Saturday, January 19, 2019

Õudne.

Neljapäeva hommikul oli SUUR sula. Kuna meil on lumega viimasel ajal kõik hästi olnud, siis oli, mida sulada. Teedel voolas vesi ja linnas laiusid hiiglaslikud veelombid. Kuid vaid loetud tunnid, sest keskpäevaks kaldus ilm miinusesse ja õhtuks oli kogu see toredus jääs (-4).
Reede varahommikul (-7) oli tööle minekul seikluse maitse juures. Libe tee unus kohe alguses, sest suurem probleem oli esiaknaid täis kittiv lumesadu, mis poole tee peal lausa elajalikuks muutus. Keegi jumalatest (või mitu) oli üleval mõistuse kaotanud. Lumi ei saa niimoodi sadada! Ei tohiks, pole võimalik jne. Nähtavus oli vaevalt 10 m ja tee ääres hakkas kohtama sisselülitatud ohutuledega autosid. Nunnul on minuarust muidugi palju plusse, kuid olgem ausad, mingi talveauto ta küll ei ole. Küte ja kojamehed maksimaalse peal huugamas, lohisesime vapralt edasi. Järvevana teel läks veidi kergemaks ja kohale jõudes oli sadu lakanud nagu poleks olnudki.
Keskpäevaks oli selge, et sellised pooletunnised musta taeva ja tohutu lumesajuga seansid vahelduvad perioodiliselt õrnade pilveräbalate vahelt paistva helesinise taeva ja päikesega. Iseenesest muidugi jabur, aga tõsiasi ta oli. Hakkasin kojusõitu planeerima. Loogiliselt võttes oleks hea seda teha ilma purgaata. Kui kell juba sealmaal, siis ootasin kuni viimase lumepilve saba maja taha kadus ja kihutasin auto juurde. Suure harjaga aknad puhtaks, Väike soe sisse ja minekit. Poolel teel jõudis pea kohale uus must lumepilv ja sealt hakkas langema lumekruupe. Justnagu hoiatuseks või nii. Täheldasin, et kuna esiklaas oli külm, siis olid need nagu hane selga vesi. Aga juba Sakus olles tuli jälle maksimum kogus alla ja see oli hämmastav kuidas esiklaas hakkas sekunditega jäässe minema.
Õnneks polnud koduni enam palju ja võis kõik jälle huugama panna. Kodus oli lumega kõik veelgi paremini, sest päeva jooksul oli sadanud oma 20 cm ja suure sulaga madalaks vajunud hanged olid kõik jälle sama kõrged. Ja see on alles jaanuari keskpaik! Mulle hakkab meenuma 2009/2010 aasta talv. Ei tahaks, aga meenub. Siis kui hanged olid akendeni.
Tänane hommik on (lume)pilves ja -11.
Suusapuzzlest pole veel asja saanud, aga ma mõtlen selle peale homme, sest sellise külmaga ei tahaks küll kuskilegi minna.




Thursday, January 17, 2019

Lumine ja veidi vähem

Nädalad lähevad kiiresti, talihari lausa vuhises mööda. Tänavune talv on tavalisest lumisem. Sellist sadamist pole teab mis ajast olnud. Iga päev tuleb midagi maha, olgu või lumekirmegi. Kuid on olnud ka 10 ja 15 cm päevas. Tavaliselt vajub kohev lumi varsti jälle tihedaks, sest karged ilmad vahelduvad vähemalt kord nädalas nullilähedaste temperatuuridega. Mõõtsin eile lume paksust põllul, see oli 30 cm.
Kuna talveõhtud on pikad, siis oleme hakanud õhtuti jalutamas käima. Hea näide ilmade heitlikkusest - eile õhtul paistis kuu, lumi krigises jalgade all ja külma oli ligi 9 kraadi. Täna hommikul on kraadiklaas nullis ja õues soliseb.
Kivila taimede pärast muret ei ole, sest hellikumad said klaaskatted peale ja ülejäänud on äraproovitud vintsked tegelased.
Uurisin eile raamatupoes Hannusti uut raamatut "Minu aed". Küll oli ilus, hea tekst, ilusad pildid, kaunilt kujundatud, aga koju ei ostnud, kuna oma aiaga oli vähe paralleele. Samas, lugeda tahaks väga, sest teiste aiad on ikka huvitavad. Ehk jõuab see millalgi ka raamatukokku.
Kassid on talvesse suhtumise asjas nagu öö ja päev. Härra Tibu võtab külmematel hommikutel kaua hoogu, enne kui suudab kergendusringile minna. Bond aga tuleb tuppa, sööb kõhu täis ja küsib jälle õue. Kui ta trepil pakast ja ilma nuusutab, koputan tasakesi vastu akent, et ehk tahab tagasi, võin ju ukse lahti teha. Bond lööb pea selga ja kappab põõsaste  vahele nii, et lumi tuiskab. Krabab kõrrelisi ja lööb kepsu nagu isaküülik. Hull lugu. Sellele sooblile meeldibki kuuris magada kui on külm ja lumi ja pakane. Sellise kasukaga muidugi jah. Aga vahel tuleb ka tema öösiti tuppa ja põõnab soojas pesas ausalt hommikuni. Et oleks vaheldust.

