Friday, May 30, 2014

Vormistamine

Mida teeb eelmisel päeval alpikalju üles ladunud aednik esimese asjana kui üles ärkab? Aga loomulikult. Ma läksin ja istutasin selle täis.:)

Ruutmeetri peale mahtus palju.
Kõigepealt Svetlana kasvatatud alpinupsikud:
1. Saxifraga marginata ssp. rocheliana (ääriskivirik), helekollane
2. Saxifraga eudoxiana (varajane kivirik)`Haagi`
3. Grassula milfordiae
4. Viola koreana
5. Tundmatu alpinupsik, ilmselt kivirik
6. Madal valge arendsi kivirik
7. Trollius kytmanowii
8. Sempervivum `Sioux`
9. Daphne arbusto
10. Trollius riederianus (Riederi kullerkupp)
11. Saxifraga marginata ssp. rocheliana (ääriskivirik), tumekollane
12. Väike põnev kukehari, hetkel nime ei tea
13. Tundmatu, merikanni meenutav taim
14. Saxifraga apiculata `Pungens´ (teravatipiline kivirik)
Ja edasi juba varem peenardel kasvanud minitaimed:
15. Põneva välimusega Leutkea pectinata
16. 5 cm kõrgune peenramulda liiga rammusaks pidanud ängelhein võib alpikaljul uut elu proovida
17. Sedum spathulifolium
18. Sedum spathulifolium `Purpureum`
19. Tundmatu androsace Kristiinest
20. Androsace calcarea
21. Androsace carnea
22. Kribalake drüüast
23. Jaapani enela `Goldflame` bonsailik poeg
24. Harilik kuusk `Nana`
25. Hokkaido kukehari `Lidakense`

Nüüd on vaja varuda kannatust ja aeg-ajalt seda kauniduste kaitseala kasta kuni nad juurduvad. Ilmselt rajan tulevikus ühe sellise veel. Kõik on väga uus ja läbi katsetamata. Ons` mu mullasegu õige? Multšikruusa jätkus vaid hädapärast pealesiputamiseks, aga seda peab olema paksemalt jne jne. Ja üldse näeb kogu kompleks hetkel välja suhteliselt mittemidagiütlev. Aiman juba ette, et seal hakkan ma pintslikese ja pinsettidega istumas käima ning kunstipäraselt pisikesi kivikesi sättima, luubiga uurima kuidas kellelgi läheb jne.
Praegu näeb tema välja nii:
Uskumatu, et siin on 25 liiki ja sorti. Rohkem ei söandanud panna. Sellest hoolimata näeb ta üsna vähe asustatud paigana välja.
Kuna fotokas oli juba välja võetud, siis veel mõned pildid:

Kiviktaimlas on juba elu, kuigi selle ümbrus ootab pikisilmi kruusa. Küll ükskord saab ka...

Leviisiad, minu arm!:)

Kõik ei ole veel kivine...
Vihma- ja soojalained on lühikese ajaga tekitanud džungelliku lopsakuse. Kas jaanipäeval on rinnuni?

Verandaesisele lahti lastud nõmme-liivatee ja murulaugud koos kaderohuga. Ei saa mina temast üle ega ümber.:)

Thursday, May 29, 2014

Esimene alpikalju

Valmistusin esmaspäeval erilise mõnuga tiigrihüppeks, et siis päris omaenda alpikalju meisterdamiseks. Otsisin selleks sobiva kivimaterjal, pigistasin krundilt veidi lahjat ja kiviklibust liivmulda välja, mõtlesin, segasin selle paekilluga ja panin ämbritesse. Vahepeal teepaus...Ja siis koputati uksele. "Meil on endiselt need maha saetud puud ära viimata ja keegi neid ei taha ka. Need puud on teie, kui te ka kõik oksad utiliseerite." Tegu oli läheduses renoveeritava maja õuega kust terve pinu kuuski maha võeti. Nojah, metsatöö sisuliselt 100 m kaugusel ja langetamine ka juba ära tehtud...Pokumees otsis sae välja, mina tegelen okstega ja hüvasti aiandus mõneks ajaks.
Metsatöö püsivihmas on tüütu, kuid tehtav. Okste hunnikud hullult suured. Pääle kuut saab juba mitmekesi nokitseda. Alatised püsivihmad muidugi erilist entusiasmi ei tekita, kuid vaikselt ta edeneb. Terve kuhi oksi on minema viidud ja suur lasu hiigelpakke ka õue peal. Ja ikka see vihm, vihm, vihm...
Täna ei pidanud ma enam vastu, lappasin parajasti õues pakkusid kenaks hunnikuks ja käsi läks nagu iseenesest õige paetüki juurde...ja ma panin selle paika. Nelja tunni pärast oli alpikalju valmis. Kastsin voolikust pinnase üle, et igasse kivisoppi maad valguks ning jätsin meisterdise laagerdama. Kohe teine tunne on minna jälle puid laasima.:)

