Thursday, February 13, 2020

Veebruari veeretused

Jaanuar lõpeb suhteliselt soojalt. On vihma, on lund.
Jaanuari lõpus tuleb vaibavabrikule suur tellimus - neli valget vaipa. Trahh! Viimane aeg virgaks hakata, et enne päris aiahooaega valmis saada. Õnneks on uus lõim peale pandud ja ühtegi muud projekti pooleli pole. Kukun kuduma.
Mõnus lumeta aeg muudkui jätkub ja jätkub. Kuna pole ei lund, ega ka ebakohti varjavat lopsakat naati, siis hakkas silma, et aia taga sireli all on mitu suurt paekivi tükki kasutuseta. Läksin uurisin nii ja teisipidi ning kuna mul plaanis kevadel roog-sinihelmikate ees paiknev alpikalju ümber teha, siis tekkis seoses selle paega palju toredaid mõtteid. Praegune alpikalju on madal ja lauge kivine peenar kuid silme ees terendab trikiga mägimaastik tollest aiatagusest hüljatud paest ja kergkruusast voolitud võltstuffikaljudega.
29.01. Lapse ja lapselapse esimene päev uue kodu elanikena. Veidi maagiline õhtu, seinte koduseks laulmine ja suur kook.
Vahepeal on mitu pilves ilma vihmaga ja vihmata.
04.02 - 07.02 külmub maa ära ja maha sajab lumekirme. Külma antakse -4 kuni -9. Päris inetuks seekord asi siiski ei lähe. Jaanuaris õitsema kippuvad võrkiirised ei karda külma ja hoiavad õielehed kõvasti pungas koos. Muhe lumetu sula peaks jätkuma kuni 19. veebruarini.
Fotokat revideerides leidsin aiapilte. Olen pildistanud 11. jaanuaril ja kivila on härmas.
Järgmisel päeval on soojem ja leian peenrast esimese õie. See on talvine lumekupp.
25.01 on neid juba palju. Tuppa vaasi tuues lõhnavad nagu pöörased.
Talvisel ajal on igihaljad taimed ilusad vaadata. Iileks
ja sõnajalg
Tume maohabe naudib sooja talve, karv läigib.
25.01 Näsiniine esimene õis
Kui ma oma armsast lehisest Blue Dwarfist möödun, ajab alati itsitama. Talvel näeb ta tõesti välja nagu oleks parematele jahimaadele läinud. Sel põhjusel, muide, ma ta endale saingi. Seda omadust on ka juba meil kaks korda testitud.
Kui hilja sügisel  paar aednikku külla sattusid (üks novembris ja teine detsembris), küsisid mõlemad üksteisest sõltumatult lehise juures seisatades, a mis sellega juhtus? Mitte kui midagi, see on lehis. :)
Mingi tõmme mul nende lehistega igatahes on. Olgu pealegi talvel raagus, aga näha teda kevadel lehtimas, see on tõeline ime.
Kivirikud näitavad jaanuari lõpus juba õievärvi. Pole hullu, iga väiksemgi kivirik teab millal õige aeg õitseda.
Aga kõik ei tea seda mitte. Täiesti kohatult vupsas maa seest välja sügislill. Sügisel ei kõssugi ja jaanuaris tuleb sellele lillele õieisu peale. Kuna tegemist on täidisõielise valgega, siis oleks tuline  kahju kui ootamatu pakane ta ära nopiks või midagi. Üles ei hakanud siiski kaevama. Üheksakraadise öökülma ja neli päeva külmunud maad kannatas see rosetikene kenasti ära. Kui soojaks läks, lükati rosetile lisaks veel midagi valget maa seest välja. Tohoh, veel mõni õiepung?
Tore, kui õitseme, siis õitseme.

Igihaljad on talvel asendamatud. Sõnajalg ja itaalia kellukas.
Pisikene pukspuu poeg. Tervitused Tiile! :)

Praegune olukord aias meenutab mõne aasta märtsi lõppu või aprilli algust. Justnagu oleks aed nüüdsama jääkilbi alt välja sulanud ja Gargari krookus näitab oma jumalikku kollast.

