Hea raamat.

Diane Setterfield "Kolmeteistkümnes lugu".
Kui tavaliselt on raamat lihtsalt raamat...ja selles jutustatud lugu on lihtsalt veel üks stoori, siis vahel on mõnega teisiti. "Kolmeteistkümnes lugu" võiks alata pealtnäha surmigavalt, kui ta poleks nii pagana hästi kirjutatud. Bibliofiilist isa raamatute keskel üles kasvanud tütreke vaimustub biograafiatest. Noor daam on üleni raamatumaailmale pühendunud ja kirjutanud ise juba nii mõnegi elulooraamatu. Ühtäkki saab ta pakkumise, millest on raske ära öelda. Tuntud menukirjanik, kelle päritolu ümber on mähkunud sadu müstifikatsioone, palub Margaretil kirjutada üles tema perekonna lugu. Ekstsentriline vana daam peab rasket võitlust surmatõvega ja teab, et pääsu ei ole. Seekord lubab paadunud väljamõtleja rääkida tõtt ja ainult tõtt. Margaret võtab väljakutse vastu. Vana kirjanik alustab oma jutustust. Mida edasi, seda kummalisemaks see lugu läheb ja Margaret tunneb, et ta peab vastu astuma ka omaenda deemonitele. Olen poole peale jõudnud ja söandan tunnistada, et aasta jooksul loetud raamatute hulgas paigutaksin esikümnesse...kui mitte esikolmikusse. Soovitan soojalt.

Sügis

Sügis algas sellega, et Härra Tibu istus läpaka klaviatuurile. Tormasin arvuti lämbunud kigina peale kohale, aga vaene masin oli otsingumootorisse jõudnud juba trükkida miljoneid  iisid, ülakomasid ja kõike võimalikku, mitu korda mõistuse kaotanud ning lõpuks niimoodi netist välja loginud, et kolm meest ei osanud seda kolme päeva jooksul uuesti võrku tagasi panna, lõpuks siis ometi...:) Viimasel ajal olen telefoniga netis käinud ja sellel ka hädapärased kommentaarid toimetanud. Need näevad küll äärmiselt düsgraafilised välja, kuid mul pole olnud isu seletama hakata, et “Harra tibu habematu kaitumise parast ei saa mina nuud oma arvutiga internetti ja telefonil tippides vasib sorm vaga ara. Vaga. Nome.”.

Sügis algas otsustava vihmaga, mis kolmapäeva öösel öökülmaks moondus (miinus 3,5).

Hommikul söandasin viimaks kardina vahelt piiluda…kogu aed oli hallast masendavalt hõbedane, välja arvatud puudetagune (propsid) ala akna all. Sinna olin ma paar päeva tagasi toonud pottidesse istutatud krüsanteemid. Jee!:) Puud annavad isegi riidas olles sooja!:)

Hilisem põhjalik hallakahjude hindamine jättis hea tuju siiski alles. Läksid need kes minema pidid (ängelheinad, õrnemad hostad ja veel mõned), aga krüsanteemid on elujõu säilitanud.:)

Esialgu on avanenud kolm sorti, need on varane helelilla ja veidi hilisem tumelilla, koos moodustavad nad võrratu toon-toonis värvilahenduse. Ühe õie tegi lahti ka vana hea pronksivärviline krüsanteem.

Muidu on aias sügisene rahu. Kevadmagun loovutas peale halla kogu valguse epimeediumidele, liiliate pealsed on maha lõigatud ja ükshaaval hakkavad mullast ilmuma sügislilled. Ega neid palju pole, kuid väga kaunid on nad oma hapras iseendasmõistevuses. Jaheda päikese valguses kesk kõledaid tuuli. Sest kui veel nädalavahetus laskis nautida sooja suve, siis nüüd on igasugune vennaarm kadunud. Mesilased saavad täna kolmanda portsu sööta, aga tahaks loota, et talv veel ei tule ja ilmad püsivad kenad. Kes ei tahaks…

Ruumi saamiseks loobusin `Lady Isobel Barnetist` ja ühest jaapani enelast. Mõlemad said endale uues uhkes aias hea kodu.

