Hommik: No sajab. Hommikul tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun autosse, sõidan tööle, kojamehed siblivad nii, et klaas hõõgub, rataste alt paiskub külgedele kaks veetiiba...Õhtul täpselt sama, ainult, et vastupidises suunas, kodu poole. Vihmavariatsioonid vahelduvad päeva jooksul mitu korda: uduvihm, mõõdukas seenekas, ähvardav pilvitus ilma sajuta, salakavalad märgpilved siis kui päike paistab, padukas, ühtlane laussadu, alatu viltusadu tugeva tuulega igast suunast, tugev alatu viltusadu tugeva tuulega igast suunast jne.
Tänan. Aitab. Aed on juba kastetud...tahaks nüüd juba istutama pääseda. Aga soovunelmaid on aednikul alati nagu varrukast võtta.:)
Eile tundus hetkeks, et nüüd on see hetk kus ma saan veidi rohida, aga tühjagi. Kui ämbrid olid kokku otsitud, kindad kätte tõmmatud, siis hakkas progresseeruvas joones tibutama ja varsti sadas juba solinal.
Paistab, et täna on parem päev.:) Päike hakkab pilvede vahelt aina rohkem välja paistma.
Komistasin koduteel neljale sibulapakile. Need on tulbid `Fire Of Love`, `Concerto`ja õrn ülane `Lord Lieutenant` ning Crocus tommasianus roseus. Kevad ilma sibullilledeta pole miskine kevad ja olgu neid ikka kohe paksult.:)
Thursday, August 28, 2014
Saturday, August 23, 2014
Eile ja täna.
Eile sain oma isu küll täis sõita.:)
Plaanisin alguses lihtsalt ainult näsiniineseemnetele järgi minna, aga järjest tuli muudkui häid mõtteid juurde. Lõppkokkuvõttes jõudsime õhtu jooksul ära vaadata Köögikata väikse armsa aia ja pärast seda veel savikojaski oma teosed ära glasuurida. Tänud Katale ja Kadakale.:)
Kata aed on pisike kuid liigirikas ja igal pool taimede juures vaatavad vastu ühtemoodi tumedad veerised kuhu valges ilukirjas peale maalitud taime nimi. Mereroosimarjamoosi põõsad olid marju täis ja punerdasid uhkelt. Kibuvitsa on aias muidugi raske hillitseda, aga midagi pole öelda, ilus on ta, sunnik, ilus.:) Üldisemalt ringi vaadates oli Katal kõike - puid, põõsaid, okaspuid, püsikuid, suvikuid. Isegi varjuaed oli esindatud.
Ja loomulikult saime osa ka Kata küpsetuskunstist. See pitsa oli tõesti maailma parim.:)
Täna võtsin üle hulga aja aia ette. August on jälle see aeg kus tohib üht-teist jälle ümber tõsta ja mis seal salata, umbrohi on ka peale vihmast nädalat päevakorda kerkinud.
Lihvisin kivilat, istutasin sibulaid maha ja tõstsin tihedaks muutunud kohtades mõne laiutaja välja. Päris põnev osa oli ka sügiskülv. Pottidesse läksid näsiniined ja pisipihlaka seemned. Plaanin veel panna ka karatau lauku ja kribulille. Eks näis, mis homme toob. Tahaks varjutaimede nurga veidi ümber teha ja tagaaia peenart kõpitseda. Ehk on lahkelt homseks lubatud vihmade vahel ka mõni paus...
Plaanisin alguses lihtsalt ainult näsiniineseemnetele järgi minna, aga järjest tuli muudkui häid mõtteid juurde. Lõppkokkuvõttes jõudsime õhtu jooksul ära vaadata Köögikata väikse armsa aia ja pärast seda veel savikojaski oma teosed ära glasuurida. Tänud Katale ja Kadakale.:)
Kata aed on pisike kuid liigirikas ja igal pool taimede juures vaatavad vastu ühtemoodi tumedad veerised kuhu valges ilukirjas peale maalitud taime nimi. Mereroosimarjamoosi põõsad olid marju täis ja punerdasid uhkelt. Kibuvitsa on aias muidugi raske hillitseda, aga midagi pole öelda, ilus on ta, sunnik, ilus.:) Üldisemalt ringi vaadates oli Katal kõike - puid, põõsaid, okaspuid, püsikuid, suvikuid. Isegi varjuaed oli esindatud.
Ja loomulikult saime osa ka Kata küpsetuskunstist. See pitsa oli tõesti maailma parim.:)
Täna võtsin üle hulga aja aia ette. August on jälle see aeg kus tohib üht-teist jälle ümber tõsta ja mis seal salata, umbrohi on ka peale vihmast nädalat päevakorda kerkinud.
Lihvisin kivilat, istutasin sibulaid maha ja tõstsin tihedaks muutunud kohtades mõne laiutaja välja. Päris põnev osa oli ka sügiskülv. Pottidesse läksid näsiniined ja pisipihlaka seemned. Plaanin veel panna ka karatau lauku ja kribulille. Eks näis, mis homme toob. Tahaks varjutaimede nurga veidi ümber teha ja tagaaia peenart kõpitseda. Ehk on lahkelt homseks lubatud vihmade vahel ka mõni paus...
Meremaa kaunitel kallastel
Vahepeal olid pühad ja pole midagi paremat kui võtta peale päevatööd aeg maha, laadida magamiskotid, pillid ja õlled autosse, ning...ratsutada loojangusse.:)
Meremaal on alati taevad pilvitumad, meri sinisem ja muru...murust ma üldse ei räägigi. See on alati akuraat, 5 cm kõrge ja hoolega väetatud. Pole ka midagi imestada, sest pügatakse nii öösel kui päeval. Meremaal oli pidu, hea seltskond, kolm pillimeest ja Solist. Oh, neid vanu häid laule...Kaifkaifkaif:D
Läksin vahepeal öist merd nuusutama. Tagasiteel lähenes hoogsalt miski, mis oli kottpimedusest tunduvalt tihedam, paksud mokad tegid juustes kõrvu otsides klop-klop ja ma sain aru, et kui ta oleks olnud pahuramas tujus, siis ehk...Aga sügamise vastu on kõik hobused nõrgad ja ta läks varsti tagasi muru pügama.
Kui koht vabaks jäi, sammus ka Paula hoogsalt ligi, et oma doos krõhvitsemist kätte saada.
See võib ollagi neil selline oma väike lõbu, tulla pimedas peale ja vaadata kas porgandit on. Kui ei ole, siis sügad nagu jaksad.:)
Iiri hundikoerad on hobustest natuke väiksemad ja kuigi ma olen neid korduvalt näinud, ei suuda ikka veel täiesti imestusvabalt silmitseda. NII suur, NII eriline, NII huvitavate tõprahalli varjunditega, NII hea ja issandkuiistubsiisonpealauasistujagaühekõrgusel!!!...jne. See oli siis isand Tullamoore`i kohta, aga De-Dee oli habras ja graatsiline nagu haldjakoer ja hoidis rohkem omaette. On ikka üks väga eriline ja sümpaatiline koeratõug.
