Sunday, August 21, 2016

Tagasi tulnud suvi ja augustihamsterdused.

Juba neljas kuiv päev, jee!:) (Kui kahte õhtupadukat mitte arvestada.)Veel ei ole siiski september, ei ole.:)
Vahepealse vihmaperioodi jooksul on looduses viimsedki õied ära õitsenud ja väljadel valitseb kulundroheline rahu. Aga päikest ja helesiniseid taevaid on üle hulga aja küll sigadema hea näha.
Eile käisime Läänemaal aianduspäevadel. Helen käis juba reedel ära, tuli pärast meilt ka läbi, sära silmis ja pagasnik üsna täis. Olla müüdud "parim enne" okaspuid, lätlased oma peenikese kaubaga ja Valgeanso talu kivirikega, mis oli üllatus. Sain juba ka teada keda pole ja sellest oli kahju.
Nii, et isuäratava kaubaga müüjaid on tänavu vähem. Ka Tartu Bot aeda pole. Aga kuna Triinu aeda oli vaja vaatama minna ja Kiskjasiilile pojeng ootamas, mõnus ilm ja üldse, siis sai ikka kohale mindud. Arvasin, et ega suurt ahvatlusi miskit pole, aga Helen arvas, et 7 taime ma ikka ära toon. No kuule, mul on aed niigi täis...Helen vaatas korra ringi ja pakkus veidi ettevaatlikumalt 5-7. Ok, nu näis...:)
Jõudsime just avamise ajaks ja hea lahe oli taimi uurida, rahvast suurt polnud.
Helga puukool kogub populaarsust. Mõtlesin, et katsetan veelkord alpikannidega. Ja jaapani ängelheina mul ka ei olnud. Uus taim  Mukgenia ´Nova Flame`(Juba neli:) köitis samuti tähelepanu.
Valgeansolt tulid kaks kivirikku ja odavmüügist megasümpaatse pisikese okkaga kuuserääbu `Nidiformis`, mille kohta Tii pärast ytles, et see kasvab nagu loom, aga ma mõtlesin kohanemisvõimeliselt, et ma võin teda ju kärpida. Igatahes on kahe euro eest seal kuuske enam kui küll. Ja saigi seitse täis.
Vaatasin veel lätlaste valget OT hybriidi, mille juures pilt kahemeetrisest liiliast. Huvitav, kui suur on sibul? Parajasti seadis üks daam end liiliaid ostma, siis nägingi kuidas mullast võeti välja niisugune 5 cm läbimõõdus sibulake. Tänan, ei. Heal juhul kasvab sellest avamaal alla meetri paari kellukaga taimeke nagu mul neid juba mitmeid on.  OT hybriidid on avamaal tugevad ja vastupidavad kui maha panna võimas suur sibul. Ülisuure sibulana on aias kunagi maha istutatud `Purple Prince` ja ta õitseb iga aasta imeliselt. Õievarred tõesti ligi 2 m ja kellukaid palju.
Triin oli valmis pannud veel vahetustaimed ja eelmise lilleralli kolm mägisibulat. Nõnda siis.:)
Triinu aeda me juulikuise sõnajalaralli ajal ei näinudki, sest läks kiireks. Seekord jälle polnud perenaist kodus, aga aeda vaatasime tema lahkel loal siis ise. Küll oli ilus uus teejupi algus kahe kivila vahel, see lõi korrapealt kahest eraldi üksusest terviku. Suur peenar oli mõnusalt laienenud ja mitu täiesti uut ala tekkinud. Seinaäärne uus ja aiaäärne uus peenar oli ka väga lahe. Mina imetlesin topeltõielist roosat kipslille, mis roosimaja juures kasvas. Väga ilusa õiega sort. Siis tuli Märta ja pakkus üle aia suveõunu. Suveõuntest võib praegu ennast täitsa ümmarguseks süüa, nõnda palju erinevaid maitseid ja kõik nii head.
Õhtul tulid lapsed shampa ja koogiga, ikkagi pühad. Sumedas õhtuõhus oli verandal üle hulga aja nii  mõnusmõnus. Päikeselgi polnud loojumisega kiiret. Nagu oleks tõesti suvi tagasi tulnud...


Tuesday, August 16, 2016

Suvi on vist läbi.

