Sunday, August 27, 2017

Mõjutusvahendid

Elukogenud majakass on neljajalgne isiksus. Koos inimestega elades ja nendega suheldes töötab ta aja jooksul välja peenelt paika timmitud märgisüsteemi, et inimesed temast aru saaksid. Sest kass tahab näiteks õue kuid ei oska avada ust, tahab kassitoitu kuid ei oska avada külmkapi ust jne.jne.
Härra Tibu on vaikija. Ta teeb häält ainult erakorralistel puhkudel, siis kui on midagi öelda. Sellistel juhtudel on Härra Tibu väga häälekas ja tavaliselt on kassi õigusi (õigus süüa saada, õigus õigel ajal magama minna, õigus tuppa ja õue saada, õigus magada, õigus sahvrisse mitte kinni jääda, õigused oma krundile voodi jalutsis) siis mingil moel jämedalt rikutud. Muidu piirdub ta pererahva malbel suunamisel kehakeelega. Kui Härra Tibu tahab õue, siis ronib ta lauale ja hakkab nina kohvitassi toppima või teeb muud nõmedat tähelepanu äratamiseks, sorib laual olevates asjades (kuigi need teda üldse ei huvita), vahib üle arvuti kuvari perenaisele otsa ja kui see kõik ei aita, siis nügib mõnda õuna või tomatit laua ääre poole. See mõjub 100%. "Ti-BUU!" Ja Tibu saab õue.
Filmi vaatamise ajal tullakse diivanilaua peale ja seistakse risti ekraani ees, suure kassijuraka tagant pole tõesti kuigipalju näha ja tuleb tõusta, loom tahab õue. Diivanit ta enam ei kraabi, see on juba ära kraabitud ja pererahvas ei kergita aktsiooni korral kulmugi.
Tuppa küsib Härra Tibu vastu akent hüpates. Klaasid värisevad, selle peale reageeritakse tavaliselt kohe.
Bond on seni samuti vaikija olnud ja kehakeelega kenasti hakkama saanud kuid sellel suvel hakkas Bond rääkijaks. Kummalisel kombel "räägib" ta ainult õues. Ja mis räägib, lausa lobiseb. Tõlge võiks kõlada umbes nii: "Lõpeta nüüd kohe see rohimine ära ja lähme tuppa, sest ma tahan konservi ja eelmisest korrast on täpselt kolm tundi möödas, ma arvan, et seda ei ole ju vähe või mis sa arvad, sest ega kassidest ju selles majas üldse ei hoolita, kassa üldse kuulad ka mis ma räägin, vahel on mul tunne, et sa oled kurt või midagi, sest me ei ole mitte meetritki ukse poole liikunud ja..."
Oi, seda "juttu" on palju, ikka niu-näu, kurrnäu jne. Lõpuks hakkavad häälde siginema sellised kiledavõitu meeleheitlikud toonid, et sealt võiks justnagu välja lugeda "Sa PEAD nüüd kohe tulema, sest ma olen su kass ja sa PEAD sellepärast." Ohjah, muidugi oled sa minu kass ja saad kohe süüa ka, aga nii kiire sellega nüüd ju ka ei olnud. Laksupealt juhtuvad maailmas ainult õnnetused. Me triivime tihedas tandemis ukse poole ja Bond seletab käigupealt "Näedsa kui hea oli, et sa sealt peenrast ära tulid, saad käed puhtaks pesta ja näed vahel ka inimese moodi välja, muidu kogu aeg tagumik taeva poole uppi ja ei tea mis õndsust sa sealt mulla seest leida mõtled, kui...ou, njäm-njäm..ou, toit!...kui, äh whatever." ja ta jääb vait. Toas ta enam rohkem ei räägi. Välja küsib väikese peenikese häbeliku näuga. Imelik rahvas see kassirahvas.:)


13 comments:

  1. Targad loomad, kui suhtlemiseks spets systeemi oskavad luua. Ega see, et sa inimene oled, ei tähenda veel, et sa tark oled ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. jaa, ega peremees ei peagi tark olema, põhiline, et kassikonservi oskab lahti teha:)

      Delete
  2. Meie Aalu oskab ka end väga hästi mõistetavaks teha. Muidu ka vaikne, aga vajadusel oskab kõva häält ka. Kui siin esimest päeva iseseisvalt toimetasime, nõudis Aalu häälekalt süüa,kuid R. ei leidnud kassikrõbinate kotti üles ja pakkus, et kas kassile koerakrõbinad sobiksid. Sai selle peale valjuhäälselt sõimata ja solvunud Aalu suundus sauna eesruumi ja näitas kätte, kus õige krõbinakott on :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. jah, meil näidatakse ka, et krõbinaid hetkel ei taha, et konservi paluks ja näidatakse kus see on :)

      Delete
  3. Vahel ma mõtlen, et sa oled ise kass, öösiti ja salaja :)

    ReplyDelete
  4. Meie Põrr on ka vaikne kass. Lärmakaks muutub ta siis, kui tahab õue saada - hakkab kraapima kõiki kohti, mis võimalikult palju lärmi teevad. Näiteks oma toidukausi aluslinaks pandud paberitükki. Süüa küsitakse lihtsalt väga pugedes, kui kass hakkab enneolematult palju pugema, tuleb järelikult süüa anda. Õuest tuppa tullakse välisukse kallal kangutades, kui toas on kuulda, et keegi murrab välisust maha, tuleb kass sisse lasta. Kui uks on viletsamini kinni pandud, saab loom selle ise lahti. Vahetevahel küsib Põrr ka öösel teki alla kaissu - siis ma ärkan selle peale, et keegi patsutab käpaga tasakesi teki ääre alla mu nina. Näu kuuleb temalt ainult äärmises hädaolukorras, tavasuhtluses on kasutuses kurr ja nurr.
    Tondu on meil rääkija loom. Muidu suurt juttu pole, aga tühi söögikauss põhjustab mõõduka (kuid pideva) näu ja õuehäda kõvema näu. Tuppa küsitakse nii, et vaadatakse keldriuksekaarele ronides aknast sisse, küüned krabistavad aknaplekil ja suured silmad hiilgavad küsivalt. Vahel kostab ka vaikne näu. Üks loom murrab uksest, teine aknast sisse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi kui nunnu.:) Meie omad kaissu ei poe, aga külmematel öödel otsitakse küll selline koht kus kahe vahel soojas saab põõnata.

      Delete