Ja mopsi kutsikad! Mopsiemand ise oli väga rahulolev ja talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Pisipere miniatuursed tumedad molukesed olid täpselt sama voldilised kui emal, ainult väga-väga väikesed.
Meremaal läheb aeg ruttu. Hommikul olid mõnusad kohvihetked kerges meretuules ja siis tänud pererahvale ja kodu poole tagasi.
Kodus jälle kompsud näppu ja padavai Lapse sünnale. Tagasi jõudsime täpselt lipu langetamise ajaks.:)
Meremaal on alati taevad pilvitumad, meri sinisem ja muru...murust ma üldse ei räägigi. See on alati akuraat, 5 cm kõrge ja hoolega väetatud. Pole ka midagi imestada, sest pügatakse nii öösel kui päeval. Meremaal oli pidu, hea seltskond, kolm pillimeest ja Solist. Oh, neid vanu häid laule...Kaifkaifkaif:D
Läksin vahepeal öist merd nuusutama. Tagasiteel lähenes hoogsalt miski, mis oli kottpimedusest tunduvalt tihedam, paksud mokad tegid juustes kõrvu otsides klop-klop ja ma sain aru, et kui ta oleks olnud pahuramas tujus, siis ehk...Aga sügamise vastu on kõik hobused nõrgad ja ta läks varsti tagasi muru pügama.
Kui koht vabaks jäi, sammus ka Paula hoogsalt ligi, et oma doos krõhvitsemist kätte saada.
See võib ollagi neil selline oma väike lõbu, tulla pimedas peale ja vaadata kas porgandit on. Kui ei ole, siis sügad nagu jaksad.:)
Iiri hundikoerad on hobustest natuke väiksemad ja kuigi ma olen neid korduvalt näinud, ei suuda ikka veel täiesti imestusvabalt silmitseda. NII suur, NII eriline, NII huvitavate tõprahalli varjunditega, NII hea ja issandkuiistubsiisonpealauasistujagaühekõrgusel!!!...jne. See oli siis isand Tullamoore`i kohta, aga De-Dee oli habras ja graatsiline nagu haldjakoer ja hoidis rohkem omaette. On ikka üks väga eriline ja sümpaatiline koeratõug.
Ja mopsi kutsikad! Mopsiemand ise oli väga rahulolev ja talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Pisipere miniatuursed tumedad molukesed olid täpselt sama voldilised kui emal, ainult väga-väga väikesed.
Meremaal läheb aeg ruttu. Hommikul olid mõnusad kohvihetked kerges meretuules ja siis tänud pererahvale ja kodu poole tagasi.
Kodus jälle kompsud näppu ja padavai Lapse sünnale. Tagasi jõudsime täpselt lipu langetamise ajaks.:)
Thursday, August 21, 2014
Mango
Pokumees tuli koju ja poetas raamatulugemise pessa täiesti küpse mango. Hops! Sellist imet poldud siinmail ammu nähtud! Ikka kipub see eksootiline vili pigem plastmassine kui puuviljane olema. Tükeldasime õhinaga hõrgu saagi ära ja hakkasime just sööma kui...tulid kassid. Tulid köögist ja jäid niimoodi, kaelad eriti õieli, vahtima kuidas meie diivanil mangot mekkisime. Silmad põnevusest pungis peas, nihkusid nad lähemale ja neil tekkis omavahel umbes järgmine dialoog.
"Kle, kassa tead mis nad söövad seal?"
"Ei tea, sellist pole neil enne olnud. Küsi misse on."
"Mis te sööte?" Muri tuli ja pistis nina üsna taldrikusse, eraldasin talle tükikese. Muri nuusutas ja võdistas käppa "Sitt mingi..."
"Harju ära, muti! Hah, millal nad üldse kunagi normaalseid asju on söönud? " Ja Härra Tibu jalutas turja võdistades palkonile.
"Kle, kassa tead mis nad söövad seal?"
"Ei tea, sellist pole neil enne olnud. Küsi misse on."
"Mis te sööte?" Muri tuli ja pistis nina üsna taldrikusse, eraldasin talle tükikese. Muri nuusutas ja võdistas käppa "Sitt mingi..."
"Harju ära, muti! Hah, millal nad üldse kunagi normaalseid asju on söönud? " Ja Härra Tibu jalutas turja võdistades palkonile.
Sunday, August 17, 2014
Augustine
Korralikku, kogu pinnast läbiniisutavat vihma pole peale põuakuud veel tulnud kuid hädapärast kastab aia kenasti ära. Iga päev piserdatakse taevast pilveservakese jagu või rohkemgi ja kurta pole põhjust. Ka maailm on hakanud lõputust leitsakust jahtuma, reedel koju sõites näitas autokraadiklaas kõigest pluss 22...mitte, et mul sooja vastu midagi oleks.:)
Siilkübarad, floksid ja sügisheleeniumid on teatepulga üle võtnud. Päevaliiliatest õitsevad täies ilus Chicago Sunrise ja Skinwalker. Nemad on juba vanemad puhmikud ja jaksavad palju. Liiliatest on hiliseimad varjuliste kohtade istutused ja lilium speciosum `Ushida`.
Laiguline floks lõpetab, Krasnaja Shapotska ja Helmi Puur alustavad. Tenoril läks tänavu kehvasti ning ta sai tolle nn floksivarre nõrkustõve, mis see iganes ka poleks (varred moonduvad ja lamanduvad). Tema jaoks oli liiga palju vihma sel kevadsuvel.
Niiske suvealgus ja kuum juuli on äraütlemata turgutavalt mõjunud siilkübaratele. Omakasvatatud seemikud moodustavad jõulise tihniku, mis ulatub rinnuni ning sordid näevad samuti säravad ja elurõõmsad välja. Kõik näitavad õisi.
Aia olemus hakkab vaikselt paika loksuma. Täiesti uus liik on sel suvel juurde tulnud mägisibulad, kes pole veel mahagi istutatud ja kosuvad kastides. Osad neist saavutavad suureks sirgudes taldriku läbimõõdu ja sellepärast olen ma ruumi broneerimisel ettevaatlik. Ei mingeid juhuoste enne kui sibulad maha pandud. Ei, nendesse ümbrikesse, millega nad siia saabusid, ei mahuks nad enam mingil juhul.:)
Aga nüüd asjast.
Kuna on parajasti Nurga Puukooli Aianduspäevade nädalavahetus, siis kuidas oleks saanud sinna minemata jätta? Ega saanudki.:) Startisime mõistlikul kellaajal ja jõudsime umbes esimeseks "kastmispausiks" kohale. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid:)...sai kahe vihma vahel ikka üsna mitu tere öelda. Kui varem võis nagu suhteliselt rahulikult väljapanekute vahel seerida ning Tiil ei olnud mingit probleemi minu lahtikangutamisel kõrreliste leti juurest, siis Kiskjasiili ostukorvi silmitsemine võttis esimest korda silma tõsiselt kilama. Näsiniined, minu arm!:) Ja mägisibul, kes oli hoopis kukehari...