Proua Muri tõi keskpäeval koju juraka mügri. Kui ma olin mulle toodud “toidu” vormiliste kiidusõnade saatel vastu võtnud, heitsin talle enne komposteerimist põgusa pilgu. Loomake meenutas kehakujult suvel püütud süsimusti närilisi, kuid oli ehtmügrilikult pruunikashall. Endiselt jääb õhku küsimus: kas tõesti leidub ka musti mügrisid?

Rituaal

Kuna kassid on rituaalipõhised loomad ja nende väike maailm peab olema võimalikult korrastatud, kontrolli all jne., siis selleks, et nad õnnelikud oleksid, teevad nad kõik, et see nii oleks.
Kuna olen juba nädal aega kodune olnud, siis ei tea Härra Tibu enam, mida õieti peaks tegema, sest Futu äratamise rituaal 3-5 minutit enne äratuskella ja tema maast üleslöömise ülesanne (kui peaks uuesti tukastama) on muutunud õigustühiseks. Keegi ei tee õnnetust kassist ega tema heast tahtest enam üldse välja. Ta lükatakse kas voodist maha, tõstetakse õue või krabatakse kaissu ja uinutatakse. Aga tema peab ju äratama. Ta ju peab, sest ta on seda eluaeg teinud. Kui alguses oli Härra Tibu väga tubli ja käis ainult mulle pinda, siis on tema pardakompuuter viimastel päevadel  veidi nihkesse läinud ja loomakesel paistab olevat vaid üks mure - KEEGI peab vara tõusma. Ja kui see ei ole üks, siis ehk on teine. Katsetused algavad ikka kuskil kella viie paiku. Õnneks on Härra Tibu on juba ammu jätnud oma inetu selgahüppamise une pealt ja piirdub viisakamate väljendustega nagu näiteks üle kõri kõndimine ja vurrude näkku toppimine. Kui ta on ühe üles saanud, siis on rahul. Tibu, tahad sa õue? Aga süüa? Ei, ta hiivab enda rahulolevalt tekkinud vabale kohale ja uinub õnnelikult. Päev on jälle korda läinud.:)

Telekaelamus.

Kuna ma laupäeva õhtul põlve tagurpidi astusin ja kõige eest tuleb maksta, siis leidis tänane päev mu tohtri ukse taga oma aega ootamas. Aega oli ja seinal mängis ühiskondlik telekas. Pärastlõunasel ekraanil kurvastas mustaverd lokkispäine ja jurakate bakenbardidega meesterahvas, kelle armsamat parasjagu haiglas elustati. Kuna ma haiglaseriaale ei vaata, siis keerasin pilgu ära. Aga kui jälle silm telekale langes, siis seal muudkui elustati ja elustati ja vahepeal näitas isa ja murest murtud meest, kes midagi taaskord jälle liigutavat pomises ja siis jälle elustamist ja kuidagi perversselt imelikult aeglaselt venis neil seal see värk. Mind hakkas asi selle imelikkuse pärast natuke nagu isegi huvitama. Sain oma terava elamuse kohe kätte ka. Elustamisel lõpuks siiski tulemusi ei olnud ja ekraanil jooksis pikalt roheline joon. Ok. Arst läks ütles, et me ei suutnud päästa. Siis hakkas mehe lõug värisema, jube kurb ja puha. Oleks siis sellega asi piirdunudki, kuid kaamera oli värisevale lõuale justnagu naelutatud ja imes viimast. Sealtmaalt hakkas asi kiiva kiskuma. Nagu oleks veel vähe...Kaamera sõitis aeglaselt mehe näole peale ja lõug muudkui värises, üks....kaheksa, üheksa, kümme....kaksteist...viisteist! Wtf!?! Aiaah, ladina-ameerika seep!:D, läks mul tuluke viimaks põlema.

Vananaiste suvi.

