Monday, January 22, 2018

Talve küünte vahel

Selle talve külmarekord on ka ära nähtud, peale malbet iirikat oli meil (12.01)  -14 ja edasi ongi talv olnud. Vinged tuuled toetamas külmakraade, vaikne lumelangemine mõnel teisel päeval, jäätunud vihmalombid ja lobjakas lume all hooletut kõndijat varitsemas, pikad autosoojendushetked hommikuti, lume krudin ja toakass Härra Tibu kes jalad risti rõduukse juures tipib, sest õues on nii külm asju ajada. Kassikasti situvad tema meelest jälle ainult pehmod ja nõnda ta lõpuks leiab endas selle sisu ja läheb.
Jah, ma mäletan ühte õudset veebruari, kus oli kolm nädalat kibedat pakast ühte jutti ja siis peale seda tundus -15 ohkuisoe. :) Nõnda on.
Aga kui seni on temperatuurid olnud nulli ringis, siis tundub ka -10 kohutavalt ülekohtuse anomaaliana ja ebasobivad riided ja kuhu need kampsunid kõik pandud on ja üldse. Õnneks on nädala jooksul ka mingi 10 cm lund maha pudisenud, nii et taimed ei pea paljalt pakase käes olema kui seda veel peaks tulema. Muidu on tüüpiline jaanuar - taimekataloogid, unistused, vaibavabrik ja raamatud. Eriti huvitav oli internetis see viimane Tšehhi aed, kus ometi kord ka alpitaimede kasvatustingimused (muld, valgusolud, niiskus) kõik sada protsenti kirjas. Veetsin nende tabelitega terve mõnusa pühapäeva. Hindamatu infopagas.
Aga päevad on lühikesed. Sain Suvelillekese juurest seemned ära toodud (suursuur tänu tellimast!) ja natuke linna peal ka ning juba läks pimedaks. Väga igiseda põhjust ei ole, külmakraadid on viimasel ajal ikka alla miinus kümmet jäänud ja küll need valgusolud ka paremaks lähevad.
Bondi on tore vaadata, loomake kaifib lund ja talve. Kui toast õue küsib, siis tuiskab üle õue, sasib jaapani tarna puhmast ja püüab üles paiskunud lund nagu liblikaid. Tema koheva kasukaga pole tõepoolest probleemi, aga külmarekordi vinge tuulega ilm muutis temagi mõtlikuks.
Anemone coronaria troonib akna all, aga õienupud ei jõua lahti minna, päikest on vähe. Taimed on pikaks veninud ja lehed niruvõitu. Vähemalt jäävad taimed ellu ja järgmine talv oskan juba mugulaid õigesti ületalve pidada. Minu viga oli see, et jätsin nad pottidesse mulla sisse ja muld ei olnud piisavalt kuiv. Jahetoas oli sooja detsembri ja poole jaanuariga + 10 ja rohkem polnud vajagi.
Tahaks juba, et oleks veebruari lõpp. Oeh.
Varahommikul -9,5. Vaikne, tuuleta. Tere, esmaspäev!



