Monday, September 18, 2017

Vapralt sügisele vastu

August oli sama sombune ja vihmarikas kui juuligi. Vaid sõrmedel loetud täispäiksega päevad. Ikka kas väike pilvitus, poolpilves, lauspilves või sadu. Oli päevast leitsakut, kuid ööd jahedad. Antikurgi kliima, sest kurke sai sel aastal ainult kas toas või kasvuhoones kasvatada. Aiale aga on see kõik üldiselt hästi mõjunud. Ilmselge kliima soojenemine - palju tuult, niisked ilmad ja lumeta talved. Kui tahad end tunda inglise lordina pole vaja üldse kuskile kolida. Ehita suure kamina ja väikeste akendega Downtown Abbey mille halli vihmavarjuhoidjas on palju vihmavarjusid, istuta aeda palju roose, sest külm ei võta neid enam kunagi ära ja podagra, küll see ka ükskord tuleb kui aasta läbi kummikutega käia.
Kõrgrõhkkond on kena asi, aga võibolla polegi neid ilusaid ilmu vastu sügist väga vaja, sest siis luusivad öökülmad juba kusagil läheduses ringi, ühel augustilõpu varahommikul näitas me termomeeter +2,5, see karikas läks väga lähedalt mööda. Ei tahaks, mitte ei tahaks veel. Paljud sügislilled on veel õitsemata ja hostadki üle hulga aja ilusad sügiseni välja. Eelmise suve tigude ja nälkjate tohutute hordide järeltuleva põlvega juhtus talvel miskit hullu, sest neid peaaegu üldse pole. Mitte, et keegi neid taga nutaks, vastupidi, kuid imestama paneb. Nii tigudevaest suve pole kaua olnud.
September jätkab selle suve stiili, ehk et on sombune ja sajab. Floksirida näitas ennast heast küljest, nüüd on jäänud keskmise õitseajaga floksid ja eelmine nädal avas esimese õie Nora Leigh ehk Creme de La Menthe. Ilusal lillel mitu ilusat nime.:)
August oli jube kiire kuu, aiva ikka lüpsik sarvis...Nüüd hakkab ehk jälle aega olema. Või mis aega...kolm nädalat on jälle nii vuhinal läinud, et pole blogidagi jõudnud.
Oh, juba septembri lõpp paistab...Võhma Juurikaski selja taga. Oli äge nagu alati. Palju armsaid kohtumisi ja nagu ikka, mõned huvitavad kivilataimed, paar taimevahetust ja hoolimata vähevõitu taimemüüjatest läks floksidega korralikult lappama. Kolm tükki ühe päevaga on ikka palju. Aga kõik NII ilusad. `Goldmine`, `Blue Flame` ja `Eden`s Smile. Mul on kangesti selline tunne, et järgmine aasta muutub üks liiliapeenar vist floksipeenraks.
Sel reedel käisime küünikontserdil Mehise juures. Mehis ja Tätte laulsid vaheldumisi Tätte laule ja rääkisid lugusid elust, muusikast, purjetamisest. Viimase 10 aasta parim kontserdikülastus.
Mehis on pilli- ja laulumees ning kauaaegne Jaan Tätte fänn. Maestroga hästi sarnase välimuse ja sama hääletämbriga. Väidetavalt said mehed esimest korda reaalis kokku 2 tundi enne kontserti ja proovi polnud üldse teinud, aga õhtu oli viimasepeal.:) Küün oli rahvast puupüsti täis.
Eile käisime külalistega seenel. Hea, et igaks juhuks keebid ka sai võetud. Terve see kolm tundi sadas. Koduteel muutusid hoovihm lausa padukaks, aga ega enam märjemaks saada polnud võimalik. Jaht oli hea, kolm täis ämbrit.
Pühapäeval paistis üle hulga aja päike. Puhas eksootika. Istutasin floksid maha ja sõnajala teise kohta ning panin laugusibulaid mulda. Mulle tundub, et järgmine suvi tuleb hästi floksine ja laugune.
Pildid alates augustist.
Maheroosa Pink Hill.
Gzel ja Spinnaker
Vana hea Blue Mouse Ears
Astilbede aegu...
Kisub sügise poole, kaeralill Lucifer juba leegitseb
Hostade õitsemine on alati sündmus, Whirlwind
Floksirida, varased alustavad
Hydon Sunset
Skinwalker õitseb vapralt vihmas.
Floksipeenar
Blue Paradise
Hookeri kuutõverohi naudib vihmast suve
Ka teised kuivalembesed on päris häppid, Euryops acraeus.
Ilupilt kaevu kandis.
Miniastilbe
Minihostad, Harry van Trier õitseb
Pürenee ramonda
Sõnajalg kaljul

Ja siis pidi tööle minema, aeg sai otsa. Jätkan pildirida järgmises blogis.





