Aasta kokkuvõte.

2017 aasta jaanuar algas samasuguse pooltalvega nagu tuleb prognoositavalt ka 2018. Heal juhul sadas talvematel nädalatel maha ca 5-20 cm paksune lume moodi asi, kuid enamasti polnud sedagi. Veebruaris oli suisa pluss 7 kraadine nn "kuumalaine".  Edasi läks sujuvas joones kevade poole - Teine märts esimesed lumekupud õides, 17. märts - esimene  kaunis krookus näitab värvi. Peale vihmast sügist ja nirutavat niisket lumeta talve hakkasid mõned mägisibulad ära kukkuma. Tõin märtsis kõige hädalisemad tuppa pottidesse kosuma ja päästa õnnestus rohkem kui eelmisel kevadel (kui hävis ligi üks kolmandik sempervivumitest). Märtsi lõpus puhkevad amuuri adoonised ja esimesed krookused. Hiljem ka võrkiirised. Ei midagi erilist varajasuse osas või umbes nii. Kevad jätkub lauges joones. Aprilli alguses tuleb Edroni pakk pisirodode ja harakkuljusega.
Isegi kui aprillis lund sajab, õitsevad kevadised sibullilled üles sulades ikka edasi. Aprilli lõpus saab toakurgilt juba korralikku saaki.
Aprilli lõpus külm öökülmadega nädal koos lumega (-8 kuni -10). Õnneks pole jahe kevad veel priimulaid õitsema meelitanud. Tuleb Pottertoni pakk tillukeste alpitaimedega. Teeme mitu retke sinilillemetsa ja toome kevadet tuppa vaasi. Asja käigus selgub, et metsa sinililled on mitmes toonis. Jaht huvitavamatele eksemplaridele ja vahetamine teiste aednikega. Mai on ikka jahe edasi. Kuid kivila ümber tõstmiseks päris sobilikud temperatuurid. Palju kivitööd ja muud nakitsemist. Puud lehtivad alles mai teisel poolel. 18. mail algab soojalaine. Kõik lehtib ja puhkeb korraga. Hostad koos kaskedega. Seda pole kunagi varem olnud. Ka see on erakordne, et kuni selle ajani oli meil veel kõik raagus.
Mai lõpp ja juuni algus on täis huvitavaid uusi õisi. Epimeediumid, koerahambad, mägitulbid ja kuldkingad. Uus kivila uues kohas kosub tasapisi ja hakkab jälle silmarõõmu pakkuma.
Paar nädalat enne jaani on pikuke põuaperiood. Ainuke aeg sel suvel kus kastekannud iga päev kasutusel.
Suvi on peale jaani vihmasevõitu ja erilist meesaaki ei tule. Tööl on aasta algusest peale jätkuvalt palju tööd ja suvi möödub nagu helekaunis vilksatus. Nädalavahetused on üsna loetud. Rohin jupikaupa, siis kui aega on.
Hostadele niiskus meeldib, hostad on võimsad. Kimbutab krooniline ajapuudus ja blogikirjeid möödunud aastast on rekordiliselt vähe.
Liisukene läheb septembris esimesse klassi ja on seal tubli.
Sügis on vihmane nagu suvigi kuid pikalt soe. 20. oktoober tuleb poolakate alpitaimi, ning aega on veel küll, et need maha istutada. Oktoober ongi õige aeg saxifragade ja muu mudru istutamiseks või transportimiseks, sest taimed on puhkefaasis.
Jube nädal oktoobri lõpus- öökülmad (kuni -7) ja paks lumi (28.10) lõpetavad krüsanteemid ja hiliste flokside õitsemise, kuid viinamarjad jõuavad valmis saada ja lursslill jõuab ära õitseda.
November ja detsember on üsna sarnased pilvised ja vihmased kuud. Maha jõuavad sadada ka mõned lumed. Maa on enamasti sula ja sulanädalad annavad võimaluse umbrohtudele. Viimane rohimine on 26.12. Kaks ämbrit nälgheina ja muud mudru. Mulle meeldib kui kevadel on puhas plats, nii, et rohida saab talvel veel küll kui ilmad pidevalt plussis on.
Aasta jooksul on palju huvitavaid aiavaatamisi, lillerallisid ja ka paar tippsündmust Püha Võhma Juurika ja Aalujate kokkutuleku näol Aidi juures.
Aasta näib lühikesena, kuid ometi jõuab selle aja jooksul nii palju juhtuda...ka kurba. Aastad pole vennad.
Õues on praegu lumeta. Täna hommikul - 4 ja päike.
Jõulud olid vaiksed ja möödusid tubaste asjadega tegeledes. Lõpuks ometi oli piisavalt aega järgi uurida, mispärast panipaiga uksest nii raske on sisse mahtuda ja miks seal enam üldse vaba põrandapinda ei ole.
Küpsetasin suure virna piparkooke, käisime laste juures maal ja mere ääres piknikul ning ülejäänud aeg kulus vaibavabrikule ja muiduposserdamistele.