Sest Härra Tibu otsustas eile vabaduse mugavuse vastu vahetada ja kobis ööseks tuppa magama.
Me saime oma kassi tagasi!:)
Õhtul istus me sabaga soojenduskott oma jalutsikrundil nagu kunn ja vaatas väegade kõõrdis silmaga kui Pokumees uudised lahti keeras. Sellisel ajal veel uudiseid! Mis uudised! Magama minnakse sel ajal!!!Oli näha, et Tibule see üldse ei meeldinud, Kuid kommenteerima ta ka ei hakanud, võngutas vaid nõrdinult saba (nii, et ikka kõik nägid!) ja asus siis oma põhjaliku õhtuse tualeti riitust läbi viima.
Bond on endiselt õuemees. Käib, sööb kõhu täis, masseerib majalisi kui viitsib (enamasti ei viitsi) ja läheb jälle.
Ilmade tõsinemise kohta annab tunnistust ka see, et seni nii pepsilt toitunud kassid on hakanud sööma nagu metssead. Ainult anna ette ja konservimarkidel eriti vahet ei tehta. Aga suvel...Oi, siis ei kõlvanud see, ega mekkinud too.:)
Täna varahommikul sadas padukat ja hiljem terve päeva kõiki muid vihmu.
Hommikul autoni sumades täheldasin meie paekiviga sillutatud õuel loike. Kui juba meie liivane maapind taevavett vastu ei jõua võtta, siis pidi see ikka jube sadu olema.

Monday, August 15, 2016

August on septembrine

Sumedaid sooje augustikuu õhtuid kus kõrvitsad raginal kasvavad ja pilgeni valmis õunad ohkega oksast lahti lasevad, ei ole. On ladisevas vihmas dramaatiliste taevaste all aeglaselt kasvavad köögiviljad ja vihmast tilkuvad floksid. Sära ei ole. Püsivat sellist a la mõnus, mahe august. Ja hommikud on juba karged. Imelikule talvele on järgnenud imelik kevad ja imelik suvi. Kirjutada pole jätkuvalt aega olnud sest tööl on topeltkoormus ja vaimust ei jää õhtuks suurt midagi järele. Nädala sees jagub aednikust vaid niipalju, et käia üks tiir aias, tuiutada telekat ja kobida magama. Rohkem ei jaksa. Nädalavahetused, need on siis värvilised ja häppid.:) Laupäeval mängisin neli tundi liiva, kruusa ja mullaga. Segasin uute koerahammaste jaoks mitmemullasegu (sest meie loomulik aiamuld neile millegipärast ei istu), istutasin kõik väärtuslikud viis sibulat maha ja kui miski aiakotermann näppu vahele ei pane, siis peaks järgmisel kevadel koerahambaid lausa mitme koera jagu olema. Eelmine plats ju ka.
Täna panen maha veel Tulipa sprengeri ja Crocus temperati ssp. suaveolens. Kevadel peab õisi olema ja sügisel peab õisi olema. Suvel on niikuinii.:)
Niisiis, floksid. Augustikuisteks õitsejateks on meil ajast aega olnud päevaliiliad,


siilkübarad,


lilium speciosum,

trompetliiliad, OT hübriidid õitsesid juba ära.
Ruulivad väiksemad lilled
Ja suuremalt ka, Mandzhuuria kivirik
Väga ilus on praegu pitsiliselehine `Lorraine Sunshine`. Õnneks on see vaid visuaalne efekt, sest teod ega nälkjad teda ei söö.
Sügisheleeniumid alustavad ka

Aga siiski suhteliselt õielagedad augustid olid varasematel aastatel. Nüüd on lisandunud floksid. Esialgu punased, sinised ja kõigeilusamad. Mõned on juba kuu aega õitsenud, mõned on veel nii pisikesed, et näitavad õit alles järgmisel suvel.
Sordinimed on järgmised:
`Starfire` - kõige punasem, seisab hästi püsti, tubli ja ilus.