Sügislill Tivi veel ei õitse, aga on suhteliselt stardivalmis.

Ja merendera õrna beebiroosat on ka juba näha


Krookused on stardivalmis õisi avama, oleks vaid soojem `Gypsy Girl`
Ja veel üks julge kollane ootab päikest.

Paistab, et iris histrioides `Lady Beatrix Stainely` on kõige varasem

Teised võrkiirised on küll maa seest väljas kuid kahtlustavad, et ei ole ikka veel õige aeg. Ei ole tõesti.
Ei, siiski, ühel on veel õis peal. Kahjuks on silt talvel jalutama läinud.

Aga mida mõtleb see liilia? Ilmselt üldse ei mõtle.

Alpikannila oli talviste vihmade ajal klaasi all. Täpselt sama pilt mis kuu aega tagasi, ainult õievarred on pikemaks veninud ja õienuppe on rohkem.

Väike pistoksaiileks. Kes seda nime enam teab, aga oli suur rõõm kui ninake lehtede vahel paistma hakkas. Ühe talve potis juurdunud ja aasta õues elanud. Paistab, et saab asja.
Pühapäeva varahommikul, pluss 1,5.

Sunday, January 26, 2020

Jaanuari öökülmarekord -7,4 :)

02.01 Uus aasta algas mamma jaoks palderjani hankimise retkega, sest "kass pidavat hinge seest sööma". Ma pole uurinud, mis kujul seda apteegis müüakse, igatahes mamma naases võidukalt ja Härra Tibu magab peatäit välja. Kui nad mõlemad seda niiväga kaifivad, las siis olla pealegi. Bondi peale mamma kallist rohtu raisata ei raatsi, ikka ainult oma "Valgekäpale".
06.01 Selle aasta esimesel nädalal on juba terve kuu normi jagu päikest näidatud. Eilegi säras taevakuldaja terve päeva rõõmsalt ja pilvitult. Lund tuleb ka vahel, aga järg on segamini läinud, et kas viies või kuues lumi. Loomulikult on kõik need lumed ka kenasti õhtuks ära sulanud nagu vaja. Aednikud räägivad, et hea aeg aiatöödeks, mõni kaevab uute peenrade jaoks maad, mõni müttab uudismaal. Olen isegi kerget kiusatust tundnud minna ja teha see trepikõrvane alpikalju ükskord ometi suuremaks, aga ainuke, mis tagasi hoiab, on see, et ei taha puhkerežiimis olevaid taimi eksitada. Sealt tuleb paar tegelast siiski välja kaevata ja ümber istutada, kuid see on kevadine teema.
08.01 See nädal on meil pluss 2 kuni pluss 7. Täna puhub kõva tuul.
09.01 Päikepäikepäike, pluss 5. Selline kena päiksehele jaanuar. :)
No esialgu. Sest ma olen jätkuvalt oma väiksel arvamusel, et jaanuari lõpp, veebruar ja märts võivad tulla märksa lumisemad.
Kassid naudivad sooje öid ja see on mõnevõrra tüütu, sest keegi peab ka öösel verandaust avama ja sulgema ja avama ja sulgema ja avama ja sulgema ja unemati ei suhtu sellesse sugugi hästi. Viimastel öödel olen Härra Tibul lihtsalt paar tundi ukse taga laamendada lasknud, sest see katab kenasti selle aja mis ta oleks toas kügelenud ja siis jälle õue küsinud. Nii et two in one. Ning kui õueküsimine jutuks tuli, siis tähendab see seda, et kaheksakilone kass hüppab sulle põrandalt makku või jookseb nagu jõehobu üle tagumiku. Kunagi nii taktitundelisest kassiisandast on saanud morn keskealine pohhuist. Kui kass tahab, siis peab saama. Ja KOHE! Eks välja saabki, aga sisse siis natuke vähem, sest meile unematiga sobib nii paremini.
11.01 Miinus 6, härmatis, päike. Härra Tibu küsib hommikul õue ja vupsab kohe esimesel võimalusel tuppa tagasi, kerge õudus silmis. Oli see vast jube!
Odot, las ma ennustan, nüüd saab jälle öösiti rahulikult magada, sest õue minnakse külmakraadide puhul ainult viimases hädas. :D
Sellega asi muidugi veel ei lõpe, sest isand Tibu lööb mulle küüned kintsu ja küsib uuesti õue, endal on jalad risti. Jah, siva ukse juurde, sest nüüd pole nalja. Tibu vaatab mulle õuest läbi klaasi otsa. Kassa ikka teed mulle ukse kohe lahti kui ma tagasi tulen? Teen, teen. 