Pokumees tegi männist kuuse. Igati korduvkasutatav ja multifunktsionaalne.

Alpipeenar detsembri lõpus.

Pisirodosid jäi ellu vaid 2 kuid mõlemal on õiepungad.

Ja teine

Harilik harakkuljus on igihaljas ja pakutud elukoht paistab talle meeldivat.

Katsetus Tii  pisikeste jugapuupoegadega läks hästi. Kui jugapuud väiksena täispäiksega harjutada, siis saab temast kaunis kivilaelanik ja päiksepõletust ta ei karda. Talvine kaitsevärvus noortel võrsetel.
Head sõbrad, mõnusat vana aasta ära saatmist ja õnnelikku uut! :)

Jõuluselt

Mõnus koduste posserdamiste aeg. Üks naaritsaribadega viiekümne valge varjundiga vaip läheb täna juba kellegi uue maja uude tuppa kingituseks. Ja selle aasta lõim lõppes otsa ka. Olen jõudnud selleni, et koon vaid ühe lõimetäie aastas (ca 25 m). Olid ajad kui tegin neli. See oli kunagi ammu, alguses. Suure vaimustuse ja katsetamise aastad... Nüüd kõbistan rahulikult, üle poole vaiba päevas ei viitsi. Aga jõuluaeg just selleks ongi, et uue aasta lõim jälle peale panna ja jõudumööda ehk paar vaipagi kokku lüüa. Mõnus pikk nädal vaba aega veel ees ootamas. Jõuab vaibatada, raamatuid lugeda, head süüa teha, metsas konnata, külalisi vastu võtta, ise külas käia jne

Eile käisime Rakvere jõulukuuske vaatamas. Keegi oli Arvole salli kaela sidunud ja see lehvis lõbusalt tuules.

Jõulukuusk aga paistis oma mahedate tuledega kaugele.

Lihtne vineerist rajatis värviliste akendega, aga kui palju rõõmu...Lapsed ronisid treppidel, tuled vahetasid tuisus värve...ahjaa, tuisk.:) Kui Harjumaalt startisime, sadas vihma. Teel muutus see lörtsiks ja mida edasi, seda lumemaks. Rakveres juba tuiskas. Nii, et reis talvesse. Eestimaa on nii väike ja nii suur.

Reedel oli postkastis ilus pühadekaart salapäraselt jõuluvanalt ja süsimusta kassiga järjehoidja selle vahel. Äitäh, jõuluvana, nii ägedat järjehoidjat pole mul kunagi olnud.:)

Kaunist jõuluaega soovides.:)

Futu

Nädal enne jõule.

Elu on ülimalt tubane, sest õues pole eriti midagi teha. Enamasti on kas pime või kui pole pime, siis ollakse tööl. Nädalavahetuse mittepimedatel aegadel võib ikka ja jälle veenduda, et aias on midagi lumesarnast ja kui seda eirata (nagu korra isegi juhtus), siis selgub, et maa on külmunud ja asjal pole väga mõtet. Mis ma siis tahtsin? No tuli mõte, et võiks kevadeks mõned ämbrid alpimulda kokku segada. Peale sellist talve tuleb hakata kindla peale mägisibulaid reanimeerima ja siis on hea kui on võtta.
Aga on käidud laste kontserdil Nõmme Kultuurimajas ja  teatris (Von Glehni Teater, pisike, armas ja hubane koht, julgen igati soovitada), ning mere ääres ja külas. Ning muidugi raamatud, raamatud, raamatud. Ja telekas. Õues sajab lund, vihma, lund, vihma, vihma, lund ja see kordub päevast päeva. Jumal tänatud, et kõik sademed ei ole olnud lumi, siis oleks meil seda juba räästani.
Laupäeval käivitasin vaibavabriku. Küll on mõnus kui pole kaua teinud.
- 3,5, tuuletu, maa on valge (kuni järgmise vihmani).