Sunday, January 13, 2019

Talveunepostitus

Esimesel jaanuaril sadas mõnusalt vihma. Peaaegu kevadeseks kiskus. Varandus oli lume ja jää alt välja sulanud. Tegin isegi aiaringi ja pildistasin siin-seal. Aga sellised pildid on iga varakevadise eufooriapostituse all olnud ja sellepärast ma neid siia ei pane. Lumeroosidel olid lehtede all väikesed kummargil õienupud ja transilvaania sinilillel, pisikestel rododel ning kivirikel ka. Aga üldiselt nad kõik ikka pigem magasid. Kevadist nägu polnud kellelgi.
Kui karvik-astelsõnajalg ei teadnud kuidas suvel olla, siis talvel näeb ta väga äge välja. Üllatas, et roosid nii vitaalsed on. Kogu seni kestnud tali ja vahepealsed külmanädalad koos -10-ga roosidele ei loe. Lehed olid ikka veel rohelised.
Jõulupuhkus oli tõeline puhkus vähemalt seitsme kõnniringiga.
Päevad pole vennad. Teisel jaanuaril läks tormiks, tuiskas mis kole ja õhtuks oli 10 cm lund maas. Hommikul -3, õhtuks -6 ja nii see jäigi.
06. jaanuar - lund on juurde sadanud, kohevat on aias ca 20 cm, aga 07. hommikuks on kraadiklaas nullis. Väike sula kestis kaks päeva, siis astus talv jälle oma kingadesse tagasi. See nädal on olnud selline -4 pidevate lumesadudega. See talvewärk on ikka jube küll, kuidas see ometi küll üle elada?
Nädal tagasi käärisin haruldase tublidusepuhangu ajel kahed lõimed, kuid rohkem pole see kordunud. Tublidusest veel nii palju, et ükspäe sai võetud nõuks mõnel õhtul suusatama minna. See on tegelikult sama lihtne nagu puzzle: suusad, suusasaapad ja suusatajad on olemas, tuleb nad lihtsalt kokku panna. Teoreetiliselt. Jah. Lund on juba nii vastikult palju, et oma tänavalt saaks vabalt Väljale lohiseda ja seal võiks ju proovida ühe ringi teha. Teoreetiliselt. Seni pole veel proovinud.
Aga mulle näib nagu oleks õhtud juba pikemad ja hommikud valgemad. Mingisugunegi valgus tunneli lõpus...:)