Kuna öökülma on eestimaal juba olnud (Rakvere kandis), siis võib need ilusad ilmad rahumeeli vananaiste suveks nimetada. Eks öökülmad luusi ka siinkandis juba ringi, sest täna hommikul oli kõigest 1 kraad sooja. Aga päevati on paradiis. Hele päike käib üle taevaste, liblikad jne. Sellegipoolest on üht-teist teisiti kui päris suvel. Õhus on niipalju niiskust, et pesu nööril enam kahe tunniga ära ei kuiva. Hostad hakkavad oma leheilu minetama. Varjud on pikemad. Varane krüsanteem, sügisheleeniumid ja siilkübarad säravad täies ilus ja Tiia aiast pärinev hiina emajuur õitseb. Teda on küll kõigest paar niidikest, aga see on üks väga elujõuline narmakomplekt. `Blauer Diamant` meil igatahes kasvada ei tahtnud ja ma hakkasin juba vaikselt arvama, et äkki on kõik hiina emajuured sellised. Õnneks ei ole.:)

Isand Lumivalge on läinud seda värvi, mille omandavad kõik valged kassid maal elades ja tema pilgust on kadunud kogu püha lihtsameelsus, mis seal enne oli. Täna kohtusime verandal. Ta mõõtis mu üle (kahjutu naiskodanik) ja kõndis väljapeetud sammul astilbede vahele. Naabrite noor süsimust käib vahel seltsiks, aga pikemalt kunagi ei viibi. Imestlen iga kord, et KUIvõrd võib üks kassipoeg hobusevarssa meenutada.:)

Ja seened, mis on viimaks ometi ka meie metsadesse ilmunud. 

Kuna eelmisel nädalal oli kogu aeg tuli takus, siis polnud aega blogida ega miskit. Nüüd on viimaks ometi aega.:)

Reede õhtul võtsime korvid ja hakkasime metsa poole minema. Olime juba tänava lõpus kui keegi selja tagant hõikuma hakkas. See oli Härra Tibu. Tuli mööda tänavat võnt-võnt meile järgi ja muudkui tänitas valjult. "Kuhu te lähete! Ärge jätke mind üksi! Võtke mind ka kaasa!"

No kass metsas, kuhu see sünnib...rebased ja. Kuna tema meist enam maha ei jäänud siis loobusime metsa minekust üldse ja keerasime kodu juurde võpsikusse. Koos kassiga seenele, no mida kometit.:) Aga oh seda looma rõõmu! Meie pehme diivanipadi muutus võsas laksupealt ohtlikuks ja osavaks kiskjaks, kes puhtast elulustist valju kuraasinurratusega mööda puid põrkas ja muud hullu akrobaatikat tegi. Eks oli see võpsik ta igapäevane jahipidamise koht ja kass tundis end nagu kala vees. Aga, et pererahvas ka Härra Tibu mängumaadele kõndima tuli, see keeras ta rõõmust üsna kringliks.:) Seeni oli tolles võpsikus nigu putru, nii et kõik olid väga rahul. Peale tunnist traalimist oli mõlemal korralik noos käe otsas. Härra Tibu oli võimlemisest ja ühe juurest teise juurde jooksmisest nii väsinud, et jäi samblale lesima ja tuli koju alles pimedas.
Aiapilte ka. Siin on näha kuidas taluaia sügisheleenium sordi omale jätkuvalt ära teeb. Tervelt 20 sentimeetriga. Kasvu poolest on ka kiirem ja ei lamandu nii kergesti kui punane. Aga ilusad on mõlemad.:)

Vitaalsus ruulib. Kui teised floksid on juba ära õitsenud või hallituse küüsi langenud, siis `Helmi Puur`särab edasi. Paistab, et täiesti haiguskindel ja vist ka pikema õitseajaga kui teised.

Esimene krüsanteem. See helelilla varajane.

Mingil ajal (umbes neljandal-viiendal suvel) hakkab aed elama oma elu. Ja see on väga huvitav.:) Kevadel haledalt kiilaks jäänud kaderohi (kellel on, varjutatagu kevadpäikese eest) on uuesti taastunud, nõmmkann on oma tited peenrasse laiali istutanud, liivateed on üksteise võidu siis-sinna roomanud ja alpi erinnos mahutanud ennast sinna kuhu veel mahub.

Taevassinise astri õienupud on nagu väiksed rohelised pärlid.

Kevadel istutatud kivilaelanikud on kasvama läinud. Tii aia nõmme-liivatee ja `Black Scallop`

`Samobor` pakub leheilu. Kasvukoht poolvari.