Sunday, August 27, 2017

Mõjutusvahendid

Elukogenud majakass on neljajalgne isiksus. Koos inimestega elades ja nendega suheldes töötab ta aja jooksul välja peenelt paika timmitud märgisüsteemi, et inimesed temast aru saaksid. Sest kass tahab näiteks õue kuid ei oska avada ust, tahab kassitoitu kuid ei oska avada külmkapi ust jne.jne.
Härra Tibu on vaikija. Ta teeb häält ainult erakorralistel puhkudel, siis kui on midagi öelda. Sellistel juhtudel on Härra Tibu väga häälekas ja tavaliselt on kassi õigusi (õigus süüa saada, õigus õigel ajal magama minna, õigus tuppa ja õue saada, õigus magada, õigus sahvrisse mitte kinni jääda, õigused oma krundile voodi jalutsis) siis mingil moel jämedalt rikutud. Muidu piirdub ta pererahva malbel suunamisel kehakeelega. Kui Härra Tibu tahab õue, siis ronib ta lauale ja hakkab nina kohvitassi toppima või teeb muud nõmedat tähelepanu äratamiseks, sorib laual olevates asjades (kuigi need teda üldse ei huvita), vahib üle arvuti kuvari perenaisele otsa ja kui see kõik ei aita, siis nügib mõnda õuna või tomatit laua ääre poole. See mõjub 100%. "Ti-BUU!" Ja Tibu saab õue.
Filmi vaatamise ajal tullakse diivanilaua peale ja seistakse risti ekraani ees, suure kassijuraka tagant pole tõesti kuigipalju näha ja tuleb tõusta, loom tahab õue. Diivanit ta enam ei kraabi, see on juba ära kraabitud ja pererahvas ei kergita aktsiooni korral kulmugi.
Tuppa küsib Härra Tibu vastu akent hüpates. Klaasid värisevad, selle peale reageeritakse tavaliselt kohe.
Bond on seni samuti vaikija olnud ja kehakeelega kenasti hakkama saanud kuid sellel suvel hakkas Bond rääkijaks. Kummalisel kombel "räägib" ta ainult õues. Ja mis räägib, lausa lobiseb. Tõlge võiks kõlada umbes nii: "Lõpeta nüüd kohe see rohimine ära ja lähme tuppa, sest ma tahan konservi ja eelmisest korrast on täpselt kolm tundi möödas, ma arvan, et seda ei ole ju vähe või mis sa arvad, sest ega kassidest ju selles majas üldse ei hoolita, kassa üldse kuulad ka mis ma räägin, vahel on mul tunne, et sa oled kurt või midagi, sest me ei ole mitte meetritki ukse poole liikunud ja..."
Oi, seda "juttu" on palju, ikka niu-näu, kurrnäu jne. Lõpuks hakkavad häälde siginema sellised kiledavõitu meeleheitlikud toonid, et sealt võiks justnagu välja lugeda "Sa PEAD nüüd kohe tulema, sest ma olen su kass ja sa PEAD sellepärast." Ohjah, muidugi oled sa minu kass ja saad kohe süüa ka, aga nii kiire sellega nüüd ju ka ei olnud. Laksupealt juhtuvad maailmas ainult õnnetused. Me triivime tihedas tandemis ukse poole ja Bond seletab käigupealt "Näedsa kui hea oli, et sa sealt peenrast ära tulid, saad käed puhtaks pesta ja näed vahel ka inimese moodi välja, muidu kogu aeg tagumik taeva poole uppi ja ei tea mis õndsust sa sealt mulla seest leida mõtled, kui...ou, njäm-njäm..ou, toit!...kui, äh whatever." ja ta jääb vait. Toas ta enam rohkem ei räägi. Välja küsib väikese peenikese häbeliku näuga. Imelik rahvas see kassirahvas.:)


Wednesday, August 23, 2017

Augustiaskeldused.

