Saturday, November 11, 2017

Novembrinokitsused

Jätkuvalt ikka kahes olekus - kui on helevalge päev, pilvitu taevas, siis tuleb öökülma ja teed hommikul libedad. Kui on pilves ja pime, siis on mahe, mõnus, tuuletu.
Jõudumööda olen ilusate ilmadega aias ka nokitsenud, eilegi oli päris tõhus plätserdamine, vedasin lohkudesse komposti, lõikasin pealseid ja riibusin lehti. Härra Tibu kargas mu ümber poris rõõmsalt ringi nagu oleks maipühad või midagi. Ei ole, tupsuke, november on hoopis, varsti tulevad kadrisandid või halvemal juhul järgmine lumi. Kevad on nii kaugel, et isegi ootama pole mõtet hakata. Ohjah.
Või, noh, tegelikult...aiahooaeg ei ole veel lõppenud. Iileks ja uus roos Beverly olid küll selle aasta kõige hilisemad istutused, kuid ühte ja teist mugulaid-sibulaid sai veel pottidesse susatud ja kasvuhoonesse pandud. On hea kevadel kadudeta peenrasse toimetada kui õige aeg käes. Anemone coronaria, nimelt. Ei tea kas on külmaõrn või niiskustundlik või mõlemat, igatahes meie aias pole temaga õnne olnud. Eks proovin siis kasvukas talvitamise varianti. Lord Lieutinant on kaunis indigosinine ja Mount Everest valge, ilusad on mõlemad.
Siilkübaratele peaks ka ühe kasvukatalve korraldama, sest nii viletsat Fatal Attractioni kui tänavu kevadel oma peenras, ei olegi kuskil varem näinud.
Muidu on mõnus. Esimese lume ehmatus on ununenud, aeg-ajalt soliseb taevast vihma või laseb ka päikest nautida. Enamiku ajast on hallid madala taevaga päevad.
Hiina emajuurel on õienupud peal, olid juba enne lund, kuid avanemiseks on vaja päikest. Päikest, päikest...
Täna sajab. Püsisadu. Taevas on madalal ja selline tasane sabin õues kui ust praotada. Mitte just palju, aga piisavalt, et kassi välja lasta. Ega ta hea meelega ei lähe, aga loodus kutsub ja siis ta väljub nii aeglaselt kui saab, mehiselt endaga võideldes. (Kunagi vanasti, siis kui meil tobisabalised kassid olid, sai palju rutem ukse kinni panna.:)
Pidasin poole päevani vihmapüha, siis hakkas Tibu nii pinda käima, et tuli poodi kassisöögi järele minna (sul võib olla maailma kõige vabade vabam vaba päev, aga kassisöögi järele pead sa ikka minema). Ja siis mõtlesin, et vaatan mis Nurmikos, ei olnud eriti midagi, ostsin mäesuuruse koti kasvuturvast ja edasi läks juba tüüpilise laupäevapaketi maneeris - rohisin, lõikasin pealseid ja riisusin hostasid kokku. Kui seda sedasi natukesehaaval teha, siis jätkub kuni jõuludeni. :)





Sunday, October 29, 2017

Lahe laupäev vihmas ja lumes

Laupäeval oli kuidagi nutune. Taevas oli pilves, aias lösutas endiselt 15 sentimeetrit helevalget lund ja hoolimata püsivihmast ei kavatsenudki see ära sulada. Lõin autole hääled sisse ja sõitsin Tii juurde. Ka Tii mändidealune oli sama hullult lund täis. Vaatasime natuke aeda (kui paksu lund kõrvale siblida, siis nägi ka okaspuude pisivorme:) ning uurisime krüsanteeme, astreid ja iilekseid.
Tegelikult, ei, ei lõpe hooaeg esimese lumega ära. Üldsemitte. Sest siis me läksime Lepatriinudele külla.
See on uskumatu KUI pehme üks suur must koer võib olla ja kui uudishimulik ninanupp tal oli. Teel ukseni otsiti meid põhjalikult läbi Kust te tulete, kes te olete, mis teil kotis on ja miks kotil...ah kui põnevpõnev!:)
Aalu küsis ka läbi akna tuppa aga kui nii palju võõrast rahvast nägi, siis keeras otsa ümber ja arvas, et oops, ma lä´n teen õues veel ühe tiiru, mul jäi tegelt üks oluline asi pooleli...
Siis tulid kohv ja koogid, istusime, rääkisime, meenutasime...
Ilm oli küll sajune kuid isegi aiaekskursioon sai ära tehtud. Kevadel ees ootav töökuhi paistab kahe inimese jaoks lõpmata suur olevat. Lubasin ka kevadel üheks päevaks abiks siblima minna, eriti tore kui see veel talgukorras toimuks, näeks teisi aalujaid ka ja oleks sündmusena hea sissejuhatus hooaega.:)
Täna oli üsna samasugune ilm. Vihm ja sulamata lumi aias. Lõikasin silmili kivilasse kukkunud roog-sinihelmika maha. Kõrgete püsikute osas oli ikka üsna kaos, võis järjest maha lõigata. Kui tööhoog sees, hakkas vihma sadama. Istutasin roosi. Viisin kastid liiliapoegade ja muu staffiga kasvuhoonesse ja siis hakkas vihm jopest läbi tulema. Mis vihm see ometi on mis jope teeb märjaks, aga lund ometi ära ei sulata...
Tegelikult on kõigest hoolimata veel täitsa hea aeg. Külma veel ei ole ja loodan pealsed enne päris talve tulekut ära koristada. Üks päev natuke ja teine päev natuke. Küll saab.
Aga õhtul lambivalgel oli pistokste tegemine ja paikasättimine. Puhas sportlik hasart. Et kas saab kevadeks juured alla või ei saa...Panin iilekseid ja palu-näsiniint ka. Põnev. :)

