Pohmelus peale nädalavahetuse lillerallit.

Vaikselt hakkab klaaruma, et päris hästi on. Eilse inventuuri ajal selgus, et mingeid metsikult suuri taimi või puid-põõsaid (pöök, hiidelupuud, mangroovipojad) ma lilleralliuimas koju tassinud ei ole. On hingesoojendav bukett imeliste iiriste risoome, lõhnava pisipaju Salix hylematica pistoks ja veel mõned pistoksad ja seemned (sealhulgas kahelehise jefersoonia omad, tamtidi-tam:), siis jäänelgi poeg, tõmmu kellukas Elisabeth Oliveri poeg, kolm  väga väärtuslikku madala turkmeeni tulbi sibulat, laugud, külapriimulad, mis võivad olla huvitavat värvi, Acanthus hungaricus, kauatahetud priimula `Francesca` ja...hmh...absoluutselt mõistlikus koguses mägisibulaid.:)
Pisut olen ruumi ka juurde saanud, sest mõned taimed leidsid endale uue kodu ja head kasvamaminekut neile. Tühikud valgusid loomulikult kohe täis, plumps!
Alpikalju sellisel kujul siiski jätkuda ei saa ja tahab äärtest lahti võtmist ning natuke ümber tegemist.
Tegelen sellega esimesel võimalusel.

Reede ja laupäev.

Põhiline oli ilm, see meid soosis. Sest, nojah, on ju uhkeid aedu vaadeldud ka nõnda, et vihmavesi nina otsast soriseb. Aga ilusa ilmaga on parem. :)
Lõunamaalased saabusid punktuaalselt. Kiskjasiil näitas uut aaret, milleks oli pisike meelõhnaliste lehtedega paju (BLING!), aga rohkem me aega ei viitnud ja potsatasime kohe järgmisse staapi. Tii väike ja samas nii suur aed on alati pungil uusi imesid ja otsatut külalislahkust. Mõnes mõttes on aednike kogunemised veidi nagu nõidade kokkutulekud. Tii juures pakkus majaemand laguunisinist teed (malve), Heleni juures me mekuteli jälle musta leedripuu õitest tehtud siirupi juures ning ega see jutt ka...paadunud aednike jutt koosneb umbes viiendiku osas võlusõnadest, umbes sellistest nagu aquelgia flabellata, azorella trifurcata, cephalanthus, dianthus, sedum, sempervivum, oo, convallaaria! bla-bla-bla jne. ja  mis sõnad keegi veel taimede kasvamaminekuks peale loeb, seda teab igaüks ise.:)
Ning muidugi alati on pildil mõni kass. Aednikud armastavad peale lillede, põõsaste, puude, kivide ja kruusa ka kasse. Oma kass, mõnes ka mitu, oli peaaegu igas aias. Mõni neist võttis külalisi väärikalt vastu, mõni vaatas rohelist jalutuskäiku pojengidest, mõni lesis mediteerides kõrgel majatrepil.
Tii juurest sõitsime Tiia aeda Linnu teel. Jälle kõik teistmoodi ilusam kui kevadel!
Edasi oli minu jaoks autokool, sest linnas on teatud kohti, mida mõistlikud algajad autojuhid väldivad. Üks neist on tagumine Õismäe ring. Aga Tiia sõitis ees ja tema järel oli see jube trass siiski võrdlemisi läbitav.
Tabasalus olid põnevad pisimaastikud, huvitav oli võrrelda nende edenemist sellest kevadest arvates ning nagu ikka, pagasnik täitus välgukiirusel mägisibulate ja muu peene kraamiga.
Siis veel korraks tagasi Tii juurde ja loojanguks koju kotile.
Hommik algas vara. Kohvetamine, Futulandi vaatlemine ja eelmise päeva taimede ära paigutamine.
Ennelõunaks siis Sakumaa kauneimasse aeda. Jälle uued maastikud, juulikuus jälle tohutult teistmoodi kui mais, imelised hostad ja suures tiigis võrratud vesiroosid.
Siis Kristiine Aianduskeskus. Uusi taimi on seal kogu aeg, paistis värvilisi siilkübaraid, olid imelised helmikpöörised kõik hea hinnaga, mõni ilus hosta jne. kuid tänavu jäi liiliate osakond kahvatuks, oleks just pottides õitsevaid liiliaid näha tahtnud nagu vahel seal olnud on. Meie pooled martagonidki ju säält pärit.:)
Alpitaimede platsdarmilt leidsin põneva poti tundmatu kõrrelisega ja see oli roosakas hõberohi (Corynephorus canescens). Edasi Heleni juurde. Suur ja maitsekas aed mere ääres ning väga huvitava sisekujundusega elumaja. Ja siis jälle Saku poole. Teel konstrueeris Kiskjasiil tagaistmel itsitades aalujate foorumisse umbes järgmise sisuga tekstülesande: "Kolm lõunamaa aednikku plaanisid kahepäevast Harjumaa reisi ja lubasid, et keegi üle kolme taime ei hamsterda. Tagasiteel lõunasse oli auto maast laeni taimi täis. Palju mahub taksoneid Ford Fiestasse? Kõige tõelähedasema arvu nimetaja saab auhinnaks Heleni Pärsia püvilille kupra."
Ausalt öeldes huvitab ennastki, et kuidas ja mis.:)
Mägisibulate osas võtan nüüd aja maha, praeguseks on neid saanud umbes 130 ja sellest esialgu piisab. Hakkan neid nüüd tasapisi nägupidi tundma õppima.
Samas jätkub kevadel vaikselt alanud uus trend - olemasoleva väärtusliku laialilaotamine kaunite vaadete nimel ja ebakohtade likvideerimine.
Olid kaunid ja kõigiti rikastavad kaks ülimalt sisukat päeva. Inimesed on kõik ilusad ja head, eriti aednikud:) Tänan kõiki kes meie seikluses osalesid.:)

