Monday, December 5, 2016

Alguses oli nii...

See on 2009 aasta suvi. Äädikapuu titt sirutas juure läbi poti põhja ja otsustas just sellele kohale paigale jääda. Lõikasin poti katki ja lasin ta lahti. Kuigi see polnud talle hea koht. Mida kõike tollal peenras ka polnud. Kipslill ja gladioolid jne...On suurte lillede katsetamise aeg. Ja üldse katsetamise aeg. Aias on mitmeid päevaliiliaid, palju põõsapoegi ja muud kraami. Hostade vaimustus saab sellel suvel alguse. Blogi ka. Rohkem üldpilte sellest suvest ei ole.
2010 kevadsuvi, kullerkuppude õitsemise aegu. Paraadpeenar on enam-vähem ainuke taimestatud ala ja jugapuu laiutab keset peenart, mis ei olnud talle just kõige sobilikum koht.
Sama vaade, ainult natuke laiemalt. Kuusehekk on veel madal ja nooruke. Krundil on ehitusest jäänud igasuguseid materjalihunnikuid, mida kaamera hoolega väldib ja sellepärast neid  näha ei ole.
Aga paraadpeenras hakkab ruumi väheks jääma ja selle ots on suure hädaga eesõue poole hakanud roomama.
Suve keskpaigas muutub paraadpeenar suhteliselt jungliks. Hmh,  iirise koht siin nüüd küll ei ole. Ilmselt sai "käest ära pandud", sest ruumipuudus oli kohutav.
Tagaplaanil troonib aktiniidia. Sai ikka marju oodatud. Kuni ükskord selgus, et isane, sunnik. Esimesed astilbed ja hollandi jalakas on veel väike ja nunnu. Angervaks ka! Pole ime, et ruumi on vähe..:)
Kuusehekk sirgub tasakesi, aga esimesed kolm aastat olid nad hästi aeglase kasvuga. Pildil on ka selle elupuu poeg, kes lõpuks Ülle juures uue kodu leidis.
Sel suvel sai juurde loodud see pikk kitsas peenrake, sellepärast on teda hästi algusest lõpuni üles võetud.:) Kuuskede ees on iisop ja kastik `Overdam`, eespool on nelgid ja keraslill
Valge mänd `Radiata`kasvab järgneva nelja aastaga nii suureks, et haarab enda alla terve selle peenraotsa. Suhteliselt vitaalne vennike. Pinnas on kuiv liivmuld, valgusolud poolvari. Esiplaanil on roomav forsüütia. 
Jungel mis jungel.
2011. Pokumees ehitab ilusa vaheaia, koerakuudi taha tekkib sel suvel uus peenar, kuhu üritan juurutada aktiniidiapaarikese. Ja topeltõielise ebajasmiini. Nagu hiljem selgus, olid mõlemad tohutu kasvuhimuga ja kolisid edasi suuremasse kodusse.
Ebajasmiin Virginal ja karvane kortsleht. Mida kõike pole kasvatatud.:)
Ikka veel 2011 suvi. Vorme ja lopsakust jagub.  
2011 suvi, katse pergulo peal viinamarja kasvatada. Liiliapeenra sünd.
2011, Hollandi jalakas on veel seal hästi taga. Järgmisel kevadel istutan ta ettepoole.
2012, Vana aktiniidia on maha võetud ja üks selle pistik kolitud vaheaia juurde, pruut ka kõrvale pandud. Olgu neil hää.
2012 oli aia jaoks pöördeline. Esimesed õnnestumised ajasid suurema aiaisu peale. Hostade jaoks oli kolmas suvi ja hostad näitasid oma tõelist ilu. Samas oli ka selgunud mida selles aias saab pidada ja millega pole mõtet pongestada. Sel suvel läks taimevahetus metsiku mühinaga käima. Eriti hea meelega andsin ära suuri ja kutsusin enda juurde väiksemat kasvu tegelasi.
Esimene hostapeenar.
Hostapeenrast saab kolm aastat hiljem epimeediumipeenar, aga esialgu on neil seal voli vohada. Ikka veel katsetused tavaliste päevaliiliatega. Üks on Mars ja teine on ka mingi nimi. Inimene õpib ikka nii aeglaselt. Järgmine suvi on nad kindlasti juba läinud.
Kõrvalaed näikse olevat aia äärde killustikukatte saanud. Täitsa kena kaeda.:)
Sel kevadel istutasin jugapuu peenra serva. Oli see vast rassimine. Aastake veel ja teda poleks keegi enam liigutada jõudnud. Pahandas mis ta pahandas, aga kastsin usinalt ja ainult mõned okkad läksidki pruuniks. 
Astilbed ruulivad. Ees astilbede vahel on elupuu `Rheingold`. Ka see okaspuu ei jää väikeseks ja kasvukiirus on tal pöörane kui hoo sisse saab.
Ikka veel 2012, paraadpeenrasse potsatavad paar hostat ja helmikpöörised. Suuri ja kõrgeid hakkab vähemaks jääma. Eesäär on üsna madal. Kohati. Ikka see iiris! Kas ei leia paremat kohta?
2012 suvi paraadpeenra tagumine pool.
2012, kõik kasvab hästi, ka muru. Muruniiduk annab otsad just siis kui oleks vaja niita. Uut pole veel poest toodud.
2012, liiliapeenra teine suvi. 
2012. Mingisugune vaade hakkab juba tekkima ja huvitav on seda iga kandi pealt üles võtta. Maja äärne kiviala on juba tekkinud, kuid taimi seal ei ole, lihtsalt üks ilusate kivide eksponeerimise koht. Verandal olev kola on ka peale jäänud. Kohe selge pilt, et siidrit tehtud. Kivila kohale kippus kogunema kõik see mis kuskile mujale ei mahtunud.:)
Ja veel.
2012 sügiseks on selge, mida paraadpeenrast tahta. Kõik silmariivajad on esialgu likvideeritud. Vana aktiniidia taustalt on kadunud ja ehk annab `Rheingoldi` ka väiksemaks kärpida. 
jätkub...



