Thursday, September 29, 2016

Septembri lõpp koerailmaga.

Väga mõnus ja soe september on olnud. Viimaste päevade mahedad temperatuurid peibutasid isegi aeda siblima, esmaspäeval oli õues 22-23 kraadi sooja, teisipäeval veidi vähem, aga ka hästi mõnus ja suvene.
Panin teisipäeval sibulaid maha ja "lihvisin ebakohti". Eks see aia nägu sedasi areneb ja klaarub.
Ikka umbes nii, et mis peaks olema teisiti, et ka sügisel silm peenras puhata saaks?
Praegu on luubi all õunapuu alune istutusala. Varjuline koht kus teod niisketel öödel oma seategusid teevad. Ilmselt panen sinna mõned tiarellid, pisipöörised ja helmikpöörised. Neid nad ei söö.
Ja tiarell õitseb kevadel kaunilt. Hiljem on lehed ilusad.
Eilehommikune entusiasm (et mis ma kõik õhtul aias teha võiks) käis poole päevaga täiesti maha, sest pärastlõunal hakkas sadama. Vähe sellest, lisandus ka tuul. Õhtuks oli korralik koerakas. Isegi Bond ei tahtnud enam vaba mees olla vaid küsis tuppa ja kobis ülakorrusele magama.
Hommik on vaikne ja rahulik. Kujutan ette kuidas meie tänav on üleni kaetud tõrudega. (Tammed on tänavu tõrusid paksult täis) Ja puulehtedega. Sest täna öösel tuli kõik alla mis tulema pidi.

Saturday, September 24, 2016

Pildiblogi

Mõned pildid.
Taevassinine aster. Septembri lõpp.
Hoian nagu pilpa peal, aga tema hakkas talve vastu valmistumise asemel augustis hoopis õitsema. Niisugune imepriimula Milda aiast.
Tradeskantsia, kuldne sinisega. Septembri lõpp.
Pskeemi lauk koerliblikaga, augustikuust
Missa ütlesid?
Sõnajalg. Natuke veel ja lugu tuleb.:) Nii palju varjundeid...
Suhteliselt käest läinud peenar augustikuust, käpalisega ees ääres, sildi peale on kirjutatud Bond.:)
Septembri lõpp. Varased krüsanteemid.

Reviirid, ehk ootamatu kohtumine hea sõbra aias.

Kena sügispäev, päike soojendab mõnusalt. Tuulekesel pole ka väga viga, päris mahe teine. Seda on osanud hinnata Bond, kes kasvuhoone nurga taga päiksest naudib. Üle aia ronib naabrite vanahärra Pätu, kel parajasti midagi targemat teha ei ole ja näeb musti kõrvu rohu seest paistmas. Ohoo,  sõber Tibu, lähen vaatan ka mis ta teeb seal. Pätu seab sammud tiidsalt sõbra suunas. Sahina peale tõstab kõrvade omanik pea, teeb kollased silmad lahti, tõuseb kogu oma süsimustas olemuses valvsalt istuma. Ja see ei ole mitte Tibu. Iik! Ilmselgelt ei pea Pätu Bondi mingiks eriti toredaks poisiks. Ta seisatab ning näib sügavas kimbatuses olevat. Mida ma teen, appi, ma pean ju nüüd kuidagi siit minema saama nii, et ma SEDA endale turja ei saa.
Bond istub liikumatult, sabaots ka ei liigu, aga silmad on väga kollased ja pilukil. (Bondi vaadates meenub stseen vanast kauboifilmist: Clint Eastwood, käsi püstolikabuuril ja kustuv sigarillo hambus, sekund enne saatuslikku lasku...)
Pätu paneb sammuks tõstetud käpa tagasi rohtu, teisega juba taganeb. Aegluubis nagu kameeleon. Kuda kuradimoodi ma siin nüüd ümber keeran...proovin tasakesi, kiiret ei ole, selga pöörata ei tohi, siis ta kohe tuleb...
Pätu sooritab kunstipärase tagurduse koos ümberpööramisega nii, et selg kordagi ilma pilgukaitseta ei jää ning taandub nüüd juba jõudsalt aia poole. Huh, õnneks läks!:) Pätu hüppab aiale ja silmitseb sealt nüüd juba üsna julgelt Bondi. Silub kasukat, laseb pulsil rahuneda. Bond lõdvestub ka, laskub uuesti kõhuli ja vaatab mida naabrimees veel teeb. Midagi ei tee, läheb ära oma poolele. Igav. Bond jääb magama.
Huvitav on see kasside seltsielu. Samas olen näinud Pätut julgelt koos Tibuga aias kõndimas, kuid üksi, siis vist ei tohi või.:)
Ja hoolimata Bondi halvast mainest annab Tibu Bondile ikka veel mõnikord üle kaela nagu tatikale. Kui ühe korra, siis Bond laseb sellel sündida, viskab veel rahumeelselt Tibu ette pikali ka. Mina tunnistan, et sina oled boss, vanem ja targem jne. Need on kombed. Nii ilmselt peab. Aga kui Tibu laseb ülbusel endas pead tõsta ja Bondile tuult alla läheb tegema (et kui boss olen, siis teen mis tahan), siis selgitab Bond paari valusa võttega, et nii ei ole ilus. Tibu lausa käuksatab. Ja siis on jälle rahu majas, Tibu lakub sassis kasukat ja Bond lesib ta nina all kõhtu näidates. Sina oled boss. (Aga võiksid väärikam olla).