Mida Bond aastaga õppinud on?

1.Seda, et kui tahad korrapäraselt söögiaegadel käia, siis tuleb Härra Tibu sabas jõlkuda. Tema teab kuidas iga kell tuppa saada. (Tagajalgadega vastu akent hüppamist Bond ära õppinud ei ole.)
2. Teine kiire rõduukse avamise nipp on see kui kurbade silmadega ainiti aknasse vaadates kuuri trepi peal istuda. Toimib millegipärast ainult siis kui inimesed kodus on.
3. Kutsumise peale tulistjalu kohale kappama. Tasub lipata. Alati saab midagi head.
4. Oma rõdul või oma kuuris magama. Võõrad pässid ei tule siia peksma. Ainult Tibu isa vahel käib nagu omas kodus, aga ta pole normaalne ka.
5. Söögi eest tänama. See on väga armas.:) Puksab iga kord peaga vastu konservikätt, teeb Nurrh! (Ükski teine kass nii ei tee.:)
6. Peopesal istuma nagu teised kassid. Otsib varvastega sõrmed üles, toetub neile, istub ilusasti, aga mitte kaua. Ma istusin juba tervelt kolmveerand minutit!
7. Seda, et aias lilledega mängida ei tohi. Muidu suss lendab. Kui sussi pole, visatakse kruusaga.
8. Öösel välja küsida pole vaja, piisab diivani kraapimisest. Nad on kohe üleval ja välja saab kohe. Ka siis kui ei taha.
9. Iseteadlikkust.  Ma olen ilus, tark ja osav ja nemad teavad seda ka.
10. Inimestele ei meeldi kui pannilt või laua pealt midagi süüakse. Nende närve tuleb hoida. Teen seda salaja.
11. Kui vahele jään, tuleb patukahetseja nägu teha. Siis nad leebuvad.
12. Mina olen selle maja kass ja väheke lugupidamist kodakondsete poolt ei jookse mul mööda külgi maha (Bondi olekust on lõpuks ometi kadunud vabandav hoiak ja ebalus).
Vahel ma mõtlen neid kõiki asju kokku pannes, et kasse peetakse üldjuhul tobedateks nurruvateks loomadeks, kuid nad on väga palju intelligentsemad.