See võrratu maukleht saabus augusti algul ja õitseb vahetpidamata. Mauklehed on üldse kõik võrratud.:)

Aednik Tiia aiast pärinev hiina emajuur. Tõeline aare.:) Tiia, ega sa nime ei tea?

Ja veel üks nimeabi küsimine. Taim pärineb Võhma Juurika TBA letilt, aga eks olen vist sahmerdamisega nimelipiku ära kaotanud. Igatahes ostes oli ta midagi minu jaoks väga põnevat (täiesti senitundmatu), aga praegu on küsimus selles kas istutada varju või päiksesse.

Magada huvitavates kohtades...

Võhma Juurikas

Kui sa oled valinud oma hobiks iluaianduse, siis õnnestub väga harva reisida nii, et sul ei ole mulda kotis. :)
Lisaks ridikülis veel seemneid ja sibulaid. Muld on minusuguste pagasis tavaliselt paigutatud pottidesse või asub kilekotis botaaniliste aarete juurte ümber. Reedene päev kulus aga niimoodi käest ära, et võtsin veel videvikuski taimi välja ja varahommikul sai veelgi pakitud, sildid kirjutasin rongis paberile, sest lipikud ununesid reisipalavikus maha (siiras vabandus käekirja pärast).
Aga küll on ikka hea ilusal laupäevahommikul otse kodu juurest rongile astuda, kõigest poolteist tundi, mis kulus esimeste uute aaretega (Tänan, Helen!:) tutvumisele ja hostakataloogi sirvimisele. Uus rong sõidab Sakust Võhmasse kõigest pooleteist tunniga. Mugavad istmed ja puha. Muljetavaldav!:)
Laat oli võimas. Sel aastal juba umbes kolmandiku võrra suurem kui eelmisel aastal. Ja oh seda kauplemist ja  kõiki neid kiusatusi!:) Huvitavate taimede müüjaid oli suisa murdu. Lootsin leida rohelise topeltõielise siilkübara ja valge hispaania ebahüatsindi, mugulaskleepjasest olin ka mõelnud ning rohkem soove esialgu polnud. Taimevahetus muidugi ka. Võrratu on ühel laadal kohata üksteise järel niipalju aalujaid, see oli peaaegu nagu meite kokkutulek.:)
Väga kahju oli loobuda ühe põnevaima aia külastusest, aga rongiplaanist sõltuvatena tuli kenasti rongi peale minna ja loota, et ehk kunagi tulevikus...
Tänan kõiki kes selle päeva nii võrratuks tegid.:)
Soovid said täidetud ja enamgi veel.:) Laadapäeva tulem:
Hosta `Sizzle`
Hosta `Sparkler`
Hosta `Weinenstephan`
Hosta `Thumbelina`
Hosta `Green Mouse Ears`
Podophyllumi seemik (kasvanud kahe kaunilehelise sordi vahel, väga põnev, kes sellest kasvab.:)
Soldanella montanum
Epimedium (ilus:)
Epimedium `Pink Shampagnje`
Epimedium `Fire Dragon`
Kahelehine dzefersoonia
Symphyandra zanzegura
Gentiana paradoxa `Blauer Herold`
Primula spectabilis
Festuca glauca
pronksivärvilise tarna seemik
Martagon `Claude Shride`
Martagon `Orange Marmelade`
Trompetliiliate mix
Echinacea `Secret Passion`
Echinacea `Greenline`
Ümaralehine kellukas `Nana Alba`
Ümaralehine kellukas, sinine
mugul-askleepjase seemik
hispaania ebahüatsint `White Triumphator`
Narcissus assoanus

Vihm.