Wednesday, September 21, 2016

Aga kuidas muidu läheb?

Muidu läheb mõnusalt, ainult liiga kiiresti. Juba on läbi ka need kauaoodatud soojad ja sumedad "augustikuuõhtud" septembri esimeses pooles, kus mahlast pilgeni õun ohkega oksalt maha potsatab ja kõrvitsad raginal kilo päevas juurde võtavad...
Tõepoolest, imelised ilmad on olnud!:) Kui valgus poleks teine ja kui varjus poleks juba kargust, siis võinuks selle õndsa aja suveks küll arvata. Õhtupimedus tuleb ainult natuke liiga vara.
Sügisheleeniumid, kõrged kukeharjad ja varased krüsanteemid on täies õies. Siilkübarad on sel aastal niruvõitu kuid pongestavad täitsa kenasti õitseda. Tradeskantsia tunneb elust mõnu ja on väga ilus. Kuldne jumaliku sinisega...
Hokkaido kukeharjad õitsevad, pisikesed emajuured ja kõrvikpriimulad siin ja seal.
Tegevuskalender hakkab hä-ästi tasapisi aeglustuma. Midagi pole öelda, august ja september, eriti  alguses, ON aasta kõige tihedama päevakavaga kuud. Aiale, mis on suvel ainus tööväline harrastus, lisanduvad meehooaja lõpetamine, mesilaste siirup, moosid, seened, marjakorjamine, õunaaeg ja aeda saab vaid üle kõige selle vaid põgusalt kõõritada, et ehk ma õhtul natike silbliks ka...Aga tööl peab ju veel ka käima ja tihti on õhtuks toss väljas. Ja nii päevast päeva...
Laupäeva hommikupoolikul plaanisin paar tundi aias, sest sügisudud on osad hostad juba nii ära närutanud, et ei kannata üldse vaadata. Päikse käes on täitsa hea nokitseda, aga vilus tundub juba jahedavõitu. Laupäeva pärastlõunal oli klassikokkutulek, mille tegime niiöelda kevadise kokuka vigadeparanduseks, kuid rohkem inimesi ikka kokku ei saanud kui seitse. Sellegipoolest oli mõnus õdus õhtupoolik. Pühapäeval käisime seenel nagu kord ja kohus. Kaks ämbrit tõsiseid kupatamise seeni. Eile panin need mustsõstralehtede, mädarõika ja küüslauguga suurde purki  hapnema. Pole midagi paremat kui hapendatud seened salatis sibula ja hapukoorega...siis kui tuisud akna taga uluvad või umbes nii.
 Esmaspäeval kütsin esimest korda soemüüri soojaks. Toas kippus kõhedavõitu olema. Kassidel on mõlemil tore paks kasukas selga kasvatatud, kuid Härra Tibu magab juba augustist saati öösiti toas. Vana tark kass. Mitte kröömikestki energiat ei tohi sina raisku lasta. Ja Tibu poeb magajatele sellepärast hästi külje alla. Üldiselt on see natuke tüütu, sest läbi une peab kogu aeg ka selle väikese karvase pambuga arvestama, et talle peale ei keera vms, aga kass on kunn ja teab kõiki oma õigusi kasvõi unepealt.:)
Tore on kuidas see väike ja väärikas loom õhtuti üle diivani ääre vahib. Ma vaatan, teil on seal nii mõnus. Siis materjaliseerub ta jalutsisse, ajab hetkeks lõua ette, juhul kui...aga keegi ei ütle midagi. Ning hakkab siis kasukat rehitsema. Volkspilgud annavad mõista, et tegemist on intiimse rituaaliga ja kui me vähegi inimesed oleme, siis võiks kõnetamise ja sasimise pärastiseks jätta. Sest pererahvas kohe ei saa mitte sasimata jätta kui mingi selline pehme karvik käeulatuses on. Aga kuna elu on näidanud, et Tibu võib pahaselt minema ka minna, siis me jätame oma lemmiku rahule. Tibu sooritab kasukapesu rituaali lõpumi, kukub külili ja hakkab nurru lööma. Nüüd võib!:)
Kasside elu kulgeb rituaalist rituaali ja päevategevused on kindla korra järgi paika pandud. Katsu sa näiteks tund aega hiljem töölt koju tulla. Kohe on kass vastas ja tänitab, tänitab, tänitab...:)


