie kvartali kassipässid kõrvalaeda, et üks kõva meestelaulupidu maha pidada. Säält kostis hilisööni jämedat jorramist "Ou-ou-ouuu!" ja teine veidi heledamalt "JiiIII-aaa-ouuu!". Kolmas alles otsis õiget häälekõrgust ja tegi hullunud kähriku häält "kräää-kräää-kräää!". Ohjeldamatu nooruse juba ammu seljataha jätnud Proua Muri vupsas esimesel võimalusel tuppa, silmad väga tumedad ja peenelt doseeritud õudust täis ning tema muidu nii viisakas ja peenike saba nägi välja nagu puhevil lambihari. Oh, need mahedad meestelaulud...:)
Härra Tibu tuli alles öösel kell kaks. Hüppas jalgadega vastu akent, oli kohutavalt "härga täis", krabas (küüntega!!!!) magajate varbaid, ajas vaibad kortsu, jooksis pimedas rõõmust krooksudes paar korda trepist üles-alla, ronis siis porisena voodisse nagu siga ning jäi norinal magama. Ohjah. Vähemasti ei käi ta ringi peanahk põse peale tõmmatud nagu mõndasid lõikamata isakasse siinkandis nähtud on. Ilmselt laulupidudel käib, seltsielus osaleb ka, kuid ei "pane tõhku" ja mis peaasi - ei kakle nagu Van Damme iga viimase kui "proovireisijaga" meie auulis. 




Monday, December 23, 2013

Kaif

NII kaif on talvel avada rõduuks ja nuusutada tuult, milles on metsa, mulda, elavat puukoort ja rohelust! Milline rõõm on leida detsembri lõpus aiast sarvkannikese õisi! Ka kollane topeltõieline priimula sätib õienuppe. Ja kui raatsiks, siis tooks näsiniine oksi vaasi, sest pungad on kohe pakatamas. (Aga ei raatsi)
Võtsin hoopis mullahunnikust mulda, segasin kruusa sekka ja tegin heade jõululiste poolt saadetud karpaadi soldanellile piduliku talikülvi.
Ja nii neetult hea on võtta detsembris hunnikust mulda!!! See ei olnud üldsegi mitte kivi meenutav jäine kamakas nagu talvel üks muld võiks olla.
Täna on kolmas vaba päev.:)
Jõulude kõige suurem ja väärtuslikum rosin ongi vaba aeg.
Saab sisse ja välja magada, saab lugeda, looderdada, vaibatada, mõnuga süüa teha ja täna vist peab hakkama kuuske ehtima, sest eile tõi üks kena pikk päkapikk täitsa ootamatult päris kuuse. Kuna me oleme viimased kolm aastat toaküpressiga läbi ajanud, siis on kuuseehted väga väikeseks läinud, aga nu vaatab...
Kassid on õuesooja perioodil sõltumatud ja härga täis. Kärin, urin ja sülitamine on igapäevased asjad. See on niisugune vilunud poolkakelus omade vahel, kus küüned väljas, kuid täie mõõduga veel ei kista. Kiisude "dark side" vajab maha laadimist, et pärast jälle valju nurru ja klaari silmavaatega magama minna. :)
Üle tüki aja pole nii mõnusa õueilmaga talve olnud. Kaif, kaif.:)
Hääd jõulu ja palju kvaliteetaega soovides, Futu.:)