Monday, December 31, 2018

Aasta 2018

Talved on nagu talved ikka. Kange lilleigatsus on peal. Millegipoolest ei erine ka 2018 aasta tali. Tavapärane kataloogide ja suvepiltide sorimine. Midagigi. Jaanuaris leiab Tii Pohlavars internetist oivalise Tšehhi aia veel oivalisemate kiviktaimlatega. Ja selle aedniku kodukal on väärtuslik tabel alpitaimede kasvutingimustega. Lõpuks ometi lõpeb ära pimeduses kobamine, et kuidas ometi ühte alpikat kasvatada, kas pakkuda haput või aluselist mulda, kas päikest või varju jne jne.  Tabelis üle kahe tuhande taksoni ja nende hulgas ka enamik meil kasvavaid alpikaid.
Veebruaris saab mõned talikülvid tehtud, aga hiljem selgub, et netist tellitud alpitaimedest ei idanenud mitte ükski.
Veebruari lõpus on külmarekord -22,5, kuid veebruari lõpp ja märtsi algus on lihtsalt ühtlaselt karmid. Kaks nädalat pakast, päeval -5 kuni -8, öösel -17 kuni -19.
Märts on päikseline ja kõle, aeda katab kõva lumekilp. Esimene mõnus päriskevadine päev on 31. märtsil. Esimeste kevadlillede õienupud piiluvad lumekilbi serva alt.
5. aprillil paiskab ilmataat +14 ja aiast saab korrapealt põnevuse paradiis. Uued õied, kevadrohimised ja ninakeste tuvastamine.
17. aprillil on õues 18 kraadi sooja, kuid maa on 20 cm sügavusel kohati veel külmunud.
Tegelikult on hea ja ühtlaselt kulgev kevad, aprilli lõpus näitab juba suisa suviseid ilmu.
Mai alguses sõidame Tartumaale Aiasõbra taimede järele, kuid ühtlasi kujuneb Anne juures ka väikeseks kokkutulekuks. Loomulikult siirdub kõik see uudishimulik kamp ka Kiskjasiili uut maja vaatama. Koht kiidetakse heaks. Pärast on tagasi ilus pikk sõit läbi lehtiva eestimaa.
Peale seda saabubki suvi, suur ja kuum. Poolest maist algab põud. Puispojeng pole kunagi varem maikuus õitsenud, aga sel aastal see juhtub. Ja see ei ole esimest aastat kui ma vaatan ta päratu suurt põõsast ning tõden, et õitseaeg on selle hiiglasuure ruumihõivamise kohta ikka väga lühike. Sel põuasel mail õitseb ta kõigest viis päeva ja viskab siis õied maha. Jah, ilus ja võimas, kuid tänan väga. Hakkan mõttes puispojengile uut kodu otsima.
Suur rõõm on cassiopedest, nad kõik pidasid vastu meie laiuskraadi ilge talve ning üks põõsake on eriti õisi täis.
Täiesti oivaliselt tunnevad ennast sel aastal ka lumilaugud ja muud natuke õrnemad tegelased. Põud kestab. jätan põua tähelepanuta ning rajan ja istutan ikka nagu tavalisel suvel, ainult et muudele aiatöödele lisandub kastmine. Samas on taimede areng kuumaga ülihea. Sel suvel kulubki enamik aiaajast tegelikult kastmisele. Puhkuse ajal saab teeäärne kivila ühe mooduli võrra täiendust ja ühineb eraldi asetsenud kolmnurgakesega. Mõjub vähem nagu jupitamisena ja silma ka enam ei kriibi. Istutan sillutisse kellukaid ja nõmme-liivateesid. Rajan kolm moldaeda, kuid vihmu, mis peaksid pinnase loomulikul teel niisutama ja tihendama, ei ole. Ma ei hakka põuaga võitlema vaid jätan moldaedade haljastamise 2019 aasta kevadeks.
Juunis saan tuttavaks Mairoosiga ja me lähme koos Neljandiku juurde seiklema. Asja käigus selgub, et elektriauto laadimine ei olegi nii lihtne ja paari lisatunni vältel avaneb võimalus tutvuda nendepere ülimalt huvitavate raamaturiiulitega ja külmkapi sööme ka tühjaks. Kuni auto laeb, pugime head ja paremat, perenaine aina küpsetab juurde, ning Mairoos rahustab perekonda telefoni teel, et küll me millalgi ikka tulema hakkame. Sakku jõuame alles videviku hakul ja Mairoos stardib kummide vilinal kodu poole.
Jaanipäeva paiku saab vihma, ilmataat niisutab aia mõnusasti läbi ja siis põud jätkub.
Juunis on ka külaskäik Tabasallu, kus ma pole üle aasta käinud. Taaskord jälle palju huvitavat ja uut. Ka Svetlanal on mitu uut alpikaljut juurde tekkinud. Ja millised uued põnevad elanikud neil koha on leidnud...alpiaianduse süvakoolituse väärtuslikud tunnid, sest seda, mis Tabasalu aias näeb ja kogeb, sellist mujal ei ole. Äitäh, Svetlana. :)
Enne Jaanipäeva saab esitrepp uue katte. Oleme ise hästi rahul, sest välkotsuse tulemusena, mõeldud-tehtud, on see ikka väga kobe sooritus.