Aga mis teha, paadunud aednikul on aed augusti keskpaigaks ikka hullult täis ja kuna näsiniin ka otsas oli, siis ostsin ainult ühe paruklehise tarna `Frosted Curls` ja Järvselja letilt väga ilusa hosta `Morning Light` ning piirdusin väljapanekute silmitsemisega. Üks võilillekollane ämblikõieline päevaliilia hakkas ka silma, aga las jääda midagi ka järgmisteks suvedeks.
Kui alguses olid plaanid roosilised, et mindagu aga arboreetrumi aedadesse jalutama jne, siis vihm pani asja paika. Iga natukese aja tagant sadas ja lõpuks lausa ladises. No mis sa vihmaga ikka...
Edasi sõitsime läbi tiheda saju Neljandiku juurde külla, sest teiste aiad on aedniku jaoks väga huvitavad. Noor aed, sihiteadlik ja läbimõeldud algus. Hea maitsega rajatud istutusalad, megauhke õuemajake... Mina oma alpikiiksuga muidugi kaesin, et missugused head looduslikud eelised terrassikujuliste alpimättaaedade rajamisel...ja kui palju vaba ruumi!:) Ohjah.
Suure retrofännina imetlesin kuidas Neljandiku kodus oli vana puumaja hing uueks saanud ja kaunilt esile tõstetud. Raamaturiiulite sisu oli ka megahuvitav, eriti see kõige kulunumate raamatutega, aga mul lihtsalt ei sobinud...
Kui aed järjekordselt kastetud sai, saabus koos päiksega Aidi ja Aalujate afterparty võis alata. Traditsiooniline taimevahetus, siis aiavaatamine ja lõunalaud. Lõhe, koogid, kohv ja juttu jätkus kauemaks...
Kodumaastikel avas õied `Digital Globe`, õrn oranž, mis roosast läbi kumab - üks kaunimaid LA-sid.
Teine hiline on öötume `Night Flyer`
Ja augustisse jääb ka lilium speciosum `Ushida` õitsemine.
Siilkübaraid pole palju, aga nad on sel suvel terved ja kaunid. Kristiine Aiandi kärepunane seemik.
`Secret Lust`
`Milkshake`
Roosade seemikute padrik, mis ulatab rinnuni.
Eve aia merevaigukarva `Flame Thrower` näitab esimest õit.
`Primadonna White`i` ma ei pidlistanudki, sest teod olid õielehed hullusti nahka pannud. Oma "ruutmeetril" ringi kõndides hakkas silma üks nurgake, kus täitsa kogemata on tekkinud täiuslik kooslus. Aia kõige kuivem koht, kus on end laiali laotanud võnk-pärgenelas, akakapsad ja sile oganupp `Purpurea`.
...ja hosta `Morning Light`
Siilkübarad, floksid ja sügisheleeniumid on teatepulga üle võtnud. Päevaliiliatest õitsevad täies ilus Chicago Sunrise ja Skinwalker. Nemad on juba vanemad puhmikud ja jaksavad palju. Liiliatest on hiliseimad varjuliste kohtade istutused ja lilium speciosum `Ushida`.
Laiguline floks lõpetab, Krasnaja Shapotska ja Helmi Puur alustavad. Tenoril läks tänavu kehvasti ning ta sai tolle nn floksivarre nõrkustõve, mis see iganes ka poleks (varred moonduvad ja lamanduvad). Tema jaoks oli liiga palju vihma sel kevadsuvel.
Niiske suvealgus ja kuum juuli on äraütlemata turgutavalt mõjunud siilkübaratele. Omakasvatatud seemikud moodustavad jõulise tihniku, mis ulatub rinnuni ning sordid näevad samuti säravad ja elurõõmsad välja. Kõik näitavad õisi.
Aia olemus hakkab vaikselt paika loksuma. Täiesti uus liik on sel suvel juurde tulnud mägisibulad, kes pole veel mahagi istutatud ja kosuvad kastides. Osad neist saavutavad suureks sirgudes taldriku läbimõõdu ja sellepärast olen ma ruumi broneerimisel ettevaatlik. Ei mingeid juhuoste enne kui sibulad maha pandud. Ei, nendesse ümbrikesse, millega nad siia saabusid, ei mahuks nad enam mingil juhul.:)
Aga nüüd asjast.
Kuna on parajasti Nurga Puukooli Aianduspäevade nädalavahetus, siis kuidas oleks saanud sinna minemata jätta? Ega saanudki.:) Startisime mõistlikul kellaajal ja jõudsime umbes esimeseks "kastmispausiks" kohale. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid:)...sai kahe vihma vahel ikka üsna mitu tere öelda. Kui varem võis nagu suhteliselt rahulikult väljapanekute vahel seerida ning Tiil ei olnud mingit probleemi minu lahtikangutamisel kõrreliste leti juurest, siis Kiskjasiili ostukorvi silmitsemine võttis esimest korda silma tõsiselt kilama. Näsiniined, minu arm!:) Ja mägisibul, kes oli hoopis kukehari...
Aga mis teha, paadunud aednikul on aed augusti keskpaigaks ikka hullult täis ja kuna näsiniin ka otsas oli, siis ostsin ainult ühe paruklehise tarna `Frosted Curls` ja Järvselja letilt väga ilusa hosta `Morning Light` ning piirdusin väljapanekute silmitsemisega. Üks võilillekollane ämblikõieline päevaliilia hakkas ka silma, aga las jääda midagi ka järgmisteks suvedeks.
Kui alguses olid plaanid roosilised, et mindagu aga arboreetrumi aedadesse jalutama jne, siis vihm pani asja paika. Iga natukese aja tagant sadas ja lõpuks lausa ladises. No mis sa vihmaga ikka...
Edasi sõitsime läbi tiheda saju Neljandiku juurde külla, sest teiste aiad on aedniku jaoks väga huvitavad. Noor aed, sihiteadlik ja läbimõeldud algus. Hea maitsega rajatud istutusalad, megauhke õuemajake... Mina oma alpikiiksuga muidugi kaesin, et missugused head looduslikud eelised terrassikujuliste alpimättaaedade rajamisel...ja kui palju vaba ruumi!:) Ohjah.
Suure retrofännina imetlesin kuidas Neljandiku kodus oli vana puumaja hing uueks saanud ja kaunilt esile tõstetud. Raamaturiiulite sisu oli ka megahuvitav, eriti see kõige kulunumate raamatutega, aga mul lihtsalt ei sobinud...
Kui aed järjekordselt kastetud sai, saabus koos päiksega Aidi ja Aalujate afterparty võis alata. Traditsiooniline taimevahetus, siis aiavaatamine ja lõunalaud. Lõhe, koogid, kohv ja juttu jätkus kauemaks...