Järjekordne narkojuhtum Sakus

Härra Tibu ronis voodist välja ja ringutas...õääiih, kui heaaa...tagupool kaaa...knrrhhh ning tuias akna juurde. Õues loomulikult sadas. Nõme. Härra Tibu lonkis kööki, seal ka midagi huvitavat ei olnud. Nõme. Pistis paar krõbinat põske ja sammus tuppa tagasi. Vahepeal oli Bond rõduukse taha ilmunud. Hehe, Bondike ei oska meil ju akna peale hüpata. Ot, kas siin keegi laseks mu kamraadi sisse...Ja Härra Tibu vajutas küüned arvutit uuriva peremehe kintsu. Mõõdukalt. Seda tuli teha justnimelt mõõdukalt, sest küünteta ei teinud sinust keegi välja ja liiga agara vajutamise peale tekkis pahandusi. "Mis sa tahad, Tibu?"
Bond on ukse taga. Kamraad lasti sisse. Kassid panid korraks ninad kokku ja Bond lippas rõõmsa nurrukruuksatuse saatel kööki. Tibul oli jälle igav. Õues sadas. Tibu vaatas ühest aknast välja ja siis teisest ning siis jälle esimesest. Ikka sadas. Siis tuli loomakesele mõte. Teate kuidas multikas ilmub pea kohale kujuteldav mõttemull ja selle sees süttib lambipirn. Selline ere. Lausa valus vaadata. Härra Tibu pani pea viltu ja kuulatas. TA on vist juba üleval. Oli küll. Ülakorrusel mängis telekas. Härra Tibu kappas teise korrusele, kraapis kõigest jõust trepikäsipuud. Ma olen kõva mees! ning sisenes väga pai näoga Mamma apartementi. "Noo, misse kass tahab?" kissitas Mamma silmi. Tibu alustas etteastet. Ma olen hea kass. Ma olen pehme, nunnu ja oivaline. Ma olen maailma parim kass! Härra Tibu võttis hoogsaid poognaid ja pani hoolikalt rõhku sellele, et iga sabapai ka ikka kohale jõuaks. Ma NII armastan sind! Ainult sind, knrrrh. Tibu tõusis kogupikkuses kikivarvukile ja puksas peaga Mamma kätt. "Misasja sa eegeldad siin." ei saanud Mamma ikka veel aru. "Tahad õue või?" Ei, Härra Tibu ei tahtnud õue. "Süüa tahad või?" Ei, süüa see kass ka ei tahtnud. Hüppas hoopis Mamma puhvetikapi peale ja hakkas ülemist sahtlit lahti kangutama. Näis, et see nendevaheline äri ei sündinud mitte esimest korda. "Kassa, kuradinahk, jälle palderjanijahil, jah?" sädistas Mamma rõõmsalt ning siis nad sahistasid kassiga kahekesi sahtli kallal kuni Tibu traavis trepist alla, peenikese lõhnaga nusaras hambus. Vahtis ringi Ega Bond toas ei ole? Huh, õnneks mitte, saab ennast vabalt tunda. Küll oli toda nusarat hää sõtkuda, katkuda, nuuskida, visata, püüda ja püherdada. Ahh, ma olen nii metsik, nii metsik...ja nii purrjusss...nii purrjus.

Vihmvihmvihm

Sajune ja püsipilvine sügis. Vihma on viimase kuu aja jooksul esinenud igasugusel kujul, alates padukast kuni lõpetades kahtlase lörtsiseguse kraamiga. On sadanud ka selgest taevast, nii öösel kui päeval, nii pilves kui poolpilvitusega. Lihtsalt kogu aeg sajabki. Selline sügis.
Käisime ühel pühapäeval Paldiskis turisti tegemas. (Ei pea vist mainima, et sadas. Hoovihmad siis sedakorda.) Pangalt merele vaadates oli silmapiir pikitriibuline, ehk siis vasakult paremale vaadates väikeste vahedega vihmapilved, sajujuuksed mereni ulatumas.
Tegime linnas põhjalikult turisti: uus vene kirik, mis rajatud 2008. aastal. Palkhoone, äärmiselt maitsekas  (ülla-ülla:) põhjamaises värvigammas, meenutas vene muinasjuttude tsaarilossi. Kiriku vastas üle tee oli lihtne söögikoht kus filtrikohv maksis 1 euro. Minimalistlik  nappidele aegadele (või pohhuismile) viitav sisedisain, ning Nikita Mihhalkovlik stseen: üksik meesterahvas sööb süvenenult oma kausi kohale kummardudes seljankat, tema laua kõrval maas istub kohviku lumivalge kass ja elab igale suutäiele kaasa. Mees haukab leiba, sööb süvenenult suppi ega ole kassi juuresolekust teadlik. Niisugune TÕESTI filmilik stseen...loomake on hoolimata koerailmast ja poripilgarist helevalge nagu ükssarvik ning torkab tumedal põrandal oma heledusega ebamaisel moel silma...

Kohviku ees seisid pingviinikujulised prügikastid

ja kohe kohviku kõrval asus lihapood. Poe ukse kohale oli kirjutatud "Mjasa" ja kahel pool sõna ilutsesid elusuurused puust nikerdatud seapead.