Sunday, January 7, 2018

Ikka lumest lumeni

Jaanuari esimene nädal on soe, vihmane ja lumeta. Teatan täiesti vastutustundetult, et iiri tali on parim mis olla saab. Saab sama jopega käia nii kevadel, sügisel kui ka osa suvest, mütsi pole vaja ja katlamaja ei söö palju puid. Lihtne.
Lund sajab regulaarselt, ehk siis korra nädalas ja see juhtub tavaliselt pühapäeval. Laupäeviti (+4) teen ma aiatiiru ja teen suuri plaane pühapäevaks kus ma näen ennast vaimusilmas alpitaimede jaoks mulda segamas, põõsaid lõikamas ja väga tubli olemas. Ja pühapäeval (-3) tuleb lumi maha. Lumega kaasneb muidugi ka kõrgrõhkkond, mis tähendab, et on kena hele päev ja näeb aknast aeda, mis on külmunud ja justnagu tuhksuhkruga üle puistatud, aga õue küll miski ei kutsu. Pretensioonikad õueplaanid varisevad kokku. Natuke tubast kolimist, õmblemist ja siis on raamatuauk. Tume ja põhjatu. `Rachel, mu piin`. Mmh, Viktoria ajastu on nii lummav kõigi oma veidrustega. :)
Vähemasti on kuu aja pärast jälle lootust mingisugustegi valgusolude paranemise osas ja sealt pole ka kevad enam kaugel.
Anemoonid olid ülakorrusel kasvama läinud. Tõin alla valguse kätte. Liiga vara on veel, aga mis saab inimene parata kui lill tahab. Õiealgeid pole näha, on vaid pikad varred nirude lehtedega.
Laupäevase aiaringi ajal avastasin, et hosta `Orange Marmalade` oli end lootusrikkalt mullast välja sirutanud, kevade või millegi sellise lootusega. Viskasin mulda peale, lehepungad olid ca 5 cm pikad. Paar pisemat hostat oli külmumine mullast välja kergitanud, nii juhtub vahel. Kevadkrookuste ninad on väljas. Nii oli ka eelmine aasta.
Nädal tagasi sadas Floridas lund ja Kanadas paukus pakane. Kas nüüd on meie kord? Skandinaaviat hoiatatakse läheneva lumetormi eest.


Wednesday, January 3, 2018

Barbar.

Kummutil on mõned ümmargused marmorist plaadid. Sinna peale on hea panna lillevaase, küünlajalgu või pokaale. Võtsin vaasi, et lilledel vett vahetada, kuid marmoralus oli kondensveega vaasi põhja alla kleepunud ja tuli kaasa, et momendi pärast põrandale kildudeks kukkuda. Hetk hiljem materjaliseerus mu kõrval Härra Tibu. Sa lõhkusid selle ära!?! vaatas ta mulle uskumatu näoga otsa. Katki on ju. Ja kolinat kuulsin ma ka. Ta nuusutas kilde ja vaatas uuesti mulle otsa. Lolliks läksid vä?
Noojah, piinlik oli. Tegin pokkerinäo ette ja koristasin killud ära. Pisike mustvalge süüdistav molukene saatis mind kuni prügikastini.
Tibu reaktsioon oli huvipakkuv. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis pole meil kasside pärast eriti ühtegi vaasi, tassi ega midagi muud katki läinud. Korra on maha aetud ja killunenud üks tass ning lillevaas vee ja lilledega ümber läinud, aga see on ka kõik. Tähelepanu tõmbamiseks küll ähvardatakse mingi ese laualt maha kukutada kuid päris tegudeni ei lähe, sest inimene astub vahele. Mis ongi ju loomakese eesmärk - saada tähelepanu. Ilmselt on lõhkumise ja pahanduse tegemise mõiste nende vaikiva keele sõnavaras täiesti olemas. Isegi mänguhoos, kui nad on nagu kaks karvast mürsku, väldivad me kassid toas ringi tuisates kergestipurunevaid esemeid ja peavad seda loomulikuks. Ja nüüd lõhkus inimene ise oma asja ise ära. Saad sa siis aru...

Sunday, December 31, 2017

Aasta kokkuvõte.