Kodumaastikel avas õied `Digital Globe`, õrn oranž, mis roosast läbi kumab - üks kaunimaid LA-sid.
Teine hiline on öötume `Night Flyer`
`Green Envy`esimene õis
Tõrvikliilia, kes elas talve ja koledad vihmad üle ning näitab esimest õit.
Püsik-lobeelia elab teiste vahel oma salaelu, talvitus kenasti ja saab hakkama. Nüüd on aeg õitsema hakata.
See on see taim, kellest ma Lumeroosile rääkisin, harfiõis. Nüüd juba ära õitsenud, seemned ka valminud. Ise endiselt ilus ja talvitub meil kenasti.
Kaks uut taime: Paruktarn `Frosted Curls`...
Monday, August 11, 2014
Õnnis pühapäev aias.
Üle hulga aja laskis ilm eile ka päeval aias miskit teha.:D
Terve juulikuu ja riba augustistki on soojanormiks olnud varjus 28 kuni 32 ja sellega ei taha isegi kassid päeval ringi kulgeda. Eile oli 25 pluss tuuleke ja mõni pilv, ning see on juba päris ok. Vedasin mulda, istutasin maha ja ümber ning rohisin.
Põuaga istutavad ainult meietaolised ja mis seal`s ikka. Alustasin `Center of Attentionist`ja panin ta sellisese kohta, et verandalt näha oleks. Teised uhked uued läksid valge männi alla, kuhu hostaemand `Anne` kõrvale mahtus hostanurgakese laiendama. Liiliavarandus sai ka kenasti paika. Nupsikud veel ootavad nädalakese kuni alpikalju suuremaks kasvab.
Kuna Kadaka võimsad roomavad tuhkpuud kogu aeg silma ees olid, siis otsustasin enda oma ka avalikus kohas killustikule lahti lasta. Sellega sai täidetud viimane lapike peenrakangast, mis suvi läbi raskelt silma kriipis. Nüüd on kogu kivila taimestatud ning kiviklibuga kaetud ja jääb üle vaid oodata millal taimed pinna ära katavad.
Täna on vihm. Õuest tuleb märja metsa lõhna ja Härra Tibu paistis olevat jälle vihma kätte magama jäänud (Kust sa tead, et vihma sajab? Vastus: Su kass on märg.)
Eile kõdisin ümber oma "väikse veidruse" ja mõtlesin, et peaks vist maha saagima. Seemned on kohe valmis ja tema alt vabaneb sümpaatne lapike tühja maad, mida on kogu aeg väga vaja. Kui soovijaid peaks olema, siis seemneid võin Võhma Juurikale kaasa võtta. (Väike veidrus on kahe ja poole meetrine hõbedane ohakas, kaheaastane. Kuskil on mul olemas ka ta nimi, kuid hetkel peast öelda ei oska.) Kohas kus on ruumi võib selliste ohakate grupp väga vinge välja näha.
Kompostikast on hakanud mulda väljastama. Äärmiselt vajalik nähtus, sest mullapuudus kummitab kogu aeg. Eile tulid Kasemetsast ka esimesed õunad. Suvi hakkab vaikselt läbi saama.
Terve juulikuu ja riba augustistki on soojanormiks olnud varjus 28 kuni 32 ja sellega ei taha isegi kassid päeval ringi kulgeda. Eile oli 25 pluss tuuleke ja mõni pilv, ning see on juba päris ok. Vedasin mulda, istutasin maha ja ümber ning rohisin.
Põuaga istutavad ainult meietaolised ja mis seal`s ikka. Alustasin `Center of Attentionist`ja panin ta sellisese kohta, et verandalt näha oleks. Teised uhked uued läksid valge männi alla, kuhu hostaemand `Anne` kõrvale mahtus hostanurgakese laiendama. Liiliavarandus sai ka kenasti paika. Nupsikud veel ootavad nädalakese kuni alpikalju suuremaks kasvab.
Kuna Kadaka võimsad roomavad tuhkpuud kogu aeg silma ees olid, siis otsustasin enda oma ka avalikus kohas killustikule lahti lasta. Sellega sai täidetud viimane lapike peenrakangast, mis suvi läbi raskelt silma kriipis. Nüüd on kogu kivila taimestatud ning kiviklibuga kaetud ja jääb üle vaid oodata millal taimed pinna ära katavad.
Täna on vihm. Õuest tuleb märja metsa lõhna ja Härra Tibu paistis olevat jälle vihma kätte magama jäänud (Kust sa tead, et vihma sajab? Vastus: Su kass on märg.)
Eile kõdisin ümber oma "väikse veidruse" ja mõtlesin, et peaks vist maha saagima. Seemned on kohe valmis ja tema alt vabaneb sümpaatne lapike tühja maad, mida on kogu aeg väga vaja. Kui soovijaid peaks olema, siis seemneid võin Võhma Juurikale kaasa võtta. (Väike veidrus on kahe ja poole meetrine hõbedane ohakas, kaheaastane. Kuskil on mul olemas ka ta nimi, kuid hetkel peast öelda ei oska.) Kohas kus on ruumi võib selliste ohakate grupp väga vinge välja näha.
Kompostikast on hakanud mulda väljastama. Äärmiselt vajalik nähtus, sest mullapuudus kummitab kogu aeg. Eile tulid Kasemetsast ka esimesed õunad. Suvi hakkab vaikselt läbi saama.
Sunday, August 10, 2014
Aalujate kokkutulek.
Kuna eile oli ürituste poolest rohke päev, siis läksime õnnitlesime kõigepealt Haapse emanda sünnipäeva puhul ära ja Pokumees jäi koos pillihunnikuga peole. Mina patsutasin oma musta ja siis me läksime. Eks ole sõidetud nii ja teisipidi, aga staaži on veel vähevõitu. Küll oli see külatänav kitsas ja mägine. Õnneks ei tulnud keegi vastu. Huuh!:)
Külavaheteed olid aga "pikad kui keed" kuid nüüdseks juba kõik mõnusalt asfalteeritud. Mäletan 10 aasta tagust rattamatka sealkandis, kus me olime õhtuks nagu tolmukäkid. :)
Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin, ikka lõuna poole. Geps näitas ainult noolt ja oli vait, sest kuskile keerata ei olnud vaja. Teisi autosid teel ei olnud. Ideaalsed sõiduolud minu jaoks.:)
Ühtäkki astus teele kaks kurge. Nojaa, kured. Kohe lähevad ära. Aga ei läinud. Auto vibas mehiselt, aga sai pidama ja mul oli au vaadata kuidas teine kurg aegluubis (midagi kaelkirjalikku) otse kapoti eest läbi loivas. Esimene ootas teda juba teel, ca meetri kaugusel ja silmitses ajaviiteks mind. Ju ta teadis oma pereliikmete temperamenti ja arvestas sellega, sest teine kurg oli vahepeal maast midagi huvitavat leidnud. Ühesõnaga, kui te kohtate maailma avastavaid kurepoegi siis aeg peatub. Kerisin akna alla, putukad sumisesid, lehed sahisesid ja need kaks veetsid oma vaba aega sõiduteel. Üks nakitses tiivaalust, teine vaatas, pea viltu, mind või mis esimene nakitseb jne. Nad olid identselt ühesugused ja väga ilusad. Pikad veidi mustaga tembitud nokad, uhke sulerüü ja see uskumatult lihtne pilk. Meie oleme meie, sina oled sina. On tore päev, kas pole.:) Tegelikult ongi asjad maailmas väga lihtsad.