`Tarass Shevtšenko` - sügav ilus lillakaspunane värvitoon

`Firestorm`on alles väike aga tõotab palju punast
`Miss Jill`- habras imekaunis, õitseb

`Adessa Special Fire`- väike veel, aga kosub
`Blue Paradise`- õitseb, tugev lopsakas imeline sinine

Haldjate toodud punane - ilus tugev, seisab hästi püsti, pisut hilisem kui Starfire

`Miracle Grace`- põnev sort pakijuurikast, sirelilillal õiel keskelt valge

Heleni lõheroosa ilus nimetu

Elle `Krasnaja Shapotka` täies ilus, väga hea sort

Eve vanaaegne hiline talufloks
Eve `Creme de la Menthe`- aeglase kasvuga aristokraat, valged leheääred ja sulnis roosa õis
Elvi `Elisabeth`- kollased leheääred ja erkroosa õis

`Helmi Puur`- rõõmustab silma naabrinaise aias ja on heaks illustratsiooniks teemale "varastatud vaade".:)

Selline see august on. Otsustasin niiskusõrnadele sibulikele veidi parema stardipositsiooni anda. Tõin eile Decorast kolm anumat ja panin sinna need sordid, mis sel talvel peenardel hävima kippusid. Trepil ei saja otse pähe. Nu näis.







Tuesday, August 2, 2016

Pöörane juuli sai läbi.

Juuli wuhises nõnda mööda, et pole õieti aega kokkuvõtteidki teha olnud. Tööl on jätkuvalt korralik palundra, peale selle veel meehooaeg, moosimarjamaraton ja muud posserdamised, samas tahaks ka niisama mõnnatada või joosta, mängida ja rattaga sõita jne. ning nõnda on aia jaoks üsna vähe aega jäänud. Osa selleks suveks plaanitud projektist peenraäärte vahetamise osas on ikka veel tegemata ja liiliapeenar näeb täiesti jube välja. Aga ma mõtlen sellele sügisel, siis kui liiliasibulad tohib mullast välja võtta Siis tahaks nad üle vaadata ja peenrasse uue mulla panna.
Muidu on imeline suvi. Viimaks lõpetasid taevalised selle kuivalt mossitamise (peaaegu nädalake vihmata ja lauspilves) ning meilegi tuli reedel hea sahmakas vihma ja kastis topelt veel ka pühapäeval.
Laupäevases õhtuleitsakus tegime pisikese metsatiiru. "Tibu, tule ka!" Härra Tibu nägu "venis laiale naerule" kui sellest pokkerinäost üldse midagi välja võib lugeda. Õnnelikult lippas ta siin ja sealpool teed ning ei suutnud uskuda, et me ikka metsa läheme ja et teda ka kaasa võeti. Metsatukas möllas ta teeäärses rohus, küünistas puid, ronis tihnikutes ja kui lõpuks ära väsis, siis lasi ennast seljas tassida. Sabast tuleb kinni hoida, siis ei lööda tasakaalu hoidmiseks küüsi väga sisse.:)

Ilus tüüne juuliõhtu oli, kirju rähn kolistas männi ladvas, taevas paistis poksiva lumememme moodi pilv


ja aias alustasid õitsemist trompetliiliad ja OT hübriidid. Oh, on sääl praegu alles aroome!:)
Aga kui juulile tagasi vaadata, siis juuli oli aias selline.

Nüüd hakkavad õitsengud pisitasa vaibuma. Jah, floksid muidugi. Nad on tõesti võrratud, aga neist järgmine kord.

Monday, July 25, 2016

Tibu tegemised.

Doos.
Suvel kaob kassiomaniku kaisukass...hmh...aiaavarustesse nagu lutikas seinaprakku. Päevad on täis tihedat tegevust. Valvatakse bossi näoga trepil, vahitakse värava taga asuva mesipuu otsast möödujaid, püütakse liblikaid, magatakse õues kõikvõimalikes kohtades ja iga karvaotsake räägib, ei lausa karjub: "Ma olen sõltumatu, näete, peaaegu metsik (andke mulle süüa) ja jätke mu hing rahule!"
Siis kui majalised kasskodaniku uue imagoga juba üsna ära on harjunud, millalgi suve teises pooles, siis kui õues on nii niiske, et kasukasse juba vetikad kasvama kipuvad, siis ühel õhtul tuleb ta otse õuest kõhkleval sammul diivani juurde, vaatab teleka ees lesivaid inimesi kangesti suurte silmadega (ma vaatan, teil on siin nii mõnus), ning kukutab enda sasijate käte vahele. Kaisukass on tagasi. Käpad sõtkuvad õhus "tainast", nurr voogab nagu lõputu muusika. Kui kogu kere on korralikult kõik sasiteraapia kätte saanud, siis volksab loomake põrandale, klanib kasuka jälle siledaks ja läheb tagasi vaatamata. Selle nädala hellusedoos on käes ja nüüd võib jälle olla mõnda aega vaba ja metsik.