2017 aasta jaanuar algas samasuguse pooltalvega nagu tuleb prognoositavalt ka 2018. Heal juhul sadas talvematel nädalatel maha ca 5-20 cm paksune lume moodi asi, kuid enamasti polnud sedagi. Veebruaris oli suisa pluss 7 kraadine nn "kuumalaine".  Edasi läks sujuvas joones kevade poole - Teine märts esimesed lumekupud õides, 17. märts - esimene  kaunis krookus näitab värvi. Peale vihmast sügist ja nirutavat niisket lumeta talve hakkasid mõned mägisibulad ära kukkuma. Tõin märtsis kõige hädalisemad tuppa pottidesse kosuma ja päästa õnnestus rohkem kui eelmisel kevadel (kui hävis ligi üks kolmandik sempervivumitest). Märtsi lõpus puhkevad amuuri adoonised ja esimesed krookused. Hiljem ka võrkiirised. Ei midagi erilist varajasuse osas või umbes nii. Kevad jätkub lauges joones. Aprilli alguses tuleb Edroni pakk pisirodode ja harakkuljusega.
Isegi kui aprillis lund sajab, õitsevad kevadised sibullilled üles sulades ikka edasi. Aprilli lõpus saab toakurgilt juba korralikku saaki.
Aprilli lõpus külm öökülmadega nädal koos lumega (-8 kuni -10). Õnneks pole jahe kevad veel priimulaid õitsema meelitanud. Tuleb Pottertoni pakk tillukeste alpitaimedega. Teeme mitu retke sinilillemetsa ja toome kevadet tuppa vaasi. Asja käigus selgub, et metsa sinililled on mitmes toonis. Jaht huvitavamatele eksemplaridele ja vahetamine teiste aednikega. Mai on ikka jahe edasi. Kuid kivila ümber tõstmiseks päris sobilikud temperatuurid. Palju kivitööd ja muud nakitsemist. Puud lehtivad alles mai teisel poolel. 18. mail algab soojalaine. Kõik lehtib ja puhkeb korraga. Hostad koos kaskedega. Seda pole kunagi varem olnud. Ka see on erakordne, et kuni selle ajani oli meil veel kõik raagus.
Mai lõpp ja juuni algus on täis huvitavaid uusi õisi. Epimeediumid, koerahambad, mägitulbid ja kuldkingad. Uus kivila uues kohas kosub tasapisi ja hakkab jälle silmarõõmu pakkuma.
Paar nädalat enne jaani on pikuke põuaperiood. Ainuke aeg sel suvel kus kastekannud iga päev kasutusel.
Suvi on peale jaani vihmasevõitu ja erilist meesaaki ei tule. Tööl on aasta algusest peale jätkuvalt palju tööd ja suvi möödub nagu helekaunis vilksatus. Nädalavahetused on üsna loetud. Rohin jupikaupa, siis kui aega on.
Hostadele niiskus meeldib, hostad on võimsad. Kimbutab krooniline ajapuudus ja blogikirjeid möödunud aastast on rekordiliselt vähe.
Liisukene läheb septembris esimesse klassi ja on seal tubli.
Sügis on vihmane nagu suvigi kuid pikalt soe. 20. oktoober tuleb poolakate alpitaimi, ning aega on veel küll, et need maha istutada. Oktoober ongi õige aeg saxifragade ja muu mudru istutamiseks või transportimiseks, sest taimed on puhkefaasis.
Jube nädal oktoobri lõpus- öökülmad (kuni -7) ja paks lumi (28.10) lõpetavad krüsanteemid ja hiliste flokside õitsemise, kuid viinamarjad jõuavad valmis saada ja lursslill jõuab ära õitseda.
November ja detsember on üsna sarnased pilvised ja vihmased kuud. Maha jõuavad sadada ka mõned lumed. Maa on enamasti sula ja sulanädalad annavad võimaluse umbrohtudele. Viimane rohimine on 26.12. Kaks ämbrit nälgheina ja muud mudru. Mulle meeldib kui kevadel on puhas plats, nii, et rohida saab talvel veel küll kui ilmad pidevalt plussis on.
Aasta jooksul on palju huvitavaid aiavaatamisi, lillerallisid ja ka paar tippsündmust Püha Võhma Juurika ja Aalujate kokkutuleku näol Aidi juures.
Aasta näib lühikesena, kuid ometi jõuab selle aja jooksul nii palju juhtuda...ka kurba. Aastad pole vennad.
Õues on praegu lumeta. Täna hommikul - 4 ja päike.
Jõulud olid vaiksed ja möödusid tubaste asjadega tegeledes. Lõpuks ometi oli piisavalt aega järgi uurida, mispärast panipaiga uksest nii raske on sisse mahtuda ja miks seal enam üldse vaba põrandapinda ei ole.
Küpsetasin suure virna piparkooke, käisime laste juures maal ja mere ääres piknikul ning ülejäänud aeg kulus vaibavabrikule ja muiduposserdamistele.
Pokumees tegi männist kuuse. Igati korduvkasutatav ja multifunktsionaalne.
Alpipeenar detsembri lõpus.
Pisirodosid jäi ellu vaid 2 kuid mõlemal on õiepungad.
Ja teine
Harilik harakkuljus on igihaljas ja pakutud elukoht paistab talle meeldivat.
Katsetus Tii  pisikeste jugapuupoegadega läks hästi. Kui jugapuud väiksena täispäiksega harjutada, siis saab temast kaunis kivilaelanik ja päiksepõletust ta ei karda. Talvine kaitsevärvus noortel võrsetel.
Head sõbrad, mõnusat vana aasta ära saatmist ja õnnelikku uut! :)