Jätkuvalt tuleb ikka mõnusalt vihma, vahepeal päikest ja äikest ka. Hommikud on juba augustikuiselt karged ning sügis astub pikkade sammudega lähemale.
Vahepealne paarinädalane õievaikus peale nõmme-liivatee perioodi sai mõnda aega tagasi täis ämblikõieliste päevaliiliate, astilbede, flokside, hostade ja liiliatega. Alustajad olid liiliad ja astilbed.
Augusti teisel nädalal tuli kange reisikihk peale ja me sõitsime naabrinaistega linnast välja ühte väga kaunist aeda vaatama. Perenaine Terje  oli ise sama kaunis nagu ta aed ja tegi meile oma valdustes põhjaliku ekskursiooni. Aed jagunes kolmeks osaks, kõige vanem osa, keskmine ja suhteliselt hiljuti loodu koos väga huvitava alpitaimede oruga. Kui poleks juttu juurde räägitud, siis ei oleks osanud sel moel liigitadagi, sest aed oli kaunilt terviklik, hõlmas teeradadelt avanevaid vaateid, pikki looklevaid peenraid, kunstnikukäega asetatud lisadetaile, mõnusalt suuri kive ning põnevaid pinnavorme. Rosinaks tordil olid ülidekoratiivsed teeäärsed maakivist tallimüürid, mis kauni  raamistusena aia teepoolse osa ära piiritlesid. Ja muidugi roosid. Roosid, roosid, roosid...Sattusime aeda just rooside õitsemise ajal, millised värvitoonid, millised õied ja lõhnad...Habe-stepirohu hekilint heljus tuules nende vahel ja floksid hõõgusid loojuva päikese kumas.
Muidugi kaob sellises aias ajataju ning minema asutasime alles siis kui päike loojus. Õnneks polnud koduni palju maad ja ei pidanud pimedas sõitma.
Hamsterdusteta? Ei, loomulikult mitte. Paha lugu, kuid mina kaotasin pea kamm-sooheina nähes. Jaa, kuuesaja ruutmeetrises aias on kindlasti väga vaja kasvatada seda hiiglaslikku ja invasiivset kõrrelist, aga kui aednikul plõks käib...Lühidalt: Ta ulatus mulle rinnuni, ei märkigi sellest, et tahaks lamanduda või midagi, pikad tugevad lehed kaunilt kaardumas, lehtede ääred kollased ja see külm kahin kui käega üle taime tõmmata...aah. Suur, selline. Ühesõnaga, lahke perenaine võttis labida ja mul on nüüd kamm-sooheina pojuke potis. Üldiselt suutsime end suhteliselt hästi ohjeldada kuid mõned taimepojad rändasid veel kaasa. Üks hästi nunnude imepisikeste lehtedega nõmm-liivatee, põnevate peente hallide lehtedega siberi iiris jne jne.
Paar päeva rahulikumas joones ja laupäeval jälle äksõn. Pakkisime reisikotid jaoks, ikkagi meretagune asi (et oleks varustatud juhuks kui hakkab vihma sadama, juhuks kui peaks tahtma ujuma minna, juhuks, kui on 33 kraadi sooja, saunalinad, toit pühapäevase matka jaoks jne.) Kotid said õudustäratavalt suured pluss kitarr pluss õunapuu (Suislepp). Haapsallu jõudes meelisklesime pooltunnikese mõnusas vanalinna õuekohvikus ja siis Vormsi praami peale. Auto jäi mandrile. Kitarri, kotid ja õunapuu sai õnneks Päevakoerte autosse mahutada, ise laenutasime Vormsil jalgrattad ja sõitsime kiriku poole (pool teed hiljem juba kihutasime, sest selgus, et praami saabumise ja laulatuse vahe ei olegi väga suur). Kiriku juures sai teksad pikkade seelikute ja daamilike ättituudide vastu vahetatud ning Pokumees võttis autost kitarri. Poolteiseminutine moondumine matkajatest pulmalisteks. :)
Laulatus oli imeline. Pruut lumivalges, kõmav kirik ja palju külalisi. Siis tuli muusika, Sille laulis nagu jumalanna ja Pokumees saatis kitarril "Ma tahan olla öö su akna taga" ning see kõlas võlvide vahel lausa ebamaiselt ilusasti.
Kirikust läks pikk pulmarong aeglaselt kõrtsi poole liikvele, pruut ja peigmees sõitsid lumivalgetel jalgratastel ees.
Kõrtsis oli gurmeelauad veiniproovimisega. Mainimata ei saa jätta jaanalinnu- ja krokodilliliha, ka muud hõrgutised olid kuninglikud. Õhtune plaan Saxby rannale grillima minna lükkus veidi edasi, sest läänekaarest lähenes süsimust tormipilv. Ülipalav ilm oli valmis küpsetanud tsükloni ja see liikus nüüd üle Eesti. Saime kohe ka tunda, mis tähendab "saartest alates", sest kõik see ilmajama jõuab saartele tavaliselt kõige varem. Tormivihurid ja vihm saabusid mühinal, rahvas kolis kõrtsituppa ja telk pandi kokku.
Torm puudutas saart siiski vaid põgusalt ja vuhises mandrile laamendama, meil jätkus vihma videvikuni, siis läks taevas selgemaks ja rannal oli uus pidu ootamas.
Vormsi külalislahkus oli imeline, järgmine päev pakuti pastoraadis kringlit ja kohvi.
Pärastlõunal tegime saarel koos Päevakoertega turisti. Ilusaks meenutuseks pandi saarelt kaasa Tinni töökojas voolitud savikruus ja sanglepast lõikelaud. Tänud võõrustajatele ja kaasteelistele kõige hea eest.:)
Selle nädala lõpus avastasin kodus, et aed pole 2 nädalat rohida saanud ja kõik asjad ja üldse, appi...
Elu on kuidagi väga kiireks läinud, töö kõrvalt kuigipalju ei jõua. Tõmbasin pidurit ja jäin Nurga Puukooli päevadeks koju. Mis ei takistanud muidugi ühe floksi ja pisiberberise järele kätt sirutamast.
August on seniajani olnud lämbe, niiske ja vihmane ning meehooaeg on läbi.
Meetööde vaheajal pühapäeval võtsin iirisepeenra põhjalikult käsile. Kuni mullamuutmiseni välja. Ühtlasi tõstan veidi ka peenra kõrgust. Valguse poolest on koht hea kuid muld on liiga lahja ja osad iirised keelduvad õitsemast. Nii, et väga mullane nädalavahetus.
Augustipildid tulevad hiljem eraldi.