Monday, May 26, 2014

Mai viimane nädal

 Üle hulga aja tuli siis kaugeltnurga inemesi ka Harjumaale käima.:)
Harjumaalased ei olnud oma aedade näitamisega kitsid ning lõunamaalased pidid padupalavas üle elama kaks väga tihedat päeva. Reedel käisid külalised kolmes aias ning laupäeval turistisin mina ka kaasas  (Tänud Tiile, Merikesele ja Helenile vastuvõtu eest:). Muidugi ei saanud mööda minna Kristiine Aiakeskusest. Sel kevadel paistab seal kõik lausa eeskujulik olevat. Nimelipikud kõik olemas, palju uusi noori taimi ja kogu müügiplats üleni täidetud. Minutaoliste miniaiaomanike (madalad püsikud, kiviktaimla, hostad, helmikpöörised, siilkübarad) Meka...kõik, mida hing ihkab, on olemas.:)
Nalja sai selle reisiga ka. Kuna aiafanaatikutest daamid pole mingid tavalised naised, siis on neil ka täiesti erilised mehed. Ja nõnda juhtuski, et Tii mees vajas enda ühe tööprojekti teostamiseks mehhanismi, mille hingeeluga oli kogu eestimaa peal kursis vaid üks inimene - Rahutu Rahmeldaja kaasa. Mehed vahetasid omavahel meile, Tallinnamaalt läks katkine masinawärk postiga Tartumaale ja kuna siiakanti oli üsna pea ka reis plaanis, siis leppisid nemad kokku, et Jüri ringi peal saab parandatud masinawärk kenasti üle antud. Kohtusidki. Tallinnamaalane vaatas autosse ja nentis, et auto maast laeni taimi täis ning kõik on erinevad. Sellise pagasiga reisivad vähesed. Ega te juhuslikult Aalujate seltskonnast ei ole? Eks oleme ikka.:) Ahnii, kohtumiseni homme siis meie aias, oleks varem teadnud jne...:)
Meie mummid käitusid sel nädalavahetusel kõigiga nagu röövelööbikud ja kolivad esimesel võimalusel aiast ära. Seevastu kassid...kassid  kes on muidu niisugused väikesed ja märkamatud loomad, kuid kui külalised kasside keelt juhtuvad oskama ja neid kõnetavad, siis hakkavad karvikud ennast hoopis teistmoodi üleval pidama. Nii, et kui Proua Murile tere öeldi, siis pani see tavaliselt nii vaikne ja omaette hoidev olevus pealae maha nagu hakkaks kukerpalli tegema ning vaatas edvistades sel moel külalisi. Ja nii lausa mitu korda.
Ning Tii kass rääkis meiega nurrnäujuttu, mis meenutas veidi poegadega kudrutamist. Merikese kassiemandal oli võrratu pisike kassipojanupsik ja  Heleni kasse ei kohanud me sellepärast, et koer oli kodus käimas ja nemad ei või mitte tema varjugi näha.
Täna algab viimane puhkusenädal. Plaanis on sillutis võimaluse piires lõpuni laduda ja ehitada paest üks "alpikalju" nupsikute jaoks.
Aias ringi vaadates leidsin kuidas oma seemnest kasvatatud viali priimula on mullast ninakese välja pistnud. Nad on veel hilisemad tärkajad kui hostad, kuid nende edukas meil talvitumine on tõestatud, sest seekord ei katnud ma teda üldse mingil moel. Jätsin kuprad küll lõikamata, kuid isekülvi ei paista olevat.
Puispojeng on kohevil nagu hauduja kalkun, temal on see esimene aasta kui õisi sätib. Ootan põnevusega. Esimest korda nägin ka ahtalehise pojengi õisi, Heleni peen tulp avas kaks leekivpunast karikat ja aktiniiadiaproual on õienupud peal. Kui kõik kenasti peaks minema, siis saab sügisel mõne marja.
Astelpajud ei ole väikese aia taimed ja neid iluks kasvatada on keeruline, nõnda, et praegu olen sellega täiesti äpardunud. Mis on tehtud vead? Astelpaju puit on väga rabe. Kuna ta kasvab ülikiiresti (soodsal aastal meetrine juurdekasv), siis võivad sügismarud neil kiirkasvuritel lõdva randmega mõne oksa või ladva ära murda. Murdudes tõmbab see tavaliselt kaasa ka koort tüve pealt, ning kui aednik püüabki viga saega parandada, jääb puu siiski tükiks ajaks põdema. Minu viga oli see, et ei kärpinud neid iga aasta juba noorena, ning lasksin kasvada kõrgusse. Jässakatena oleksd nad ehk paremini vastu pidanud. Näib, et vanad puud tuleb maha võtta ja lasta noortel juurevõsudel asenduspuudeks saada.
Suur suvi on alanud. See, et kraadiklaas päevati 30 näitab, on üsna tavaline. Selleks nädalaks lubatakse arktilist õhumassi võimaliku öökülmaga.