Paarinädalane kaunisilm vahetus eile otsustava vihmaga. Kastetud aeda on hea vaadata ja kruusane teejupp tagaaias väärtustub eriti, sest graniidised veerised (seal kus neid on) näitavad värve. Lapsed käisid pühapäeval külas ja arvasid, et kivila ümbrus on nagu pargis, pingid ja jalge all krudisev kruus. Ok.:)
Võtan hoogu, et välja võtta kaks äranähtud püsikuhiiglast ja nad uude koju saata. (Ja istutada kumbagi asemele 25 kribukasvulist:).
Eile õhtul sadas korralikult. Õueminek oli seega välistatud, näis mis tänane toob... Hommikul tõi ta igatahes udu, mis oli nii paks, et 25 meetri peale polnud midagi näha. Polegi varem sellises ühtlases hämus sõitnud. Oli ka õpetlik, leidsin üles kus udutuled asuvad ja puha.
Samas, peab mainima mõnede jalakäijate kuritegelikku pohhuismi või mis iganes see ka pole, astuda sellise uduga posti varjust läheneva auto ette...loomulikult ikka kapuuts ka peas.:)
Kuigi jopesid ei ole olnud veel põhjust välja otsida ja ilmad on mahedad, päiksega päris suvised, siis kassid magavad juba teist nädalat toas. Konservatiivsema loomuga Härra Tibu on omaniku õigusega tagasi võtnud oma jalutsikrundi ja Proua Muri lõbustab end huvitavates kohtades magamisega (Pokumehe reisimärsil, madratsikastis, pillikummutil mandoliini ja viiuli vahel, kuivama pandud pihlakamarjade peal). Usun, et õhtuti on meie kirjul kassil lausa probleem - kuhu küll täna võiks magama minna?:)

Turist

Proua Muri laupäevase uinaku verandal katkestas lumivalge võõras, kes kõhkleva sammuga läbi siilkübarate kahistas. Tema saba oli nagu vausulg ja ta ületas kastest takistusriba ülimalt pepsil ilmel. Proua Muri saatis valget kõutsi pika pilguga ja magas külmalt edasi...sedavärvi kasse ei ole olemas ja paljugi mida unes nähakse. Teist korda sattus Isand Lumivalgele peale Härra Tibu. Võõras isakass jõllas mesitaru avast sisse. Ulatus kõrguse poolest just parajasti vaatama ning muudkui uudistas, tõstis kõhklemisi käppagi, aga loobus siis, heasüdamlikud mummid lendasid tarusse ja sealt välja, kahelt poolt vurrulist takistust...Härra Tibu turi tõmbles seda nähes valulikult. Mesiniku kass teab mis juhtub kui kõike käppida. Seekord ei juhtunud siiski midagi ja võõras jalutas hajameelselt elupuudesse.
Kuna uustulnukal oli palju ringi käia ja uudistada, siis komistas ta varem või hiljem vana Arturi peale (kes on alati arvanud, et ta on terve kvartali kunn). Artur võttis kohe kõva laulu üles. Kuna jorinat jätkus pikemalt, läksin kaema, et mis siis nüüd lahti on. Isand Lumivalge istus vaikselt Arturi ees, täis sisemist väärikust ja ning kuulas pisut imestunud näoga a la "ma näen, et teile, mu härra, meeldib laulda...mulle näib". Artur oli teise sobimatust käitumisest täitsa närvis ja lõugas veel kõvemini. Tavaliselt vastatakse laulule lauluga ja kui ooperist küllalt saab, siis läheb löömaks. Näib, et Isand Lumivalge ei teadnud, mis on lööma (kisma, kakelung, lahinguhaavad jne.).
Kuna kassidel on territooriumid üsna rangelt ära jagatud, siis nähti valget uustulnukat paar tundi hiljem  Proua Muri jäise pilgu haardes, kes talle valjult vuntsidesse üürgas. "Te olete siin kõik nii musikaalsed..." võis valge võõra hämmeldunud näost välja lugeda. Muri läks aina vihasemaks. "Teate...proua, ma ei ole seda ilu ära teeninud." Ja lõpuni väärikaks jäädes keeras ta harpüiaks moonduvale emakassile selja ning...lihtsalt lahkus. Muri jäi talle rumala näoga järele vaatama.
Õhtul hakkas Härra Tibu verandal laulma. Põhjuseks oli ikka seesama valge, kes meile külla tahtis tulla. Kuna Tibul on liiga hea süda, et kellegile tappa anda, siis lasin tal laulda ja kutsusin võõrast edasi astuma. Ei ole vaja, et teine lävel uudishimust otsad annab.:) Tuppa ta ei tulnud, vaatas pika kaelaga (ma ei ole kunagi NII pikka kaela näinud) minust mööda toa poole ja imes infi nagu käsn. Vaatas mullegi pikalt otsa. Tema silmis oli uskumatult palju uudishimu ja lihtsameelsust. Turist mis turist.:) Kui keegi juhtub olema Terry Pratchetti lugenud....:)

Pühapäev, see suve viimane.