Saturday, August 5, 2017

Armas august!:)

Mis imelik aasta see ometi on? Pöörane kiire kogu aeg, juba kaks suvekuud läbi ning ongi august käes. August algas palavate ilmadega. Leitsak vaheldumas sundimatult mööda lonkivate tumedate pilvede ja vihmasabinatega. Sellist mõnusat PÄRIS suve pole sel aastal olnudki, et saaks päevast päeva suveseelikuga ringi seerida ja ööd ka soojad. Ei ole. Ja nüüd lubatakse veel torme ka. Kena lugu küll. Samas on august minu jaoks põnev, sest esimest korda puhkevad uued floksid.
Nagu näiteks Gzel.
Aial sai sellel kevadel 9 aastat täis. Pikkamööda hakkab paika loksuma. Eesõue vaated enam silma ei kriibi.
Ja kaevu ümbrus
Sun Power on palju vihma saanud ja eriti powerit täis.
Üks tore väike lill juulikuu õitsejate seast - alpi adenostüül, tema õitel on väga peen aroom.
Anni pojengist ka veel üks pilt, lihtsalt väga ilus
Juulis õitses must lauk, temal on tore selline omaaegse Leedu sireli lõhnaõli lõhn:)
Tradeskantsia Sweet Kate
Jaapani sirel oli juulis üleni õisi täis
Esimesed aasia liiliad
Tagaaias on tihnik
Päris roosikasvatajat minust tõenäoliselt ei saa, (ärgu iial üteldagu iial) aga tema on Robusta.:)
ja tema on Astrid Lindgren
Moused on imekaunid, eriti veel õitsedes
ja veel
ja veel
Liiliad on sel suvel kehvakesed, kuid annavad õitsedes oma parima
Mõnel on üldse ainult paar õit
ilus hõõguv värv mis kunagi pildi peale ei jää
kommikarbiliilia
Ka kuningliiliad on kehvakesed, ikka ühe- ja kahekaupa.
Isehakanud roosa seemik taevassinise astri puhmikus
Astilbed hakkavad värvuma
Päevaliilia `Spinnaker`, tagaplaanil liilia `Trebbiano`ja aedfloks `Gzhel`
LA `Trebbiano`, üks ilusamaid kollaseid mu meelest
Palmilehine tarn `Little Midge`
Veel astilbesid
Hostapeenar augusti alguses
Augustis on astilbed