Friday, May 23, 2014

Paeparketipalavik ja muud loomad.

Kuna ma olen umbes kolm kevadet üritanud eesõue ümber laduda ja ikka pole aega jätkunud, siis nüüd on see viimaks päevakorras. Kivitöö on mõnus, eriti veel siis kui ei pea suvalisi klibakaid lappama vaid materjaliks on head tugevad paeplaadid (tänu Piretile!:). Kogu vana materjali välja ei vahetagi, võtan vaid need üles, mis katki või muidu sobimatud.
Nõnda see nädal on läinud. Muudkui kõlks ja kivi ning kop-kop haamriga peale. Kassid on harjunud, et ma mullas tuhnin ja rohelisi tuuste ühest kohast teise tassin, aga kivitöö ületas ilmselgelt nende uudisekünnise. Terve esimene päev tolgendati, kael õieli, jalus, kõõluti seljas või peeti puuriida otsast silm peal. Issand, milline kristallpuhas kassilik uudishimu! Ikka kordamööda ja korraga. Kui õhtul plats vabaks jäi, ronis Härra Tibu viimase väljakangutatud kivi asemele, kaapis endale süvenenult augu ja lasi selle täis. Proua Muri paistis kassikommetega kursis olevat ning istus heakskiitvalt naeratades sealsamas. Rituaali lõppedes sirutas ta kaela pikemaks ja nuusutas peenelt kas on ikka õigesti tehtud. Oli küll ja Muri jäi rahule. Sabad püsti kõnniti tiidsa sammuga koos sööma.
Kis päävale viimasena punkti paneb, sie paneb paremini. /saku vanasõna/

Tuesday, May 20, 2014

Kuumalaine ja kõnelused vihmajumalaga.

Eile oli hea soe. Istutasin õuetomateid pottidesse ja mõtlesin sealjuures, et ikka kuidagi hästi eriti soe on täna. Lappasin veel viimasedki munakad objektile ja pidasin laia plaani eesaia kiviparketi suhtes kui tuli esimene tuulehoog. Aga see polnud värskendav vaid lükkas kuuma õhu liikvele nagu oleks saunas keegi vihaga viibanud. Einoh, TÕESTI nagu saunas, missasja...Sammusin teadatahtvalt termomeetri manu ja see näitas 30 kraadi varjus. Hehe, tere Suvi!:)
Õhtuks olid naabri kase lehed juba nii suured, et hakkasid sahisema ning läbi sai see aasta kõige ilusam - lehtimise aeg. Eilse päeva jooksul avanesid ka õunapuuõied nagu üks mees. Öösel tuli kogu selle soojaõnnistuse peale veel veidi seenevihma ja suuremad hostad on 10 cm võrra kasvanud. Vihma võikski öösiti tulla. Aga poole rohkem ja mitte pauguga, kui see väga tüli ei tee...
Tunnikese möödudes: Tänan. Nii ruttu poleks nüüd küll vaja olnud, aga mis tehtud see hooleta.:)

Pisut pilte ka: Märtsis ostetud liiliasibulad hakkavad õitsema. Boogie-Woogie lõhnab nii, et tuli ööseks õue tõsta.
Suvine märtsikelluke
Osad koerahambad on vitaalsemad kui teised - sügisel poest ostetud pakisibulad tunnevad ennast täitsa hästi.:)
Uus nähtus - 2 suve peenras kosunud itaalia ebahüatsint võttis õied peale.
Tänud Taivile!:) Jaapani metsmagun on tõesti üks väga kaunis taim.
Eelmise suve leid: mets-seahernes