Sunday, December 24, 2017

Jõuluselt

Mõnus koduste posserdamiste aeg. Üks naaritsaribadega viiekümne valge varjundiga vaip läheb täna juba kellegi uue maja uude tuppa kingituseks. Ja selle aasta lõim lõppes otsa ka. Olen jõudnud selleni, et koon vaid ühe lõimetäie aastas (ca 25 m). Olid ajad kui tegin neli. See oli kunagi ammu, alguses. Suure vaimustuse ja katsetamise aastad... Nüüd kõbistan rahulikult, üle poole vaiba päevas ei viitsi. Aga jõuluaeg just selleks ongi, et uue aasta lõim jälle peale panna ja jõudumööda ehk paar vaipagi kokku lüüa. Mõnus pikk nädal vaba aega veel ees ootamas. Jõuab vaibatada, raamatuid lugeda, head süüa teha, metsas konnata, külalisi vastu võtta, ise külas käia jne
Eile käisime Rakvere jõulukuuske vaatamas. Keegi oli Arvole salli kaela sidunud ja see lehvis lõbusalt tuules.

Jõulukuusk aga paistis oma mahedate tuledega kaugele.

Lihtne vineerist rajatis värviliste akendega, aga kui palju rõõmu...Lapsed ronisid treppidel, tuled vahetasid tuisus värve...ahjaa, tuisk.:) Kui Harjumaalt startisime, sadas vihma. Teel muutus see lörtsiks ja mida edasi, seda lumemaks. Rakveres juba tuiskas. Nii, et reis talvesse. Eestimaa on nii väike ja nii suur.
Reedel oli postkastis ilus pühadekaart salapäraselt jõuluvanalt ja süsimusta kassiga järjehoidja selle vahel. Äitäh, jõuluvana, nii ägedat järjehoidjat pole mul kunagi olnud.:)
Kaunist jõuluaega soovides.:)

Futu


Monday, December 18, 2017

Nädal enne jõule.

Elu on ülimalt tubane, sest õues pole eriti midagi teha. Enamasti on kas pime või kui pole pime, siis ollakse tööl. Nädalavahetuse mittepimedatel aegadel võib ikka ja jälle veenduda, et aias on midagi lumesarnast ja kui seda eirata (nagu korra isegi juhtus), siis selgub, et maa on külmunud ja asjal pole väga mõtet. Mis ma siis tahtsin? No tuli mõte, et võiks kevadeks mõned ämbrid alpimulda kokku segada. Peale sellist talve tuleb hakata kindla peale mägisibulaid reanimeerima ja siis on hea kui on võtta.
Aga on käidud laste kontserdil Nõmme Kultuurimajas ja  teatris (Von Glehni Teater, pisike, armas ja hubane koht, julgen igati soovitada), ning mere ääres ja külas. Ning muidugi raamatud, raamatud, raamatud. Ja telekas. Õues sajab lund, vihma, lund, vihma, vihma, lund ja see kordub päevast päeva. Jumal tänatud, et kõik sademed ei ole olnud lumi, siis oleks meil seda juba räästani.
Laupäeval käivitasin vaibavabriku. Küll on mõnus kui pole kaua teinud.
- 3,5, tuuletu, maa on valge (kuni järgmise vihmani).