Sunday, July 30, 2017

Kahepäevane pöörane reis Lõunasse

Reedene päev algas palavikuliste ettevalmistustega. Nimekirjade lappamine, taimede potistamine jne. Viimasel hetkel veel äkksööst poodi ja siis oli juba Tii auto kohal. Kui pagasnik avanes, rullus sealt vabaneva ohkega lugematuid oksi, rootse, kõrsi ja lehti, kuid sinna pidi veel ka minu 4 kasti ära mahtuma. Koorem tuli koost lahti võtta ja uuesti jälle paika laduda. Kõik mahtus. Tagaistmel muidugi ka kraam maast laeni ja reisija Futu. Sõit algas.
Ei läinudki palju aega kui jõudsime Tartu külje alla. Esimene peatus oli Aiasõbras. Millised ilusad taimed seal olid! Komistasin tagasihoidlikult ühe vastupandamatu hõlmikpuu otsa ja autosse lisandus veel üks suur kast Tii varem tellitud kraamiga. Mahutumise ime kordus. Pagasik tuli jälle ümber laduda kuid sedakorda pidi 2 suuremat taimepotti ka jalgade juurde võtma. Kihutasime Togrami valduste poole. Mida sügavamale lõunasse, seda kõrgemaks lähevad metsad ja kruusasemaks ning kitsamaks teed. Togram elab väga ilusa koha peal. Sadade aakrite viisi puutumatut loodust ümberringi. Isegi lähimad põllud on väikesed ja hubased. Ideaalne koht mesila püsti panekuks, muide.:)
Suur uhke  majapidamine ning kõik väga korras. Ja lilled...Terve minu krundi jagu lillepeenraid veel ogoroodinale, kasvuhoonetele ja sibula-kartulimaale lisaks. Ilus põneva perspektiiviga talukoht suure õue, kõrvalhoonete ja vanade maakivist tallimüüridega. Noored on tublid. Kuidas nad küll jõuavad kõike seda hallata...
Õhtu edenes ja me tahtsime enne pimedat ööbimispaika jõuda. Jälle teele.
Rahmeldaja juures nautis rahvas juba õdusat õuelauda ja me lisandusime sujuvalt. Taimed pääsesid pagasnikust murule hingama ning samas toimus ka esimene taimevahetus. Midagi läks ära ja midagi tuli juurde, kuid mingi mahuvahetus ikka justnagu oli, et pagasnikus hästi vähe lahedamaks läks.
Hea soe õhtu oli väljas istumiseks ja juttu jätkus poole ööni.
Hommikul kohe aeda vaatama. Rahmeldaja pisikeste puude põllust oli paari aastaga saanud suurte puude põld ja aias oli uusi ilusaid kohti juures, kuid oma lemmikhosta (`Liberty`) tunnen ma isegi une pealt ära ja kivila servas kasvavad värvilised põõsad rabasid ootamatu iluga. Mõneti oli natuke kõhe vaadata KUI suureks võib üks keskmist kasvu hosta kasvada (ja eks see seisa mul kõik veel ees), aga samas olid need suured võimsad puhmikud ka väga ilusad. Kohe hommikul avanes terrassiaknast imeline vaade neile hostadele ja eemal troonivale "aiamajakesele" (seal võiks olla täitsa päris aiamajake, selline ümber tugipostide keerduvate roniroosidega), sest rooside eest ei ole meist keegi kaitsrud, ohjah.:) 
Liiliad ruulisid. Nii palju vorme ja värve!
Võimsad lilleelamused veel silma ees, startisime mõistlikul ajal, et jõuda enne Muhedike aeda ära käia Järvseljal.
Kui Kristiine Aiakeskus on lõunamaalaste seas hästi hinnatud koht, siis põhjalaste Meka on jälle SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna taimepood.
Hea koht, julgen soovitada: http://jarvselja.ee/pood/
Ma ütleksin, et täiesti õigustatult, sest meil läks seal täitsa korralikult lappama. Kui Tii rullatas okaspuude vahel, siis mina leidsin kolm varast madalat puhtavärvilist floksi, kaks huvitavat lauku, täiesti vastupandamatu korea vahtra pojukese ning hariliku kuuse `Vermont Gold`.