Monday, May 19, 2014

Pajumesi

Mesinik läks mesilasse mummidele tööd viima. Kui noored töölised kärjekannust välja ronivad, siis tuleb neile kasuks kui tarus midagi teha ka oleks, ei tule lollid mõtted pähe jne.:) Tavaliselt on selleks esimeseks tööks kärjekannude puhastamine, kärjepõhjale uute kärgede ülesehitamine, ema ümber posserdamine ja kogu muu tarumajandus. Kogenumad käivad juba massiliselt korjel ning nemad enam tarutöid ei tee.
Mesila meeleolu ja kaitsemeeskonna aktiveerumise protsent sõltub väga paljudest asjadest. Üks olulisemaid faktoreid on ilm. Sombuse ilmaga istub kogu pere tarus, "närib suuraudu" ja on võrdlemisi pahur. Ka ei meeldi neile kahe vihma vahel katuse kergitamine, kuigi päike hetkel väljas ja tegu võib olla ainult magasinikasti peale panemisega, mis võtab vaid pool minutit. Siis võib juhtuda, et rahulikud meelaevukesed muutuvad raevust lillaks lendavaks sõjaväeks ja igasugune vennaarm on kadunud. Kuid ilusa ilmaga on mummid kõige rahumeelsem rahvas maapeal, mida sobib ideaalselt illustreerima stseenike eilsest mesilast:
Eile oli suvi - päike, pluss 26, malbe tuuleke ja mesinik otsustas koos ülevaatusega ka tihasekaitsevõrgud lennuavade eest ära võtta. Sellega läks natuke aega ning ta pidi tarusuu ees kükitama, et võrku lahti kruvida.. Töösse süvenedes kuulis ta selja taga suminat, aga see oli niisugune rahulik sumin. Ta pani tähele, et see valjenes vaikselt (rahvast tuli juurde), kuid jäi endiselt rahumeelseks lennuhääleks. Nokitses mesinik siis edasi, aga kui tööga valmis sai, avastas ta oma selja taga paksu korjelt tulnud mesilaste parve, mis kannatlikult õhus tiibadega vehkis kuni ta eest ära kobib ja läbipääsu vabastab. Kui tee tarusse vabanes, voolas nektarist täislastis mesilasparv üminal tarusuust sisse. Niisugune uskumatu vaatepilt.:) Ja teinekord on sama seltskond valmis kuratteabmilleks...
Pajumett sai ka õhtul degusteerida. Ega ainult paju, samal ajal õitsesid ju massiliselt ka ülased ja sinililled. Pajuõiemekk on lihtsalt ainus äratuntav.
Aias on õitseng. Enam pole arukoristust, mis ja kus keegi õitseda suvatseb ning kui enne näis mulle, jah, kummaline, aga mulle näis, et aias on ruumi küll!, siis nüüd see enam nii ei ole - hostad tulevad maa seest välja. :)
Huvitavamad esmaõitsejad on sedakorda jaapani metsnagun, itaalia ebahüatsint, tavaline mets-seahernes, suvine märtsikellukas ja toas läks õitsema kaunitar `Boogie-Woogie`. Ta lõhnab hõrgult ja on üleüldse võrratu.

Sunday, May 18, 2014

Rattamatk "10 aastat dresiinimatkast" Riisipere-Haapsalu.