Pätu sööb rohtu.
Tibul on igav. Und nagu poleks, kõht on täis, midagi asjalikku ettevõtmist ka kuskil ei terenda ja ilm on ka jätkuvalt selline, et on ja ei ole ka. Ole siis või mis sa ikka oskad...Oo! Värava taga on näha liikumist. Härra Tibu venitab end aia alt läbi ja läheb kaema. Pätu sööb vahurite aia ääres rohtu. Kohe isuga. Tibu astub sõbrale ligi. "Missa teed siin?" "Näed ju, et rohtu söön." Pätu lükkab õlanuki Tibule tee peale ette, juhul kui teine peaks ka tahtma seda head mahlast tuusti haugata. Tibu ei taha, aga teise tegevus pakub huvi küll, sest ega kassid iga päev rohtu ei söö. "Näedsa, mõtlesin, et teeks õige sisikonna korda," nätsutab Pätu Tibule otsa vaadates "ja nüüd ma söön siin. Kusjuures, väga nõme, kõik vahivad. Sinu perenaine on ka aia peal." "Ma nägin jah. Nõme. Hea veel, et ei pildista." "Sind pildistab vä?" "Jaa, kogu aeg." Tibu mõtleb natuke. "Isegi siis kui ma magan."
"Nõme." "Nõme jah. Nagu poleks midagi teha vä." "Söögu rohtu parem." Mõlemad pässid kõhistavad vaikselt naerda. On juuli viimane nädal, palav ja niiske. Esimesed floksid on õied avanud ja kõrvitsad kasvavad mühinal.

Monday, July 18, 2016

Juuli keskpaik, kõrvitsaõie lõhn.

Aias on korralik džungel. Hoolitsevad (vahel lausa ülehoolitsevadki) vihmad kannavad kõige taimse eest hoolt, kasta on tulnud ainult istutusi. Sel nädalavahetusel oli õnn lausa kahel päeval aeda pääseda. Kohendasin alpikaljut ja kivilat, istutasin Hispaania hüatsindi liiga tihedaks kasvanud sibulapesad laiemale, tegin epimeediumitele ruumi ja rohisin. Mõnusmõnusmõnus.:)
Paraadpeenra taustavaade hakkab tasapisi ka tagasi tekkima. Kuused ja jugapuud on taga, vahele sai pandud ängelheinu, siberi iiriseid ja ettepoole astilbed. Ja muidugi jaapani vaher.:)
Peale seda istutasin maha kõik lumeroosid, pisikribalad ja muu alpimudru. Siis hakkasin mägisibulaid paika panema. See on omaette rituaal. Kõigepealt tuleb leida kivide vahel enam-vähem tühi koht, siis uurida, kes on naabrid. Kui kõik on ok (invasiivseid või külvajaid pole), siis saab sibul maha pandud, vajaduse korral kivike või paar ka julgestuseks, sest mine tõpraid tea...Siis kasvukoht aiavihikusse kirja ja järgmise nupsikuga tegelema.
Hostad sätivad õitsema. Praegu ei ole aias ühtegi lõhnavate õitega hostat. Aga eesaias ringi posserdades tõi tuul ninna üsna tugeva lõhnavine ja ikka ja jälle! No ei saa olla! Nuusutasin kõik õitsevad hostad kindluse mõttes üle, õigus, lõhnavaid polnud. Aga kust see siis tuleb? Ahhaa, kõrvits õitseb...nu? Uskumatu! Ja oligi kõrvits.:)
Vat see lugu oli oli sedasi, et kui vanajumal taimedele maailma loomise ajal lõhnasid jaganud, siis olnud juba kõik lõhnad välja jaotatud kui äkiste kohale jõudnusivad veel kolm hilinejat. Ebajasmiinil läksid kogu aeg juurikad sõlme ja katsu siis sedasi...kõrvits pidi suuri kollaseid vilju taga vedama ja hosta tuli lihtsalt Jaapanist. Seisavad vanajumala ette ja nõuavad lõhna. Vanajumal on paksus kimbatuses, aga kummardab siiski igaks juhuks püti põhja silmitsema, seal justnagu oleks midagi kollast, kaapab kämblaga ja ennäe imet! Saabki tema kämmal lõhnaseks ja jagab tema aroomi armulikult kolme peale ära ja läheb päevatööga rahul olles puhkama.
Kõik on rõemsad. Ja sellest ei ole midagi, et nad suhteliselt ühtemoodi lõhnavad. Hiljem juhtub, et ka talvine lumekupp saab kolme karge odööriklubi neljandaks liikmeks, aga issand ise teab, kuidas see iganes ka juhtuda võis, kuid talvise lumekupu lõhn meenutab servapidi nii ebajasmiini, hostat ja hmh...kõrvitsat. Võibolla lõhnavad teised kõrvitsad teistmoodi. Huvitav on igatahes.:) Kabatšoki ja kurginuusutaja saab minust nüüd.:)

Saturday, July 16, 2016

Aalujate kokkutulek 09.07.2016.

