Külm on.

Aga see pole mingi uudis. Hommikuti ikka 16, 17, 18 pügalat miinust.
Eelmine nädal linnas kultuuri ahmimas käies sattusin korraks ka raamatupoodi sooja. Võttis päris hämmelgile KUI palju uusi raamatuid vahepeal ilmunud on. Miks mina neist kõigist midagi ei tea? Aga sellepärast, et meie raamatukogusse ei ole enam üldse uusi raamatuid juurde ostetud. Ostetakse ehk ka, aga see on sedalaadi kirjandus mida mina ei loe. Olen suures lugemisnäljas hakanud lausa riiuleid ükshaaval läbi lappama, et vanast rasvast midagiGI leida. Viimaste aegade saak on olnud kehva. Toitun vaikselt halisedes kriminullidest ja spioonisaagadest. Head romaani või head ulmekat pole kaua aega näinud. Ma ei hakka ju ometi meie tuntud inimeste elulooraamatuid lugema...või suvalist eesti kirjandust. Sest seda...on meil riiulitel tõesti küllalt. Darja Dontsovat ka ei taha. Tunnistan, et võtsin eelmine kord suure näljaga Tiit Sepa "Hommik ühele" ja see oli mulle täitsa paras! Lugesin, kiunusin ja ahhetasin mõttes igal leheküljel. Ten points! Üllitis sobib musternäiteks meie oma "heast" kodukootud maarjamaisest kirjandusest, mida eelmine kultuuriminister jõrmi jõuga raamatufännide lugemislauale üritas toppida. Raamatukogu hõredate riiulite põhjal võib oletada, et see tal peaaegu õnnestuski. Aga too kodumaine spioonilugu oli tõesti nii friik, et ma lugesin raamatu perversevõitu huviga kaanest kaaneni läbi, et kus ja millega kirjanik veel kõvatada võtab. Kirjanik paistis minategelase rolli ennast niijube hästi sisse elavat, et peaaegu võis tunda tema sokkide lõhna...Pole vist vaja lisada, et minategelane üks igavene "kift ja lahe" mees oli. Isegi võitluskunste oskas, kung-fuud ja. Oeh.
Pidasin lausa aru, et mis küll on ometi see miski nimetu, millega on läbi imbunud mõned meie oma saamatud romaanid ja mis need nii söödamatuks teeb?  Kas keegi võtaks puhtast uudishimust ja loeks toda teost, äkki olen ma kuidagi mingile poole "kallutatud" ? Jube huvitav oleks veel mõnda hinnangut kuulda.

Pakane on taandunud

 Vahepeal kiskus ekstreemiks küll ja minu krooniline vastumeelsus kõigi talveilmingute (pakane ja kõik mis sellega kaasneb) sai paari päeva jooksul igast kandist kinnitust. Neljapäev ja reede tuli kaks korda tubaseid koldeid kütta ja ühe korra päevas katelt, kuid kogu soe kadus ikka nagu mutiurgu. Kui mitu ööpäeva üle 24 kraadi miinust viskab, siis hakkaks külm eluruumide seintesse justnagu akumuleeruma. Surve on metsik. Nurkadest, servadest ja ikka keskpõrandale kokku. Sooja enam ei saa. Kütmisest olenemata on toas ikka ca 12-14 kraadi. Tohutu leevendus oli eile hommikul kraadiklaasil näha miinus 25 asemel kõigest miinus 16. Kohe hakkas ka toas mahedamaks minema.
Autojamad peale selle. Ostsin silikoonõli ja käisin auto uksetihendid üle. Põhjus oli lihtne - pääle neid külmasid olid uksed nii kinni külmunud, et täna hommikul tuli siseneda pagasiluugi kaudu.
Hetkel ei saa kurta - kõigest miinus 10.