Kõik need vanad matkahundid vedasid oma treenitud ja treenimata taguotsad laupäeva hommikuks Riisipere jaama taha ning seiklus algas. Algset koosseisu (ca 24 inimest, 2 dresiini, mõned lapsed ja koer) polnud muidugi võimalik enam kusagilt võtta, kuid põhiline oli entusiasm, millest kõik kohaletulnud pakatasid ja nõnda see rodu teele läkski.
Ei, veel mitte, sest üks rattamatk on tegelikult nagu teetseremoonia, see lausa kubiseb rituaalidest. Sellel on konkreetne algus ja lõpp ning muud vidinad sinna juurde. Alguses koguneti, räägiti vanu lugusid, söödi häid kooke ja imetleti e uut musta "sõidutäkku". Võrreldi kummide laiust ja oodati kas veel mõni tuleb. Lõpuks ei tulnud enam ja alles siis läks rattarodu liikvele. 
Ilm oli tellitud fantastiline! Väga võimas on pühitseda Suure Suve algust sõiduga läbi lehtiva võsa ja üksteise järel lahti plaksatavate toomingaõite vahel. Kui Riisiperes valendasid toomingapõõsad veel hõredalt, siis Haapsalu lähedal olid nad juba juba täies õies. Rada oli rattasõiduks hea, teeäärses võsas laulsid vahetpidamata terve tee laulurästad...ööbik, ütles keegi...ei see on päebik, arvas teine.
Ühtlased jäätise ja joogipausid, külapoed, jaamakohtade platvormid, võssakasvanud vanade aegade aiad, nõnda see tee kulges sääl kerges tuules täiesti pilvitu taeva all. Elevust tekitas ka 10 aasta taguste fotode taaslavastamine (meie grupi võimete piires muidugi) a la sina istu siia, vaadake nüüd kõik kujutletava saabuva rongi poole, lehvitage jne.
Selle aasta rattasõidud olid minaisikul veebruaris 15 km, aprillis 6 km ja seda on isegi minu...hmh...fantaasia juures raske treenituseks lugeda. Peale 20 km hakkas koib väsima. Päris ära väsis kere peale viiekümnendat, aga siis polnud Haapsaluni enam palju jäänud. Valgusime linna peale, uudistasime kohalikke söögikohti, mis mõjusid kuidagi hispaanialikult (või oli eile mingi kõva kohalik pidu olnud), sest keegi ei viitsinud meiega eriti tegeleda ja süüa saime alles kolmandast kohast. Laibakas korjas esimesed Haapsalust peale ja läks pärast tagasi ka vapramatele vastu. Õhtul oli saun, millele järgnes sügav unenägudeta ratturiuni.
Sügav kummardus ja tänu korraldajatiimile, koogimeistritele ja kõigile, kes osalesid!:)

Friday, May 16, 2014

Aia eraelu.

Aednik planeerib, ehitab, istutab ja saavutab enda jaoks justnagu mingeid töövõite, puhkab kujutletavatel loorberitel, kuid aiandus on tegelikult paljupalju mitmetasandilisem. Sel ajal kui emand aia teises otsas kiviktaimlaga puskleb, ilmuvad astilbede vahel mullast pisikesed kolmetised lehed. Need on ideaalsed ja veatud oma miniatuurses ilus. Tema on sinililletaim. Kas tõi tuul või putukad või leevike, vahet ei ole. Selise "umbrohu" vastu pole mul kunagi midagi.:)...ja see on ka peamine põhjus, miks ma taimede vahel multši ei kasuta. Isetekkelised on aia eraelu ja see on väegade põnev..:)
Vihmane maikuu on äratanud metsikud martagoniseemikud jugapuu all. Liiga temperamentse ümberistutusega õnnestus paar aastat tagasi oma tavalistest roosadest martagonidest peaaegu lahti saada. Viimane, kes kolis koos jugapuuga ja elabki põõsas sees, jäi alles ja on ilmselt endale järelkasvu külvanud. Luban, et ei sega rohkem vahele. Martagon on mõnes mõttes nagu kass, kes kõnnib omapead - kui teda ei puutu, siis kõige kaunimad ongi need omatahtsi kasvanud kolooniad. Eriti kui ma mõtlen mesilamaa talu martagonidele...
Isetekkelised on ka puuriida külje all kasvama hakanud tumeroosa madal priimula, kümned nurmenukud, jaapani enela pojuke emapõõsast 3 meetri kaugusel jne.
Tänaseks sai kiviktaimla põhijoontes püsti pandud, jääb vaid kruusaga ümbritseda ja veel mõned taimed istutada, aga see loksub alles ajapikka paika. Kuskile kiiret pole. Ka majaäärne kiviala saavutas oma lõpliku välimuse alles järgmisel suvel.
Siin on aiapäkapiku portree.

Ja siin paar päeva hiljem...


Minu jaoks uued ja huvitavad õied. Kõrge priimula

Veel üks imeilus kõrge priimula

Ja valgeõieline kõrge priimula.

Anemonella elas talve väga kenasti üle. Õis on beebiroosa.


Kass keset tallermaad "Ma jõuan alati selja keerata kui sa mu sihikule võtad!":)


Alpinupsikud ootavad oma aega.