Tore plaan natuke aiaporis sonkida on ka tühistunud, sest maa pealmine kiht on külmunud ja õues on tõesti vastik. Kaon sügavasse raamatuauku. Loen, magan ja loen jälle. Niisugune laupäev.
12.01 Laupäeva õhtul alanud tormituuled tühistavad külmakraadid ja varahommikul on õues 4-5 kraadi sooja. Lausvihmad ja tugev tuul kuni õhtuni. Raamatust ei saa ka sel päeval nina välja. Laiskuse Talihari...või lihtsalt nii hea raamat.
Akna all paistab mustaval mullal täpike kollast! Ei ole olemas! Talvine lumekupp juba väljas. Näen kolme õit. Lühikesed nad ju veel on, aga teoreetiliselt võiks aiahooaja avatuks lugeda. :)
Järgmisel nädalal aiaringi tehes avastan peale lumekuppude kolletuse veel musta lumeroosi täies õies olevat. Ja ümaralehisel alpikannil on klaasi all õienupud. Üldiselt kipub olema vihmane, kuid vahepealt siis ka mõni heledam päev. Päike soojendab juba mõnusalt.
16.01 jookseb mu jalust maha kena lopsakas viirus. Ei mäletagi millal viimati sääraselt. Tõbi on pikaldane ja tüütu. Palju kuuma teed, köha, palavik, kurgukaagid, kodune režiim ja juturaamatud.
Kabedamaks muutudes hakkan kuuendal päeval tasakesi vaibalõngu kerima. Härra Tibu on terve päeva õues veetnud (päike ja pluss 5) ning avastab tuppa tulles, et terve põrand on lõngakerasid täis. Ohhohhoo! :) Tõbras kargab nelja jalaga keset seda keelatud maad nagu ulakas koolipoiss, ootab ära reaktsiooni (kärisevjäme gripine hääl TIBUUUUU!!!!!), triblab ühe keskmise keraga rõduukseni, teeb eblaka kaelamurdva pöörde, viskab selle käest, kappab müdinal teisele korrusele ja kraabib üleval trepiposte (Kassi päev on korda läinud!). Tegelikult, nüüd juba suhteliselt soliidses vanuses looma jaoks (10,5 kassiaastat olevat umbes nagu 58 inimeseaastat) ei ületa lõngakerad enam uudisekünnist, kuid perenaisele närvikõdi teha ju ikka võib.
Bond on praktiline mees ja magab terve selle ilusa päikselise päeva mu selja taga maha.
22.01. On ka päike ja jätkuvalt plusskraadid. Õues on pluss 5, teen väikse aiaringi, uurin murelikult ninakesi ja tuvastan, et üks kivirik näitab juba värve. Vara, kullakesed, vara. Külmaga kogenud varakevadiste sibullillede pärast ma ei muretsegi, pigem võivad taevas ootava talve käes viga saada just need lollikesed, kes arvavad, et oo, oleks nagu aprill, puhkeme!
Asja käigus rohin ära juba mitu nädalat tohutult närvidele käinud umbrohu, mis aknast näha on. Rohimiseks ei saaks seda nimetada, pigem oleks võinud võtta väikese reha ja riisuda. Umbrohi talvel eriti ei juurdu, kuid seemneid suudab valmistada. Just sellepärast käis eriti närvidele, et seemned ka juba peal. Rohimine võtab aega kõigest 10 minutit, aga juba on toss väljas. Kähku tuppa tagasi.
23.01 Selle talve öökülmarekord -7,4. Päike. Hommikul on maa krõnksuks külmunud ja kassid õue ei trügi. Õhtuks on maa jälle sula. Esimene päev paremuse poole, tõbi on hakanud taanduma.
25.01 Päike, päike, päike!  Avastan, et näsiniinel on üks õis lahti ja sügislill `Alboplenum`hakkab maa seest välja ronima. Kuna ta sügisel ei õitsenud, siis teeb nüüd jaanuaris kõik tasa. Ainus võimalus, et pean ta  maa seest välja kangutama ja potti panema enne kui külmaks läheb. Ja vat kas ikka läheb üldse tänavu külmaks? Enne polnud nagu kahtlustki, sest mingi tali on meid jaanuari teisel poolel ikka tabanud, kuid nüüd enam ei teagi. Varsti on veebruar käes, lumikellukesed ka juba maa seest väljas ja kuu aja pärast võiks nad juba päris hästi pildile sobida.
26.01. Ei midagi erilist, tavaline selle aasta jaanuar. Pilvine taevas, pluss 4 ja Härra Tibu magab peatäit välja.