Monday, November 28, 2016

Ikka talve poole

Pühapäeva lõunast hakkas jälle lund sadama ja täna oli korralik miinus 5 pluss kõle tuul, mis andis hommikul kokku tuulekülma miinus 10.
Kuigi vaba valget aega on häbemata vähe, jõudsin suure sula ajal siiski korra ka peenrad üle vaadata.
Peale seda kui hostad üks talv üsna mitmekesi arvasid, et peaks nina mullast välja pistma, käin neid igaks juhuks uurimas kui lumi jälle ära sulab. Aga seekord oli kõik ok.
Liisuke tegi eile esimest korda tutvust hobustega. Esimene ratsutamistund. Oh, nii turvaline, puust ette ja punaseks. Küll oli hea vaadata.:)
Hobused on sama mõnnad kui kassid. Olime sääl peaaegu poolteist tundi. Kõik see enne sõitu harjamine ja sadulasse panek ning hobusuhtlus - käisekangas võetakse delikaatselt hammaste vahele ja sakutatakse (teda sa patsutad, aga mind!), vanade aegade tuttavad tallihääled. Söödad ühele leiba, selja tagant kostab vaikne "ugh-ugh-ugh" (tule anna mulle ka!), mõni emotsionaalsem ei suuda hirnatust kinni hoida, ehk sa muidu ei tea, et keegi seal nurgalatris ka leiba tahab.
Liisu esimene hobu oli eesti tõugu malbe mära. Paksu hallikasmusta karvaga ja nimi oli Rossu.
Tasakaal oli tüdrukul hea, hoidis ratsmeid, mitte sadula servast. Ja kergendamine tuli tunni lõpuks ka juba päris hästi välja.
Aianduse koha pealt on praegu täielik natüürmort. Ainuke asi, et tõin kotikese kasvuturvast tuppa soojenema, et kaks viimast "lume alla" külvi ära teha.
Pisike plaan on ka mõnel ilusamal (loe "soojemal") nädalavahetusel oksi lõigata kuid selleks peab ikka eriline hoog peale tulema.