Aia eraelu - jaapani enela taim keraslille kõrval

Kiviktaimla teine ots - pooltöine vaade kahe murulaugu, kolme elupuu ja kadakarohelise pingiga

 Vaated vaadeteks, kuid võimatu on mööda vaadata kui tihe bellevaalia valmistub õitsema. :)



Tuesday, May 13, 2014

Natuke kunn.

Kui te arvate, et tunnete oma kassi läbi ja lõhki, siis ega ikka ei tunne küll.:)
Härra Tibu saabus täna hommikul õuest heatujulise, särasilmse ja näljasena. Tema sabas malbelt ka Proua Muri. Kuna Tibu on kõvem manguja, saab tema oma portsu tavaliselt varem kätte, aga seekord juhtus kuidagi vastupidi. Laksupealt oli õhus niisugune tunne, et midagi on nüüd viltu läinud. Proua lahmas oma krõbinaid süüa nagu ikka, kuid konservi kallale viskumise asemel vaatas Härra Tibu mulle imeliku hangunud pilguga otsa ("Pista need omale...") ja kõndis väga sirge seljaga köögist minema. Nii oligi. Ja läkski üldse minema. Küsis õue ning kadus saba võngutades nurga taha. Paistab, et meie suurem kass on salamahti veidi kunn...Solvati, ei serveeritud toitu esimesena ja üldse...kas siin majas üldse keegi millestki hoolib, nagu näiteks kassi väärikusest jne.
Sööma kõlbas tulla alles kahe tunni pärast kui...Härra Tibu saabus õuest heatujulise, särasilmse ja näljasena ning tema toidukauss oli teda juba ootamas.:)
Kiviktaimla edeneb. Eile oli muidu hea tegus päev, aga kivid said otsa.
Tänane hommikupoolik kuluski kivide toomisele. Naasesin koju kolme suure munaka, mõistliku koguse keskmiste ja mõnede pisematega - ega autosse rohkem poleks toppinudki. (Irw, linnasedaani ebasihipärase kasutamise saaksin ma tõenäoliselt eluaegse:D).
Siis tuli vihm. Sajab. Sadas kuni õhtuni. Vaikselt hakkab tunduma, et väga märg mai sedakorda.
Kui homme kuivem on, katsun terviku kokku "keevitada". Puudu on veel pooleldi pinnasesse uputatud pada, meie ainuke aiapäkapikk ja kõige suurem kivi, mis kõik peavad uue ja vana maastikuga kokku sobima. Aiapäkapikk meenutab ühe nurga alt igikeltsast üles sulanud mammutipoega ja teise nurga alt...hmh, võibolla tõesti veidi ka päkapikku. Kui puzzle põhimotiivid on paigas, siis teen pilti.

Sunday, May 11, 2014

Olukorrast riigis

"Peale seda kui too alp lubas ühe päevaga kiviktaimla valmis teha, oli ta nädal aega kadunud, siis ilmus viimaks välja ja teatas häbelikult, et umbes kümnendik on valmis, aga muidu kulub umbes aasta...:)"
Nojah...tegelikult on pool valmis, aga igasugu muid sebimisi on olnud ja siis veel see vihm, vihm, vihm, mis saabub alati just keset head tööaega. :)
Samas on praegu millegi istutamine või ümberistutamine imelihtne - kui juhtudki midagi uude kohta ümber tõstma, siis tuleb kohe natukese aja pärast see usin vihm ja kastab kõik ise ära.
Reedel oli kohe niisugune eriti hea päev, mille peab eraldi ära märkima :) - saabusid Lilium rosthornii ja Primula Turkestanica. Ja üks udunummi karedakasukaline kivirik, kuid kivirikud loen enne alpiala alustamist ka kõik niikuinii nimeliselt ette.
Kummaline, et aias on veel ruumi...ah, see lihtsalt näib mulle...:)
Nojah, tegelikult, üks maastik on ju juures. Enne kui ta ükskord päris valmis saab, läheb tõepoolest jupp aega. Kivid, taimed ja mulla saab varsti paika, kuid tasakaalustav kore kruusakate äärtesse ja mulšiks, sellega läheb juba kauem. Hetkel pole seda kuskilt võtta. Pilte ma kah praegu ei tee, poolik asi, sõnub veel ää...
Nikerdan maastiku kallal iga päev, edeneb, kuid aeglaselt. Muud sebimised ju peale selle...
Neljapäeval oli esimene soojem ilm pluss kolm päeva vihma nig loodus lausa pakatab kasvurõõmust. Õhus on tunda lehtimise hõngu ja väga kaugel metsas kukub  mõnikord kägu. Loo moraal: hoolimata veebruarisoojadest, märtsimahedast ja aprillisulast saabub päriskevad suuakanti ikka umbes kümnenda mai paiku. Eile sõandasin ometi kord ka "inglased" maha istutada. Vihma saades käitusid need toaloomad väga kummaliselt, näiteks äärispriimula kasvas õhtuks sentimeeter kohevamaks ja kõrgemaks, epimeediumid viibutasid uusi noori lehevarsi ja metspipar seadis oma ainsa kaldus lehe vihmaga risti nagu vihmavarju.
Tegin ka sassi läinud epimeediumitihnikus inventuuri, sest keegi vehib endiselt taimesilte sisse (ma ei kujuta ette, linnupesa neist ju ometi ei ehita?). Nüüd kirjutan nime sildi ülaservale ja surun lipiku võimalikult sügavale. Nõmedat segadust on tekitanud ka eelmisel suvel ostetud tüngavildikas, millele oli ausa näoga peale pandud markeering WATERPROOF ning millega kirjutatud sildid kevadeks valgeks osutusid. Vana hea harilik pliiats on ikka kõige usaldusväärsem, ainult kipub aja jooksul maha kuluma...Köögikata kivitrikk paistab väga asjalik olevat, aga peaks ennast kätte võtma, sobivaid kive sebima ja siis küsima, millega saab kividele kirjutada..
Esimene puhkusenädal on läbi, raamatuid pole eriti aega saanud lugeda ja Eurovisiooni võitis habemega naine.