Niisugune tore ja teistmoodi linn. Ja millised kenad veerised seal rannas olid! Puhas ilu.
Vahepeal on olnud ka lumejahmatusi. Ärkad hommikul ja maa on valge. Põõsad paksu lume all. Kui lund tuleb, siis lastakse Sakus kotisuu lahkesti valla, pärast veidi midagi jagub Tallinnale ka. Ja siis see sulaa-ab ja sulaa-ab kuni järgmise lumejuhtumini, jubee...Hästi märg sügis. Detsembrile vihjab see, et lumejuhtumeid oleks viimasel ajal justnagu tihemini olnud.
Laupäeval käisime Tii perega Nodsul külas. Oli üle hulga aja üks hele päev, võtsime päikesepaiste külakostiks kaasa ja imestasime ise ka, et mis kena loodusnähtus ikkagi. Päikest pole selles  vihmavabariigis kaua-kaua olnud.
Linna lähedal maal oli ilus. Alates vutikuke kiremisest (väga müstiline hääl) ja lõpetades aiaga mis on nagu tohutute võimaluste maa põldude ja metsade vahel.
Muidugi olen ma jõudnud kõvasti oma ruutmeetrise aia ja alpikaljude külge kasvada kuid see ei takista ometigi teiste suuri aedu huviga uurimast ja vaagimast, et kuidas oleks kui sellised mastaabid omalgi kasutada oleks...Pole midagi kosta, äge vist ikka oleks. :) Pojenge tohiks olla rohkem kui viis ja floksid ei peaks üksteise varvastel sõtkuma ja mis kõik veel... Ilus oli seal. iidse kuuseheki müür tuulevarjuks, põlispuud õues ja oma õunaaed, astelpajud jne.
Esimene advent. Jõulupuhkuseni pole enam palju jäänud.
Hetkel lumeta, -0,3, roos `Astrid Lindgren`on teinud roosinupu ja tahaks õitseda.

Novembrinokitsused

Jätkuvalt ikka kahes olekus - kui on helevalge päev, pilvitu taevas, siis tuleb öökülma ja teed hommikul libedad. Kui on pilves ja pime, siis on mahe, mõnus, tuuletu.
Jõudumööda olen ilusate ilmadega aias ka nokitsenud, eilegi oli päris tõhus plätserdamine, vedasin lohkudesse komposti, lõikasin pealseid ja riibusin lehti. Härra Tibu kargas mu ümber poris rõõmsalt ringi nagu oleks maipühad või midagi. Ei ole, tupsuke, november on hoopis, varsti tulevad kadrisandid või halvemal juhul järgmine lumi. Kevad on nii kaugel, et isegi ootama pole mõtet hakata. Ohjah.
Või, noh, tegelikult...aiahooaeg ei ole veel lõppenud. Iileks ja uus roos Beverly olid küll selle aasta kõige hilisemad istutused, kuid ühte ja teist mugulaid-sibulaid sai veel pottidesse susatud ja kasvuhoonesse pandud. On hea kevadel kadudeta peenrasse toimetada kui õige aeg käes. Anemone coronaria, nimelt. Ei tea kas on külmaõrn või niiskustundlik või mõlemat, igatahes meie aias pole temaga õnne olnud. Eks proovin siis kasvukas talvitamise varianti. Lord Lieutinant on kaunis indigosinine ja Mount Everest valge, ilusad on mõlemad.
Siilkübaratele peaks ka ühe kasvukatalve korraldama, sest nii viletsat Fatal Attractioni kui tänavu kevadel oma peenras, ei olegi kuskil varem näinud.
Muidu on mõnus. Esimese lume ehmatus on ununenud, aeg-ajalt soliseb taevast vihma või laseb ka päikest nautida. Enamiku ajast on hallid madala taevaga päevad.
Hiina emajuurel on õienupud peal, olid juba enne lund, kuid avanemiseks on vaja päikest. Päikest, päikest...
Täna sajab. Püsisadu. Taevas on madalal ja selline tasane sabin õues kui ust praotada. Mitte just palju, aga piisavalt, et kassi välja lasta. Ega ta hea meelega ei lähe, aga loodus kutsub ja siis ta väljub nii aeglaselt kui saab, mehiselt endaga võideldes. (Kunagi vanasti, siis kui meil tobisabalised kassid olid, sai palju rutem ukse kinni panna.:)
Pidasin poole päevani vihmapüha, siis hakkas Tibu nii pinda käima, et tuli poodi kassisöögi järele minna (sul võib olla maailma kõige vabade vabam vaba päev, aga kassisöögi järele pead sa ikka minema). Ja siis mõtlesin, et vaatan mis Nurmikos, ei olnud eriti midagi, ostsin mäesuuruse koti kasvuturvast ja edasi läks juba tüüpilise laupäevapaketi maneeris - rohisin, lõikasin pealseid ja riisusin hostasid kokku. Kui seda sedasi natukesehaaval teha, siis jätkub kuni jõuludeni. :)