Monday, December 16, 2013

Ilus talvepäev

Eile hommikul sadas pehme valge paks lumi maha nagu talvefilmi dekoratsioon. Eks see kulus ka marjaks ära, sest läksime Vabaõhumuuseumi jõuluküla vaatama. Oli üsna "ajas tagasi", oma 100 aastat kindlasti. Käisime kehvikute peres (vallalised õeksed) õuna viimas ja nende jõulujutte kuulamas. Tänapäeva elu-oluga oleks patt viriseda, kui kõigest veel 100 aastat tagasi elati mõnel pool suitsutares. Oi, pime oli seal küll koiku serva peal istuda ja mõelda, et  Päeva-ajalgi ei näinud toas lugeda. Õekesed ootasid peigmehi ja olid jutu lahti lasknud, et neil on palju raha. Olevat kohemaid hakanud kosilasi käima maad kuulamas ja pruute kaemas. Jutu kestel lasti muudkui näppudel käia, sest rikka talu perenaine oli toonud villaseid sokke parandada. Jõulualbumist sai jutte luuletusi loetud ja tarkust taga nõutud. Tore hubane veerandtund kehvikutalu tagakambris oli see.:)
Kui minema asutasime, soovitati kõrvaltallu ka vaatama minna kuidas vallavanem peremeestele kärbseid pähe ajab ja külakoolile lisaks tahab veel ministeeriumikooli teha. "Aga te vaadake teraselt, sääl pidada pudel lavva pääle olema. Päise päeva ajal nemad joovad sial. Teie tehke ettepanek, et asutagu parem karskusselts sial omale!", anti Nuki talust head nõu kaasa.
Vallavanema talus tegi vanaperenaine rehetoas krässi, kuid tagatoas oli kõva koosolek käimas. Pudel haljast seisis tõesti "lavva pääl" ja kange piigimurdmine käis, et miks ikka uus kool hea saab olema ja kuidas seda head mõtet ellu viia. Taluperemehed ajasid vastu, et "põle siiani old, põle ka edespidi  teda vajja", aga vallavanem muudkui rääkis hariduse häädusest ja laskis vahepeal pudelist "südame kinnituseks" ikka klähmaka võtta. Jutust aimus pikemalt kuulates servapidi ka seda kuidas ajast aega ikka seda eesti asja on aetud ja pole see tänapäevgi väga teistmoodi mitte.:)
Kuie koolis laulsime koolipreili juhatusel ja harmooniumi saatel jõulupuu laulu, tegu oli hääleharjutustega "Vaestemaja jõulupuukontserdiks". Edasi oli külapood, kus müüdi klaaskommi ja "Kristallkümmelit", kuid kus leti all asus siiski ka " see imemassin", miska kaardiga maksta soab".:)
Lumi muudkui sadas ja lattaiad olid väga maalilised.
Täna hommikuks on 2 kraadi plussis ja lumest vaid mälestus.

Saturday, December 14, 2013

20 lemmikut ehk läbi lillede kevadest sügiseni

Ei saa üle ega ümber ilma kevadiste aareteta. Kõigepealt tärkavad lumekupud, siis krookused ja siis on pisiputkede, kevadadooniste ja kevadmagunate aeg. Kõik kolm paljunevad väärika väljapeetusega. Loodetavasti on meie aias neist kõigist 10 aasta pärast midagi tihnikutaolist...



Mõned aedniku jaoks väga väärtuslikud taimed võivad olla ootamatult pisikesed. Kuuseheki jahedas varjus avab kevadel oma õied alpi soldanell. Kõrgus 10 cm.
Loodus on ikka imeline küll. Ma ei tea kust Milda ta välja võlus, aga selle Sieboldi priimula nimi on `Winter Dream`. Tema õied meenutavad lumehelvest.
Ja kobarhüatsindi mutantvorm Muscari plumosum õis püsis kevadest südasuvesse muutumatult kauni veidrikuna peenral. Sel sügisel panin neid suisa terve paki maha, tuntagu end nagu kodus.:)
Anita ütles kevadel, et trompetparadiisea on väga kütkestav olevus. Seda ta on tõesti. :)
Koerahambad on meie aias uustulnukad, nüüd ma ei saa aru kuidas elu ilma nendeta võis üldse võimalik olla.
`Pagoda`
Sarvkannikesed on vastupandamatud. Eriti öömusta õiega `Molly Sanderson`.
Alpi käoking on pisike, kuid õitseaja poolest fenomenaalne. Terve suve ta muud ei teinudki kui õitses.:)
Veripunane kleidisamet - esimese selle priimula poja sain naabrinaiselt. Paljundasin, sai mitu ja oli ilus. Väidetavalt on see vana eesti sort ja nimi on `Lein`
Kristiine Aianduskeskuses armusin ühte mättasse. Tema nimi on kaderohi.
See roheline.
Ja üldse on mättad võrratud. Lõuna-lambavaip.
Ja harkjas azorell.
Ja muidugi ei saa mööda minna epimeediumidest. Sest neid ei ole kunagi liiga palju.:)
Alpi epimeedium.
Hostad on eraldi peatükk. Nende jaoks peab olema ruumi. Kuna ruumi ei ole, siis peab hoolega valima ilma kelleta poleks aed täiuslik. Üks neist on kindlasti `Dream Weaver`
Ka liiliad võib võtta ühe nimetaja alla. Kõik on vastupandamatud.:)
Eriti need, mis lõhnavad. Roosilõhnaline nimetu LA.
Helmikpöörised on ka aias eluvajalikud. Viimane kui üks.
Kolmkõla helmikpööristest mukdeenia kõrval. Tumedaim on `Obsidian`
Siilkübarad on väga armsad lilled.
Eve `Milkshake ` õitses lausa mitu kuud.
Ka krüsanteemideta ei ole võimalik elada. Punane ja külluslik topeltõieline Mammutriinu valdustest. Kui ma vaid teaksin nime...
Hiidpäevalille sulgjad pealsed on maalilised. Tõstan ta järgmine kevad täispäiksesse, ehk jõuab õitsema minna...
 Ja ongi 20 täis, aga kukeharjad, astrid, drüüased, iirised, nõmmkannid, kõrvikpriimulad, sahinlill, kevadikud, tume maohabe...ühesõnaga, sai veidi pilte lapatud, kuid  loo moraal on selline, et kõige-kõige lemmikute üleslugemiseks jääb number kahekümnest väheks. Aga selitamise mõttes midagigi. Oeh, veel kolm kuud kevadeni...