Wednesday, May 7, 2014

Puzzle

Sain eile kiviktaimla jupid (kivid, muld, liiv) kõik suhteliselt ühte hunnikusse, täna hakkan kokku panema. Ei, kiviktaimla ei ole veel see ülipõneva alpimaastikuelamuse reaalsuseks saamine, kiviktaimla oli mul ammu plaanis ning usun, et saan ta täna valmis. Terve eilne päev läkski puhtalt eeltööde peale ära (Ehitusseadus nr. 1: Enne kui sa saad teha seda, pead sa tegema seda, seda ja veel seda ka:). Täna on siis lõpuks see kõige magusam osa - maakivide paikapanek, mullapaigaldus ning taimede istutamine. Kiviktaimlas on plaanis suuremate pindadena eksponeerida kõiki neid oivalisi pinnakattetaimi, mis peenral muu mudru seas kaduma kipuvad minema. Ühtlasi jääb siis mujal rohkem ruumi ja saab vanemate lemmikute lapikesi esteetilisemaks laiendada.
Alpikaljud tulevad eesaeda kus on kõige rohkem päikest ning selle järgmise konstruktori kokkupanekuks tuleb enne veel tublisti "osi" koguda.
Eilehommikune öökülm oli nii jõhker, et tõin õhtul mõned õrnemad nupsikud tuppa ja katsin puispojengi (jumalukene, esimesed õienupud ikkagi!) täna ööseks ära. Liiliatele panin ka katte, sest osad neist on juba ca 20 cm pikkused. Tegelikult asjata, sest temperatuur alla 5 kraadi seekord ei langenud. Omamoodi imetlusväärne on see põhjamaa püsikute omadus külmuda mõneks tunniks kõlisevaks skulptuuriks ning siis jälle edasi elada nagu poleks midagi olnud.
Härra Tibu on aias leidnud ootamatu sõbranna - emase aktiniidia. Kui varem nilbitses aktiniidiate ümber Proua Muri, siis sel kevadel on Tibu kord. Pean selle noore taime kuidagi üles siduma või miskit, sest kass on tal kallal nagu herilane moosi peal. Juurekaelad on võrega kaitstud, kuid ilmselt levitavad ka noored lehed intrigeerivaid aroome.