Juulis põud kestab, aga hea kuum suvi paistab hästi meeldivat mesilastele, sest korje on võimas. Mesi tuleb kohinal. Soojus meeldib ka roosidele ja siilkübaratele, kes paari vihmase suvega hästi niruks olid jäänud. Umbes kolmandik liiliasibulaid asub mullas uinuvale seisukohale, ilmselt jääb mais saamata harjunud niiskusehulk ja sel aastal nad ennast ei näitagi. Need kes maa seest väljuvad, on tavalisest võimsamad, soojus meeldib ka neile. Ühtlasi esineb massiliselt liiliakukke. Nopin neid kuni septembrini, ikka vilksatab liiliavartel jälle mõni punane selg.
7. juulil on Sadula talus aalujate kokkutulek - suve oodatuim lillepidu. Ilus pikk ja külalisterohke päev.
Juulis läksime ühel sumedal õhtul Juhanisse roose nuusutama ja nii see algas - roosimaania. Sügiseks on meil kahepeale üle kümne roosi.
Juuli lõpus on selle suve soojarekord 32,8 varjus.
August on flokside kuu. Olemasolevate jätkuv imetlemine ja uutele aaretele koha otsimine. Nüüd peab floksimaaniale pidurit  tõmbama, sest enam ei mahu. Roose ka mitte, aga neid ikka veel paarikaupa lisandub. Sest jätkuvalt käime me Juhanis roose nuusutamas ja nuusutamisega asi pelgalt ei piirdu. Küll mõni neist võib ikka ilus olla. Lõpuks oma koju jõudnud roosid haistavad juurte vastas rammusat kõdusõnnikut ja puhkevad uuesti pööraselt õitsele, mõni neist on ikka täiesti imeline. August on aasta kõige kiirem kuu. Kõike on nii palju ja tööl peab ju veel ka käima. Jätan Ellamaa Aianduspäevad ja veel mõned üritused vahele, õudselt tahaks, aga kõike lihtsalt ei jõua.
Septembris sajab mõnusalt ja Võhma Juurika ajaks on juba pool roosipeenart uude peenrasse kolitud. Ikka liiliad, võrkiirised, laugud ja muidki tegelasi. Mesindushooaeg on viimaks läbi.
Võhma Juurikas on jälle üks väga ilus päev nagu alati, afterparty koogi ja kohviga toimub Tistou liblikaaias. Pärast rongi peale ja koju. Võhma Juurika hamsterdusi on kõigest 10, lisaks mõni sibul, seemneid ja taimebeebid. Aga aiajutte ja kaevamist jätkub õhtul veel kuni videvikuni.
Tekkib mõte tagaaeda hapuala teha. No osaliselt juba on ka, aga rodobeebide ja alpikannide tulekuga laieneb see veelgi. Kui teeks kevadel üleni hapualaks...Ilmselt nii juhtubki.
Septembris on aias suuremad liigutamised. Hiina õisenelas ja puispojeng lähevad uude koju. Pikalt pinnuks olnud ja meeles mõlkunud ebakohad saavad ka likvideeritud. Septembris oleme me remondirindel tublid, esitrepp saab viimased vuugivahed ja tugipostid ning laelaudis uue värvkatte.
Pottertoni sibulad saavad ka kenasti maha.
Esimene öökülm on meil 08.10. ja mõni aeg peale seda lastakse nautida imelist vananaistesuve. 19.10 on suurem öökülm ja siis annavad hostad alla. 13.10 saab maha istutatud viimane poola mägitaimebeebi. Alates 20.10 võib hakata aia puhtaks lõikamisega, põõsad on raagus, enamus puid ka.
Novembri alguses on kangesti selline tunne, et aias on vähe okaspuid. Korraldame sööstu Calmiasse ja aeda tuleb kolm tüvel kääbikut ning üks küpressivormiline kuusk. Ihaldatud sõnajalg peale selle. Kevadel on kindlasti hapuala vaja laiendada. :)
November on hea soe kuni 25.11 öösel lajatab -8,7. Algab nädalapikkune tali, -6 kuni -10. Maa külmub kondiks, lund eriti ei saja.
Detsembri alguses läheb sulaks. Nigulapäeval käime mere ääres piknikul. Sajab vihma ja +4, aga on äge. Lõke soojendab ja külm igatahes küll ei hakka. Korraks lipsan ka mere äärde ja korjan mõned lipikukatte kivid, ikka need merelihvitud lapikud tumepruunid. Igaks juhuks ma ei ütle mis materjalist nad on. :)
Sula lõpeb 14.12. ja vahetub jälle talvega. Pisut lund, pisut külma kuid eriti mitte üle 10 kraadi. Jõulude ajal on lumi sulamas, päevad 0 kuni+3. Oleme tublid, käime palju metsas kõndimas ja korra isegi päevakoertega Jägala kandis  pärismatkal. Uskumatu kui palju mahub ühte aastasse. Aasta eelviimasel päeval on Nõmmel bändikas ja tore nägemine vanade sõpradega. Viimasel päeval saab jumala abiga lõpuks ehk ka kääripuud üles, aga ei, see on hoopis Pokumees, kes leiutab uute kääripuude jaoks täiesti uue kaaderwärgi, sest senine süsteem selle jaoks ei sobi. (I love engineers!:) Täna ja homme ilmselt käärin nagu jaksan, eks vahepeal võib see uus aasta ka tulla. Sea aasta? Hmh...kuulge, see on ju varem ka olnud. :)







