Missis Big

Kohtusime esimest korda neljapäeval. Mina vedasin kive ja ehitasin peenart, tema koperdas tee peal. Nii jurakat kimalast ei olnud ma varem kunagi näinud. Paistis, et erilist lennuisu tal pole, kuid et see imeloom kuskile vahele ei jääks, tõstsin ta mullahunnikule ja unustasin.
Järgmine päev kohtusime mullahunniku juures. Tema paistis olevat endiselt jalgsi ja näis, et ka kodutu. Üks koib võdises. Kahju hakkas. Võtsin putuka võilillelehe peale, tõin kööki ja tilgutasin mett  nina alla. Vaene olevus polnud vist tükk aega midagi põske pistnud, sest ta ahmis toitu nagu näljane kutsikas. Ise esikäppadega toidu sees, keel käis ligi cm pikkuselt kiiresti-kiiresti ja taguots värises suurest erutusest.
Lõin targa raamatu lahti, et teada saada kellega mul au lõunatada on.
Pildilt vaatas vastu täpselt seesama mumm, kes meie köögis parajasti mett lõmpsis ja tema kohta kirjutati igasuguseid huvitavaid asju. Kägukimalaste perekond...ja konkreetne tüüp karukimalase parasiit, emasisend. Üsna kuritegelik perekond, ma ütleks...:)
Elu mõte on leida karukimalase pesa, sinna sisse tungida, ema ära susata ja enda munad pessa muneda, et karukimalase pere need üles kasvataks. Eestis ei ela. ???
Kägukimalase kummitus oli vahepeal hinge tõmbamata muudkui mett lakkunud. Loiguke laual oli poole pisem ja jalad ei olnud enam söögi sees. Lõpuks kasis ta oma käpad puhtaks ja koperdas läpaka varju. Tõstsin ta verandale.
Täna oli jälle rõduukse taga ja nõudis süüa. Paistab, et ta on oma pöörase mineviku unustanud ja peab meil pensionipõlve. Konutab kuskil paigal kuni kõht tühjaks läheb ja tuiab siis süüa otsima.
Huvitav kas me homme ka  näeme?

Mesimõmm dessertlusika juures aktsioonis.


 Kombest magada huvitavates kohtades on kassid arendanud tõelise spordi.  Mis juhtub kui viieks minutiks pesusahtli lahti unustad? Teadagi!:)
Ja ta teeb enda nii armsaks, et välja ka ei viska...ei olnud kopsukad pärast üldse karvased, ei olnud...