Monday, May 5, 2014

Jahe mai algus

Laupäeva hommikul oli nii kõva öökülm, et võttis kevadadoonise kummargile. Rääkimata kerapriimulatest, kes näevad niikuinii välja nagu sõjainvaliidid, üks räsitum kui teine. Teised priimulad ja kevadlilled ei tee öökülma eriti märkama, kuid erilise lopsakuse ja elurõõmuga nad ka just ei hiilga. Peale tulpide ja idahüatsintide, muidugi...viimased on minu aias esimest aastat ja ma olen nende jumalikust sinisest üsna ära tinistatud.
Pühapäeva hommikul kell viis oli pilves ja pluss 2. Mitte, et ma vabast tahtest pühapäeviti sel kellaajal tõuseksin, kuid meie sabaga soojenduskott ei suuda mõista, et inimestel on vahel ka puhkus või pühapäevad ning tema püüab perenaist jätkuvalt hommikuti kell viis üles peksta ja tööle ajada. Samas ei luba süda seda juhmi loomakest ka ööseks välja jätta, sest õhtuti võtab ta enda krundil voodi jalutsis NII õnnelikul ilmel koha sisse ning kohemaid kui keegi meist diivanile istub, hakkab kass talle unes vaksahaaval lähenema, kuni tihedalt vastu plaasterdub. Siis rögiseb ta õndsalt läbi une, naeratab ja keerab valju nurruga teise külje, jättes põse hästi nähtavale kuhu ta pai ootab. Kui pai teha, siis hakkavad esikäpad õhus "tainast sõtkuma" ja nurr tõuseb taevani.  Sündinud hurmur.:)
Täna on puhkuse esimene päev, õues on neli kraadi sooja ja aeg ajalt lendab aknast mööda nõmedalt karge olekuga lumeräitsakaid. Millest võib järeldada, et õues on tuul...ja väga soe just ka ei ole.
Õuetööd peavad sellise ilmaga küll ootama.
Sulatan soojas köögis vaha ja mõtlen ilusatele asjadele. Näiteks eile nähtud ennenägematule kivirikuparadiisile ja neile nupsikutele mis mul pottides päris oma alpimaastikku ootavad. .:)

Friday, May 2, 2014

Aasta kõige ilusam aeg.

Puude võrades on juba paar päeva heljunud roheline vine, veel nädalake ning metsad saavad kahiseva lehekuue ning see on nii tavaline kuni sügiseni välja. Kuid praegu...Maailm on nii uus, kõik lõhnab ja võiks ehk ka lokata kui niiskust rohkem oleks. Vihma järgi on juba pikemat aega küsinud ühteviisi nii priimulad kui alpitaimed.
Loodus on kalendrist hetkel 10 päeva ees. Tavaliselt lehtivad metsad meite kandis umbes kümnenda mai paiku.
Eile oli tormiline päev kahe aiaekskursiooniga imelistes aedades, mis lõppes tänumeeles kiviktaimlataimede istutamisega. Tõelist aiahoolikut ei sega isegi vihmad-tuuled kui nupsikud on vaja mulda saada.:)
Õnneks algab järgmisest nädalast puhkus. Hädasti oleks ka oma aias tekitada mõni vaade.:)
Külas nägi neid lausa igal sammul.
Kevad lihtsalt on niisugune istutamise aeg - isegi e tegi algust pisikese maitsetaimepeenraga rõdukastis. Panime sinna kasvama aedmaasika, kuumaasika, murulauku, õunmünti, suureõielist kivikressi ja kanget piparmünti. Sai üks kena kooslus. Kujutasin ette kuidas ka e aiapisikuga nakatub ja oma rõdust kõigest paari aastaga silmipimestava konteineraia teeb. Klaasiga rõdu maja sooja külje all on ju nagu botaaniline kängurutasku, kus saaks kasvatada viinamarju ja suuri lopsakaid eksootilisi õisi.
Miinus neli koma viis, aed on vihmast kastetud, vihmaveetünnid täis ja päike hakkab tõusma.
Aga eraldi teema on aiavaatamine. See lihtsalt ON selline nähtus, millest peab kirjutama.:) Korralik aiavaatamine võtab aega umbes kaks tundi ning see ei olene üldse aia suurusest või õitsevate taksonite hulgast (normaalse aiahooliku aias õitseb tegelikult alati midagi, küsige talt kontrolli mõttes näiteks detsembris õistaimede kohta - ta lippab aeda, siblib lume pealt ära ja voila! seal need õied ongi:). Aga sellest ei tahtnud ma rääkida...niisiis, asjassepühendatud isikud imetlevad ühte mätast teise järel ja räägivad kivirikest, nõmmkannidest, mägikannidest, kukeharjadest, priimulatest ja lumekuppudest ning neile endile on see kõik nii huvitav, et nad ei tajugi aja kulgu. Ja kui aiale ring peale tehtud, siis selgub, et ikka läks ca 2 tundi.:)