Viimaks said flegmaatilised kaksikud tee ületatud (mind täitsa huvitab, mis tempoga nad tulevikus lõunasse kavatsevad lennata:) ja ma sõitsin edasi. Siis läks geps segi ja me eksisime ära. Ei ole vaja ikka igale poole ka juhatada...:)
Tagurdasin vaikselt vandudes sellelt metsateelt (ümber keerata polnud seal võimalik) uuesti peateele ja seadsin sihi uuesti. Teine apsakas oli veel, kuid seekord oli geps valvel ja pani lõugama ning me jõudsime ilusti Kahala kanti. Siis vajutasin telefoni kinni ja võtsin Kadaka juhised välja. Nende järgi oli hea ja lihtne kohale loogelda. Ikka mööda täiesti inimtühje teid. Mingis mõttes hakkan ma mõistma neid maakohtades peateele ette keeramise õnnetusi. Kui neil teedel "mitte keegi mitte kunagi ei sõida" ja kohalikud on sellega ära harjunud ning siis keerataksegi ette, sest vasakule-paremale piilumise harjumus on "pikkade aastatega täiesti mõttetuks muutunud". Aga siis on äkki mingi anomaalia ja sealt tuleb veel üks auto ja ongi kägar valmis...Nojah.
Oi, küll oli Kadakal ilus ja uhke aed. Niisugused kallakud, lohud ja nõod annavad niipalju põnevaid võimalusi. Oli haruldasi puid ja põõsaid, oli suurte lillede aed, varjuaed ja nõmme-liivateede paradiis.
Kokkutuleku juurde kuulub kindla peale ka taimevahetuse melu. See meenutab veidi Browni liikumist ja seda on hiigla tore kõrvalt vaadata.
Aga savikoda võitis mu südame jäägitult.:)
Sinna peab vähemalt korra veel tagasi saama. Ma poleks arvanud, et see nii tore tegevus võib olla. Kadakale suured tänud kannatliku ja professionaalse juhendamise ja selle kauni päeva eest.:)
Külavaheteed olid aga "pikad kui keed" kuid nüüdseks juba kõik mõnusalt asfalteeritud. Mäletan 10 aasta tagust rattamatka sealkandis, kus me olime õhtuks nagu tolmukäkid. :)
Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin, ikka lõuna poole. Geps näitas ainult noolt ja oli vait, sest kuskile keerata ei olnud vaja. Teisi autosid teel ei olnud. Ideaalsed sõiduolud minu jaoks.:)
Ühtäkki astus teele kaks kurge. Nojaa, kured. Kohe lähevad ära. Aga ei läinud. Auto vibas mehiselt, aga sai pidama ja mul oli au vaadata kuidas teine kurg aegluubis (midagi kaelkirjalikku) otse kapoti eest läbi loivas. Esimene ootas teda juba teel, ca meetri kaugusel ja silmitses ajaviiteks mind. Ju ta teadis oma pereliikmete temperamenti ja arvestas sellega, sest teine kurg oli vahepeal maast midagi huvitavat leidnud. Ühesõnaga, kui te kohtate maailma avastavaid kurepoegi siis aeg peatub. Kerisin akna alla, putukad sumisesid, lehed sahisesid ja need kaks veetsid oma vaba aega sõiduteel. Üks nakitses tiivaalust, teine vaatas, pea viltu, mind või mis esimene nakitseb jne. Nad olid identselt ühesugused ja väga ilusad. Pikad veidi mustaga tembitud nokad, uhke sulerüü ja see uskumatult lihtne pilk. Meie oleme meie, sina oled sina. On tore päev, kas pole.:) Tegelikult ongi asjad maailmas väga lihtsad.
Viimaks said flegmaatilised kaksikud tee ületatud (mind täitsa huvitab, mis tempoga nad tulevikus lõunasse kavatsevad lennata:) ja ma sõitsin edasi. Siis läks geps segi ja me eksisime ära. Ei ole vaja ikka igale poole ka juhatada...:)
Tagurdasin vaikselt vandudes sellelt metsateelt (ümber keerata polnud seal võimalik) uuesti peateele ja seadsin sihi uuesti. Teine apsakas oli veel, kuid seekord oli geps valvel ja pani lõugama ning me jõudsime ilusti Kahala kanti. Siis vajutasin telefoni kinni ja võtsin Kadaka juhised välja. Nende järgi oli hea ja lihtne kohale loogelda. Ikka mööda täiesti inimtühje teid. Mingis mõttes hakkan ma mõistma neid maakohtades peateele ette keeramise õnnetusi. Kui neil teedel "mitte keegi mitte kunagi ei sõida" ja kohalikud on sellega ära harjunud ning siis keerataksegi ette, sest vasakule-paremale piilumise harjumus on "pikkade aastatega täiesti mõttetuks muutunud". Aga siis on äkki mingi anomaalia ja sealt tuleb veel üks auto ja ongi kägar valmis...Nojah.
Oi, küll oli Kadakal ilus ja uhke aed. Niisugused kallakud, lohud ja nõod annavad niipalju põnevaid võimalusi. Oli haruldasi puid ja põõsaid, oli suurte lillede aed, varjuaed ja nõmme-liivateede paradiis.
Kokkutuleku juurde kuulub kindla peale ka taimevahetuse melu. See meenutab veidi Browni liikumist ja seda on hiigla tore kõrvalt vaadata.
Aga savikoda võitis mu südame jäägitult.:)
Sinna peab vähemalt korra veel tagasi saama. Ma poleks arvanud, et see nii tore tegevus võib olla. Kadakale suured tänud kannatliku ja professionaalse juhendamise ja selle kauni päeva eest.:)
Monday, August 4, 2014
Nädalavahetuse sõidud
Kuna mu auto on minuga viimaks nõus ka pikemaid sõite tegema, siis tühjendasin natuke oma peenraid ja sättisin laupäeval peale päevaleitsakut Milda poole teele.
Milda aed polnuks nagu üldse põuas olnud. Lopsakus, värskus ja millised päevaliiliad! Juba foorumis oli juttu, et selle aasta kliima olla päevaliiliatele hästi mõjunud, kuid oma nelja suhteliselt noore puhmiku pealt ei osanud nagu midagi vaadata.