Lahe laupäev vihmas ja lumes

Laupäeval oli kuidagi nutune. Taevas oli pilves, aias lösutas endiselt 15 sentimeetrit helevalget lund ja hoolimata püsivihmast ei kavatsenudki see ära sulada. Lõin autole hääled sisse ja sõitsin Tii juurde. Ka Tii mändidealune oli sama hullult lund täis. Vaatasime natuke aeda (kui paksu lund kõrvale siblida, siis nägi ka okaspuude pisivorme:) ning uurisime krüsanteeme, astreid ja iilekseid.
Tegelikult, ei, ei lõpe hooaeg esimese lumega ära. Üldsemitte. Sest siis me läksime Lepatriinudele külla.
See on uskumatu KUI pehme üks suur must koer võib olla ja kui uudishimulik ninanupp tal oli. Teel ukseni otsiti meid põhjalikult läbi Kust te tulete, kes te olete, mis teil kotis on ja miks kotil...ah kui põnevpõnev!:)
Aalu küsis ka läbi akna tuppa aga kui nii palju võõrast rahvast nägi, siis keeras otsa ümber ja arvas, et oops, ma lä´n teen õues veel ühe tiiru, mul jäi tegelt üks oluline asi pooleli...
Siis tulid kohv ja koogid, istusime, rääkisime, meenutasime...
Ilm oli küll sajune kuid isegi aiaekskursioon sai ära tehtud. Kevadel ees ootav töökuhi paistab kahe inimese jaoks lõpmata suur olevat. Lubasin ka kevadel üheks päevaks abiks siblima minna, eriti tore kui see veel talgukorras toimuks, näeks teisi aalujaid ka ja oleks sündmusena hea sissejuhatus hooaega.:)
Täna oli üsna samasugune ilm. Vihm ja sulamata lumi aias. Lõikasin silmili kivilasse kukkunud roog-sinihelmika maha. Kõrgete püsikute osas oli ikka üsna kaos, võis järjest maha lõigata. Kui tööhoog sees, hakkas vihma sadama. Istutasin roosi. Viisin kastid liiliapoegade ja muu staffiga kasvuhoonesse ja siis hakkas vihm jopest läbi tulema. Mis vihm see ometi on mis jope teeb märjaks, aga lund ometi ära ei sulata...
Tegelikult on kõigest hoolimata veel täitsa hea aeg. Külma veel ei ole ja loodan pealsed enne päris talve tulekut ära koristada. Üks päev natuke ja teine päev natuke. Küll saab.
Aga õhtul lambivalgel oli pistokste tegemine ja paikasättimine. Puhas sportlik hasart. Et kas saab kevadeks juured alla või ei saa...Panin iilekseid ja palu-näsiniint ka. Põnev. :)

Talve ääre peal.

Ilus pikk sügis oli. Tsipa küll vihmasevõitu, aga laskis kõigil hilistel (peale hiina emajuure) ära õitseda ja aednikul öökülmade nädalal ka viimased istutused teha.
Peotäis oktoobrilõpu pilte:
Abiaednikud Härra Tibu ja Bond poseerivad õunapuuga. Tibu on seekord õun.

Teine poseerung

Bond mediteerib. Null mõtet.

Esimesed öökülmad veel jala pealt maha ei võta, kuid mõned lehed muutuvad kunstipäraseks.
Jalgleht

Mandzuuria kivirik

Enamus hiliseid ei lasknud ennast peale esimesi öökülmu õitsemisel segada nagu näiteks sügisheleenium

Kõreliilia

Kukehari Stardust

Hilise astri väärtuslik sort Tii aiast.

Ja vana hea taevassinine aster, ilus igal sügisel

Hiina emajuure õied ei jõudnudki avaneda

Peale esimest seitsmekraadist külma algas hääbumine.
Kõik selle nädala hommikud olid suhkrused. Õõkülmad algasid meil -2-st ja viimases otsas oli kolm hommikut -7.
Mõned lehed suhkurduvad eriti kaunilt. Itaalia kellukas.

Sempervivum Black Beauty

Suhkrune sügislill

heucherella Solar Eclipse

Kõrred kivila kohal

Astilbe Sprite ei ole kunagi varem poole õitsemise pealt öökülmadele jalgu jäänud.

Krüsanteem kannatab paar-kolm hallaööd välja kuid ei ole peale korduvaid ülessulamisi enam päris täies elujõus.

Sel aastal üllatas sümpaatselt üks floks. Ta tuli tellitud taimedega koos väljamaalt, ei vastanud küll oma sordinimele kuid oli äärmiselt meeldiv nähtus. Puhkes õide oktoobri alguses ja õitses uhkelt kuni külmadeni.

Öökülmade tuleku ajal oli ta täies õies. Suhkrune õiekobar.

 -2, -7 ja -7 ei teinud vaprale floksile midagi. Sulas muudkui üles ja õitses edasi. Selline imefloks-talifloks.:) Veel kolmapäeval kange külma tormituulega koju tulles nuusutasin ta õisi. Lõhnas. :)
Neljapäeva hommikul oli ta läinud. Öine paks lumi oli vaprale lillele liiast.
Esimese lume kohta sadas seda TÕESTI ülekohtuselt palju maha. Sakus oli ca 15 cm. Jah, kena muidugi, valge, puhas jne aga hea kui ta võimalikult ruttu ära sulaks.

Esimesed öökülmad.

