Kõik on hea mis hästi lõpeb

`Ice  and Fire`  

 Aednik paneb jalad seinale, vaatab rahuldustundega aknast kastetud taimi ja saab üle hulga aja oma kasse sasida, kes halva ilma tõttu ükshaaval tuppa imbuvad.
Tore on. Kuna mina olin üle mõistuse igav (arvutis), siis otsis Härra Tibu endale muud tubast meelelahutust ja üritas käe jaoks jäetud tõstmisava kaudu nurgas seisvasse pappkasti siseneda. Pika sibelemise ja ragina peale läksin vaatama, et ei saa välja või. Ei, hoopis sisse ei saanud. "Missa teed siin, tobe orav?"
Härra Tibu vaatas mulle naljanäoga otsa, volksas üle ääre kasti ja oli kõrvulukustavalt nurru lüües seal täiesti õnnelik. Kui ära läksin algas ragin uuesti. Nüüd üritas ta sama kitsa ava kaudu ennast kastist välja närida. Millegagi peab ju tegelema.
Kuna on ikkagi kevad ja see on üürike ja alles see oli kui toomingad õitsesid...nojah, siis võtsime ennast eile õhtul kokku ja läksime kuldkingade õitsemist vaatama. Selgus, mets oli viie aastaga tundmatuseni ära muutunud ja kuldkingi enam oma vana koha peal ei olnud (loodetavasti muutus kusagil mets jälle selliseks, et seal hakkasid ühtäkki kuldkingad kasvama).
Teist teed pidi koju sõites sattusime hoopis teistlaadi imelistele, kes parajasti oma õied lahti olid löönud. Võsastunud alvaril kasvas neid palju-palju. Õnneks oli seekord ikka fotokas ka ligi. Nende lõhn meenutas sinilillede oma. Tagasi jõudsime päris hämaras, kaasas palju pilte roosadest orhideedest.
Panen ühe ka siia üles.

Öösel tuli vihm. Aed oleks justnagu selja sirgu löönud. Hostasid ei tunne enam nägupidi ära ja osad iirised on lehtede vahelt ühe ööga õievarre välja visanud. Kuidagi jabur on omaenda hostasid imetleda, kes mul juba kolmat suve aias on, aga tõehetk oli võimas küll. Vihma upitusel ühe ööga kasvanud ilu. Erk ja päikesest pleekimata. Üks ikka ilusam kui teine.

`On Stage`

`June`

`Orange Marmalade`

`Dream Weaver`

Enne vihma

Pime hommik. Mustad ähvardavad pilved katavad taevast, aga vihma pole kuskil. Maa on krõbekuiv. Käin igal hommikul ja õhtul uustulnukad kastekannuga üle, sest vesi on elu. Kaks imeilusat akakapsast sirutavad oma uusi lehti, ühel on isegi juba õied. Oleks justnagu üürike õiepõuane aeg , mida vanasti kutsuti "pärast tulpe". See kõlas umbes nii, et pärast tulpe ei õitse ju tükk aega (2 nädalat) peaaegu mitte midagi.
Vaidleksin vastu. Hingematvaid õiekaskaade hetkel just tõesti pole, aga täies ehtes on tuhkur enelas, Sieboldi priimula, mägiibeeris, kevadfloks `Blue Perfume`, kullerkupud, madalad iirised, padjandfloksid (mõned neist on ikka väga-väga ilusad), pirtsakas leviisia (kelle ma viimaks ometi õitsema sain, sest tema tahab munakivide vahel kasvada), Arendsi kivirikud, karukellad, poeedinartsissid, sarvkannike ja teised kannikesed, Himaalaja jalgleht, suurelehised brunnerad ja paar hilist tulpi. Kohe võtavad õiejärje üle Mittendorfi päevaliilia, piibelehed, värd-ebajasmiin, deutsia, laugud, kurekellad, ängelheinad, kivirikud jne. Muidugi ootavad kõik hinge kinni pidades vihma. No ma siis lähen jälle oma kastekannuga...