Friday, December 13, 2013

Peale tormi

Hoolimata väga armsast õhtust näis, et ilm kisub ekstreemiks. Tuul sasis ropult metsa ja üritas kodusõidu ajal autot teelt välja lükata. Taevas säras pimestavalt erk kuu ning üle tema hiilgava palge lendas  kiirpilvede räbalaid. Seisin enne tuppaminekut hetke trepil, mets mühises võimsalt nagu meri. Mhhh.:)
Öösel ärkasin mitmete toredate asjade peale. Sabaga soojenduskott nägi halba und, käunatas ja lõi küüned läbi teki. Ärgata paduunisena selle peale, et su oma kass, kes kunagi kedagi ei küünista, kangutab sinust küüsi välja, on frustreeriv. Nonii, kui sa pidasid mind hiireks, siis olen selleks liiga suur ja halb, jah, isegi unes küttimiseks. Lõin Härra Tibu tema jalutsikrundilt minema. Põmm.
Väljas oli torm ja pööningut väänati korralikult. Enne uinumist lugesin lammaste asemel tuuleiile. Mõned neist panid mõtlema, et mis kruvisid ikka täpselt sai maja kokkupanekuks kasutatud ja kas suur aken peab survele vastu kui ta niimoodi krigiseb. Kui naelaplaatideni jõudsin, tuli uni. Väljas oli tõeline pikkade luudade öö.
Teist korda ärkasin raske mürtsu peale rõdul. Nõme. Siis tuli kass ja hüppas kitse. Väljas kukub juba asju ümber, aga sina siin magad nagu polekski viimnepäe käes. Tõuse kohe üles ja mine vaata mis seal kukkus või lase ma lähen vaatan ise. Viimane variant sobis meile.
Pool viis kohvi juues selgus, et veel mõned hoiavad FB-s katust kinni.:)
Kodus oli pärastlõunal paar magusat hetke aiainventuuri tehes. Kui komandeeringus oldud aja jooksul on vahepeal terve aed lumest välja sulanud, siis on ikka sigapõnev näha mis vahepeal toimunud ja üldse.
Ma muidugi annan endale aru, et ees on veel kolm vastikut talvekuud, aga sellegipoolest oli tore kõiki oma nunnusid jälle näha. Peaaegu kevad.:)
Litterheinad läikisid elujõust, näsiniinte pungad olid kahtlaselt suured, maukleht kiviplaadi all ei olnud üldsegi külmavõetud (otsustasin nad siiski õue jätta), kniphofia nägi väga reibas välja ja imelik küll, kuid peekerlilled ei olnud lume all olemisest silostunud. Kas ollakse siis mingil määral lausa igihaljad või?
Muidugi nägid väga kaunid välja kõik  helmikpöörised ja uskumatu! - sinisel sarvkannikesel oli täiesti veatu indigosinine õis peal. Kuna nad on mul esimest suve, siis pole nende kommetega väga tuttav, kuid see oli muljetavaldav. Uurisin kohe `Molly Sandersoni` ka, tal olid samuti õied peal, kuid pigem sellised ennelumeaegsed,  vanunud välimusega. Ehhee, oleks ometigi homme päikest...
Pervo minus arvab, et homme võiks siiski veidi rohida. Natukene.