Juriidiliselt on kõik korrektne

Nonii!:)... kena valge talvepäev, just paras vaibamaterjali kokku panemiseks. See näeb välja umbes sedasi, et sobiv värvisegu kaltsukeradest saab värvide järgi ritta pandud, sealt võetakse järjest  1-3 meetriseid juppe ja kinnitatakse nööpnõeltega üksteise külge. Pärast saab need õmblusmasinaga kokku õmmeldud. Edasi on juba hea lihtne see valmismaterjal süstikute peale vändata ja sealt tulevad siuksed sigrimigrised vaibad. Vaja pärast ainult "kokku lüüa".
Sättisin "labori" valmis. Panin kaltsukerad põrandale ritta ja kolm nööpnõelu täis topitud nõelapatja diivanile. Härra Tibu vaatas mu askeldamist ilmetuks treenitud pokkerinäoga pealt. Ta istus väga ilusasti diivanilaual ja tema olekust ei paistnud mu varanduse vastu välja "mitte vähimatki huvi". (No keda me lollitame, tiburull.:)
Diivanilaua peale ronitakse siis kui on vaja paremat vaatenurka, põranda pealt ju kõike ei näe. Ja kui paremat vaatenurka on vaja, siis see asi ikka huvitab küll ja mitte vähe.
Härra Tibu täheldas, et ma valvan oma kraami hoolega, pani silmad kinni ja lõdvestus. Keradega kakelda täna ei õnnestu, kamin miilas, soojus valgus toas laiali...
Aga hilisemaks ma valmis ei olnud.
Mingil ajal "imbus" kassiisand mu selja taha diivanile magama, nahistas seal veidi ja jäi vakka.
Kui ma diivanilt uut nõelapatja küünitusin võtma, oli AHHAA! efekt terav. Härra Tibu oli kõik kolm nõelapatja "ära tapnud", see tähendab, kahjutuks teinud. Nööpnöelad (kõik, mitusada) vedelesid mööda diivanit laiali ja väike tõbras oli neil ka juba olümpiavõitja ilmel (loorberid jne) uinuda jõudnud.  Korjasin mis ma korjasin...
Nii. Kui keegi nüüd endale mingi salanõela peffa istub...ja katsu seletada, et pole süüdi,  kass tegi.:D

Kultuur pakase ajal

"Hävingu ingel" , Draamateater. Pole tükk aega nii säravalt head etendust näinud. Musta huumori kilda kalduv komöödia räägib kahest abielupaarist, kelle pojad olla tänaval kaklema läinud. Üks poiss sõimanud ja teine virutanud kurikaga. Vanemad on kenad korralikud inimesed ning otsustavad asjad laua taga sirgeks rääkida. Hoolimata kõigi heast tahtest kisub asi pikapeale inetuks... Võrratu näitlejatöö ja äärmiselt õnnestunud lavatükk.:)
Tänud Tinnile piletite eest!:)

Ainult, et 20 kraadise külmaga kodust linna minemine osutus omamoodi ekstreemiks.:) Lõin ennast lille (ikkagi tiaater), haarasin käekoti ning väljusin...poole tänava pealt tulin kõrvad lidus tagasi, vahetasin talvejope pika mantli vastu, panin paksema salli ja toppisin kotti säärised. Igaks juhuks. Külm haakis marsat oodates viie minutiga sellegipoolest nii külge, et mobiil kukkus taskus ära ja kapuutsiäär kattus härmaga. Nonii, linnas on kindlasti soojem. Oligi. Kohe tuntavalt. Viis kraadi vähemasti...(Pikalt külmahäda all kannatades omandavad külmavaresed fenomenaalse võime kraadiklaasi vaatamata teada palju miinuseid väljas võiks olla :).

Ja ongi juba teine külmanädal läbi. Õrnad ergud on sarvestunud, selga kasvanud tihe pehme aluskarv, varvaste vahele karvad, siseküte ja lõdinamootor töötavad, oeh, raske, veel kaks kuud kevadeni...

"Tore karge" hommik lõõmavate küttekateldega. Õues miinus 25.

Selle nimi on Talv.

Täna hommikul miinus 23,2.
Eile päeval sadas jälle korralik 10 cm lund maha. Korrapealt muutusid teed libedaks. Koju sõitsin tihedas lumesajus, termomeeter näitas miinus 10 ja päike paistis läbi lumekardina sigailus.
Hakkan hoomama, et too juba poolteist nädalat kestnud halb ilm jätkub kevadeni ja selle nimi on Talv.
Alustasin taimenimekirja korrastamist.
Mõne püsiku olen ka tellinud, kuid hoian äärmiselt madalat profiili ja plaanin kevadel osa paljundusmaterjaliga Saku laadale minna. Saab ehk ka natuke ruumi juurde.:)

Progresseeruvas pakases.