Aga Milda päevaliiliad vääriksid eraldi blogipostitust koos illustratsioonidega. Nii ilusad, veatud ja õisi täis olid nad. Tundus nagu poleks poolvarjulisele savimullaga aiale põud üldse mingi probleem. Äädikapuu hakkas iseäranis silma, oli tohutu selle aasta juurdekasvuga ja õisi täis.
Koju sõites ei olnud pagasnik mitte tühi vaid seal loksus kolm väärtuslikku kotti hästilaagerdanud tahke maasikatoiduga. Küll aednikud juba teavad mis hea on.:)
Ja kuna ma sel suvel taimepoodidesse polegi sattunud, siis käisin pühapäeval üle hulga aja ka Kristiine Aianduskeskuses. Oijeerumsinajeerum!:D
Kui kevadel nägin Kristiines positiivseid muutusi, siis nüüd oli pilt veelgi parem. Sellest kohast on saanud minusuguste kiviktaimlafännide ideaalmaastik, ehk unistuste aiapood.:)
Muidugi oli seal palju ka huvitavate nimede ja välimusega hostasid, priimulaid, siilkübaraid, helmikpööriseid ja muid püsikuid, ning roose, roose, roose, roose...roose. Rääkimata okaspuude ja muude puude - põõsaste valikust. Aga kiviktaimla- ja alpitaimede osas võttis sõnatuks küll. Seal oli isegi mägisibulaid! ja otse loomulikult igasugused nõmmkannid, mägikannid, kukeharjad, kivirikud, nelgiliigid-sordid, kevadikud, nõmm-liivateed ja palju muud.
Ilusad tugevad taimed, nimesildid kenasti potis olemas ja see sortide-liikide valik...Wau!:)
Milda aed polnuks nagu üldse põuas olnud. Lopsakus, värskus ja millised päevaliiliad! Juba foorumis oli juttu, et selle aasta kliima olla päevaliiliatele hästi mõjunud, kuid oma nelja suhteliselt noore puhmiku pealt ei osanud nagu midagi vaadata.
Aga Milda päevaliiliad vääriksid eraldi blogipostitust koos illustratsioonidega. Nii ilusad, veatud ja õisi täis olid nad. Tundus nagu poleks poolvarjulisele savimullaga aiale põud üldse mingi probleem. Äädikapuu hakkas iseäranis silma, oli tohutu selle aasta juurdekasvuga ja õisi täis.
Koju sõites ei olnud pagasnik mitte tühi vaid seal loksus kolm väärtuslikku kotti hästilaagerdanud tahke maasikatoiduga. Küll aednikud juba teavad mis hea on.:)
Ja kuna ma sel suvel taimepoodidesse polegi sattunud, siis käisin pühapäeval üle hulga aja ka Kristiine Aianduskeskuses. Oijeerumsinajeerum!:D
Kui kevadel nägin Kristiines positiivseid muutusi, siis nüüd oli pilt veelgi parem. Sellest kohast on saanud minusuguste kiviktaimlafännide ideaalmaastik, ehk unistuste aiapood.:)
Muidugi oli seal palju ka huvitavate nimede ja välimusega hostasid, priimulaid, siilkübaraid, helmikpööriseid ja muid püsikuid, ning roose, roose, roose, roose...roose. Rääkimata okaspuude ja muude puude - põõsaste valikust. Aga kiviktaimla- ja alpitaimede osas võttis sõnatuks küll. Seal oli isegi mägisibulaid! ja otse loomulikult igasugused nõmmkannid, mägikannid, kukeharjad, kivirikud, nelgiliigid-sordid, kevadikud, nõmm-liivateed ja palju muud.
Ilusad tugevad taimed, nimesildid kenasti potis olemas ja see sortide-liikide valik...Wau!:)
Sunday, August 3, 2014
Läbi- või ülevaateline.
Minu aia jaoks tiksub kuues suvi. Olukorrast riigis:
Talv.
Kui lumi ära juhtub sulama või pole õieti maha sadanudki, siis on ka talv aedniku jaoks huvitav. Saab rohida, kasvamatükkivaid hostasid mullata ja õitsevat sarvkannikest imetleda. Selline oli näiteks viimane talv. Tavaliselt on aed talvel lume all ja kogu huvi on suunatud taimekataloogidele. On aega ka oma taimenimekirja korrastamiseks, sest suvel läheb asi ikka väga käest ära.
Varakevad.
Aed ei ole kunagi nii korras kui varakevadel. Maa on mõnes kohas juba sulanud ja aednik saab üle hulga aja küüned mulda lüüa. Küll on see hää!:) Peenardelt riibutakse viimnegi talvine saast ja umbrohulible. Krookuste, näsiniinede, lumekuppude ja lumikellukeste ajastu. Kõik mis õitseb on tohutu väärtusega.
Kevad.
Tulbid, nartsissid, priimulad, sinililled. Metsikud ümberistutused, uute peenarde rajamine või vanade renoveerimine. Aed on väga korras.
Hiliskevad.
Kullerkupud, epimeediumid, kõrvikpriimulad. Hakkab tekkima esimesi ebakohti, sest osad kullerkupud ei tea kui kõrgeks nad peaks täpselt kasvama ja sellest on palju jama, sest kõige lihtsam on ju lamanduda.
Vihmaperiood tekitab massilise tigude invasiooni. Umbrohi ummistab kõik taimevabad kohad ja sellega peab esimest korda lausa võitlema hakkama.
Suvi.
Iirised. Sajab küll jätkuvalt iga natukese aja tagant, kuid nii võimsaid iiriseid pole meil varem olnud. Üldse on kogu aed nagu dzungel. Peale iiriseid alustavad ebajasmiinid ja kuigi neid on ainult kolm, ei saa neid mitte märkimata jätta, sest jasmiinide lõhn ja valevus varjutab mõneks ajaks kõik. Jasmiinidega enam-vähem ühel ajal õitseb ka jaapani sirel. Ülejäänud aed on džunglistunud, ruumi ei ole ja külas käies hoidun hoolega hamsterdamast.
Südasuvi.
See kuulub liiliatele. Kogupauk on võimas. Kuna liiliad kasvavad meie kandis justnagu iseenesest, siis tekkis vajadus neile teine peenar veel teha. Ja sel suvel olid nad kõik täies ilus juba ka näha. Kuigi kevadsuvised pikad vihmad tekitasid liiliate hulgas mõningaid anomaaliaid ning sellist liiliakukkede armeed pole ka varem näinud. Neid on ikka väga palju ära nopitud. Nii vastseid kui mardikaid endid. Algab põud.
Hilissuvi.
Põud jätkub. Veel on puhkemata viimased liiliad, täies õies on astilbed, alustavad floksid ja siilkübarad. See suvi oli meie aia astilbedele väga vilets. Paistab, et ei taha nad liigniiskust ega ka ka liig kuiva. Eriti nirud on valged sordid. Ka floksid ei ole kuigi rõõmsa väljanägemisega, välja arvatud vana hea `Helmi Puur`.
