Sunday, February 19, 2017

Hundikuu teine pool.

Kuigi valgust antakse juba mõnusasti, on õues veel tali. Lumeroosipojad konutavad kurvalt lumes, talvisest lumekupust pole mitte haisugi ja maa on sügavalt jääs. Eelmine nädal oli küll mõnel päeval plussis kuid kui öösiti on külmakraadid ja kui maa sügavalt külmunud, siis ei sula lumigi (kuigi seda on vaid ca närused 5 cm). Viibin viimasel ajal pidevalt raamatuaugus. Eelmine oli Sylvain Neuvel "Magavad hiiglased" - puhastverd ulmekas.
Kui õhus leidub teatud aine molekule, mis viitavad arenenud mõistusliku elu tegevusele, siis käivituvad sügavale maa sisse peidetud hiiglaslikud ajakapslid ja annavad inimesele juurdepääsu tundmatust metallist valmistatud hiiglase kehaosadele. Käsi, küünarvars, torso, labajalg jne. Kui need üksteisega kõrvu asetatakse, sulavad nad tervikuks. Lõpuks on kogu kuju koos. Arvatakse, et on robot. Teadlaste paremik üritab ööd ja päevad välja mõelda, milleks too robot tehtud on ja kuidas seda kasutada saaks. Loomulikult haaravad sõjardid ikka ohjad enda kätte, et ehk saaks sellega kuidagi ka sõda pidada. Selgub, et saabki, aga kedagi see eriti õnnelikumaks ei tee. Loole saaks põneva järje, sest raamatu lõpus ei ole hiiglasega kaasa pandud kirjad veel dešifreeritud ja robotiga liikumist alles õpitakse. See on veidi komplitseeritud, sest roboti põlved painduvad hoopis teisest kohast ja eeldatavasti peaks ka selle jalgu juhtival piloodil olema midagi saatüri koibadele sarnanevat...
Praegu loen Robert Calbraith´i (J. K. Rowling) "Kus on kurja kodu."
Servapidi veidi naistekaks kiskuv, kuid väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Paks ja hea raamat.
Üheksa päeva pärast on märts, mõnusmõnus.:)

Monday, February 13, 2017

Pika sammuga kevade poole

Kukk läheb nüüd juba üsna kiiresti ja hea pika sammuga. Pärast töölt koju jõudmist on veel tükk aega valge. Ja imelisi päikesepäevi on samuti olnud. Muidugi kaasneb talvise kõrgrõhkkonnaga paratamatult pakane. Ja nõnda ongi alates veebruari teisest nädalast olnud meil siin suhteliselt jahe. Ikka -5 kuni -22 (paaril kauni päiksetõusuga varahommikul). Täna on üle hulga aja kõigest -0,8. Lumekirmet  ca 5 cm ning maa on sügavalt külmunud.
Talv kulgeb suhteliselt tubases rütmis, mida ilmestavad nädalavahetuste sööstud kinno, külla või lõunasse. No mitte nii väga sügavale, seekord käisime laupäevasel heategevusüritusel,  "Igale lapsele oma kodu", mis toimus Moostes. Võimas mõisakompleks, mis kohalike poolt korda tehtud ja kultuurikeskuseks muudetud. Oli ekskursioon mõisasse ja piki valdusi, Villakoda külastasime ja siis tagasi kontserdisaali.
Tore spontaanselt tekkinud vahepala oli ka.:)
Päriskontsert veidi venis, aga rahvas oli juba saalis. Ja kuni laval pille paigutati ning toole tõsteti võttis lapselaps Eliise otsustavalt korraldajatädi seelikuservast kinni. "Kuule, kas ma võiks ka ühe laulu laulda?" Tädi Jane tõi vabatahtliku noore artisti otse lava servale, sest mikrofoni polnud veel paika pandud. Ja siis ta laulis. Puhtal ja selgel häälel, täiesti veatult. "Meil aiaäärne tänavas." Alguses juttu ajanud saal jäi hiirvaikseks, sest siis kuulis paremini. Aplaus oli maruline ja väike artist läks väga rahulolevana lava taha.:)
Edasi tulid Flora Kammerkoor oma tuntud headuses ja Astra Lastelaulud. Viimases loos esinesid kõik koos, ka Pokumees läks pilliga lavale.
Reis lõunasse ja tagasi oli ootamatult pidulik. Välja arvatud Saku, oli kogu Eesti ohtralt üle puistatud härmatisega ning pakkus terve tee imelisi postkaardivaateid. Nagu oleks peale kontserdi veel kunstinäitusel ka käinud. Eriti kaunis oli topelthärmatise alla mattunud Tartumaa.