Lugematud seeneorgia pildid lõunaosariikidest ajasid põhjalased puhta närvi. :) Kohemaid sai ka ise metsa kaabitud, küll kuusikusse, rappa ja salumetsa, aga meite kandis on sellel aastal ikaldus - isegi kitsemampleid polnud. Küla räägib küll võitatikatest, keda hulgani koos nähtud ja korjatud, aga meitel ei olnud au neid mitte trehvata.

Seega piirdus saak vaid paari tatika, puraviku, peotäie liimikute ja pilvikutega. Üks tõmmuriisikas ja kolm männiriisikat ka.

Seevastu on pihlakaid nagu putru. Kõikjal kuhu vaatad, punab neid vastu. Ühel kenal päeval võtan ma ennast kokku ja teen natuke pihlakatarretist.

Aias on hilissuvi. Floksid, siilkübarad, kipslilled ja alustab varane krüsanteem.

Kuivalembeste kivilataimede kahepalgelisus hämmastab jätkuvalt. Ülivihmase kevadsuve järel oleks pidanud see areaal kängu jääma või miskit, aga võta näpust! Vastu vaatab rammusate täissöönud taimede kooslus, nad on veel üksteisega segunenud ja lõbusalt  igasse kanti laiali roomanud. Nõmmkannid, kaderohi, villane liivatee, alpi erinnos, kevadikud ja aubrieeta kikerdavad kruusal ja kui aus olla, siis see oligi mu eesmärk - saavutada looduslikule lähedane sundimatus paari ilusa kivi ümbruses (ilma umbrohuta).

Alpikaljul on nüüd ka selgunud kes seal elada tahab ja kes mitte. Näiteks  kullerkupud paistavad olevat arvamusel, et seal on hea kus neid ei ole. Näsiniin seevastu näeb äärmiselt mürgine ja elujõuline välja, on mitu oksa kasvatanud ja näitab lehtedel toredat tumerohelist värvi. 

Kõik muud pisikivirikud on elus ja edenenud, kes rohkem, kes vähem, aga eks kevad näitab juba põhjalikumalt, et kuda ja mis. 

Viimane aeg on veidi iiriseid ümber paigutada ja mägisibulad mulda saada. Sellega täna põhiliselt tegelengi.

Puudelõhkujate AÜ on eesaias metsikut tööd teinud ja üle hulga aja pääseb kompostikastile ligi. Ja mõnedele peenardele ka. Täna on viimane meevõtmise päev.
Edulugudest niipalju, et kevadel tellitud silmik-metspipar andis peale peenrasse istutamist otsad, aga kui varjukivirikke lahti harutasin, siis leidsin kaks väga ilusat lehte, ta on siiski elus!:)
Ja Soldanella villosa taim paistis ka väga rõõmus ja elujõuline olevat.

Varahommikul pilves mahe tuuleta pluss 7, õhuniiskus suur, päeval päike mõõduka pilvitusega ja pluss 17.
Kivila koos teerajaga, mis tegelikkuses sugugi nii lai ei näi olevat.

Ja tagantpoolt ka.

Kuivalembed taimed armastavad millegipärast vihmaseid suvesid.:)

Alpikaljul on märgata juurdekasvu.

Ahtalehise punanupu graatsiline kummardus.

Kõige paremini kasvab vaipsasik kivipraos.

Mägisibulad ei mahuks enam oma ümbrikesse ära.

Väga väikese hosta väga suur õis. Teeny-Weeny Bikini.

Hostapeenra rajamine on nagu ühepajatoidu tegemine, sellega lihtsalt ei ole võimalik bambusesse panna. Nad sobivad igal juhul kokku ja aias on vähemalt üks kooslus millega aednik täiesti rahule näib jäävat.:)