Hommikused temperatuurid: Pühap. -16, Esmaspäev -19, Teisipäev -22.
Reaalis näeb see tegelikult väga ilus välja. Hommikud on imelised vaatemängud, päevad pilgeni päiksekulda ja loojangud sulataksid oma iluga kalestunuimagi esteedi südame. Ainult, et õues eriti viibida ei tahaks.
Lumesajud on lakanud. Õnneks sadas meie kandis siiski need tavalised "paar vagunitäit" maha ja taimed on ca 25-30 cm-se kihiga kaetud. Hullult palju seda nüüd ka just ei ole, aga abiks ikka.
Teeolud on head. Autoklaase iga päev jääst puhtaks kraapima ei pea (täna küll pidi), mis on ka pakase juures üks vähestest headest asjadest. Kojamehed on pakasega suhteliselt kasutud.
Aiafännid on aktiveerunud. Tegelikult käib täitsa korralik jaht piki liigirikkamaid katalooge.
Sest ükskord tuleb ka siin meil kevad ja siis...:D

Püsikülm, ehk alati võib hullemaks minna....

Miinus 17,5. Hoolimata kõige kütmisest on toas ikka hommikul 15 kraadi. Topin täna aiapoolse ukse kinni ja verandauks saab vist ka plaastri. Kütet õnneks on, sest puuraidurid on suvel tublid olnud.:)

Külm ilm on toonud kaasa nii palju valgust. Öösel hõõgub taevas kuu ja värvib hanged siniseks, päeval on päikese lahja pälmuttervalgus peegeldumas kõikidelt lumehelvestelt. 

Ilus, aga ainult soojast toast vaadatuna.:)

Pakane

Eile mõnnatasin veidi poes ja kui koju jõudsin, sain oma kassilt korralikult sõimata.
" Ei, no VÄGA TORE, et lõpuks ometi ka tuldi!!!"
"Sinu kass on pakasega VÄLJAS, aga sina kooserdad südamerahuga jumalteabkus!!!"
"Sa nagu mõtled ka või...EI, tõenäoliselt sa ei mõtle. KUI sa üldse kunagi mõtled!"
Härra Tibu sibas mu kõrval ja tänitas kogu tee väravast ukseni laskmata mul sõnakestki vahele öelda või midagi. See kõlas harjumata kõrvale muidugi lihtsalt ühe ärritunud kräu-näude seeriana, aga sealt võis üht-teist välja lugeda küll. Ega pole nali vileda kasukaga külma käes passida.
Noojah, loogiline, et kui kedagi parajasti kodus pole, siis vastu akent hüppamine ei aita.