Wednesday, February 1, 2017

Härra Tibu peab korda.

Kord peab majas olema. Kui Härra Tibu on perenaise 5 minutit enne äratuskella (nagu alati) üles ajanud, kööki konvoeerinud ja kui too nii teadvusele tuleb, et endale teevett hakkab keetma, siis loeb Härra Tibu missiooni täidetuks ning läheb põõnab edasi.
Tänagi kadus Tibu köögist üsna ruttu.
Aga sellega asi veel ei lõppenud.
Umbes kümne minuti pärast kostis toast imelikku häält. SSSSSHHH-rrrrrrrr! Jäin kuulatama, et misasja. Hääl kordus. Nii, mingi äksõn on nüüd!
Läksin asja uurima. Härra Tibu vahtis põlevi silmi rõduust, susises nagu kobra ja viskus peaaegu vastu akent. "Tibu, kuule..." Akna taga ei olnud kedagi. Iga karvake Härra Tibu muidu nii klanitud kasukas oli vihaselt turris ja kuulutas - Hoidke mind kinni, muidu ma lähen löön ta maha!!!
Nojah, kui maha, siis maha. Mine, Tibu. Tegin rõduukse lahti. Tibu turris karv vajus kolksti alla ja ta vaatas mulle suhteliselt lihtsal ilmel otsa. Mäh?
"No mine õue siis. Jah."
Ta pani lõua peaaegu maha ja uuris tähelepanelikult, ega kedagi rõdul oleva laua all ei ole. Ei olnud. Siis ajas ta kaela paremale pikaks ja tegi kindlaks, et ega rõdu teise otsas kedagi ei ole. Ei olnud. Siis venitas ta enda läbi rõduukse pi-ikaks mustaks vorstiks (ikka imetlusväärne on see nende venimisoskus) ja veendus et õhk on puhas. Murelik volkspilk selja taha - ära sa ära mine.

Ei, ma ei lähe.:) Kass kalpsas rõdule ja nuuskis nüüd juba nagu julge mees, et kes kurat see ometi oli...ja midakuradit siin käiakse jne
Ohjah, suur doos kassihuumorit kohe varahommikul käes..:)

Sunday, January 29, 2017

Jaanuari lõpp.

Järjekordne lumevaba nädal pilvise nädalavahetusega. Pluss-miinus 0,5.
Läbi akna oli nii paganama ahvatlev vaadata, et kangesti kiskus aiatiiru tegema. Õues muidugi enam nii tore ei olnud. Absoluutselt igasugust inimtegevust paralüseeriv (fotokat hoidnud käsi sulas üles alles toas) kliima.
Aga tehtud see tiir sai ja mõned pildid muidugi ka: Tohutult nunnud on talvel kõikvõimalikud igihaljad pisikesed mättad, nagu
dianthus arpadianus var. pumilo
piiphein