Suvehari ja konksuga juttu ka.:)

Vihm ja päike vaheldumisi. Jahe. Selline suvi. Päikest võiks isegi rohkem olla. Vihmaveetünne kastmise jaoks läks vaja vaid juuni alguses. Hea aeg istutamiseks ja ümbertõstmiseks, taimed ei pane tähelegi, et õieloomise ajal sootuks teise kohta viidud. Kõike muidugi sel moel transportida ei saa.
Peale Viljandimaa sõitu hakkas peas üha progresseeruvas vormis igritsema plaan tagaaia ümbertegemise kohta.
Ma mõtlen sellele esimesel võimalusel. Praegu on vaja rohida. Ja veelkord rohida. Sest selle niiskusega idanevad isegi üleeelmise sajandi umbrohuseemned (vana sireli all olid pojad)!
Hostad on kõik normaalsest veerandi suuremad. Hea kapsa-aasta.:)
Mee poolest on nigu on. Vihmaga mummid mett ei korja ja üks nädal jäi täitsa vahele.
Pärn hakkas õitsema. Mesikas ja angervaks on täies õies ja sel moel nihkub korje poolde augustisse.
Liiliad puhkevad ükshaaval. Kui mul õnnestub viimasel ajal oma väga isemeelseks muutunud arvutiga paariks tunniks ühte keelt leida, siis ehk saab ka mõned pildid üles laadida, kuid unistada ju võib.
Aga muidu? Muidu on hää. Puksin põesaid välja ja kaevasin keset aeda suure augu, kuhu poetasin hellalt Mittendorfi päevaliilia. Kõrvale istutan kõrge käokinga `Ivorine`. Suured lilled mõlemad.
Nädalavahetusel käis Mammutriinu külas, pühapäeval renoveerisin majaäärse peenra ja istutasin täis neid mägisibulaid, mis me Mammutriinuga vahetasime. Nüüd on mu aed nagu salagalerii kirkavärviliste ja põnevate maalidega, ainult, et aega võtab nende ilmnemine, loomine ja nähtavaks saamine, aga ka üksikute sibulate moondumine on huvitav. Mägisibulad, mmm...mnjaa, kui seda erku kollast ka veel kuskilt saaks, mis Tistou pildi peal oli:)...ja vahetussibulate kast ka muidugi ootab.:)

Tüünelt ja vähem tüünelt

Kahe päevaga jõuab aiale ringi peale teha küll. Vahel ma mõtlen, et ikka päris hea, et ta niisugune väike on ja hea ka, et külalised vahel käivad.:)
Muidu oleks ma laisem. Kindel see.:)
Kompostikast on nüüd igatahes ägisemiseni täis ja ilmselt peab mingid äärekõrgendused panema, et sinna ikka suve lõpuni mahuks.
Tänavune suvi on suisa veider. Jahedus, palju vihma, palju pilviseid päevi ja loodus kalendrist umbes 2 nädalat maas. Pärn ei õitse veel. Tavalistel suvedel poetab pärn 13. juuli paiku juba õielehti.
Reedel avasid õied esimesed liiliad.
Mesi tuleb kõigest hoolimata. Mee poolest just ei uputa, kuid asi seegi. Ka mete maitsed on tavalistest suvedest erinevad. Esimene mesi (võilille oma) jäi üldse ära, sest jahedate ilmade tõttu massilist võilillemee korjet ei olnud. Teine mesi oli hele, vedel ja mahe ning läheb kokku tavaliste suvede omaga. Sellest järgmine mesi oleks pidanud olema aromaatne, vedel ja hele (kutsusime seda tinglikult vaarikaõiemeeks), kuid selle asemel on mummid korjanud midagi, mis on ülipaks, viskoosne ja merevaigukarvaline. Huvitav, kas aromaatne on seotud kuidagi pärnadega ja tuleb alles peale pärnade õitsemist? Oi, kuidas ma tunnen vajadust ühe lihtsa mikroskoobi järele...Siis oleks asi selge, milliste taimide õietolmuosakesi millises mees kõige rohkem on.
Nõmme-liivatee tihnikud kruusamaastikel lõpetavad õitsemist ja hostad on saavutanud kasvus suve tippvormi.
Nädalavahetusel tegin peenardes veidi ruumi. Kolm päevaliiliat lähevad oma uude koju ja tühjad kohad? Aga neid lihtsalt ei tekkinudki, sest päevaliiliate lahkumisel lasid ümbritsevad taimed oma lehed ja varred tühikusse valguda...tšahh!...(või oli see plumps!:) Eks meil siin ole tihe ka.:)
Vihmane aeg on hea istutamiseks. Reguleerisin alpikalju elanike kõrgusi. Liiga lopsakad kolisid kas kivilasse või kõrgpeenrasse. Alpikaljul saavad olema vaid kõige madalamad ja eks ta üks suur katsepolügon olegi. Milline tuleb järgmine talv, kas hellikumad mägilased elavad selle üle jne jne?
Minihostade tarbeks peaks olema üks kena ja väärikas eksponeerimiskoht. Võimalik, et kolin paraadpeenrast kõik mättalised kivide vahele ja sinna saavad hostad. Nu näis.
Suvi vuhiseb metsiku kiirusega mööda.