Ka Tiil oli mitu kasti kraami ning esimest korda muutus Juht natuke murelikuks ja pakkimine võttis kauem aega, aga mingi ime läbi mahtus ka see kõik ära. Ülejäänud reis Pangodi poole kulges sulnis floksilõhnas.
Nii harva Lõunamaal viibides ei saa ju ometi Muhedike juures käimata jätta.:)
Muhedike aia avarus lummab mind iga kord ja Anni tehtud Maaema kuju sobib nõlvale nagu oleks ta seal alati olnud. Nägime oma silmaga ka ise tulnud orhidee ära. Tegelikult on see koht ju puisniit, neid võiks seal rohkemgi olla. See emataim päris kindlasti külvab.
Metsaaia turbapätsid olid kaunilt roheliseks sammaldunud ja sõnajalad ohtrasti igasuguseid seemikuid teinud. Kui aias midagi ilusat hakkama on pandud, siis kooslused teevad peenviimistluse ise. Kalad hullasid tiigis nagu kutsikad. Tore komme on neil veepinnale tulla ja suuga mopsuvat häält teha. Pole ikka päris tavalised kalad, oli tunne nagu suhtleksid omal moel.
Muhedike juurest polnud enam Aidi juurde palju maad. On tõepoolest väga eriline koht. Rääkimata sellest mis pererahvas seal paari aastaga ära on jõudnud teha. Aga pildid ei anna paljut edasi. Minu üllatuseks paiknes järveke all maalilise oru põhjas ja krunt ei olnud üldse tasase maa peal, nagu ma seni ette kujutasin. Ilus ja põneva maastikuga koht. Ja need vanad palk- ja savimajad...
Rahvas laekus enam-vähem ühel ajal ja taimevahetus läks täiel tuuril käima. See on kokkutulekute juures selline tore umbes tund aega kus umbes 30 inimest kõnnivad segiläbi ringi, potikesed, kotikesed, vitsikud-nätsikud näpus ja otsivad sihtmärki. Lõpuks olid kõik taimed uue omaniku leidnud ja pidulik lõuna võis alata. Perenaine oli katnud uhke pika laua aita. Peale sööki oli aiaekskursioon. Ogoroodina ja roosipõõsad ja lillepeenrad. Ning mägimänni okste vahel jälle üks Anni tehtud puuskulptuur - haldjas, kel olid tiivad ja võibolla ka saba ning kes unistavalt ülespoole vaatas nagu läheks kohe lendu.
Tädi Tötsu vaatas kogu seda sagimist stoiliselt trepi pealt kõrvalt ja ei liigutanud kõrvagi. Aga majakass liikus koos aiaekskursiooniga ringi ja üritas äärmistelt külalistelt vaiksel näul küsida, et kuulge, mis ometi toimub täna siin minu territooriumil.
Aidi juures pakkisime osa kraami Suvelillekese autosse ja võtsime peale teise reisija kuni Põltsamaani. Ka seal toimus väike traditsiooniline aiaekskursioon. Jaana pisike tiik vesiroosiga oli muljetavaldav. See oli väiksem kui ruutmeeter kuid täitsa toimis. Väga ilusad pisikesed vesiroosid...Võibolla ma peaksin ka midagi taolist tulevikus katsetama. Pärast pojenge ja roosivaimustust, ma mõtlen. Lihtsalt nii ilus oli.:)
Teel koju vaatasime puhtast inertsist veel ühe Võrtsjärve äärse liiliafänni aeda. Oli täitsa omapärane. Ideaalsed muruplatsid, mõned suvelilleamplid ja suvelillepeenrad ning kümnete liiliasortide sajad veatud õied pika-pikas ringpeenras ümber maja. Üks kord aastas kuu aega väga võimas lillekanonaad ja palju värve ning siis jälle rahu aias.
Aga aasta tippsündmus sai läbi, pikk reis, palju muljeid...
Tänan kõiki asjaosalisi. Te olete imelised!:)