Wednesday, December 6, 2017

Järjekordne narkojuhtum Sakus

Härra Tibu ronis voodist välja ja ringutas...õääiih, kui heaaa...tagupool kaaa...knrrhhh ning tuias akna juurde. Õues loomulikult sadas. Nõme. Härra Tibu lonkis kööki, seal ka midagi huvitavat ei olnud. Nõme. Pistis paar krõbinat põske ja sammus tuppa tagasi. Vahepeal oli Bond rõduukse taha ilmunud. Hehe, Bondike ei oska meil ju akna peale hüpata. Ot, kas siin keegi laseks mu kamraadi sisse...Ja Härra Tibu vajutas küüned arvutit uuriva peremehe kintsu. Mõõdukalt. Seda tuli teha justnimelt mõõdukalt, sest küünteta ei teinud sinust keegi välja ja liiga agara vajutamise peale tekkis pahandusi. "Mis sa tahad, Tibu?"
Bond on ukse taga. Kamraad lasti sisse. Kassid panid korraks ninad kokku ja Bond lippas rõõmsa nurrukruuksatuse saatel kööki. Tibul oli jälle igav. Õues sadas. Tibu vaatas ühest aknast välja ja siis teisest ning siis jälle esimesest. Ikka sadas. Siis tuli loomakesele mõte. Teate kuidas multikas ilmub pea kohale kujuteldav mõttemull ja selle sees süttib lambipirn. Selline ere. Lausa valus vaadata. Härra Tibu pani pea viltu ja kuulatas. TA on vist juba üleval. Oli küll. Ülakorrusel mängis telekas. Härra Tibu kappas teise korrusele, kraapis kõigest jõust trepikäsipuud. Ma olen kõva mees! ning sisenes väga pai näoga Mamma apartementi. "Noo, misse kass tahab?" kissitas Mamma silmi. Tibu alustas etteastet. Ma olen hea kass. Ma olen pehme, nunnu ja oivaline. Ma olen maailma parim kass! Härra Tibu võttis hoogsaid poognaid ja pani hoolikalt rõhku sellele, et iga sabapai ka ikka kohale jõuaks. Ma NII armastan sind! Ainult sind, knrrrh. Tibu tõusis kogupikkuses kikivarvukile ja puksas peaga Mamma kätt. "Misasja sa eegeldad siin." ei saanud Mamma ikka veel aru. "Tahad õue või?" Ei, Härra Tibu ei tahtnud õue. "Süüa tahad või?" Ei, süüa see kass ka ei tahtnud. Hüppas hoopis Mamma puhvetikapi peale ja hakkas ülemist sahtlit lahti kangutama. Näis, et see nendevaheline äri ei sündinud mitte esimest korda. "Kassa, kuradinahk, jälle palderjanijahil, jah?" sädistas Mamma rõõmsalt ning siis nad sahistasid kassiga kahekesi sahtli kallal kuni Tibu traavis trepist alla, peenikese lõhnaga nusaras hambus. Vahtis ringi Ega Bond toas ei ole? Huh, õnneks mitte, saab ennast vabalt tunda. Küll oli toda nusarat hää sõtkuda, katkuda, nuuskida, visata, püüda ja püherdada. Ahh, ma olen nii metsik, nii metsik...ja nii purrjusss...nii purrjus.