Wednesday, December 11, 2013

Sula I

Kuna mõnda aega maas püsinud lumekate ja miinuskraadid on jätnud mulje saabunud talvest, siis võiks tänase nähtuse nimetada esimeseks sulaks. Ja ikka see vanarahvatarkus, et peale tuisku tuleb sula. Eile koju sõita polnud just lustiline. Tee oli ilgelt libe ja lund tagus tuuleklaasi täis. Õnneks sõitis autorongi esimene auto 70-80-ga ja see kiirus oli niisuguste teeolude jaoks üsna ok. Tee keskel olevad rasvased lumevaalud ei kehutanud kedagi ka möödasõitu tegema.
Õhtul oli auto paksu lume alla mattunud, kujutasin ette kuidas ma seda hommikul välja kaevan. Hommikul oli tadaa!:) - istu sisse, hakka sõitma. Pluss 3, kõik solises, sulas ja maantee mõnusalt puhas. On ka talvel häid hommikuid.:)
Kuna praegu trükitakse tohutul hulgal raamatuid ja umbes pool sellest ei kõlba lugeda, siis on iga hea raamat nagu pahnast leitud juveel. Praegu on mul üks selline kodus ja soovitan soojalt paljulugejatele "Kullaläige", Rose Treman.
Perekond Blackstone kolib Inglismaalt Uus-Meremaale, kus XIX sajandi teisel poolel puhkes kullapalavik. Ümberasujad omandavad Lõunasaarel maatüki, lootes seal uuesti alustada.
Kerge kiiksuga lihtne mees Joseph pole oma haritud noorikule kunagi rääkinud tumedast teost minevikus, mis oli ühtlasi ka emigreerumise põhjuseks. Paraku ei tule Josephi uuest kenast elust midagi välja, sest Uus-Meremaa karmi loodust tundmata teeb perepea iseenese tarkusest ühe vea teise järel. Valesse kohta ehitatud savionn mattub lumetormis üleni lume alla ning kukub umbes raamatu keskel täitsa kokku. Ootamatult sütitab oma maatükil ojast leitud vähene kullaliiv Josephis ereda rikastumissoovi. Mees jätab majapidamise Harrieti ja oma ema õlule ning rändab tõelisse kullaleiupiirkonda saare läänerannikul. Ent kuld ei too Josephile loodetud rikkust ega õnne.  Õigemini on viga mehes endas. Minevik painab ja mees teeb ühe vale valiku teise järel, sattudes hiljem seetõttu ka teiste kullaotsijate põlguse alla.
Harriet lõpetab majapidamise ja siseneb ohte ning kõnnumaad trotsides samuti kullaotsijate maailma. Harriet peab kullaväljadelt üles leidma kaks inimest. Kohtudes taas Josephiga, mõistab ta, et abielu selle mehega oli äpardus ja ta võtab end vabaks. Teise inimese leidmine on keerulisem, kuid see lapsele antud lubadus kohustab...Harriet on ainus, kes saab seda täita. Muuhulgas leiab kohanemisvõimeline naine üsna poolkogemata kõik mida oli kogu aeg elult lootnud. Lühikokkuvõttes võiks täheldada naisteka tunnusjooni, kuid reaalis on tegu väga heas keeles ja köitva romaaniga. Soovitan soojalt.:)