Friday, December 28, 2018

Härra Tibu uus sõna

Seda et inimesed laisad ja juhmakad on, seda teab iga kass. Sellepärast on Härra Tibu enda arusaadavaks tegemisel välja töötanud keerulise kehakeele süsteemi.
Viimase kuu aja jooksul otsustasid meie kassid, et neile pakutav zelee ei kõlba süüa. Üsna samane oli, kas dekoreerida sellega taldrikut või visata kohe minema. Tegemist oli nende varasema suure lemmiku, Nutribalancega. Ka Purrfectile (varasemalt samuti üks lemmiksööke) kaabiti peale. Sõidki siis nurrikud seni ainult krõbinaid kuni külmkappi ostetud zeleed otsa said. Poes oli keeruline, lõpuks ostsime Whiscasi, mis meil ka juba varem välja on vilistatud. Ja uskumatu, kuid see nüüd jälle sobib. Ja Härra Tibu on selle saamiseks leiutanud uue kehakeele sõna. Kui vanasti tähendas laua peale ronimine ja laual olevate asjade tüütu nuuskimine seda, et pane mind nüüd tähele!  Hüppan maha ja lähen külmkapi juurde, et näidata sulle, tahan sealt seda sööki. 
Kuna aga viimased kaks partiid konservi pole süüa kõlvanud, siis ta enam külmkapi juurde ei lähe, et äkki antakse jälle seda saasta.
Nüüd läheb istub tark loom juurviljakastis ja näkitseb kartulikotti. Läks tükk aega, et uut leiutist lahti kodeerida. Mis sa tahad, Tibu? Kas õue? 
Psoltõ! 
Kas krõbinaid? 
Psoltõ! 
Kas uut konservi?
No mida siis veel! 
Ja rahulolev kass ronis kastist välja.
Viimasel ajal on ta oma uut sõna lühendanud, enam kartulikotti ei näksi, istub niisama porgandite vahel ja ootab. Kompliment konserviavajatele: Ei olegi nii juhmakad, saavad aru küll. :)

Monday, December 24, 2018

Lund sadavas käändes.