Monday, September 12, 2016

Võhma Juurikas 2016

Võib täitsa vabalt ka öelda, et aednike sügispidu.:) Provvad Harjumaalt Tii ja minu isikus seadsiwad korwid käewangu ja astusivad viisipärasel ajal rongi peale. Kui kohale jõudsime, siis oli laat juba täies hoos. Esialgsel pilgul tundus olevat rahvarikas, vähemalt poole rohkem osalejaid kui mullu. Ja põhjalikumal süvenemisel selgus, et ka müüjaid oli poole rohkem, sealhulgas huvitava kauba müüjaid.:)
Põnevaid priimulaid napib turul alati. Ometi leidus seekord üks selline pakkuja. Soetasin endale ühe senitundmatu priimula. Vaatasin ülejäänud kahte ka suhteliselt vesise suuga, aga kuna priimulatel on see talvitumise asi alati na kahtlane, siis rohkem ei võtnud. Kui kevadel elu sees on, siis tasub ehk ka neid teisi otsida. Vahepeal oli kogu aeg toredaid kohtumisi armsate aalujate ja sõpradega ning siis põrkusime keset platsi Heleniga. "Ahhaa, aga vaata, mis mul on!" "Oo, Minuartia verna!:)" Hea Helen oli märganud, et selline aare vedeleb müügiplatsil, viimane veel ka, tuleks mõne kiviktaimlahullu jaoks ära päästa... Kuna minu silmis oli juba haige tuli süttinud, siis polnud pikka mõtlemist - pisike veidrat okaspuud meenutav minuartia vahetas kärmelt omanikku. Äitäh, Helen!:)
Edasi olid Mõdriku armsad tegijad oma suurepärase taimevalikuga. Turult ei puudunud ka Läti kaup, neil olid nagu ikka puud-põõsad ja siilkübarad, aga täpsemalt ei uurinudki. Siis olid Tartu botaed ja minu lemmiklett tuntud headuses ja peale seda pikk rida sibullilli.
Lemmikletist lunastasin Lewisia brachicalyxi, sibullilledest kaks LA liiliat, üks neist roheka õiega ja martagoni `Sunny Morning`. Laadamelu oli korralik. Shaslõkipraadimise lõhn, kauplemishääled, iga müügikoha juures pisike järjekorrake pluss uudistajad ja ikka korralik kõva laat. Kohtumised aalujatega olid kõige toredamad.
Sellel aastal tekkis aalujate laager Kiskjasiili ja pildigalerii auto juurde. Kõik Eve viimase aja pildid olid ka väljas. Wow, kunstimüük!:).
Oh, vähemalt kolme oleks tahtnud, aga valisin ühe, selle hundiloo.
Pilt on täitsa pööraselt hea ja kõnetas valjult.
Tuli armsal moel hajameelne Aidi ja kurtis, et ta must kast on kadunud. Olin mõned minutid tagasi tõepoolest Karini platsil ühte punast üksikut kasti näinud ja mõtlesin, et see ei saanud vist olla, sest mustad kastid on tegelikult oranzid, aga Aidi oli juba läinud.
Taimejaht käis muudkui edasi, aga midagi põrutavat enam silma ei hakanud, kuni...ei, siiski - märkasin ühel väiksel lihtsal müügiplatsil huvitavalt tuttava välimusega hostat, millel potis nimi `Paisley`. "Kas see on`Lakeside Paisley Print`? " "Ei, misasja? Ei ole. Nimi on potis ju." Ok. vahel juhtub ka nii ja oli ikka küll.:)
Sedasi saingi endale tolle ammutahetud kaunitari.:)
Ilma hea Peipsi sibulata ei saanud ju kah ometi minema sõita. Mõtlesin, palju jaksaks käe otsas ära viia. Võtsin kaks kilo. Ja siis oli juba kell sealmaal, et hakkasime jaama poole nihkuma. Oligi selleks korraks jälle pidu läbi. Kummaline, et neile taimedele kõigile olid kohad olemas. Millegiga ei pidanud potikõndi (pott näpus, kuhu ma selle küll paneksin, kas siia? Ei pigem vist siia?) tegema. Rongis oli päris palju laadalisi. Need tundis selle järgi ära, et ühe või teise kandamist piilus välja rohelisi tuuste.
Hea päev, tore üritus, ilusad inimesed.:)


Monday, August 29, 2016

Augusti lõpp, Meremaa.