Monday, December 9, 2013

Kena pehme talveilm

Arvestatav lumekate aias ja miinus 8 kraadi külma.
Lõim on poomile keritud, kuid tüütu täppisnakitsemine ootab veel ees. Seekord käärisin 20 meetri asemel 30. Iga aasta on üks ja sama jama, et lõim saab liiga ruttu otsa.:)
See aasta on kudumise suhtes üsna laisik oldud. Tavaliselt kulub aastas kaks lõime, see aasta ainult üks. Pöördvõrdeline aia suurenemisega või?:)
Vaibategu on üks tore tegevus, et kui tükk aega telgede manu pole saanud, siis hakkavad näpud lausa sügelema. Kuid päris kindlalt läheb veel üks nädalavahetus niietamise ja soastamise peale, sest lambivalgel on seda nadi teha, aga päevavalget on meil siin vaid loetud tunnid. Nujaa, jälle reeglite rikkumine, sest vanarahvas tõi teljed tuppa alles küünlapäeva paiku, aga mina ei võtagi neid kunagi lahti.:)

Saturday, December 7, 2013

Lumi ja tiaater.

Püsiv miinus 2, päeval 0. Lumi on maas, kuid maa põhjalikult läbi külmuda ei ole jõudnud. Sulamaalumi. :) Kuna valget aega on nii vähe, siis kasutan kogu laupäevase valgusressursi lõime peale panemisele. Natuke saab see ka veidi eksperimendi moodi asi olema, sest üritan seda pikaldast ja tüütut tööd teiste võtetega teha. Reegleid rikkudes. Kui see ei lõpe vussikeeramisega, siis võib pärast uuenduseks või arenguks nimetada.:)
Jah, reegleid olen telgede juures juba varemgi eiranud. Vippide ja niiepuude vahelised kaheksa sõlme on kõik asendatud kettide ja "kassidega". Metall ei lõtvu ega lähe sõlmest lahti. Plaanin sedasama (võimaluste piires) teha ka tallalaudadega ühenduses oleva muu süsteemiga. Millalgi, ükskord...Võib vast tore hääl olla siis edaspidi kududes. Enne oli puu laksatus vastu puud ja käginad, naginad, edaspidi võiks olla siis helinad-kõlinad saateks.
Aga muidu on talvine vaikelu ja pisikesed tubased koomuskid seda elustamas.
Proua Muri armastab villaseid kampsuneid. Kirglikult. Juhtub keegi oma kehakatte toolile unustama, siis on tavaline, et mõne minuti pärast materjaliseerub selle peale väike kirju loomake, kes egiptuse kassi poosi võtab ja sissepoole pööratud pilgul kordamööda küünarnukke tõstes kampsunit sõtkub. Seisund meenutab transsi. Tavaliselt on kampsuni omanikul kahetine tunne näha veel kedagi kellel on tema kehakattega suhe ja Proua Muri jääb tihtipeale oma objektist ilma (krauh!). Küll aga on võimalik selle salaharrastusega tegeleda kapis, kus riiulil vedeleb MITMEID villaseid kampsuneid. Tavaliselt on kapp kinni ja ega suvel palavaga sinna väga trügitagi, kuid talvel muutub elurütm ja muutuvad kombed. Nõnda, et kui minaisik töölt koju jõudis ja reetlikult poikvel kapiust nägi, siis polnud toimuva suhtes kahtlusekübetki. Pistsin käe riiulile - pehme, soe, karvane ja keegi vigises (krii-iuäratõstamindvälja!). Keelatud tegevuste juures (kappi ronimine) on jutt lühike ja mingeid proteste kuulda ei võeta. Ja kapiukse keerasin lukku.
Siis algas tiaater.:)
Natuke aega käis "kodutu" toas ringi ja otsis teisi huvitavaid magamiskohti, aga jalad viisid ikka kapi juurde tagasi. Kui kedagi nägemas ei olnud (kuid kuulmas küll:), asus ta ust lahti kangutama. Proua Muri surub esikäpad ühe uksepoole vahele ja tagakäpad vastuvedruks, ning saab sedasi lahti isegi raske rõduukse kui see riivis ei ole. Lõdvad kapiuksed loksusid ja jätsid mulje, et kui piisavalt pongestada, siis ehk saabki lahti. Paraku, lukk on lukk.
Tegi uue tiiru, käis isegi ülakorrusel ära, aga poole tunni pärast kostis kapi juurest jälle naginat ja ähkimist. Kangutas ikka elu eest ja tükk aega nagu kurjast vaimust vaevatud hulgus, keda oopiumiurkasse sisse ei lasta. Pidas veidi vahet ja läks jälle rünnakule. Ilmselt oli nii raske loobuda kui tema lemmikkampsun lebas täiesti kasutult teisel pool ust.

