Vaikne vihmane nädal

Sügis on olnud kaunis ja päikseline seepärast, et pole juba pikalt sadanud. Hilja sügisel istutatud kivirikke, pisipajusid ja näsiniinesid pidi oktoobris lausa eraldi kastma, et ikka pinnas korralikult juurte vahele loksuks ja maapind talveks kohevile ei jääks. Muld üldises plaanis ju otseselt kuiv ei olnud, kuid laupäeval saabunud vihma üle oli päris hea meel. Nädalavahetusel siis sadas, vahepeal üsna oavarrest. Noh ja hiljem vahelduva eduga terve nädala takkajärgi.
Mardilaada kontsert läks Söepõletajatel uhkelt ja kenasti. Asjaosalised olid küll enesekriitilised kuid mu meelest absoluutselt asjata, kõik kõlas kuninglikult, oli väga ilus. "Mikser" ja "Orava valss" jäid suisa kummitama, aga need ongi niisugused kõrvakummituslood.
Elu on muutunud ülimalt tubaseks. Sööst laupäeval Mardilaadale ja pühapäevane kalmistukorrastusring pretsedenti ei loo. Töölt tulles on juba hämar ja mis sääl änam...
Härra Tibu tagumik on soojade vihmaste ilmade pärast lusti täis. Üks õhtu visati pimedast kassiga vastu akent. Läraki! Kõrgele ja kõvasti. (Tal on niisugune komme, et kui sisse tahab saada, siis  hüppab ca meetri kõrgusele ja lööb tagajalgadega vastu akent nagu küülik.)
Pokumees läks avama ja kuulis ainult käpapladinat poris, Härra Tibul oli sikutegemise tuju.
Teist korda - Läraki! Ja jälle ei mingeid kasse kuskil.:)
Siis lasime tal tükk aega paugutada, ust lahti ei teinud. Kusjuures õigust jääb ülegi, võmmud muutusid aina kõvemaks.
Lõpuks kostis vali mäuuu!, et mis te jamate, kassikiusajad, siis me lasime selle märja naljahamba sisse.
Terve see nädal on olnud vihmane, sombune ja madalate taevastega. Vahepeal päeval vilksab küll päikest kuid kummalistes kontekstides, et kas paistab helgiheitjana kuskilt pilvepraost kojusõitvale töölisklassile otse silmaprakku või nagu kolmapäeval kui keskpäeva paiku kummus põhjataevas suur vikerkaar.