Siilkübarad seevastu on olukorraga ülimalt rahul. Puha rõõm ja õitseng vaatab vastu. Eraldi tahaksin peatuda ka neljal päevaliilial. Kuigi "päevaliiliaid me ei kasvata", on mõni neist ka minu kaleda hinge põhjani ära pehmitanud ja hoolimata ruumipuudusest troonivad spetsiaalselt neile eraldatud kohtadel `Thin Man`, `Spinnaker`ja `Skinwalker`. `Chicago Sunrise` kasvab küll õunapuu taga kuid tal jagub karismat sealtki välja paista.
Aga jätkub liiliate paraadi teine osa: See on Loreto.
Royal Gold
Pink Perfection
Shocking?
Võimas 1.80 kõrge, hurmava lõhnaga liilia, kelle nimesilt on kadunud. Palun nimeabi.
Bright Diamond koos angervaks raudrohuga.
Sweet Surrender
Päevaliilia Chicago Sunrise
Thin Man
Skinwalker
Spinnaker
Kui kaunite õite juurest teistsuguste aiaelanike juurde minna, siis on "minu väike veidrus" saavutanud lõppkõrguse mis on umbes kaks ja pool meetrit, ning kasvatab seemneid.
Talv.
Kui lumi ära juhtub sulama või pole õieti maha sadanudki, siis on ka talv aedniku jaoks huvitav. Saab rohida, kasvamatükkivaid hostasid mullata ja õitsevat sarvkannikest imetleda. Selline oli näiteks viimane talv. Tavaliselt on aed talvel lume all ja kogu huvi on suunatud taimekataloogidele. On aega ka oma taimenimekirja korrastamiseks, sest suvel läheb asi ikka väga käest ära.
Varakevad.
Aed ei ole kunagi nii korras kui varakevadel. Maa on mõnes kohas juba sulanud ja aednik saab üle hulga aja küüned mulda lüüa. Küll on see hää!:) Peenardelt riibutakse viimnegi talvine saast ja umbrohulible. Krookuste, näsiniinede, lumekuppude ja lumikellukeste ajastu. Kõik mis õitseb on tohutu väärtusega.
Kevad.
Tulbid, nartsissid, priimulad, sinililled. Metsikud ümberistutused, uute peenarde rajamine või vanade renoveerimine. Aed on väga korras.
Hiliskevad.
Kullerkupud, epimeediumid, kõrvikpriimulad. Hakkab tekkima esimesi ebakohti, sest osad kullerkupud ei tea kui kõrgeks nad peaks täpselt kasvama ja sellest on palju jama, sest kõige lihtsam on ju lamanduda.
Vihmaperiood tekitab massilise tigude invasiooni. Umbrohi ummistab kõik taimevabad kohad ja sellega peab esimest korda lausa võitlema hakkama.
Suvi.
Iirised. Sajab küll jätkuvalt iga natukese aja tagant, kuid nii võimsaid iiriseid pole meil varem olnud. Üldse on kogu aed nagu dzungel. Peale iiriseid alustavad ebajasmiinid ja kuigi neid on ainult kolm, ei saa neid mitte märkimata jätta, sest jasmiinide lõhn ja valevus varjutab mõneks ajaks kõik. Jasmiinidega enam-vähem ühel ajal õitseb ka jaapani sirel. Ülejäänud aed on džunglistunud, ruumi ei ole ja külas käies hoidun hoolega hamsterdamast.
Südasuvi.
See kuulub liiliatele. Kogupauk on võimas. Kuna liiliad kasvavad meie kandis justnagu iseenesest, siis tekkis vajadus neile teine peenar veel teha. Ja sel suvel olid nad kõik täies ilus juba ka näha. Kuigi kevadsuvised pikad vihmad tekitasid liiliate hulgas mõningaid anomaaliaid ning sellist liiliakukkede armeed pole ka varem näinud. Neid on ikka väga palju ära nopitud. Nii vastseid kui mardikaid endid. Algab põud.
Hilissuvi.
Põud jätkub. Veel on puhkemata viimased liiliad, täies õies on astilbed, alustavad floksid ja siilkübarad. See suvi oli meie aia astilbedele väga vilets. Paistab, et ei taha nad liigniiskust ega ka ka liig kuiva. Eriti nirud on valged sordid. Ka floksid ei ole kuigi rõõmsa väljanägemisega, välja arvatud vana hea `Helmi Puur`.
Siilkübarad seevastu on olukorraga ülimalt rahul. Puha rõõm ja õitseng vaatab vastu. Eraldi tahaksin peatuda ka neljal päevaliilial. Kuigi "päevaliiliaid me ei kasvata", on mõni neist ka minu kaleda hinge põhjani ära pehmitanud ja hoolimata ruumipuudusest troonivad spetsiaalselt neile eraldatud kohtadel `Thin Man`, `Spinnaker`ja `Skinwalker`. `Chicago Sunrise` kasvab küll õunapuu taga kuid tal jagub karismat sealtki välja paista.
Aga jätkub liiliate paraadi teine osa: See on Loreto.
African Queen
Muidu nii kaunis Crossover kannatas õiedefektide all.
Saturday, August 2, 2014
Soe toit.
Kui kass on majas, siis pead oma instinktid alla suruma ja lihtsalt leppima sellega, et sulle ka vahel hiiri tuuakse. Eelistan tegelikult 100% seda varianti kui külmaks läinud and on öösel rõduukse taha sokutatud ja ma saan selle siva kompostihunnikusse viia. Ja unustada. Aga täna nii hästi ei läinud.
Rohisin parajasti sügaval peenras kui kuulsin kuidas üks kass häälitsedes eesaiast tahapoole tuleb. Kuna meie kassid "räägivad" vähe või üldsemitte, siis pidi olema tegemist eriolukorraga. Oligi. Proua Muri astus tiidsal sammul tagaaeda ja ise muudkui seletas (ütleks, et veidi summutatult). Vaimusilma ette hakkas vägisi kerkima pilt atsakast kirju kitliga naisterahvast, kes toob kamaluga head ja paremat pattapanekuks, ise vahetpidamata seletades, et ega siin suurt midagi ei ole, aga võtke sestki ainust, ma ju ikka heameelega, heameelega...