Saturday, October 28, 2017

Talve ääre peal.

Ilus pikk sügis oli. Tsipa küll vihmasevõitu, aga laskis kõigil hilistel (peale hiina emajuure) ära õitseda ja aednikul öökülmade nädalal ka viimased istutused teha.
Peotäis oktoobrilõpu pilte:
Abiaednikud Härra Tibu ja Bond poseerivad õunapuuga. Tibu on seekord õun.
Teine poseerung
Bond mediteerib. Null mõtet.
Esimesed öökülmad veel jala pealt maha ei võta, kuid mõned lehed muutuvad kunstipäraseks.
Jalgleht
Mandzuuria kivirik
Enamus hiliseid ei lasknud ennast peale esimesi öökülmu õitsemisel segada nagu näiteks sügisheleenium
Kõreliilia
Kukehari Stardust
Hilise astri väärtuslik sort Tii aiast.
Ja vana hea taevassinine aster, ilus igal sügisel
Hiina emajuure õied ei jõudnudki avaneda
Peale esimest seitsmekraadist külma algas hääbumine.
Kõik selle nädala hommikud olid suhkrused. Õõkülmad algasid meil -2-st ja viimases otsas oli kolm hommikut -7.
Mõned lehed suhkurduvad eriti kaunilt. Itaalia kellukas.
Sempervivum Black Beauty

Suhkrune sügislill
heucherella Solar Eclipse
Kõrred kivila kohal
Astilbe Sprite ei ole kunagi varem poole õitsemise pealt öökülmadele jalgu jäänud.
Krüsanteem kannatab paar-kolm hallaööd välja kuid ei ole peale korduvaid ülessulamisi enam päris täies elujõus.
Sel aastal üllatas sümpaatselt üks floks. Ta tuli tellitud taimedega koos väljamaalt, ei vastanud küll oma sordinimele kuid oli äärmiselt meeldiv nähtus. Puhkes õide oktoobri alguses ja õitses uhkelt kuni külmadeni.
Öökülmade tuleku ajal oli ta täies õies. Suhkrune õiekobar.
 -2, -7 ja -7 ei teinud vaprale floksile midagi. Sulas muudkui üles ja õitses edasi. Selline imefloks-talifloks.:) Veel kolmapäeval kange külma tormituulega koju tulles nuusutasin ta õisi. Lõhnas. :)
Neljapäeva hommikul oli ta läinud. Öine paks lumi oli vaprale lillele liiast.
Esimese lume kohta sadas seda TÕESTI ülekohtuselt palju maha. Sakus oli ca 15 cm. Jah, kena muidugi, valge, puhas jne aga hea kui ta võimalikult ruttu ära sulaks.


Friday, October 20, 2017

Esimesed öökülmad.