Tagantjärele

Neljapäev ja reede olid kollektiivi suvepäevad. Reede õhtul rattaga linnast koju, kodus kaks kasti kärgi, mille purgistamisega läks hilja õhtuni. Laupäeva hommikul vara rohima.
Lõppude lõpuks olen ma siiski aednik.:)...kuid ka vanavarahuviline - kolistasime üheteistkümneks antiigilaadale Seidlas. Sealt sai vanavaradoosi kuni aastaks. Mida kõike sääl ei müüdud...:)
Ostsin kaks paksust klaasist Wabariigiaegset viinapitsi, Pokumees leidis efektse väljanägemisega trummi, mida nii mõnigi isand pärast pika kadeda pilguga silmitses. Trumm oli aus ja meil oli seda väga vaja. :)
Kaubaplats asus umbses mõisapargis, kus palavus vägisi pildi kallale kippus. Pärast väljade peal, kus ka hea soe tuuleke ringi puhus, näitas autokraadiklaas pluss 31. Haha, põhjamaa...
Pühapäeval oli lastega reis Viljandimaale. Õnneks oli suvi tagasi tõmmanud ja enam nii hullult ei kütnud.
Astusin pühapäeval Võhmas rongist välja ja siis selgus, et Laps on sisse maganud ja jõuab Võhmasse alles mõistliku ajavahemiku pärast. Tore. Ma olen poolteist tundi turist (ajapiirangutest vaba isik võõras linnas)!:)
Seadsin sammud kohviku poole, see oli kinni. Küünlapood ka. Hmh. Maal juhtub pühapäeviti olema vahel nii, et üldse mitte midagi ei olegi lahti ja bussid ka ei käi.
Peale seda kui olin veidi infot kogunud, selgus, et nii ongi ja mul on kolm võimalust:
1. Kõndida bussijaama püstjalga ja seal piruka kõrvale  oma rongiulmekas läbi lugeda. Nonii.
2. Hakata jala Jälevere poole astuma sest bussi ei lähe
3. Otsida telefonist üles lähim aednik ja küsida mis ta arvab turistist oma aias. Ilma etteteatamiseta pool kümme pühapäeva hommikul? Kas on aru peas!
Peale ägedaid siserüselusi seljatas agressiivne botaanika malbevõitu kombeõpetuse ja ma valisin aedniku numbri.
Kuidas ma küll armastan inimesi, kes säilitavad igas olukorras huumorimeele!:)
Aed oli väga sügav. Millised kooslused ja milline liigirikkus! Eriti põrutava mulje jättis rabamaastik. Seda kõike sääraselt kasvama ja toimima saada... Ja minu lemmikteemat, alpitaimendust, oleks võinudki imetlema jääda. Millised mättad, millised kooslused, millised liigid ja sordid seal kivide vahel kasvasid! Tavaliselt kaob huvitavates aedades ajataju. Imestasin, et kust see Laps siis nüüd järsku välja ilmus. Kui su ema ära kaob ja telefonile ei vasta, siis otsi üles lähim liigirikas aed ja tõenäoliselt leiad ta sealt, nina peenras. Lapse loogika on mõnikord muljetavaldav. Ja siis me pidimegi minema. Tänud peremehele külalislahkuse, kaasa pandud mahuka aardekasti ja aiatarkuste jagamise eest.:)
