Vihmane maikuu on äratanud metsikud martagoniseemikud jugapuu all. Liiga temperamentse ümberistutusega õnnestus paar aastat tagasi oma tavalistest roosadest martagonidest peaaegu lahti saada. Viimane, kes kolis koos jugapuuga ja elabki põõsas sees, jäi alles ja on ilmselt endale järelkasvu külvanud. Luban, et ei sega rohkem vahele. Martagon on mõnes mõttes nagu kass, kes kõnnib omapead - kui teda ei puutu, siis kõige kaunimad ongi need omatahtsi kasvanud kolooniad. Eriti kui ma mõtlen mesilamaa talu martagonidele...
Isetekkelised on ka puuriida külje all kasvama hakanud tumeroosa madal priimula, kümned nurmenukud, jaapani enela pojuke emapõõsast 3 meetri kaugusel jne.
Tänaseks sai kiviktaimla põhijoontes püsti pandud, jääb vaid kruusaga ümbritseda ja veel mõned taimed istutada, aga see loksub alles ajapikka paika. Kuskile kiiret pole. Ka majaäärne kiviala saavutas oma lõpliku välimuse alles järgmisel suvel.
Siin on aiapäkapiku portree.
Ja siin paar päeva hiljem...
Minu jaoks uued ja huvitavad õied. Kõrge priimula
Veel üks imeilus kõrge priimula
Ja valgeõieline kõrge priimula.
Anemonella elas talve väga kenasti üle. Õis on beebiroosa.
Kass keset tallermaad "Ma jõuan alati selja keerata kui sa mu sihikule võtad!":)
Alpinupsikud ootavad oma aega.
Aia eraelu - jaapani enela taim keraslille kõrval
Kiviktaimla teine ots - pooltöine vaade kahe murulaugu, kolme elupuu ja kadakarohelise pingiga
Vaated vaadeteks, kuid võimatu on mööda vaadata kui tihe bellevaalia valmistub õitsema. :)
Oi, küll Sul on seal ilus! Kui Sa esialgu aiapäkapikust kirjutasid, siis ma ei osanud sellest midagi mõelda aga vot sellised päkapikud mulle juba meeldivad. Ma olen Su kiviktaimlast juba praegu täiesti vaimustuses ja see pole isegi mitte valmis veel mitte :D
ReplyDeletepäkapikk on igatahes aus :D ja see aia salaelu on põnev, minul hakkab see juba tormiliseks muutuma tänu turbamultšile ja sellel, et ma eelmine aasta ei raatsinud seda mullaga segi kõblata :D
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDeleteHalleluuja, pildid! Ja kui huvitavad! Üks väegade peenike werk on seal sündimas! Ja juba olen ärevil, mu 225 mägisibulast ei paista ükski selline, kui Sul seal pildi peal on!
ReplyDeleteOooo, see on juba praegu sõnatuks võttev ja mis sealt kõik veel tulemas on :)
ReplyDeleteSalaelu on tõesti põnev, ma leian kõikjalt üllatuskülalisi, mitte ainult neid, mida oma taimed külvavad, vaid ka kuskilt mujalt saabunuid. Kui nad külvata tahavad, siis mults neid küll ei sega, täidisõelise sinilille leidsin kivide kaenlast ja täisiõielise võsaülase krgkruusalt.
Nojah, eks ta üks poolik asi ole. Aga ega üks aed ei saagi kunagi päris valmis.:)
ReplyDeleteTistoule: Mägisibula nimi on `Sioux` ja kui ma ta ükskord maha istutan, eks panen siis paar tykki potti ka.:)
Nii põnev on jälgida neid sündimislugusid ja siis arenemist ja siis kõike seda rõõmu mis inimene tunneb koos loomisega ja kogemistega. Jõudu ja kauneid hetki Sulle. Väga põnev igatahes. Mul on see kiviktaimlalisus veel kusagil kaugetes plaanides,aga olemas. seni vaatlen teiste kätetööd ja loomisi.
ReplyDeleteImeilus! Ja mis lahe viis võrratut murulauku eksponeerida.
ReplyDeleteMina harrastan ka väga palju just isetekkelist aia eraelu.
See 'Sioux' on mul puudu küll! :)
ReplyDeleteTegelikult ma nautisin seda momenti!!!:)...see on see, kui keegi ütleb, et tal on mitusada, aga just seda ei ole.:D
ReplyDeleteValisin ta ise ka teiste hulgast välja just selle kreisi värvi pärast. Kuid nüüd kummitab mind hoopis üks teine kooslus kus tume maohabe `Nigrescens`oli kokku pandud väga helerohelise mägisibulaga. Kui sul juhuslikult peaks sellist (kõige helerohelisem peenral) mägisibulat leiduma, siis on kaup täitsa koos.:)