Telegrammistiilis aruandepostitus vahepealsest:
Ilmajaamal on augustis raske olnud. Näide: Õhtustest uudistest võib välja lugeda, et edaspidi läheb kuivemaks ja homme on ilus päiksepaisteline ilm. Jee! Ongi seda vihma ja paksult pilves päevi viimasel ajal palju saanud. Panen õhtul pesu ka välja, mõnus. Öösel on mingi tümin, näen unes trummiparaadi, hommikul tuvastan õues paduka. Sõidan tihedas vihmas tööle, linnas voolab teedel palju vett. Kulgen mööda iga päev sõidetud trassi (kus tavaliselt ootamatusi ei ole) rataste alt paiskub paari meetri kõrgusi veelehvikuid kahele poole. Fui. Õnneks pole nii vara jalakäijaid kuigi palju liikvel. Jaa, täna on väga kuiv ilm. Kuiva ilma sadu kestab poole päevani.
Või teisalt ennustab ilmajaam jälle kuiva ja päeval nii ongi, kuid mingi väike paaritunnine padukas hiilib õhtupimedas ikkagi ligi kui inimesed juba põhku on pugenud. Pole näinud, pole olnud. Hommikul on jälle päike ja leitsak. Leitsak pole õnneks enam liiale läinud. Jääb ikka alla 20 kraadi.
Aedniku seisukohast on hea. Kastmismured on unustatud ja istutamine puhas lust. Umbrohi kasvab ka praegu õnneks väga aeglaselt.
Aiakülalisi on viimasel ajal päris palju käinud. Kõik ikka head sõbrad ja tuttavad. Kuigi ega vaadata miskit enam eriti pole, augustiks on aed üsna õievaeseks jäänud.
Ise pääsen objektile siblima umbes korra nädalas. Tööl on jätkuvalt palundra. Kodus on meehooaja kokkutõmbamine ja mingi pohlamoosi peaks ka keetma. Seened peaks hapnema panema. Talvel oleks mõnus ju.
Eile käisime kodu lähedal seenel. See on uskumatu KUI seene- ja liigirikas võib olla  üks 100 x 100m metsatukk. Ning näib, et jutt Pärtli seenepuistamise kohta peab kah täitsa paika, et siis pääle pärtlipäeva võib aga julgelt seenekorvi käevangu võtta ja metsa kõndida. Seeni oli igasuguseid. Kollased ja tuhmuvad pilvikud, puna-, kivi- ja kasepuravikud, üks liik tatikaid (ma ei orienteeru neis), metsashampinjone, kaseriisikaid, kuuseriisikaid, võiseeni, veel ca 3 sorti väiksemaid riisikaid, kitsemampleid ja ülla-ülla, leidsin esimest korda elus ka saatana kivipuraviku. Seeneraamatust on see tegelane tuttav, kuid reaalis varem näinud ei ole. Alguses ju rõõmustasime, et kenad paksud puravikud, ainult veitsa kahtlast värvi (seene jala ülemine ots on ookerkollane ja "tai" paistab vanemal seenel suisa oranzina.
Laupäevane igasuguste koduste ülesannete maraton lõpeb sellega, et me viskame umbes kella kuue paiku kõik nurka ja "ratsutame loojangusse" ära.
Meremaal on alati niisugune natuke teine reaalsus. Tähti oleks nagu rohkem ja taevas oleks nagu lähemal. Otse pea kohal kummub sädelev Linnutee. Läheduses liigub ringi kummalisi loomi, aeg-ajalt pistetakse pihku mõni koon (või pannakse see õlale, sõltub olevuse suurusest). Pimedas on kuulda tule praksumist, laulu, pillimängu, kummalist narinat, kauget kabjamüdinat ja meri, meri hingab otse selja taga. Imeline õhtu. Muinastulesid paistab veelgi, muu maailm on kusagil homses.
Saunalakas meremüha saatel uinuda oli ka lihtsalt väga ilus.
Hommik on päikseline ja klaar. Tuules aimub juba veidi sügise kargust, kuid päike teeb selle kõik tasa. Kohvetamine venib keskpäeva, räägitakse lugusid ja rannas lendleb palju kirjusid liblikaid. Venitame minekuga nii palju kui saab, aga siis enam ei saa ja sõit kodu poole algab.
Tuhat tänu lahkele pererahvale.:)
Õhtul on autopesutöökoda ja pohlamoos.