Friday, January 24, 2020

Aasta 2019 kokkuvõte.

Jaanuar: külmetamine, vigisemine, soojade asjade kudumine, ning palju viunu talve erinevate omaduste üle, mis ei ole loomulikult mitte positiivsed. 25.01 on selle talve külmarekord -25,6 ja lumega on ka kõik hästi. Vaibavabrik töötab laisalt ja katkendlikult kuid mis lonkab, see käib. Tublidusepuhangud vahelduvad talvedepressiooniga või mis see muu ikka on..
Veebruar: Elu läheb kuidagi korraga eriti käima. Kuu alguses on Suur sula, käime Soomaal nimepanekul ja katsikul, laps saab nime soos, kingime lambanaha ja hõbedat, piiga nimi saab olema Rabarüü.
8, 9, 10 veebruar on Suur sula, lumi sulab kohinal. Vähemaks, kuid mitte päris ära. Valgust on juba päris hästi. Terve veebruar on mahe ja mänguline. On sulasid, on päikest. Elukesel pole enam viga midagi. Selline mahemõnus tali.
Märts: Märtsi alguses läheb jälle külmaks. Korra on isegi -21 ja lumepuudust ka ei ole. Kuna kevad on juba käega katsuda, siis eriti ei koti. Pealegi on külvamise aeg. Kuid algab ka see iga-aastane tavaline märtsitants - päeval päike sulatab ja öösel pakane külmetab.
Alates 13.03 läheb soojaks. 16.03 arvab aednik, et nüüd on küll kevad käes ja 20.03 puhkeb sügislill `Tivi`.
Head ajad on alanud! :)
22.03 on kivila sulanud ja umbes sel ajal korjan ka katteklaasid ära.
Aprill: Õnn on täiega õue peal. Aprilli alguses on päeval 8-12 kraadi sooja, kuid öökülmad on karmid, kuni -5. Kevadised sibullilled saavad sellega hakkama, kuid külve peab ööseks tuppa tooma või katma. 10.04 tuleb paks kord lund maha. Ikkagi nagu aprill või.
Aprilli lõpp meenutab küll suve, õhtul kell 18 on õhus veel 13 kraadi ja põud hakkab vaikselt liiga tegema. Cyclamen coum õitseb ja selle üle on suur-suur rõõm.
28. aprill - jätkuvalt suvi, antakse head sooja vihma, metsad löövad kahe päevaga rohetama. Tohutu õitseng aias.
Mai - Esimesel nädalal tuleb koos vihma ja rahega ka lund. Alates 9 maist lakkavad öökülmad. Õiemaraton jätkub. 2015 sügisel aeda istutatud ploom Victoria õitseb nagu hull, esimest korda niimoodi. Puhkuse lillerallid Milda juurde ja Viljandimaale ning aia puhkemise nautimine. Maikuu on mu lemmikkuu.:) Öökülmad jälle 15 ja 16.05, aga meite kandis on nad suhteliselt leebed ja viljapuude õisi ei ohusta.
17.05 tuuakse küttepuud. Hea naabrinaise abiga saame küttepuud ühe päevaga katuse alla. 20.05-22.05 on varjus +27, mesilased sülemlevad massiliselt. Mai lõpp on jahe ja vihmane (7-14 kraadi).
Juuni - Juuni esimene nädal on kuum, varjus kuni 28 plussis. Vihma tuleb ka, kuid vähe.
Juuni teine nädal on mõnusalt paras, on tuult ja päikest, kuid põud teeb kõvasti liiga. Sajab umbes kord nädalas, kuid liivase maa jaoks on seda vähe.
Jaanipäev - pojengivaimustus saavutab lae, sest nii vanemad kui ka eelmisel suvel aeda tulnud pojengid näitavad õisi ja see on ikka võimas küll. Suvi on jätkuvalt mõnusalt mittekuum ja laseb aias toimetada.