Wednesday, December 4, 2013

Kolmas lumi.

Nõnda me siis elame siin, madalrõhkkonna kõhu all. Eile viskasin kotis ära surnud mobiili sahtlisse laadima ja unustasin ta umbes, et igaveseks. Ka selle, et hommikul ei helise mul võibolla mitte äratuskellagi. Ei helisenudki, aga kui sabaga soojenduskott oli asjatult viis minutit oodanud ja keegi silmi lahti ei teinud, siis maandus ta täie une pealt oma seitsme kiloga turja nii, et unenäod kriisates kahte lehte laiali paiskusid.
Sisse magada ei olnud võimalik...aga elu lõpuni kokutajaks jääda võibolla küll. :)
Päeval hakkas jälle lund sadama, õhtul selgus, et see oli sulalumi. Koju oli huvitav sõita. Nädalane ilmaprognoos lubab, et kõik see sajab nüüd maha, külmub siin kenasti ära ja sulab siis pealt kiilaks. Mingil hetkel murdub viimnegi suvefanaatik ja päiksekummardaja...ausõna, mul poleks midagi püsilume vastu ja miinus kuus paluks...kuni kevadeni, jah.

Sunday, December 1, 2013

Teine lumi

Esimene kirmetis sulas juba kolmandal päeval ära ja vahepeal on olnud terve näidisgamma jagu erinevaid novembriilmu alates tintsinise taeva servast piiluva ergava viimsepäevapäiksega ja lõpetades ausa vihmasajuga. Kõledat lõikavat kirdetuultki on olnud. Eile siis tuli uus lumi. Sedakorda natuke paksem kiht. Mis teha. Ega tali taeva jää ja taimede jaoks on mingi polster siiski vajalik.
Kuna talvise ilmaga õues enam suurt miski teha pole siis avasin vaibavabriku. Sorteerisin kaltsukerad värvide järgi ära (kord aastas peab seda ülevaate mõttes ikka tegema), panin kääripuud ülesse ja otsisin välja lõimematerjali. Kogu selle aja seeris materjali vahel Proua Muri, väike tume nägu seiklusjanust hiilgamas. Kaotanud kogu oma väärikuse, ronis ta mõnust nurrudes igasse tühja kasti, kotti ja kapilaekasse ning võngutas laitvalt saba kui ma need jälle kõik täis panin. Siis avasin kangasteljetoa ukse. Seal on tavaliselt alati segadus. Lõngakerad, kaltsukerad, kaltsulõngakerad, kastid toormega, villakotid, poikvel kapiuksed metsikult huvitava sisuga, riiulid - tõeline karvikute seikluspark. Lahe oli vaadata kuidas kass kadus sinna nagu lutikas seinaprakku. Oma tegemiste juures võis siis kõige ootamatumates kohtades kohata kahte suurt silma vastu vaatamas (Ma magan täna siin! Hihi, ei, hoopis siin!"). Kangasteljetuba on argipäeviti karvikute jaoks "Keelatud Linn" ja seepärast siis alati see peaaegu meeleheitlik huvi selle areaali vastu. Kuna vaibategemise ajal on nii palju võimalusi kuhu väike loom karvupidi vahele võib jääda, siis ma lasen neid sinna harva. Vahel kui järgmist poolt meetrit kokku lööma lähen, siis kolistatakse ukse taga, kraabitakse piitu ja näugutakse südantlõhestava kõutsihäälega ("Ta ei lase mind sinna! Keegi ei armasta mind! Andke mulle püstol! Andke vähemalt mausergi!"). Tore on teada, et su vaikivad kassid vahel ka täitsa valju häält oskavad teha. Härra Tibu jäi seekord kogu meelelahutusest ilma, sest kaifis õues algava talve kahtlasi mõnusid.