Eile 0, täna -5. Autoaknad olid mõlemal päeval korralikult jääs. Maa külmunud ei ole, sest päeval säras üle hulga aja päike ja soojendas veel päris mõnusasti.
Meie kreisivõitu idee vastu talve poolast mägitaimi tellida lõppes üle ootuste hästi. Sügisel on ilmselt vähe tellimusi ja pakk tuli ruttu kohale - kõigest nädalaga. Eksitusi seekord ei olnud, lihtsalt mõned taimed olid vahepeal otsa saanud ja mõnda pani tarnija kahe asemel üks, et ei ole vaja siin ahnitseda, aitab ühest küll.:)
Aga taimed olid hästi pakitud nagu ikka ja heas konditsioonis, sest jahedaga kannatab säärane kaup paremini reisimist. Tellime sealt viimasel ajal ainult kahe peale sest poola aednik on kohusetruu kuid tal on "oma stiil" ja sellepärast on saadetist (nagu körtpärtli särk) kahekesi märksa lihtsam lahti harutada kui terve kamba peale. Aga odavam tuleb kui eestist osta ja valik on muljetavaldav. Pakki saades oli kangesti jõulune tunne - tosinajagu põnevaid kribudikke, missa hing veel oskad tahta.:)
Arenaria alfacariensis (seekord panin ta koos Riho sõnajalaga klaasi alla)
Asplenium viride
Asplenium ruta-muraria
Dianthus freynii
Dianthus microlepis
Dianthus webbianus
Dianthus wettsteinii
Epimedium grandiflorum `Creeping Yellow`
Silene hookerii
Incarvillea younghusbandii
Saponaria pumilo
Selaginella borealis
Soldanella minima
Pulsatilla campanella
Natukesehaaval olen kümnele juba kohad leidnud. Neli jäi veel. Selaginellile peab varjulise koha tekitama ja pisi-sõnajalgadele sobilikud kivipraod elukohaks vormistama. Soldanellike vajab ka erikohtlemist, seekordne mägilane on nimelt lubjalembene.
Üldiselt võib hooajale joone alla tõmmata. Paar istutust, külmavõetud pealsed komposti ja potielanikud kasvuhoonesse. Ja siis alpikaljult lehti nokkima, sest kased on nüüd juba raagus ja rohkem lisa ei tule. Kena, kena.:)

Wednesday, October 18, 2017

Elu süvenevas sügises koos kassidega

Kassid on äärmiselt taktitundelised loomad. Otseloomulikult vaid kuni sinnamaani kui neil sinult midagi vaja on. :)
Tibu kraabib kell 4 hommikul diivanit Kle, oleks vaja õue minna, ole inimene, tule tee uks lahti.
Inimene vinnab ennast üles, vaarub poolunes ukseni ja avab selle. Aga väljujat pole, see on juba kööki kapanud. Haha, kui sa  juba üleval oled, mulle meenus, et võiks midagi põske pista! Öösel meil ei sööda ja inimene kas läheb tagasi magama või kui viitsib, siis leiab köögist kavalpea üles ja tõstab ta ilmast hoolimata ukse taha. See on kasvatuslikel eesmärkidel üldiselt parem, sest siis seda trikki niipea ei korrata.
Härra Tibu on vana kala ja kasutab inimeseliigutamise hoobasid aadliku enesekindlusega. Vahel ta muidugi hävib ka, kuid uusi asju katsetamast ei väsi kunagi.
Aga ka Bond on õpivõimeline. :)
Köögis on näugamite söögikoht, seal saab vabalt krõbinaid ja küsimise korral zeleed. Varem sai ühte teatavat kassimaiust ostetud, mida pakuti toas kamina ees. Kui see müügilt ära kadus, siis oli vahepeal täitsa kimbatus - mõlemad loomakesed seisid kamina juures ja vaatasid suurte haledate silmadega otsa. Lausa maha istuti Me ei lähe siit kuhugi enne kui saab. Pokumees tõi köögist peoga tavalisi krõbinaid ja üllatus küll, kuid see toimis. :) Kuivtoitu (mis oli ammu silmini ära tüüdanud) söödi kamina ees nagu erilist maiust. Ka inimesed on kohanemisvõimelised. Nüüd seisab nii köögis kui toas üks krõbinapakk. Vahel on need ka täpselt sama marki ja keegi ei tee vahet.
Niisiis, Bond. :) Ka tema on omapäi ära õppinud väikse armsa tüngatriki.
Kui ta on oma zelee ära söönud, siis küsib ta hästi taktitundelise vaikse veerandnäuga õue. Tõusen arvuti tagant, panen kohvitassi kõrvale ja lähen ust avama. Aga võta näpust!:) Must kass silkab kebjal sammul hoopis kamina ette, vaatab veel vabandavalt üle õla, et näe, tuli selline mõte, et kaminakrõbinaid tahaks ka. Väga tahaks, pliiiis. Noojah, mis siis ikka.:)
Aga ilmad on meil jätkuvalt vihmased. Eile oli taevas päeval päris must. Meenutas kaheksakümnendatel nähtud päiksevarjutust. Väidetavalt olnud see orkaan Ophelia seelikusaba, mis Sahara tolmu ja Portugali metsatulekahjude suitsuga meie päikese (loe: Normaalsed vihmapilved) ära kustutas. Pärast hakkas muidugi jälle sadama ka, mis viimasel ajal nii tavaline on. Isegi välku lõi ja müristas. Aiandusest niipalju, et alpikalju teravnurk sai siiski ära viimistletud, kuid alpitaimed istutamata ja mitu kasti liiliapoegade ning muu staffiga on ikka veel õues. Loodan nädalavahetuse peale, oleks vähegi ilma...Aga nemad lubavad hoopis lund. Selline sügis siis. :)