siil-aruhein 
hallnelk, kivirikud, minikuused ja kõik muu selline. Kõrvikutele kogu see wärk igatahes küll ei meeldi. Tujukas talv on üldse priimulavaenulik. Eriti kui sellele järgneb tujukas kevad.
Kiirinventuuri ajal avastasin ootamatult toreda asja: Jugapuu alla istutatud alpikannid olid äärmiselt elus. Üks õitses tasakesi omaette seal talvehämaras. Heleroosa.:)
Teisel olid niisama ilusad lehed. Ongi vist nii, et üks õitseb sügisel ja teine kevadel. Aga kas talvel õitseb sügiselõitseja või kevadelõitseja, seda ma küll ei tea, sest sildid olid talvemängimise ajal vehkat teinud. Eks kevadel saa selgust.
Üldse, kui tuleb aus lumi maha ja kestab kevadeni, siis on selge vahe sügise, talve ja kevade vahel, aga need mängud on julmad olnud. lumi tuleb-läheb, vihm samamoodi. Oktoobris kohevasse mulda istutatud nartsisside kasvukohal oli kohutav külmakerge. Lootsin, et suladega langeb muld iseenesest alla, kuid maa on püsivalt külmunud. Tallasin täna neid jääpiike maaga tasa. Homme valan sinna paar ämbrit mulda peale, ehk on abi.
Ja kui jõudsin puispojengi juurde, siis oli üllatus suur. Talvel näeb ta välja nagu sajandeid surnud põõsa muumia ja seegi hõre.

Ühe sõnaga, jube. Aga pungad olid kõik elus (pole meil ju külma õieti olnudki) ning osad vanad seemnekuprad ka küljes. Ja kui ma suvel lootusrikkalt mõne olen avanudki, siis pole üheski mingit viljastatud seemne moodi asja olnud. Seekord paistis kahes kupras olevat tosinajagu sümpaatselt kopsakaid "musti herneid". Panin kõik kasvuhoonesse pottidesse. Palju neist emataime moodi topeltõielised sirelilillad on, see selgub alles umbes nelja aasta pärast.:)
 Emataim on pimeost Nurga Puukoolist mitmeid aastaid tagasi ja oli maha istutades umbes 2 suve vana. Aga juunis näeb ta välja nii.




Sunday, January 22, 2017

Juba nagu oleks küll...

Kaks päeva on olnud luksuslikult palju valgust. Mitte et midagi erilist teekski, aga niisama vaikselt on kaifkaifkaif. Tõsi, eile käisime kambaga metsas kevadet otsimas. See päike ju isegi soojendab juba.:)
Päike on ere ja soe. Viimased ööd olid safiirsinise taeva ja hiilgava kuusirbiga. Lumeolud on nullilähedased, külma -2 kuni -5 ja maa suhteliselt külmunud. Igatahes sukeldusin täna konkusse ja otsisin sealt välja varjutuskanga, sest on aeg. Katsin kanada kuused ära, et poleks üllatusi. Kui nii edasi läheb, saab juba varsti õunapuid pookida. Mul on plaan meie Talvenaudingule paar oksa ilma nimeta megahäid õunasorte külge kruvida. Umbes kolmandat aastat juba, aga ehk seekord saab teoks. Otsisin isegi pookimisnoa välja.
Hilissügiseste mullatööde kohas olid hirmuäratavad mullakerked. Ca 10 cm kõrgused külmunud mullapiigid jäises õhus. Visuaalne hoiatus aednikule - ära tuhni peale septembrikuud mullas, pinnas jääb kohevile ja laseb külma sisse. Õnneks pole sinna midagi istutatud.
Uute taimede osas erilisi kiusatusi peale avastamisjärgus floksimaailma ei ole. Paar hostat võiks ju olla (nimesid nimetamata, aga needki on teada). Mõni minipuuke ehk ka. Uus kevad tuleb huvitav. Tärkavad kõik uued ja põnevad sibullilled, eriti mininartsissid, suvel näitavad ehk eelmise aasta hostad juba oma õiget nägu ja augustis alustavad uued floksid. Pojenge ju vahetas tark tüdruk ka oma väiksesse aeda...Jaa, nüüd meenus, et täitsa mitmes kohas on neid. Kitsas saab olema, aga olgem ausad, ilma paari ilusa roosa pojengita pole tegelikult ikka ka mingit elu.:)
Mägisibulasuvi tuleb juba kolmas. Mulle meeldib, et ka pööraseimad neist on üsna tagasihoidliku kasvukiirusega.
Siberi iiristele on antud uues kasvukohas uus võimalus. Saab näha...
Ohjah, kaks kuud veel. Niheleda, eksole.:)
Homme on vaibavabriku päev.