Kui Proua Muri minuni jõudis, siis pani ta hiire maha.:) Tegelikult on asju, mida ei saa kunagi nn "maha panna" või lahtisel peol ulatada, näiteks nagu kotkad, tuvid, liblikad...või hiir. Oli ja enam ei ole. Kui hiiri kardaks, siis oleks infarkti saanud, sest hiir tegi seda "oli-ei ole" trikki üle minu varvaste. Kui kass hiirele järgi vuhises, siis jõudis silm vaevalt üksikuid liigutusi jälgida, jaht käis läbi põõsaste ja nende ümber välkkiirelt ja nii metsiku paueriga, et lehepuru taga. Nagu oleks tuulispask epimeediumide vahele lahti lastud. Kuna see jama toimus minu ümber ja tegevus rullus lahti sekundite vältel, siis olin sunnitud hiirecorridat pealt vaatama. Ega see polnudki nii lihtne. Hiir hakkas täiega vastu kui kätte saadi. Piiksus vihaselt ja üritas kassile näkku karata, ilmselt ka käppi hammustada, sest Proua Muri tegi vahepeal umbes selliseid liigutusi nagu kuuma kartulit käes hoides ja saak pani jälle ajama. Üldiselt...kui kassid meiega mängivad, elik ajavad taga meie veetud nöörijuppi või jahivad muud ahvatist, siis teevad nad seda poole aeglasemalt kui see päris jahi puhul käib. Päris jaht on kiiruse ja osavuse kõrgem pilotaaž ning isegi veidi kummastav, et üks malbe laisk nurrukott üldse selliselt liikuda suudab.
Kui hiir Proua Muril jälle täitsa käes oli, siis lasin sealt vaikselt jalga. Proua Muri sai vihjest aru ja hakkas magusasti kontide kallal ragistades ise oma saaki sööma.
Rohisin parajasti sügaval peenras kui kuulsin kuidas üks kass häälitsedes eesaiast tahapoole tuleb. Kuna meie kassid "räägivad" vähe või üldsemitte, siis pidi olema tegemist eriolukorraga. Oligi. Proua Muri astus tiidsal sammul tagaaeda ja ise muudkui seletas (ütleks, et veidi summutatult). Vaimusilma ette hakkas vägisi kerkima pilt atsakast kirju kitliga naisterahvast, kes toob kamaluga head ja paremat pattapanekuks, ise vahetpidamata seletades, et ega siin suurt midagi ei ole, aga võtke sestki ainust, ma ju ikka heameelega, heameelega...
Kui Proua Muri minuni jõudis, siis pani ta hiire maha.:) Tegelikult on asju, mida ei saa kunagi nn "maha panna" või lahtisel peol ulatada, näiteks nagu kotkad, tuvid, liblikad...või hiir. Oli ja enam ei ole. Kui hiiri kardaks, siis oleks infarkti saanud, sest hiir tegi seda "oli-ei ole" trikki üle minu varvaste. Kui kass hiirele järgi vuhises, siis jõudis silm vaevalt üksikuid liigutusi jälgida, jaht käis läbi põõsaste ja nende ümber välkkiirelt ja nii metsiku paueriga, et lehepuru taga. Nagu oleks tuulispask epimeediumide vahele lahti lastud. Kuna see jama toimus minu ümber ja tegevus rullus lahti sekundite vältel, siis olin sunnitud hiirecorridat pealt vaatama. Ega see polnudki nii lihtne. Hiir hakkas täiega vastu kui kätte saadi. Piiksus vihaselt ja üritas kassile näkku karata, ilmselt ka käppi hammustada, sest Proua Muri tegi vahepeal umbes selliseid liigutusi nagu kuuma kartulit käes hoides ja saak pani jälle ajama. Üldiselt...kui kassid meiega mängivad, elik ajavad taga meie veetud nöörijuppi või jahivad muud ahvatist, siis teevad nad seda poole aeglasemalt kui see päris jahi puhul käib. Päris jaht on kiiruse ja osavuse kõrgem pilotaaž ning isegi veidi kummastav, et üks malbe laisk nurrukott üldse selliselt liikuda suudab.
Kui hiir Proua Muril jälle täitsa käes oli, siis lasin sealt vaikselt jalga. Proua Muri sai vihjest aru ja hakkas magusasti kontide kallal ragistades ise oma saaki sööma.
Friday, August 1, 2014
Naabrite süsimust
Ekskurseerisime eelmisel nädalal Köögikataga parajasti meite miniaias püsikuid kui kevadmaguna lehtede vahelt mulle keegi otsa vaatas. (!) Kuna peenrad mulle tavaliselt otsa ei vaata, siis sirutasin tasakesi käe ja sain kinni pisikesest turjast. Hopp! Ja päevavalgel ta oligi. Süsimust tegelane (pluss kolm valget karva rinnaesisel), palju pikki sibelevaid koibi ja nördinud prääksatus. Vabandust. Panin kassipoja peenrasse tagasi ja seal tundis ta ennast jälle julgelt. Tegin pisikesele põsele pai, jorjenite vahelt hakkas tõusma nurru. Silusin üle terve nirukese selja - ja nurr tõusis taevani, süsimust pani lausa silmad kinni...siis toetas otsmiku maha ja tegi pisikese kukerpalli!:)
See oli NII armas. :) Sedasi nad teevad. Suhteliselt äratinistatuna sai kogu ülejäänud päeva ikka lillede vahele vaadatud, et äkki on kuskil veel väikest musta seljakest näha.
Kui aga naabrinaine ühel õhtul juttu tuli ajama, siis oli tal kaasas kaks saatjat. Põõsaste vahelt imbusid välja vana Artur, kes nautis võimalust üle hulga aja selliselt oma territooriumi laiendada, et teda kohe minema ei lööda ning pisike süsimust. Kassipoeg leidis rohust meie näugamite suhteliselt värske hiire ja teadis kohe mis sellega teha. Ta kahmas saagi lõugade vahele ja kui sul on midagi, mis on hea, siis on kindel, et keegi teine võib tahta seda ära võtta. Niisiis - tuli koos saagiga kähku kaabet teha. Pea püsti ja karv turjal erutusest turris (iga karvaotsakeseni teadlik oma leitud aardest:), otsis väike jahimees aiaauku kust ometi tagasi pääseks. Äärmiselt tugevad instinktid. Hea hiirekütt saab sellest kassist.:)
See oli NII armas. :) Sedasi nad teevad. Suhteliselt äratinistatuna sai kogu ülejäänud päeva ikka lillede vahele vaadatud, et äkki on kuskil veel väikest musta seljakest näha.
Kui aga naabrinaine ühel õhtul juttu tuli ajama, siis oli tal kaasas kaks saatjat. Põõsaste vahelt imbusid välja vana Artur, kes nautis võimalust üle hulga aja selliselt oma territooriumi laiendada, et teda kohe minema ei lööda ning pisike süsimust. Kassipoeg leidis rohust meie näugamite suhteliselt värske hiire ja teadis kohe mis sellega teha. Ta kahmas saagi lõugade vahele ja kui sul on midagi, mis on hea, siis on kindel, et keegi teine võib tahta seda ära võtta. Niisiis - tuli koos saagiga kähku kaabet teha. Pea püsti ja karv turjal erutusest turris (iga karvaotsakeseni teadlik oma leitud aardest:), otsis väike jahimees aiaauku kust ometi tagasi pääseks. Äärmiselt tugevad instinktid. Hea hiirekütt saab sellest kassist.:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