Eile 0, täna -5. Autoaknad olid mõlemal päeval korralikult jääs. Maa külmunud ei ole, sest päeval säras üle hulga aja päike ja soojendas veel päris mõnusasti.
Meie kreisivõitu idee vastu talve poolast mägitaimi tellida lõppes üle ootuste hästi. Sügisel on ilmselt vähe tellimusi ja pakk tuli ruttu kohale - kõigest nädalaga. Eksitusi seekord ei olnud, lihtsalt mõned taimed olid vahepeal otsa saanud ja mõnda pani tarnija kahe asemel üks, et ei ole vaja siin ahnitseda, aitab ühest küll.:)
Aga taimed olid hästi pakitud nagu ikka ja heas konditsioonis, sest jahedaga kannatab säärane kaup paremini reisimist. Tellime sealt viimasel ajal ainult kahe peale sest poola aednik on kohusetruu kuid tal on "oma stiil" ja sellepärast on saadetist (nagu körtpärtli särk) kahekesi märksa lihtsam lahti harutada kui terve kamba peale. Aga odavam tuleb kui eestist osta ja valik on muljetavaldav. Pakki saades oli kangesti jõulune tunne - tosinajagu põnevaid kribudikke, missa hing veel oskad tahta.:)
Arenaria alfacariensis (seekord panin ta koos Riho sõnajalaga klaasi alla)
Asplenium viride
Asplenium ruta-muraria
Dianthus freynii
Dianthus microlepis
Dianthus webbianus
Dianthus wettsteinii
Epimedium grandiflorum `Creeping Yellow`
Silene hookerii
Incarvillea younghusbandii
Saponaria pumilo
Selaginella borealis
Soldanella minima
Pulsatilla campanella
Natukesehaaval olen kümnele juba kohad leidnud. Neli jäi veel. Selaginellile peab varjulise koha tekitama ja pisi-sõnajalgadele sobilikud kivipraod elukohaks vormistama. Soldanellike vajab ka erikohtlemist, seekordne mägilane on nimelt lubjalembene.
Üldiselt võib hooajale joone alla tõmmata. Paar istutust, külmavõetud pealsed komposti ja potielanikud kasvuhoonesse. Ja siis alpikaljult lehti nokkima, sest kased on nüüd juba raagus ja rohkem lisa ei tule. Kena, kena.:)

Elu süvenevas sügises koos kassidega

Kassid on äärmiselt taktitundelised loomad. Otseloomulikult vaid kuni sinnamaani kui neil sinult midagi vaja on. :)
Tibu kraabib kell 4 hommikul diivanit Kle, oleks vaja õue minna, ole inimene, tule tee uks lahti.
Inimene vinnab ennast üles, vaarub poolunes ukseni ja avab selle. Aga väljujat pole, see on juba kööki kapanud. Haha, kui sa  juba üleval oled, mulle meenus, et võiks midagi põske pista! Öösel meil ei sööda ja inimene kas läheb tagasi magama või kui viitsib, siis leiab köögist kavalpea üles ja tõstab ta ilmast hoolimata ukse taha. See on kasvatuslikel eesmärkidel üldiselt parem, sest siis seda trikki niipea ei korrata.
Härra Tibu on vana kala ja kasutab inimeseliigutamise hoobasid aadliku enesekindlusega. Vahel ta muidugi hävib ka, kuid uusi asju katsetamast ei väsi kunagi.
Aga ka Bond on õpivõimeline. :)
Köögis on näugamite söögikoht, seal saab vabalt krõbinaid ja küsimise korral zeleed. Varem sai ühte teatavat kassimaiust ostetud, mida pakuti toas kamina ees. Kui see müügilt ära kadus, siis oli vahepeal täitsa kimbatus - mõlemad loomakesed seisid kamina juures ja vaatasid suurte haledate silmadega otsa. Lausa maha istuti Me ei lähe siit kuhugi enne kui saab. Pokumees tõi köögist peoga tavalisi krõbinaid ja üllatus küll, kuid see toimis. :) Kuivtoitu (mis oli ammu silmini ära tüüdanud) söödi kamina ees nagu erilist maiust. Ka inimesed on kohanemisvõimelised. Nüüd seisab nii köögis kui toas üks krõbinapakk. Vahel on need ka täpselt sama marki ja keegi ei tee vahet.
Niisiis, Bond. :) Ka tema on omapäi ära õppinud väikse armsa tüngatriki.
Kui ta on oma zelee ära söönud, siis küsib ta hästi taktitundelise vaikse veerandnäuga õue. Tõusen arvuti tagant, panen kohvitassi kõrvale ja lähen ust avama. Aga võta näpust!:) Must kass silkab kebjal sammul hoopis kamina ette, vaatab veel vabandavalt üle õla, et näe, tuli selline mõte, et kaminakrõbinaid tahaks ka. Väga tahaks, pliiiis. Noojah, mis siis ikka.:)
Aga ilmad on meil jätkuvalt vihmased. Eile oli taevas päeval päris must. Meenutas kaheksakümnendatel nähtud päiksevarjutust. Väidetavalt olnud see orkaan Ophelia seelikusaba, mis Sahara tolmu ja Portugali metsatulekahjude suitsuga meie päikese (loe: Normaalsed vihmapilved) ära kustutas. Pärast hakkas muidugi jälle sadama ka, mis viimasel ajal nii tavaline on. Isegi välku lõi ja müristas. Aiandusest niipalju, et alpikalju teravnurk sai siiski ära viimistletud, kuid alpitaimed istutamata ja mitu kasti liiliapoegade ning muu staffiga on ikka veel õues. Loodan nädalavahetuse peale, oleks vähegi ilma...Aga nemad lubavad hoopis lund. Selline sügis siis. :)