Aed on täis

Istutasin kõik uued aarded maha ja nüüd on aed selleks suveks kurguni täis. Natuke nuputamist oli Hiina kuljuslille kasvukoha suhtes, kuid lõpuks panin ta poolvarju kus õhtupoolne päike sellele imelillele veel lisavalgust annab. Piiskenelas leidis hea koha aia ääres ja paistab verandatrepile ära. Tegelikult on suurte lillede vaimustus läbi põetud. Piiskenelas on üks viimaseid suuri, mis veel ära nägemata. Kaunimad on jäänud, kuid aina rohkem hakkab aeda tulema keskmisekasvulisi ja päris pisikesi imelilli. Seekord tulid sellised põnevad asjad nagu mesitäht, rumeenia kannike, varvaskannike, vaipsasik, maukleht, 5 imekaunist priimulat, lehvikjas kurekell, naapoli alpikann, karuhein, ussikeeljas prohvetlill jne.
Ruumi on tegelikult veel küll, sest taimede vahelt paistab musta maad. Kuna mul on noor aed, siis on see ka täiesti normaalne. Eelmisel suvel täheldasin esimest korda seda, et tagapool polnud vaja enam rohida, sest põõsad-puhmikud olid üksteise vastu kasvanud ja moodustasid Vaate. Eespool on selleni veel väga palju aega kuid ega mul kiiret pole.
Samas, aiandus on ka selle poolest üks äraütlemata huvitav nähtus, et kogu aeg õpid midagi uut. Ja vahel kohtud lausa loogikavastaste juhtumitega.
Töölt tulles kisub peaväravas iga kord vasakule kõõritama kus stagnaaegne haljastaja taimevalikuga bambusesse on pannud. Mu töökoha kõrvalkrundil troonivad neli-viis torkavat kuuske ja nende all traavib ringi vabas vormis kari lopsakat läikivat hõbepuud, vähe sellest, nad on kibedal toiduotsingul ennast ka läbi asfaldi pressinud ja alustanud haljasalaga piirneva parkimisplatsi vallutamist. Minu läikiv hõbepuu seisab vaevu jalul. Istutasin parimale kohale, kastan, panin  komposti, aga tema vaatab mulle kurvalt otsa ja kasvab aastas umbes kaks sentimeetrit. Ja nii juba kolmas suvi.
Aru ma ei taipa. Samas...see on tõepoolest vahel kuidagi pöördvõrdeline...et mida invasiivsem liik, seda raskem on teda kasvama saada. Mäletan kuidas ma nägin vaeva vana hea Rosa pimpinellifolia juurutamisega. Nüüd viimaks siis on loota ka mingeid õisi.
Mitmel uuel iirisel on juba õienupud moodustunud, Mittendorfi päevaliilia läheb varsti lahti ja vana valge pojeng plaanib ka see suvi õitsema hakata. Veidi veel ja pudenevad viimaste tulpide õielehed. Algab kaks nädalat juuni algusest, kus peale tulpe ei õitse ju mitte midagi. Mis on tegelikult müüt. Sest ka sellel ajal õitseb oikuipalju asju.

Teiste aiad on huvitavad.

Täiesti absoluutselt BLING! päev koos absoluutselt BLING! botaanikaaia külastusega, kust ma maandusin kodus kahe kasti taimedega, natuke mullase rinnaesise ja muhelusega, mida on raske näolt koristada. Ei osanud ealeski arvata, et üks eraaed võib olla nii taimemahukas, nii liigirikas ja nii mitmekesiste istutusmaastikega. Oli ka igavesti meeldejäävaid esmakohtumisi nagu näiteks nõtke õievarrega hõõguvpunane priimula, linalehise tulbi kroonlehtede uskumatu värv, litterheina vastupandamatu välisdisain, tundmatut tõugu leviisia fuksiaroosa ja luudpõõsa luksuslik kuldkollane õiekasukas. Lisaks kõik need seninägematud veel mitte õitsejad, alles tärkajad ja juba ära õitsenud imelised. Selle aia umbrohigi oli huvitav ja koosnes oma areaalist plehku pannud kukeharjadest, kummalistest kurerehadest, kannikestest, vene ussikeelest ja ülimalt isuäratavatest akakapsastest. Väga, väga, väga palju tööd, mis on saanud niisuguse oivalise aia näol nähtavaks ja tajutavaks.
Olen tänulik Teejuhile, kes meid sinna viis ja pärast koju tõi, ning Perenaisele, kes selle aia rajanud ning võttis aega meile ka oma hoolealuseid tutvustada. Ausõna, koolilapse tunne oli vahepeal,  ei tundnud ju akantust ära.  Aga see polnud loomulikult tavaline akantus.:)
Ohjah. Midagi pole öelda, Tees "Teiste aiad on huvitavad" peab 100 prossa paika, kuid täna ma lisaksin sinna juurde "ja mõned eriti.":)