Juuli -  Roosid ja liiliad. Eriti roosid, sest peale talvitumist loetakse tibusid. Aga kõik on alles ja kõik väga tublid õitsejad. Ma olen oma "roosiaiast" kõrvuni sisse võetud. Vihma hakkab tihemini esinema ja põud ei kollita enam endisel määral. Poolest kuust võib kliima kohta öelda rahumeeli, et parasniiske. On päikest, on vihma, kõik kasvab nagu mühin. Niiske muld laseb teha massiliselt ümbertõstmisi. Paraadpeenra ümberkujundamine. Kuu lõpus alustavad floksid.
Juuli lõpus on suve tippsündmus - Aalujate kokkutulek ja see toimub Rahutu Rahmeldaja juures. Head sõbrad ja ilus pidu.
August - Vana katusealuse lammutamine. Sünnib koht kahe tikripõõsa jaoks. Metsikult palju roose, liiliaid ja flokse. Päevaliiliatest rääkimata. Augusti teisest nädalast hakkab tihemini sadama ja kuni viimase veerandini on suhteliselt vihmane. Lilleralli Neemele kive korjama ja peatus kaunis villas, maalesõit ja Lapse sünnipäev. Ploom Victoria on üleni vilju täis, esimesed valmivad augusti lõpuks. Augusti viimane nädal on leitsakuline, 17 (öösel) kuni 27(päeval). 31.08 on võimas suvelõpukontsert laste juures Kasispeal.
September - Võtame haltuura (elupuuheki istutamine) ja teeme selle nädalaga ära. Septembri alguses on hoovihmad suhteliselt igapäevane nähtus. Tuleb ka leitsakut ette. 15.09 on Võhma Juurikas. Paduvihmane kuid ikkagi viimseni äge üritus. Peale seda sajab vahelduva eduga kuni kuu lõpuni.
19.09 esimene öökülm ja öökülmad kuni 23.09. Peale öökülmu põgus vananaistesuvi.
Cyclamen hederifolium õitseb. Ilus.Häppi. :)
Oktoober: - Vihmad, sööstaiandus ja ülekohtuselt kiiresti vähenev valge aeg. Mägileesikas värvub. Kesselringi liilia 2 sibulat on elus ja tugevad, õisi võib juba loota ehk ülejärgmisel suvel. On soe (kuni +11), kuid sajab. Oktoobri lõpus on vaja soetada veel mõned ilupuud ja põõsad, mis ma koos pottidega maasse kaevan ja kuuseokstega kurjade ilmade eest katan. 30.10 on esimesed tõsised öökülmad kuni -6.
November algab suhteliselt soojalt. Vahepeal mõned hallaööd ja siis jälle kuni pluss 6. Rehitsen aeda, lõikan viimaseid pealseid ja alustan hommikukõnniga. Ikka viitsimist mööda. Hommikuti 1-2 km kiirkõndi metsas. Mõni päev jääb vahele ka. Poolest novembrist tabab meid soojalaine ja imesta või ära imesta kuid autotermomeeter näitab pluss 10. Novembri lõpus külmub maa mõneks ajaks ära kuid see on mööduv nähtus. Isegi lumi sajab maha. Seda heledat aega kaua ei ole.
Detsember. Detsembri alguses on ka paar lumist päeva kuid see sulab kõik ära. Ja kuni järgmise lumeni, selline sula ja lume tants. Sakus muidugi nii kergesti ei sula. Maa on kuu lõpupoole ikka 4-5 päeva valge. 13.12 otsustame, et aeg on jõulutuled ülesse riputada. Mitte, et sellest kuidagi valgemaks läheks, aga midagiGI, kohutavalt pime aeg. Detsembri lõpus lähme naabrinaistega Kakerdaja rappa. Ilus päev rabataeva all. Kuid uskumatult palju inimesi. Parkla meenutab selveri oma, nii autosid täis on see. Mõnus pikk jõulupuhkus. Teen selle ajaga kolm vaipa, need leiavad kohe endale kodu Lapse juures. Palju toredat materjali on kogunenud kahe jõudeaastaga, kus vaibavabrik väga laisalt töötas. Ja ongi vana aasta viimane õhtu. Trahh, põmm! :)