Tegelikult algas kokukaks valmistumine juba kuu aega varem. Ajasime Taiviga muudkui sibulajuttu ja lõpuks oli klaar. Hakkasin neid suhteliselt varakult potistama, et juurduda jõuaksid. Teised lubadused said ka pottidesse pandud ja kui virn liiga suureks läks, siis koitis, et ei mahu see kraam Tii autosse mitte. Tiil endal oli ka ruumipuudus. Õnneks käisid Kadakas ja Köögikata nädal varem aeda vaatamas ja võtsid mõned põhjamaalaste taimekastid oma auto peale. Läks kohe kergemaks. Aias käisin ikka veel muheledes ringi ja mõõtsin suuremaid puhmikuid pilguga, et kuhu ruumi juurde saada. See oli juba hiljem, paar päeva enne kokukat. Kotti läks terve suur tõmmu kurereha, valge astilbe, siberi iirist, paar hostat ja veel ühte koma teist. Lõin pagasniku täis, mägisibulad tagaistme peale, pisikribalad (Paronyhcia kapela seemikud) veel potiga ridikyli ja oligi pakitud.
Hommikul vara sõitsin Tii juurde kohvetama. Varsti laekus ka Tistou ja põgus aiaekskursioon kohvi ja kookide juurde oli otse loomulik.
Asusime teele kahe autoga ja mõlemad pagasnikud olid laeni paksult taimi täis. Vahepeatus Tiia juures koos väikese aiaekskursiooniga ja jälle edasi.
Aednikud ei saa mitu ööd rahus magada kui nad taimeralli käigus mõne aiapoe vahele peaks jätma ja nõnda me siis Rakveresse sattusimegi. Oli südantsoojendav kohtumine Aita ja Taiviga ning väga põnevate väljapanekutega taimepood. Äärepealt oleksin minipärna ostnud (ta vaatas mulle seal ikka NII hea näoga otsa) aga puudega olen peale aktiniidiatesse uppumist, elupuid, kolmemeetrist ebajasmiini, astelpajusid ja jaapani sirelit väga ettevaatlik, millegipärast kasvavad nad meil kõik ahvikiirusel jube suureks.
Mõdriku Iluaia müügiplats nägi äärmiselt aptetiitne välja, kadusime roheluse vahele nagu dzunglisse. Jee! Üle hulga aja üks koht kus ka nimega mägisibulaid müüakse! Kaks tükki olid täiesti vastupandamatud.:) Üks kena lauk ka lisaks ja tegelikult oli kõigil kassa juurde tulles midagi näpus. See oli üks väegade liigi- ja sordirohke taimepood, mis asub Rakveres Niine keskuses, Mõdriku Iluaia taimemüügiplats. Isegi siniseid moone oli seal, rääkimata muust. Ja hinnad sõbralikud. Julgen soojalt soovitada.:)
Ja siis edasi kokkutulekule. Oh, oli seal alles rahvast!:) Enamus kõik juba armsad tuttavad näod.
Traditsiooniline tervitusemblemine ja kõik said kivi kaela. Köögikatal oli terve kausitäis värvilisi neemekive kaasa võetud ja iga aaluja sai kauni rannakivist ripatsi. Kata oli kuni hilisööni kividele nööre heegeldanud ja ei jätnud ka kokukal enne järele kui kõik kivid kenasti oma nööri said. Minu oma on piklik valge ja väikeste tumedate vilguträpsudega. Äitäh, Kadri. See oli ilus.:)
Siis läks sahmimiseks, mille nimi taimevahetus. See on kokkutulekute juures alati ühtemoodi ja  selline hästi lahe tegevus. Kõik sebivad ringi, taimepott või lausa kast taimedega käes ning otsivad objekti kellele see üle anda. Hõigutakse inimeste ja taimede nimesid. Vahepeal juubeldatakse, kikerdatakse jne. Haripunktis võiks see isegi kergelt idamaist turgu meenutada. Asja käigus tekkib alati lõbus segadus, sest võibolla pole otsitud inimene veel saabunud või on kuskil nurga taga levist väljas, aga taimevahetus tuleb läbi teha, sest kui taimed üle antud siis on jälle rahu majas.