Wednesday, January 11, 2017

Vastupidavuskatsed

Ikka vana muster, lumi sulab, vihm, öösel mitu kraadi külma, jää, päeval vihm, sula ja taevad pea kohal nagu paks tumehall vatitekk. Tahaks päikesekiirt, tahaks pärlmutterpilvesid, rohkem valgust ja et peenrad ei jäätuks. Pole ju palju tahetud. Aga või siis ilmataat küsib...
Ikka vana muster...külmade ilmadega käib Härra Tibu vaevatud ilmel ringi ja poeb sulevestidesse, villaste asjade hunnikusse, lihtsalt teki alla ja magab, magab, magab. Kui ta silmad lahti teeb, paistab sealt ainult elutüdimust, tuska ja "minge te kõik" meeleolusid. Tarvitseb aga temperatuuril vaid kümmekond pügalat tõusta kui seesama kass on nagu äravahetatud. Küsib iga natukese aja tagant õue ja siis jälle tuppa, tahab mängida, nõuab lõbustusi ja on omal armsal tuttaval moel tüütu.
Jaanuarit on veel kolm nädalat, eks ikka tüütab ära küll. Mida kassist rääkida, vaadatagu parem ennast!.:)
Küll oli täna hommikul raske tõusta. Mõtlesin et tukastan veel veerand tundi.
Voodi ees käis tihe dialoog krr-nrr keeles.
Bond: "Noh, tõuseb või?"
Tibu: "Peab tõusma, kell helises ju."
B: "Iih, maivõi, põis on täitsa maani."
T: "Kas lähen tallan?"
B: "Ei ole vaja, näe ronib juba ise välja. Ollalaaa, küll meil ON ikka palju aega. Minul näiteks küll ei ole."
T:"Ruttu! Lase Bond välja, tal on häda!"
Kassid jalus sibelemas purjetasin rõduukse poole, Bond kadus põõsastesse nagu rakett. Tibu sibeles jalus kuni köögini, ronis laua peale ja jäi üle läpaka kaane mulle särasilmil otsa vaatama.
"T-tead, Tibu..." Midakuradit siin nii vastikult reibas ollakse nii hommikul vara...Ahjaa, kõigest -3 kraadi, sul on jälle hea päev, Tibu.
Inimeste kaamosekaotuseks on vaja aga hoopis palju rohkem soojust ja valgust.

Monday, January 9, 2017

Lumetekk on peal.

Talve viimase nelja päeva pongestuseks võib lugeda, et taimedel on nüüd tõepoolest lumetekk peal. Oli tuisku, oli tormi. Ja pakastki. Kuna tugeva tuulega muutub ilm väga kiiresti siis oli reede õhtul hüppeline  temperatuurilangus. Eks meie hõredavõitu majas võis seda eriti hästi tunda - küta mida tahad, aga ikka on jahedapoolne. Ja kassid ei teadnud enam kuhu peaks magama pugema. Isegi naginaks läks paremate diivanikruntide pärast, sest Härra Tibu ju enda kinnisvarale ühtki teist karvikut naljalt ei lase. Tibu tõstis käppa ja ähvardas, ähvardas...aga Bond ei teinud temast üldse välja ja keeras magama. Missa magajaga ikka...
Öösel oli -21,7. Ega muidu poleks teadnudki, kuid Bond tahtis harjunud ajal õue. Tegin ukse lahti, kass läks välja, kuid tegi välkkiire pöörde nagu lutsukala ja oli sees jälle tagasi. Mis wärk! Bondil on ju paks polaarkasukas seljas, palju see siis kraade õues on? Nujaa, sellise külmaga hakkavad isegi polaarkasukad tõrkuma.:)
Hommikuks oli Urr jälle läinud ja õues -12.  Kõik ohkasid kergendatult, et oi kui hea soe.:) Vahel kulub koolituseks natuke pärispakast ära, hiljem tundub isegi -15 nii hea ja turvalise temperatuurina.
Eile oli juba -4,4, tegime täitsa korraliku metsakõnniringi. Pärlmuttervalgus ja kohati piilus isegi päike pilve vahelt. Metsas oli maaliline, nii palju tasakaalulund puudel, võsas ja mustikavartel...
Täna on poolsula ja -0,5.