Sunday, November 27, 2016

Põhjalased käisid lõunas

Millalgi novembri algul see mõttepall veerema pandi ja sellest kasvas lühikese ajaga täitsa pöörane plaan - peab ikka kah korra lõunas ära käima ja Muhedikupapal kätt suruma! Ega`s neid juubeleid iga aasta ikka ette ei tule ja tore oleks teisi aalujaid talvel ka näha.
Mõeldud - tehtud!
Tii planeeris bussiajad ning ootamatult selgus, et on olemas täitsa bussi otseliin Tallinnast Pangodi. No missa hing veel tahad!:)
Olime moraalselt valmis ka tuisuks, raheks, lumeks ja muudeks talvisteks nähtusteks paarikilomeetrisel teekonnal bussipeatusest peomajani kuid ilmad on meil igasugused ning kogu jää ja lumi olid sümpaatsel kombel novembri lõpuks ära sulanud. Laupäevaks lubati pehmet (pluss 1-5) ilma väikse vihmaga. Mis see viluga visata on, arvasid Tii ja Tiia.
Viimasel hetkel selgus, et head aalujad oskasid ka kõige peale mõelda ja kui bussist maha tulime oli Anne pisikese punase tõllaga vastas. Mis viga sedasi reisida.:)
See oli otsast lõpuni üks hea ja tore päev, nii palju ilusaid emotsioone...
Aalujaid oli tõesti tohutu hea näha ja talvine aiaekskursioon Muhedikupapa juhatusel jättis sügava mulje. Okaspuude võrad joonistusid peene tabamatu irreaalsusega vaatesse, lehtpuude- ja põõsaste võrad, nende värvid...hoopis teine dimensioon kui suvel kus lõviosa tähelepanust haaravad lehemass ja õied. Ainult talvel näebki seda aia nn peidus poolt.
Siis läks pidu käima. Nii palju gurmeeelamusi ning kirsiks tordil veel lõpuks see toorjuustukook tšillikastmega. Imelised maitsed (sügav kummardus kokale)!:)
Ning Anni on valmis kunstnik. Nii vaimukas ja tore album nii lühikese ajaga vormistada.
Tänan südamest reisikaaslasi, lahket pererahvast ja kõiki aalujaid ilusa päeva eest.:)

Sunday, November 20, 2016

Läbilõige novembrist.

Alguses olid mõned öökülmad ja värve jäi järsku väheks, aga mõned siiski jäid. Aia raudvara - mägisibulad, aasta läbi ilusad.

 Hall nelk.
Piiphein.


Ja siis tuli lumi maha. Kohe korralikult.
Esialgu oli lumeelamus positiivne, sest ilmnes palju kauneid vaateid.
Küll oli see kõrreline lumes ilus
Ja eks ta ole uus asi, mõni lausa kaifis. Uus spordiala - lumejooks.

Aga lund muudkui tuli ja asi läks tüütuks. Mõistlikumad pisimutukad hakkasid soojemaid kohti otsima.
Esimene tali kaua ei kestnud. Üks õnnis nädalake veesolinat ja vihmasid ning läinud see lumi oligi. Eile anti mõnusat sooja ilma, kraadiklaas näitas pluss 7.
Lume alt välja sulanud kraami oli huvitav vaadata.
Iileksipojuke peale esimest lund.
Ja teine on ka hetkel täitsa ok. Olgu päristali neile armuline.
Prostranthera cuneata peale esimest lund. Kas sama reibas ka kevadel?
Bond on põhjamaa mees. Kui lumi ära sulas, on ta enamiku ajast õues. Nii kaifkaif.:)


Thursday, November 17, 2016

Kevade lõhna...

...on tunda. Eriti tugev oli illusioon täna hommikul. Mõnusmõnusmõnus sulalume lõhn, plusskraadid, solin (lume massilise sulamisega kaasneb alati solin ja see on üks tore hääl:) ning silm tuvastas hämaras ka juba kenasti lössivajunud lumekuhjatisi.
Nii, et eelmine nädal muudkui sadas, sadas ja sadas ning see nädal muudkui sulab, sulab ja sulab. Võiks muidugi kiiremini sulada, sest kui see sulamine nüüd mingil põhjusel peaks ära jäätuma ja see tihti korduma hakkab, on mõningate tundlikumate mägisibulatega jälle pekkis. Imelik, et just need kõige õrnemad on ka need kõige ilusamad.
Meite sabaga soojenduskott-äratuskell on peale kellakeeramist lõpuks uued ajamõõtmed selgeks saanud ja ei ärata mind enam kell 4 või pool 4 vaid kenasti ikka koos äratuskellaga või paar minutit varem. Kaks nädalat võttis aega. (Mul endal vist nädala.) Sellel kassil on hea ajataju. Kui ilmad veel ilusad olid ja ka õues põõnata sobis, siis ronis Härra Tibu ca 10-15 minutit enne perenaise töölt koju saabumise aega teisele korrusele, ajas Mamma alla, käskis ennast tähtsal ilmel õue lasta ning sättis värava taha mesipuu peale ootama.
Kui Futu õigel ajal koju tuli, siis tegi Härra Tibu silmad üllatunult lahti, et oi, sina siin ja magas edasi. Ja nii iga päev. Põhiline oli veenduda, et kõik klapib.
Kassid armastavad rituaali ja korda. Ning mingil väiksel viisil ka selle kontrollimist või kinnistamist.:)
Kui tuli poest läbi minna või tunnikese kauemaks tööle jäädi, siis oli Tibu küll mesipuu peal vastas, kuid tänitas häälekalt. Näu, näuu, krnäu! Sa jäid hiljaks! Kus niimoodi kooserdatakse! Korda ei ole ja kassist ka keegi ei hooli!
Aga selle hilinemisega on täiesti inimlik wärk.:)
Kui jääd tund aega hiljaks, saad möliseda, aga kui tuled alles hilja õhtul (ja veel mõlemad pererahvad), siis on karvikutel tuline hea meel, et üldse tuldi. Keegi ei kobise, et nää, ootasime siin teid nii, et vurr viltu.