Vihmavarjus

Vahelduva eduga muudkui ongi sadanud. Viimasel ajal harrastan sööstaiandust. Kui vihm väheke vahet peab, siis viuh õue, lõikan mõned pealsed, kitkun natuke umbrohtu ja siis jälle tuppa tagasi. Ega see mingi mõnus asi ei ole kui külma vihma peffa sajab.
Sööstaiandusega kuigi kaugele ei jõua. Enam-vähem kannatab kriitikat aia tagumine osa, kuid ülejäänu näeb ikka üsna õudne välja. Tilkuv, vettiv, hääbuv...Välja arvatud mõned üllatunud õied, sest kui peab tulema, siis peab tulema ja taimekene ilma valida ei saa.
Vihmaste ilmadega on olnud palju tubast sundmölutamist ja palju aega mõelda. Kõigi teiste hulgas tuli tore mõte, et võiks natuke müüriäärset alpikaljut laiendada. Nüüd olen sellele laiendusele mõelnudki viimased paar nädalat. Saaks mõttejõuga kiva liigutada, oleks paras munamägi õues juba...
Reaalis aga vihmaga kivilat ei tee. Liiv ja muld näevad välja nagu kaks erinevat pori, sega neile siis kruusa sisse...Mitte, et ma poleks katsetanud :).
Suure energia ülejäägi olen kulutanud moositegemise peale. Juba kolmas kast. Vaene lapselaps peab selle kõik ära sööma või no küll ma ohvreid leian. :) Viimane moos on kooritud õuntest ja kakao ning kaneeliga. Nii hulluks on asjad läinud. Loodan kõigest südamest, et täna ei saja. Ja tegelikult pole ju masenduseks üldse põhjust, metsad on veel värvilised ja see on kõigest vaid vihm...mitte lumi. :)

Kena lauge sügis.

 Sombune suvi lõppes kena päikselise nädalaga. Täpselt siis kui sügis algas, läksid ilmad soojaks ja sinna võis sukelduda nagu sooja laguuni. Mida sai ka tehtud. Sööstud seenele, pihlakale, lodjapuumarjule (ema väike veidrus maitse-eelistuste osas) ja jälle seenele. Nii ilusad ilmad olid, et aeda pääses vaid korraks. Rohima ja flokse maha istutama. Siis jälle päikselistesse metsadesse traavima. Seoses kliima soojenemisega, või mis see iganes ka on, nähtub üks imelik asi. Võiseeni ehk kollariisikaid kasvab massiliselt kohtades kus neid varem kunagi ei olnud. Väga sümpaatne igatahes.:)
Aia osas on kah positiivseid muudatusi ette näha (tralalah!:). Kohale tulnud mõistliku suurusega mullakoorem kustutab mõneks ajaks kroonilise mullanälja ja lõpetab kompostihunnikust kompostihunnikuni elamise. Saab väheke ka tiibu sirutada...selles osas, või umbes nii. Kuna kuhil pärineb loomaaiast ja võib teoreetiliselt koosneda hmh...suhteliselt eksootilisest algmaterjalist, siis tuli kohe ka selleteemaline repliik. "Meil on nii vaikne kant, et siin ei juhtu mitte kunagi mitte midagi, aga see on ju puhas sensatsioon - elevant s----s meie tänavale!  :) "
Kompostmuld on aus. Rammus, must ja mitte selline liivasuss, nagu meie oma kompostikastist tuleb.
Oktoobri alguse kohta on aiapilt päris hea. Õitseb siilkübaraid, kukeharju ja astilbesid ning hostad, vähemalt pooled, on veel suhteliselt kobedad.

Tagaaias hõljuvad tuules mesiselt lõhnavad lursslille õiekoonlad.

Krüsanteemid jõudsid ka õitsele minna.

Imekaunis tumepunane. Tervitused Triinule.:)

Mullalisa annab võimaluse kevadeks igasuguseid mõnusaid plaane teha, aga enne talve midagi küll aias pöörama ei hakka. Talv läheneb kiiresti. Õnneks on ainult korra kraadiklaas nullis olnud. Autoaken oli jääs ja külmalaine teele jäänud hostad ei näe enam kenad välja.
Flokside aeda toomine oli hea mõte. Väga pika õitseajaga taim. Ja kui floksipeenar erinevate kommetega floksidest kokku panna, siis õitsevad esimesed juba juulis ja viimased oktoobris.
Phlox paniculata `Katherine`. Puhkes septembri lõpus. Hiline uhke ja tugev sort.

Viinamarjad hakkavad valmis saama.