Friday, January 3, 2020

Ebausu reality.

Ma olen alati rõõmsasti arvanud, et see millega sa vana aasta viimasel päeval kokku puutud, see saadab sind aasta läbi ka uuel aastal.
31.12 võtsin mõlemad vaibad heal meelel telgedelt maha, sõlmisin narmad ja puhastasin üleliigsest. Ise mõtlesin, et no kena. Võiksin tõesti uuel aastal pisut virgem olla, materjali on hullult palju kogunenud.
Kassid läksid  igavusest toas kaklema. Härra Tibu norib tüli ja paiBondi sees elaval elukal ei ole selle vastu ka midagi. Märul, lõugamine ja sisin. Peotäis karvu vedeles pärast maas, kuulge, härrased, talvekülmad on siiski veel ees, mitte selja taga!
Pesumasin pani saba maha. See on kohutav, keegi kes on sinu eest 10 aastat kogu maja pesu kordagi streikimata ära pesnud, ütleb järsku psoltõ ja ei anna isegi masinas olevaid sisse seebitatud pesutükke enam kätte. Lõpuks tuli need temalt jõuga ära võtta.
Natuke koristamist ja käes see õhtuke oligi. Teleka ees vedelemine ja pealeüheksane paanika kui Bond oma karvapalli-iiveldusega meie voodi alla sööstis ning kogu menüü sinna laiali laotas. Siis ma mõtlesin, et aitab juba sellest taiategemisest, võiks juba rutem tulla see uus aasta. Viimase õnnetuse ära koristamine pani mu tahtejõu kõvasti proovile. Pöörane sund oli ka oma menüü kõige selle laga kõrvale panna, mis oli veel soe ja nii hapukalt lõhnav, aga kõik lõppes õnneks hästi.
01.01 algas päiksetõusuga. Eriti kena oli veel see, et päike mitte ainult ei tõusnud vaid jäi ka terveks päevaks nähtavale. Läksin, tegin hommikuse kõnni, 2 km, siis helistas naabrinaine, et läheks kõndima, tegime veel 3 km. Kurtsin oma viimase päeva äpardusi ja et nüüd terve aasta ilmselt samas tuules. Kakeldakse ja oksendatakse ja kodumasinad ütlevad üles. Ei oleee, ütles naabrinaine, hoopis aasta esimene päev loeb ja selle järgi arvestatakse. Oeh, kohe hakkas kergem. Ilus valge päev ja jalutuskäigud looduses. Ainuke ebameeldiv asi oligi see pesumasina käest päästetud pesu käsitsi puhtaks pesemine.
P.S. Pluss 4 ülitugeva tuulega, ütlevad, et torm.