Sunday, October 15, 2017

Vihmavarjus

Vahelduva eduga muudkui ongi sadanud. Viimasel ajal harrastan sööstaiandust. Kui vihm väheke vahet peab, siis viuh õue, lõikan mõned pealsed, kitkun natuke umbrohtu ja siis jälle tuppa tagasi. Ega see mingi mõnus asi ei ole kui külma vihma peffa sajab.
Sööstaiandusega kuigi kaugele ei jõua. Enam-vähem kannatab kriitikat aia tagumine osa, kuid ülejäänu näeb ikka üsna õudne välja. Tilkuv, vettiv, hääbuv...Välja arvatud mõned üllatunud õied, sest kui peab tulema, siis peab tulema ja taimekene ilma valida ei saa.
Vihmaste ilmadega on olnud palju tubast sundmölutamist ja palju aega mõelda. Kõigi teiste hulgas tuli tore mõte, et võiks natuke müüriäärset alpikaljut laiendada. Nüüd olen sellele laiendusele mõelnudki viimased paar nädalat. Saaks mõttejõuga kiva liigutada, oleks paras munamägi õues juba...
Reaalis aga vihmaga kivilat ei tee. Liiv ja muld näevad välja nagu kaks erinevat pori, sega neile siis kruusa sisse...Mitte, et ma poleks katsetanud :).
Suure energia ülejäägi olen kulutanud moositegemise peale. Juba kolmas kast. Vaene lapselaps peab selle kõik ära sööma või no küll ma ohvreid leian. :) Viimane moos on kooritud õuntest ja kakao ning kaneeliga. Nii hulluks on asjad läinud. Loodan kõigest südamest, et täna ei saja. Ja tegelikult pole ju masenduseks üldse põhjust, metsad on veel värvilised ja see on kõigest vaid vihm...mitte lumi. :)

Tuesday, October 3, 2017

Kena lauge sügis.

 Sombune suvi lõppes kena päikselise nädalaga. Täpselt siis kui sügis algas, läksid ilmad soojaks ja sinna võis sukelduda nagu sooja laguuni. Mida sai ka tehtud. Sööstud seenele, pihlakale, lodjapuumarjule (ema väike veidrus maitse-eelistuste osas) ja jälle seenele. Nii ilusad ilmad olid, et aeda pääses vaid korraks. Rohima ja flokse maha istutama. Siis jälle päikselistesse metsadesse traavima. Seoses kliima soojenemisega, või mis see iganes ka on, nähtub üks imelik asi. Võiseeni ehk kollariisikaid kasvab massiliselt kohtades kus neid varem kunagi ei olnud. Väga sümpaatne igatahes.:)
Aia osas on kah positiivseid muudatusi ette näha (tralalah!:). Kohale tulnud mõistliku suurusega mullakoorem kustutab mõneks ajaks kroonilise mullanälja ja lõpetab kompostihunnikust kompostihunnikuni elamise. Saab väheke ka tiibu sirutada...selles osas, või umbes nii. Kuna kuhil pärineb loomaaiast ja võib teoreetiliselt koosneda hmh...suhteliselt eksootilisest algmaterjalist, siis tuli kohe ka selleteemaline repliik. "Meil on nii vaikne kant, et siin ei juhtu mitte kunagi mitte midagi, aga see on ju puhas sensatsioon - elevant s----s meie tänavale!  :) "
Kompostmuld on aus. Rammus, must ja mitte selline liivasuss, nagu meie oma kompostikastist tuleb.
Oktoobri alguse kohta on aiapilt päris hea. Õitseb siilkübaraid, kukeharju ja astilbesid ning hostad, vähemalt pooled, on veel suhteliselt kobedad.

Tagaaias hõljuvad tuules mesiselt lõhnavad lursslille õiekoonlad.

Krüsanteemid jõudsid ka õitsele minna.

Imekaunis tumepunane. Tervitused Triinule.:)

Mullalisa annab võimaluse kevadeks igasuguseid mõnusaid plaane teha, aga enne talve midagi küll aias pöörama ei hakka. Talv läheneb kiiresti. Õnneks on ainult korra kraadiklaas nullis olnud. Autoaken oli jääs ja külmalaine teele jäänud hostad ei näe enam kenad välja.
Flokside aeda toomine oli hea mõte. Väga pika õitseajaga taim. Ja kui floksipeenar erinevate kommetega floksidest kokku panna, siis õitsevad esimesed juba juulis ja viimased oktoobris.
Phlox paniculata `Katherine`. Puhkes septembri lõpus. Hiline uhke ja tugev sort.
Viinamarjad hakkavad valmis saama.
Kivila oktoobri alguses
Roos on roos

Hiina emajuur valmistub
Väsimatu ja kaunis õitseja `Robusta`. Tervitused Sirjele!:)