Kivila oktoobri alguses

Roos on roos

Hiina emajuur valmistub

Väsimatu ja kaunis õitseja `Robusta`. Tervitused Sirjele!:)

Vapralt sügisele vastu

August oli sama sombune ja vihmarikas kui juuligi. Vaid sõrmedel loetud täispäiksega päevad. Ikka kas väike pilvitus, poolpilves, lauspilves või sadu. Oli päevast leitsakut, kuid ööd jahedad. Antikurgi kliima, sest kurke sai sel aastal ainult kas toas või kasvuhoones kasvatada. Aiale aga on see kõik üldiselt hästi mõjunud. Ilmselge kliima soojenemine - palju tuult, niisked ilmad ja lumeta talved. Kui tahad end tunda inglise lordina pole vaja üldse kuskile kolida. Ehita suure kamina ja väikeste akendega Downtown Abbey mille halli vihmavarjuhoidjas on palju vihmavarjusid, istuta aeda palju roose, sest külm ei võta neid enam kunagi ära ja podagra, küll see ka ükskord tuleb kui aasta läbi kummikutega käia.
Kõrgrõhkkond on kena asi, aga võibolla polegi neid ilusaid ilmu vastu sügist väga vaja, sest siis luusivad öökülmad juba kusagil läheduses ringi, ühel augustilõpu varahommikul näitas me termomeeter +2,5, see karikas läks väga lähedalt mööda. Ei tahaks, mitte ei tahaks veel. Paljud sügislilled on veel õitsemata ja hostadki üle hulga aja ilusad sügiseni välja. Eelmise suve tigude ja nälkjate tohutute hordide järeltuleva põlvega juhtus talvel miskit hullu, sest neid peaaegu üldse pole. Mitte, et keegi neid taga nutaks, vastupidi, kuid imestama paneb. Nii tigudevaest suve pole kaua olnud.
September jätkab selle suve stiili, ehk et on sombune ja sajab. Floksirida näitas ennast heast küljest, nüüd on jäänud keskmise õitseajaga floksid ja eelmine nädal avas esimese õie Nora Leigh ehk Creme de La Menthe. Ilusal lillel mitu ilusat nime.:)
August oli jube kiire kuu, aiva ikka lüpsik sarvis...Nüüd hakkab ehk jälle aega olema. Või mis aega...kolm nädalat on jälle nii vuhinal läinud, et pole blogidagi jõudnud.
Oh, juba septembri lõpp paistab...Võhma Juurikaski selja taga. Oli äge nagu alati. Palju armsaid kohtumisi ja nagu ikka, mõned huvitavad kivilataimed, paar taimevahetust ja hoolimata vähevõitu taimemüüjatest läks floksidega korralikult lappama. Kolm tükki ühe päevaga on ikka palju. Aga kõik NII ilusad. `Goldmine`, `Blue Flame` ja `Eden`s Smile. Mul on kangesti selline tunne, et järgmine aasta muutub üks liiliapeenar vist floksipeenraks.
Sel reedel käisime küünikontserdil Mehise juures. Mehis ja Tätte laulsid vaheldumisi Tätte laule ja rääkisid lugusid elust, muusikast, purjetamisest. Viimase 10 aasta parim kontserdikülastus.
Mehis on pilli- ja laulumees ning kauaaegne Jaan Tätte fänn. Maestroga hästi sarnase välimuse ja sama hääletämbriga. Väidetavalt said mehed esimest korda reaalis kokku 2 tundi enne kontserti ja proovi polnud üldse teinud, aga õhtu oli viimasepeal.:) Küün oli rahvast puupüsti täis.
Eile käisime külalistega seenel. Hea, et igaks juhuks keebid ka sai võetud. Terve see kolm tundi sadas. Koduteel muutusid hoovihm lausa padukaks, aga ega enam märjemaks saada polnud võimalik. Jaht oli hea, kolm täis ämbrit.
Pühapäeval paistis üle hulga aja päike. Puhas eksootika. Istutasin floksid maha ja sõnajala teise kohta ning panin laugusibulaid mulda. Mulle tundub, et järgmine suvi tuleb hästi floksine ja laugune.
Pildid alates augustist.
Maheroosa Pink Hill.

Gzel ja Spinnaker

Vana hea Blue Mouse Ears

Astilbede aegu...

Kisub sügise poole, kaeralill Lucifer juba leegitseb

Hostade õitsemine on alati sündmus, Whirlwind

Floksirida, varased alustavad

Hydon Sunset

Skinwalker õitseb vapralt vihmas.

Floksipeenar

Blue Paradise

Hookeri kuutõverohi naudib vihmast suve

Ka teised kuivalembesed on päris häppid, Euryops acraeus.

Ilupilt kaevu kandis.

Miniastilbe

Minihostad, Harry van Trier õitseb

Pürenee ramonda

Sõnajalg kaljul

Ja siis pidi tööle minema, aeg sai otsa. Jätkan pildirida järgmises blogis.