Edasi oli aiaekskursioon. Kristeli aed on tohutu. Suur ja kaunis ning võimsate võimalustega. Mis seal kõik juba ära on tehtud ja midagi kõike veel saaks teha. Vana talukoht, kus kõrghaljastus juba paigas, võrratud suured hostapuhmikud, imeline maakivivall aiapiirde asemel ja palju põnevaid aiaaksessuaare siin ja seal. Igasugused skulptuurid, lõunale kutsumise kell jne. Enim meeldisid mulle kolm valget tuvi, nii kaunid ja ajatud, omas elemendis...
Peoruum oli rajatud vana talli seinte vahele ja nägi väga šikk välja. Oh neid hõrgutisi...Igaüks oli ju head-paremat kaasa küpsetanud, kokku seganud või misiganes.
Söömaaja lõpuks saabusid ka Milda ja Karin ning hakkasid värskelt läbitud seiklusrada kirjeldama. Kuulsin eemalt miskit üle kolme sõna, aga sellest piisas, et mõista milliste katsumustega neil tegemist tulnud. Märksõnad olid umbes sellised, et "eksisime ära", "purunenud rehv", "purjus külamees", "tätokatega rets", "viis tükki", "narkotalu", "oli püss" "oo, püss!!!" "jajaa, igavene jurakas" jne.
Küll nad ise blogis jutustavad. Igatahes üks paras seiklusjutt oli see. Asjaosalistel endil polnud selle seikluse sees reaalis kindlasti mitte kuigi tore olla, kuid kajastusena mõjus nagu ameerika filmi stsenaarium.
Karin ulatas mulle lõunalauas ka salapärase pisikese pakikese niiske mullaga. Uurisin lähemalt, oli muld. Mingit juurikat selles polnud. Misasi...panin pea tööle, mida võidaks transportida niiskes mullas? Väikesi tundlikke sibulaid nt. koerahammas, aga need ei ole, mis veel? Käes!:) Gargari krookus!:) Äitäh, Helle!:)
Siis läksime uhkes karavanis Angelsina aeda vaatama (küla räägib pärast ilmselt lõuad paigast, et mis palju rahvast käis eelmine lauba meie vaiksel uulitsal ja ei tea mis nad käisid seal). Aeda käisime vaatamas. Ilus ja praktiline, oh, oleks endal nii palju ruumi...Imeline valgekirju humal kuuri seinal ja
võrratud roosid!:) Eriti mrs. Hardy. See on ilmselge, et tegemist hea ja vastupidava sordiga.
Porgandiõied olid ka megasümpaatsed. Tuleb ära proovida.
 Taivi väike aed suples õites. Valgust, varje ja vorme, nii rikkalik, nii pöörane õitseng, millised upsujuured, millised kukeharjad, millised ah! ja oh!...
Oi!:))) Millised mägisibulad!!! Neid oli tõesti palju ja mis nimed kõik veel! Tõeline mägisibulaparadiis.:)
Ja kui teised aeda laiali valgusid ning muid kaunidusi uudistasid, siis jätkus mind vaid sibulike jaoks.
Peale Kundat oli aeg ka sealmaal, et keerasime ninad kodu poole. Palmse kandis olevast fantastilisest kivipaatide aiast oli pärast blogides nii palju juttu, et kunagi hiljem peab ka seda kindlasti vaatama minema, aga selle päeva sisse poleks enam mahtunud. Väsimus oli juba üsna kallal.
Ilmad on vihmased ja kui pole vihmased, siis on pilvised. Ilusat sinist taevast on see nädal vähe näha olnud. Niiskus räsib õisi ja nälkjad ruulivad aias. Väiksed aplad närukaelad kes oskavad jube hästi varjuda. Blogimisaega on vähe, pildirea panen mõnel muul päeval üles. Täna on üle hulga aja üks ülenisti aiale pühendatud päev. Mõtlesin lõpuks välja millega elupuude alt vabanenud "meeletu larakas maad" ära täita ja mägisibulad peab ka maha istutama. Ruumi õnneks on.:)