17.12 sadas vahelduva eduga lund. Liiklusolud olid keerulised. -3 kuni -4. Lumikate oli aias kõigest 5 cm kuid selle saabumine muutis sümpaatsel kombel valgusolusid. Õhtud ei ole enam sametmustad halbade ilmade kokkutulekud vaid tüüned rahulikud ja lumevalged.
20.12 -7,4 varahommikul. Kogu maailm imeliselt härmas. Postkaardivaated tööle sõites.
21.12 -10,4 pluss kirdetuul. Talv näitab küüsi ja hambaid. Lumikate aias 10 cm. Mõtlen, et päris hea, et lemmikroosid vähekenegi pakase vastu turvatud said, sest paistab et seda veel tuleb.
Tubane elu ja tubased tegevused, ikka veel talvega harjumine ja talveuni sisustavad tihkelt kogu vaba aja. Liiatigi kui jõulupuhkuse näol on kätte jõudnud meeldiv kogus vabu päevi. Ehk saab ka vaibavabriku korraks käima.
Kõvem külm andis järele, praeguse talvega (-1 kuni -5) võib väga rahul olla.
Üle hulga aja on tänavu isegi päris kuusk toas. Ja kuidas siis ilma piparkoogimaaniata. :)
Kaunist pühadeaega soovides. :)

Sunday, December 16, 2018

Kohevate villaste kudumite ajastu

25.11. kuni 02.12 külastas meid talv. Püsiv ning ebamõnus keskmiselt miinus 6 kuni miinus 10. Maapind oli kõva nagu kont ja õues ei olnud aednikul enam midagi teha. Aeg-ajalt sadas mõttelist mõttetut lund ning laotus ühtlase kirmena peenardele katmata sellegipoolest midagi.
Vaene Härra Tibu, mugavuse ja soojusega harjunud kassiisandal oli tõsine probleem väljakäigu käikudega. Esimene sööst õue lõppes viieminutise aklimatiseerumisega rõdul, kuid õues oli nii jäle külm, et mõistlik loom tuli esimesel võimalusel tuppa tagasi. Nii kõõluti õue ja toa vahet hea mitu korda, enne kui lõpuks käidud sai.
03.12 saabus sula, väljas oli tunda tugevat kevade lõhna ja kümme päeva oli jälle mõnus lahe pluss 1 kuni pluss 3.  Iirikas, minu lemmiktalv.:) Isegi hajameelset päikest vilksas mõnel päeval pilvede vahelt.
Kümnendal detsembril olime mere ääres piknikul, veidi kreisi, kuid täiesti imeline kolmetunnine ilmatrotsimise üritus. Sadas vihma, oli pluss 4, aga õnneks polnud sadu väga tugev.
Sula lõppes 14.12. Külmakraadid hakkasid vaikselt suurenema. Alguses oli -2 kuni -4, kuid mida päev edasi, seda jahedamaks. Midagi toredat selles ju ei ole, kuid olen koopasse kogunud mitu head paksu raamatut ja teinud sokolaadikomme ning sügavkülmas on neli pakki piparkoogitainast.
Jõulupuhkuseni on 5 päeva, tam-tidi-tam! :)
Koon õhtuti külmailmakleiti, sest pea see pakanegi ei saabu.  Majapidamises võiks ju üks selline olla, et kui see soe villane ürp üle pea libistada, siis on täiesti savi kas jaanuar või veebruar.
Käisin täna aias. Kuidagi nagu tekkis säärane tunne, et peaks õige minema või. Kõik on kondiks külmunud. Ma ei ole varasematel aastatel kivilataimi talvise niiskuse eest katnud kuid kuna sel sügisel tuli paar hoitagumindtalvelkuivas tegelast, siis tekkis novembris peenardele ka katteid. Täna panin nunnudele veel neli töötut klaasi peale, olgu neist ometi ka midagi kasu. Muidu tundsin aias end suhteliselt mõttetuna. Kõik oli maa külge kinni külmunud, turbakoti sisu oli monoliidistunud ja üldse. Täristasin maha mõned pealsed, toppisin need komposti ja soojustasin kolm kõige hellikumat roosi.  Ja oligi aeg õhtale minna, sest õues hakkas jälle pimedaks minema. Detsember, teadagi.