Monday, November 7, 2016

Päike ja lumi

Laupäeval varahommikul - 12.
Külmale ööle järgnes imekaunis talveilm ohtra päikesega. Lume demonstreerimine kõige paremast küljest - et siis esteetilise poole pealt. Oli ikka ilus küll, sätendas täiega, olles katnud õhulise lumivalgega kõik lipid, kõrred, oksad. Muinasjutuline!:)
Päeval külm taandus. Oli mahe mõnus talveilm. Ja ikka see päikepäikepäike.:)
Pühapäeval üsna sama.
Varandus on kõik paksu lume all ja ilmaennustustuste järgi kaldub asi vägisi sinnapoole, et ega enne kevadet sellega eriti asja ei ole. Sai siis pilk tubaste sfääride poole pööratud. Sulatasin viimase vaha, koristasime niisama ja konkusid ning parandasime asju.
Saun, laisklemine, külaskäimine, raamatulugemine - esimesed harjutused talvel hakkamasaamiseks. Kohe väga järsku ei saa kõigi talvetegevustega ju ka pihta hakata.:)

Friday, November 4, 2016

Karu voodi

Pühapäeval tuli lapselaps külla. Kui multikad vaadatud hakkas Liisu oma kaisukarule diivani kõrvale maja ehitama. Maja sai pigem selline õhuloss, ettekujutatavate seintega, aga voodi oli hästi uhke ja kõrge, koosnes kolmest suurest sulekotist (diivanipadjast), millele laotatud kena kirju tekk ja kaks pitsidega ääristatud nukupatja. Toas oli muid asju muidugi veel kuid kõige silmatorkavam mööbliese oli just see suur ja ülimalt luksuslik voodi.
Lapselaps serveeris parajasti karule õhtusööki ning ei osanud miskit halba aimata kui kusagilt ilmus Härra Tibu ja sarimagaja vilunud pilgu otse karu mugavale voodile naelutas. Mõeldud-tehtud. Ja-aa hopsti! Tibu materjaliseerus karuvoodis, võttis selle armulikul ilmel omaks ja hakkas oma püha enneunerituaali sooritama (mida alustatakse tavaliselt tagumiku lakkumisega). Ümber pööranud Liisu jäi teda üllatunult vaatama. "Aga, TIBUU!!!"
Tibu laskis koiva alla, kohendas ennast istuma (näol suhteliselt lihtne ilme). Mäh?
"Tibu, kõtt,  mine ära, see pole sinu voodi!"
Tibu laskus kõhuli (kui kangutamiseks läheb, on hõõrdetegur suurem) ja vaatas, et mis edasi saab.
Liisu katsus kassi padjalt jõuga maha lükata kuid see ei läinud korda, sest Tibu oli otsustanud nii väikese inimese sõna mitte kuulata ja ajas sõrad vastu. Magamiskoht oli ju äärmiselt suurepärane ja põnevalt vormistatud. Pealegi veel isegi natuke nagu keelatud, mis tõstis rajatise väärtust veelgi.
Tibu vaatas kindlal ilmel lapsele otse silma ja ei liikunud sentimeetritki.
Siis sai Liisu mõõt täis ja ta marssis kööki. "Kuule, su kass võttis mu karu voodi ära ja enam ära ei lähe!"
 Selline olukord nõudis tõepoolest kõrvaliste jõudude sekkumist.
Kassiomanik pani käed loomakese alla, kangutas ülekohtust nõretavat silmavaadet ignoreerides kõik küünekonksud lahti, eraldas kassi padjast ja viis nördinud nurrukoti teise põneva magamiskoha juurde kuhu siis magamishuviline ka paika juurutati. Ilmselt oli kass juba nii unine, et ei viitsinud väga protsessida. Natuke kõrva tagant sügamist ning lepitatud Tibu koristas näolt solvunud ilme. Kohmerdas veel natuke, vahtis ikka vahepeal kahjatsevalt karu voodi poole, kuid vajus lõpuks ära magama. Oi, küll karu oli õnnelik kui oma voodi tagasi sai.:)