Aeglase rekka juhtum

Kuna enamik rekkasid käitub teel nagu steroide täis topitud isaelevandid, siis lasksin ma need kaks rekkat aleviku ringil targu endast ette. Pole mul vaja neid endale selja taha rabelema ja raevunult puhisedes iga hinna eest möödasõitu üritama (kui mina sõidan 90-ga). Kui teine, kahe koormaga rekka käitus täiesti ootuspäraselt s.o. kihutas esimese tagumikku ja jäi sinna närvitsema, üritas isegi möödasõitu, kuid tõmbus siiski tagasi, siis näis esimene olevat seekord hoopis üledoosi saanud. 90 alas sõitis ta 80-ga ja 80 alas 70-ga. Venisin tal pärast rahulikult terve tee järel, mine tea mis mehel lastiks, võibolla veab peegleid või mõnd muud tundlikku koormat. Minul kiiret pole. Üldse oli täna kuidagi tihe ja süstiv liiklus veerand seitsmese kellaaja kohta.
Kuna vihmaga nädalavahetusel koonerdati, siis tuli eile aeda kasta. Ikka kõik uustulnukad ja erilistele lemmikutele ka sortsuke. Karukellataimed kasvavad kenasti ja kaheldava dzefersoonia beebi võtab kaalus juurde. Viimaks näitas leheotsi ka karvane kõreliilia, vahepeal hakkasin juba arvama, et talv on ta endale võtnud.

Suve tunnused

Leitsakulised pärastlõunad, äiksekärgatused, ööbikud ja mee voolamine aasadelt tarusse viitavad ilmselgelt suvele kuigi meil kestab veel endiselt kõige ilusam aastaaeg - kevad. Hommikud on tiined hiirekõrvust, õiearoomist ja magusast udust, mis tuleb soost. Seesinane kevad on aedniku silmade läbi üks huvitavamaid kevadeid, sest esmaõitsejaid oli palju ja esmakordselt nõnda külluslikult õitsejaid samuti. Ka sääsed on selleaastase kevade igati heaks tunnistanud ja õhtuti toob õueõhk neid kohale lausa tonnide viisi. 
Eile tänumeeles taimevahetusest saabudes asusin uusi aardeid maha istutama. Ei OLE VÕIMALIK keskenduda vaba koha otsimisele, sabaga vehkimisele ja juba põkkunud sääskede mahalöömisele! Ja siis veel see Härra Tibu, kes ka omal moel suhelda tahtis (seltskondlik augukraapimine peenrasse minu istutusaugu lähedale ja sinna soristamine). Ning ma ei saa väita, et kogu see kasside ja sääskede segatants mind närviliseks ei teinud, kuid viimaks olid kõik uued lemmikud oma kohad leidnud ning ma võisin viimaks tuppa minna ja õhtule jääda.
Nüüd on veel kahe hea taimesõbra vastuvisiidid (sest kuidas muidu saaks aeda ruumi!:), ise teha üks ostureis ning siis võib rahus kiiktooli viskuda ja hakata iiriste õitsemist ootama.

Vihm

Vihm on aedniku abimees. Pole paremat noorte taimede juurutajat kui soe vihm. Muidugi paistab see ka tigudele ja umbrohule meeldivat kuid esimese suurema kasvuhoo saab aed sisse ikka heast soojast vihmast. Kui kevadel tundus vaba maapinda kahtlaselt palju olevat, siis nüüd see enam nii ei ole. Uhkete aeglaste piikidena tõusevad mullast siin ja seal hostade kogumid, rodgersia karvased tõusmed ja jalglehe osavalt kokku pakitud õis koos lehega. Tühje kohti jääb aina vähemaks. Inkarvillea pole veel ainukesena nina näidanud, aga tema ongi viimane.
Rõõm on rikkalikult õitsevatest priimulatest, kenasti juurdunud igihalidest (kõigil juba üks õiski näidata) ja epimeediumi lopsakast puhmast. Randveremaa perenaise antud tulbisibulatest kasvasid imeõied: Kolm suurt ` Atlantist`, ilus oranz ja kaks punast tulpi, kelle õielehtede ääred kaunistatud kuldse "pitsiga." Eriti kaunis papagoitulbi mudel.:) Ootan põnevusega, keda võib kasvada veel pisisibulatest. Ja kauigi ma arvasin ennast tulbimaania suhtes täiesti jahe olevat, ei ole ju ometi millestki nii ilusast võimalik mööda vaadata.
Pikalt pirtsutanud leviisia võttis kätte ja kasvatas endale õievarred. Need ei ole küll teabmis võimsad kuid paistab, et uus koht andis ka uue elu.Moosesepõõsa taimed on idanenud ja täitsa olemas. Nii punane kui valge. Lisaks pole ka vana põõsas "lusikat nurka visanud". No näis...
Tundmatu taim, kelle panin sügisel peenrasse puhtalt selleks, et ära määrata, kes sealt kasvab, on juba pealsed kasvatanud. Vaat milleni uudishimu viib.:)
Lava ei ole ikka veel paika saanud. Alustan täna selle kandi korrastamist. Loodan, et vihm kätt ette ei pane.