Edasi oli lapsepõlvemaade külastamine. Koos lugude ja juttudega. Laps tegi pilti. Lapselaps "salvestas". See on siis kui väike inimene vastupidiselt oma harjumusele vähe räägib ja on üksainus suur kõrv. 
Peale lõunat jõudsime Helle juurde. Jõekalda kallakpind lubab pinnavormidega mängida ja mida enamat võib üks aednik veel tahta...:)
Helle aeda oli palju fantaasiat lahti lastud. Siin kummaliste suurte kivide plastiline grupp, taamal huvitav värvide kooskõla, kaljupragudes oma elu elavad müürililled vaheldumas looklevate teeradadega, päikeses ja ajas valgeks pleekinud rabajuurikad, rahulikud peenraäärekeerud vürtsitatud äkiliste püstvormidega, väike värskendavalt sillerdav veelang ja ikka ja jälle kivid, kivid, kivid. Elupõlise kivilembena teadsin ma suurepäraselt mis need kõik väärt on.
Mööda ei saanud vaadata ka majakese katusele rajatud nõmmeaiast. Praegu käis seal tuline õitseng. Üle katuse ääre paistsid kukeharjad, kõrrelisi ja veel ühte-koma teist. See oli ilus.
Lapsed läksid paadiretkele, meie heietasime kohvi kõrvale aiajuttu ning vaatasime veel ühte ja teist, mis esimese hooga kahe silma vahele jäi. Hoidusin võrdlemisi meelekindlalt hamsterdamisest. Kui raskeid hetki esines, siis mõtlesin pooleli olevale alpipeenrale, pagasnikus lebavale aardekirstule ja mägisibulate lasteaiale mis ka kõik maha tuleb panna.
Tänud Hellele aiajalutuskäigu, paadisõidu ja hubase pärastlõuna eest.:)
Kaks viimast päeva on olnud mõnus vihm. Aed elab oma elu ja valmistub liiliate puhkemiseks. Siberi iirised on juba lõpetanud. Martagonide hulgas oli üllatajaid, aga sellest järgmisel korral.

Külalised mõjuvad aiale hiigla hästi.:)

Vat alati ei ole seda aiategemise sädet, nokitsed niisama ühest ja teisest otsast, aga kui aiakülalised tulemas, siis on kohe teine vunk sees.:)
Eile käisid Thela ja Lepatriinu mede miniaeda kaemas. Enne külalisi vaatasin, et see iirisepeenar on ikka jube hullusti rohtu kasvanud, peaks õige...Tavaliselt ei viitsi ma peale päevatööd aias üldse midagi teha.:)
Tunnikese pärast oli kohe palju parem pilt, aga umbrohuga on praegu nii, et kui aia ühest otsast lõpetad, siis teisest otsast on jälle rohtus. Ohjah.
Tore oli see kuidas meie tavaliselt nii inimignorantne Proua Muri külalistega kohe elavalt suhtlema hakkas. Ja kui ma järele mõtlen, siis tema ongi selline alati pildil, pai norimas ja edvistamas (ma olen ikka nii ilus ja osav kass) kui rahvast rohkem majas. Meeskassid põõnavad kuskil või lähevad üldse kodust ära, kuid Murile pakuvad külalised alati väga huvi. Aga see on jumala normaalne. Naisteraffas peabki pildil ja natuke edev olema.:)