Sunday, August 21, 2016

Tagasi tulnud suvi ja augustihamsterdused.

Juba neljas kuiv päev, jee!:) (Kui kahte õhtupadukat mitte arvestada.)Veel ei ole siiski september, ei ole.:)
Vahepealse vihmaperioodi jooksul on looduses viimsedki õied ära õitsenud ja väljadel valitseb kulundroheline rahu. Aga päikest ja helesiniseid taevaid on üle hulga aja küll sigadema hea näha.
Eile käisime Läänemaal aianduspäevadel. Helen käis juba reedel ära, tuli pärast meilt ka läbi, sära silmis ja pagasnik üsna täis. Olla müüdud "parim enne" okaspuid, lätlased oma peenikese kaubaga ja Valgeanso talu kivirikega, mis oli üllatus. Sain juba ka teada keda pole ja sellest oli kahju.
Nii, et isuäratava kaubaga müüjaid on tänavu vähem. Ka Tartu Bot aeda pole. Aga kuna Triinu aeda oli vaja vaatama minna ja Kiskjasiilile pojeng ootamas, mõnus ilm ja üldse, siis sai ikka kohale mindud. Arvasin, et ega suurt ahvatlusi miskit pole, aga Helen arvas, et 7 taime ma ikka ära toon. No kuule, mul on aed niigi täis...Helen vaatas korra ringi ja pakkus veidi ettevaatlikumalt 5-7. Ok, nu näis...:)
Jõudsime just avamise ajaks ja hea lahe oli taimi uurida, rahvast suurt polnud.
Helga puukool kogub populaarsust. Mõtlesin, et katsetan veelkord alpikannidega. Ja jaapani ängelheina mul ka ei olnud. Uus taim  Mukgenia ´Nova Flame`(Juba neli:) köitis samuti tähelepanu.
Valgeansolt tulid kaks kivirikku ja odavmüügist megasümpaatse pisikese okkaga kuuserääbu `Nidiformis`, mille kohta Tii pärast ytles, et see kasvab nagu loom, aga ma mõtlesin kohanemisvõimeliselt, et ma võin teda ju kärpida. Igatahes on kahe euro eest seal kuuske enam kui küll. Ja saigi seitse täis.
Vaatasin veel lätlaste valget OT hybriidi, mille juures pilt kahemeetrisest liiliast. Huvitav, kui suur on sibul? Parajasti seadis üks daam end liiliaid ostma, siis nägingi kuidas mullast võeti välja niisugune 5 cm läbimõõdus sibulake. Tänan, ei. Heal juhul kasvab sellest avamaal alla meetri paari kellukaga taimeke nagu mul neid juba mitmeid on.  OT hybriidid on avamaal tugevad ja vastupidavad kui maha panna võimas suur sibul. Ülisuure sibulana on aias kunagi maha istutatud `Purple Prince` ja ta õitseb iga aasta imeliselt. Õievarred tõesti ligi 2 m ja kellukaid palju.
Triin oli valmis pannud veel vahetustaimed ja eelmise lilleralli kolm mägisibulat. Nõnda siis.:)
Triinu aeda me juulikuise sõnajalaralli ajal ei näinudki, sest läks kiireks. Seekord jälle polnud perenaist kodus, aga aeda vaatasime tema lahkel loal siis ise. Küll oli ilus uus teejupi algus kahe kivila vahel, see lõi korrapealt kahest eraldi üksusest terviku. Suur peenar oli mõnusalt laienenud ja mitu täiesti uut ala tekkinud. Seinaäärne uus ja aiaäärne uus peenar oli ka väga lahe. Mina imetlesin topeltõielist roosat kipslille, mis roosimaja juures kasvas. Väga ilusa õiega sort. Siis tuli Märta ja pakkus üle aia suveõunu. Suveõuntest võib praegu ennast täitsa ümmarguseks süüa, nõnda palju erinevaid maitseid ja kõik nii head.
Õhtul tulid lapsed shampa ja koogiga, ikkagi pühad. Sumedas õhtuõhus oli verandal üle hulga aja nii  mõnusmõnus. Päikeselgi polnud loojumisega kiiret. Nagu oleks tõesti suvi tagasi tulnud...