Sunday, July 16, 2017

Head ajad.

Suvi on. Suur, soe ja helde. Tuba on õues ja õu on toas ning see kõik on NII äge.
Eelmisel nädalavahetusel said kõik aeda tulnud potikesed maha istutatud.
Mina, kes ma pole kunagi mingi eriline roosifänn olnud, sattusin külas olles ninapidi kokku endast kõrgema  täiesti rabavat värvi roosiga, kes oli paksult õisi täis ja see õievärv...selline punane, päikeses kiiskav, pöörane värv. Vaatasin nagu äratehtud ja perenaine pakkus, et näe, siin on üks pott `Robusta` istikuga, palun, otsib head kodu. Ja kuhu sa selle omaarust mahutada mõtled, porises sisemine hääl, kuid käsi sirutus nagu iseenesest poti poole, hoolimata rangelt endale peale pandud hamsterdamiskeelust (sest aed on ikka nii täis).
Samas, kui on vaja midagi ära mahutada nõnda, et see silma ei riivaks, siis võib selle jälle arenguks nimetada. Ja muutusi peab aias toimuma. Muutusi ja kasvamist. Nüüd ongi, et liiliapeenar maja otsas hakkab osaliselt ka roosipeenar olema.
Jätkuvalt on õitseng. Iirised ja hispaania ebahüatsindid lõpetasid, jätkavad siberi iirised,

nelgid,

nõmme-liivateed ja pisikellukad. Sekka ka pojenge ja jaapani priimulat. Laugud jätkavad, sest omal armsal tagasihoidlikul moel on lauk selline taim, mis võib erinevates variatsioonides õitseda terve suve. Just äsja õitsesid ära viltune lauk, võidulauk, karatau lauk ja mäestikulauk. Praegu õitsevad must lauk, beesi lauk

kuldlauk ja farreri lauk ning õisi sätivad euroopa keerdlauk, pskeemi lauk, kantlauk ja rukkilillesinine lauk.
Hoolimata hamsterduskeelust (ja kes ma selline üldse olen, et võin endale midagi ära keelata, ah!:) :):) ilmusid eelmisel nädalal aeda kaks pojengi, roos `Astrid Lindgren`, võrratu palmilehise tarna pojuke, neli pisihostat ja viis mägisibulat. Kõige tipuks veel kuusepuu ka.
Kuusepuu on Tii lahke kingitus ja näeb välja nagu rannamännist tehtud bonsai (tegelikult on ta kunstipäraselt kärbitud kanada kuusk`Sander`s Blue). Tema troonib nüüd alpikaljul ja õigemat kohta sellele toredale isendile on raske leida. Juure ümber on stardikapitalina puhas kompost ja et okaspuu kaljul hakkama saab, seda tõestab must kuusk `Nana`, kes juba neljandat suve ilma mingi dopinguta alpikaljul elab. Istutasin uue elaniku meelega pisut viltu, pilt pole kõige parem, aga see puu on alpikaljul üks tõeline rosin. Läheks ainult kasvama.

Eile tegelesin eesaia kohendamisega. Tõstsin hostapeenart natuke ümber ja nüüd on see sedakorda jälle vaadeldav. (Uskumatu, mida paar vihmast suve keskmist kasvu hostadega teha võivad)

Laupäevasse mahtus ka ühe astelpaju välja juurimine ja selle asemele mairoosi istutamine ning igasugust rohimist. Rohimine on ühtlasi ka ülevaatus, et kuidas kellegi läheb jne. Kes on kellele kukile kasvanud, kus on pojukesed hakkama pandud ja keda tuleb päästa. Kogu aeg on mingi liigutamine. Kui maa on eelmise nädala vihmast veel märg, siis on seda hea teha.
Täna jätkan rohimisi ja kohendamisi.
Veel ilupilte jumalikust juunist. Klassika ebamaguna näol, ta on lihtsalt NII fotogeeniline.
Kui kass tahab pai. Saad sa sellisele siis ära öelda.:)
Valgete õitega kullerkupp on hiline.
Härra Tibu peab verandale ilmunud diivanist väga lugu ja ei maga enam kus juhtub 
Kerakellukas Caroline on jälle üks ilus uus asi.
Kui see rapuntsel nüüd külib, siis saab neid palju olema ja igal pool. Üks äraütlemata ilus lill!
Anni pojeng on tõeline aare.
Hostad on niikuinii kõige lemmikumad, aga mõni veel eriti - `Curly Fries`.
Niidu-kuremõõk, eestimaa looduslik gladiool.
`Claude Shride`
Orange Marmalade
Üks seemikutest on üsna kollane, emataim oli poole kahvatum
Juuliõitseng, nelkide vahel on farreri lauk
Hostad on vihmast pöörased
Kellukas Samantha on kenasti oma kohale jäänud, ega ürita maailma vallutada nagu pisikellukad.