Lumene memuaar

Eile sadas lund. (Mis ei ole viimastel päevadel iseenesest mingi uudis.) Aga kuidagi silmatorkavalt õrnalt ja õhuliselt...udupehmelt. Täna hommikul katlamajasse kõmpides nägin mismoodi siis sadanud oli. Nojah, eks terve öö langes seda erilist...ma ei teagi täpselt kuidas (igatahes stiili "plirts-plärts!"  vastand) ja hommikuks oli kogu tuuletu maailm kaetud vaikiva õhulise lumerüüga, mille pakane ka parajalt krõpsuks küpsetanud. Tasakaal...kuid MISSUGUNE tasakaal! puude tüved olid kaetud pisikeste lumemoodustistega, rippuval siledal ehituskilest kuurikardinal olid lumevoored ja rääkimata siis veel rõhtsatest pindadest...
Tuli meelde üks tosina aasta tagune lugu.
Oli väga külm pühapäev mingis veebruaris. Päike käis juba uhke kaarega, kuid mets oli väga-väga lumine ja haudvaikne. Olime üürihobustega Aegviidu metsas. Tallis loeti meile sõnad peale, et selle pakasega loomakesi lõõtsutama joosta ei tohi ja kui üldse metsa minna tahate, siis ainult sörki ja sammu. Nõme oli linna tagasi ka minna ja nõnda me siis läksimegi ainult sörki ja sammu, enamasti ikka sörki, aga külm hakkas sellegipoolest ligi tikkuma.
Traktor oli kõik tee kenasti lahti ajanud ja pakane plaksus metsas, kuid  matk oli seekord igavavõitu. Päike vilkus ka kuskil kaugel ja meid ta laande soojendama ei ulatanud.
Siis avanes metsas lai siht elektriliinidega...
... ja see oli korraga nagu päikesetee, just päevaratta paistmise suunas. Nii palju valgust! Keerasime suurelt teelt ära liinide alla ja ratsutasime otse päikesesse (nagu läänes:). Kabjad tegid läbi lumekooriku lõikudes krouh-krouh! ja lumine mets nagu valge müür kahel pool seda...hmh...päikserada. Siis hakkas juhtuma ime. Meie kõrval kahel pool varises puudelt lumi valge kardinana peeneks jäiseks tolmuks. Eespool oli mets endiselt nagu jäine müür, aga sedamööda kuidas loomad liikusid, kahises ka lumepihulaviin kahel pool meid metsa alla. Lumi oli  puudel nii tasakaalus, et hobuste lumes kulgemise heli pani selle varisema. Nautisime seda lumekardinateed kuni sihti jätkus, no see sädeles ju langedes kõik päikse käes ja...Mõtlesime ka selle välja, et miks see fenomen alles seal sihil avaldus - sest suurel teel oli traktor juba kogu lume maha põristanud.
Aga kõige eest tuleb maksta. Sõrmed võis küll hobuse ja sadula vahele sooja panna, kuid varbad sai külm selle aja sees kätte kui me kohalikku looduskinu imetlesime. Fui! Isegi meenutada on valus kuidas see kõik jälle üles sulas.:)

Jäine dimensioon

Esmaspäev 8, teisipäev 12 ja täna 10 miinust. Eile oli  poolteist tundi päikest näha ja õhtul koju sõites võis imetleda kuldset halosammast. Imelised taevad ja aina kiiremini juurde nirisev valgus. Versus pakane. Külma ja lumega lisanduvad kohe ka talitööd. Ei ole miskit, et töölt koju ja pesasse raamatut lugema. Puud katlamajja kuivama, täistuisanud parkimisplats üle käia ja katel küdema. Pole vist vaja mainida, et kukkusin õhtul juba pool 9 ära.
Ees ei paista midagi ergastavat peale progresseeruva pakase ja kassid on lõpetanud lusti pärast õues hängimise. Futudest rääkimata.

Viies lumi

Reedel tuli jälle lumi maha. Kassid on vist ainukesed, kes teesklematu rõõmuga uusi õuetingimusi tervitavad. Sest on ju absoluutselt täiesti eriline tunne - laupäeva hommikul kell kuus välja küsida (ükshaaval), hüpata veranda laua peale, lasta kõledal tuulel kasukat sasida ja kargeid õhuvanni võtta...näiteks umbes kella seitsmeni...ja siis minna vaadata kuidas lumi käpa all on ka jne...Kui tuppa kutsutakse, siis tehakse nägu nagu ei kuuleks. Oleks veel, et paks talvekasukas seljas ja varbavahed karvased, aga sellepärast nad nii naljakad ongi, et kass teab alati väga täpselt mis ta tahab. Vahel tahavad nad külma käes tuulduda.
Kolmas päev lume süleluses. Õhtul lumesadu ja miinus 7 kraadi.
Kuid valge aja pikemaks venimine on juba tajutav.:)
Seni pidi kalendrist kinnitust otsima, kuid lumevalgus pluss pimeduse taganemine annavad nüüdseks kokku üsna märgatava tulemi ja Kevadeootajate AÜ võib täitsa rahul olla.

Sarivihm.

On endiselt sümpaatselt vihmane. Vahel ärkan keset ööd ja kuulatan - sajab. Hea.:) Vajun taas unne.
Täna öösel ärkasin samuti krabina peale, kuid see ei olnud mitte vihm. Proua Muri üritas kellegile tüli tegemata meeleheitlikult verandaust lahti muukida. Peale selle nädala saunaseiklust (hiilis päeval sauna magama, jäi sinna järgmise hommikuni kinni ja tegi kerise kõrvale mehise plönni), käib ta väga korralikult väljas asjal. Hommikul ikka esimene ja õhtul viimane. Ma ütleks, et närvidelekäivalt korralikult. Ju on piinlik. Usun, et nii mõnigi kassiomanik on kokku puutunud kasside selle kahe nii erineva poolusega. Vahel vaatad, et pole kahtlustki, et mõtleb seljaajuga, teinekord jälle... Me isegi ei öelnud talle midagi, et sitakott või miskit.
Valguse puudumine annab tunda, kuid päev pikeneb. Uue aasta algusest tänaseni on 18 minutit õnnistust juurde tulnud...ameerika purgaa jääb ka ära, no mis sa hing veel tahad.:)
Üle ookeani on pikk tee tulla ja teekond on tuuled maha lihvinud, pakase puhta ära kulutanud. Miinus tuleb, aga ei midagi hirmsat.

Enne kataklüsme...

Ameerikat on rünnanud killerlumi ja röövpakane. See bande on seal kohutava segaduse korraldanud. Tuulekülm ulatuvat põhjapoolsemates osariikides kohati kuni miinus 50-ni ja Foridas on jahedam kui Soomes. Kena lugu küll...Täna hommikul näitab kraadiklaas pluss neli ja võimalik, et ongi viimane selline mõnus talvepäev sellest ilmastikukingist (kaks kuud talve- ja lumevaba ning plusskraadides). Tegelikult tuleks nautida iga viimast kui hetke.:)
Eile koju sõites oli tihe vihm. Õnneks läheb iga päev kukesammu võrra valgemaks ja pimedus taganeb. Vihm oli suht padukas, kuid laekusin siiski päevavalges koju (kui tihket hallhämarust päevavalgeks saab nimetada:).
Aias mingeid muutusi pole. Meie lumekupud ja sinililled pole endiselt instinkte vabaks lasknud, näsiniin hoiab samuti pungad suletuna. Ainukesed kärsitud olid transilvaania sinilill, topeltõieline priimula ja sarvkannike kellel on tõesti kevadet väga vaja ja õied ka juba poikvel või päris avatud.
Lugesin ka Lii Undi  teise raamatu läbi. Oleks esimene jäänud ainsaks indiateemaliseks, oleks olnud super. Teine raamat seletas liiga palju lahti, takerdus tühisesse, andis eraelulist infot ja viis salapärasuse loori. Poleks vaja olnud. Sest hea raamatu kuldreegel kõlab robustelt sõnastatuna umbes järgmiselt: visatagu lugejale vaid mõni heas keeles hetk, vihje või müüdijupp ja lastagu lugejal vahepealne ise ette kujutada...ooojaa - ta teeb seda kuninglikult ja kirjanikul ei ole vaja ennast nahast välja rabeleda.:)
Esimeses oli see kõik vinks-vonks viimasepeal.
Täna jäin veidi hilja peale ja autoraadiost tuli päeva horoskoop...jäin kuulama, muig, manitsussõnad uskmatutele.:)
Mõnes mõttes võiks lausa paralleele tõmmata jumalajutuga mida sealtsamast veidi hiljem tulema hakkab, kus nõrga häälega mehed loevad eetris vapralt varem ritta pandud jumalasõnu ja selles on NII palju habinat, et kaua ei talu. Kuidas nad küll oma kogudusi sellise alandliku häälega koos hoiavad?
Ainult ÜKS kord olen kuulnud hommikupalvuse ettekannet, mis kütkestas. Võimas hääl, hääle taga tugev isiksus pluss veel midagi ja sügavalt mõtestatud ettekanne. Respekt, isegi kui ei usu just seda jumalat.
Mida siis horoskoop ütles? Ei miskit erilist, kaljukitsed ei tohiks täna pattu teha bla bla, sest see tuleb hiljem tagasi bla, bla. Oh, mis patte nüüd minul...peale paari pisimana, aga see nüüd ka mõni patt... :)

Head raamatud

Lii Unt "Parim näitleja linnas." Lugesin ühe hingetõmbega läbi. Vaimukas, vahe, naiselik ning veidi sisekaemuslik indiateemaline reisikiri. Superhea!:) Kas ka järg sellele "Illusioonimeistrid" on sama särav?
Samuti soovitan soojalt Peeter Vähi "Siiditeel", mis on küll teises tuules kirjutatud ja oleks võinud olla ju veelgi rohkem kohalikku koloriiti ja reisijuhtumusi kirjeldav, kuid sellegipoolest...palju neid siiditee raamatuid siis ikka on. Eriti meeldis mulle selles raamatus reisikirjaga paralleelselt jooksev juturiba, mis tutvustas hetkel kõne all oleva paiga ajalugu, kombeid, mütoloogiat, tausta jne.

Uue aasta algus.

Pluss 2 kraadi, kukesammu võrra valgem kui eile ja...mis seal salata - tohutult lootusrikas.

Head uut aastat!:)
Algas kenasti. Paremini ei saagi.:) Päeval jalutasime mõõdukas tempos seenekohta ja tagasi 4 km. (Seeni ei olnud). Kuna aga metsas oli nii mõnna, siis sõitsime pärast ratastega veel pika ringi otsa ja õhtul oli Mähel saun.
Aga kuna ma viimasel ajal pole ilutulestikust üldse juttu teinud, siis näib, et olen ühe loo veidi võlgu.:)
Lugu juhtus ammusel ajal, nüüd on sellest saadik juba üksjagu vett merre voolanud.
Oli mõnus soe talv, umbes nagu praegunegi ja ühes kenas majas tehti kapitaalremonti. Ehitusmehi oli terve brigaad peal ning töö lausa lendas. Siiski ei jõutud aasta lõpuks lubatud töid valmis ja mehed tulid peale jõulu ka objektile. Et risu kohe eest ära saaks, põles maja taga pidevalt üks lõke ning puusepad toitsid seda töö käigus tekkivate lauajuppidega päev läbi. Lõuna ajal hakkas üks ehitusmees autost võileibu võtma ja märkas, et paarimees on nädalaga tagaistme oma prahti puhta täis vedanud. "Kle, Mees, sa nagu koristad ka vahel enda järelt vä?"
"No missel on siis, viska tulle, vingub nigu eit siin paari kilekoti pärast!" Esimene võttis sõnast, korjas kogu pahna tagaistmelt kokku ning uhas lõkkesse. Tagaistmemees haaras endal peast, aga oli juba hilja öelda, et oiraisk, ma ostsin eile raketid ära ja sa panid selle praegast kõik tulle. Edasi oli nagu filmis.
Kanonaad kestis...tegelikult mitte NII kaua, aga vahel on ajal omadus venida nagu siirup.
Kui mehed nurga tagant välja julgesid vaadata, siis olid aknad õnneks terved kuid maja seina peal mitu tabamuskohta. Lisaks sellele oli lööklaine lõkke kustutanud, põõsas tossas midagi, õunapuude otsas ka ja kass ei tulnud kolm päeva koju.
Kuna pererahvas naases reisilt alles peale uut aastat (ja loomulikult märkasid nad kohe maja seinal tahmajälgi), siis läks kõik automaatselt üleaedsete kraesse, kes jälle suhteliselt korralikud kodanikud olid. Seda jaburam paistis väljavaade, et perepea on mingis seletamatus transis kogu kasseti vastu teiste seina tühjaks lasknud nagu linnalahingus. Küsida oli nagu ka imelik ja nõnda see asi jäigi mõistatuseks.
Kuni üks töömeestest asja välja lobises ja vaene naabrimees tagaselja jälle mittesegaseks tagasi sai rehabiliteeritud.

P.S. Vabandan vahepealsete kommentaaride kadumise pärast. Me ei saanud arvutiga järjekordselt üksteisest aru ja ta...ohjah, on nigu on.