Friday, September 30, 2011

Kuum sügispäev

Varjus pluss 19 ja päikese käes suisa soe. Kõik vihmast läbileotatu taheneb, muheneb ja ehk tuleb päiksega aeda ka sügisvärve.
Tegelikult on septembri lõpp aedniku jaoks pisut nagu tõehetk. Et taaskord veenduda selles, et osa hostasid paraadpeenras sätib ennast talvereziimi juba sügisvihmade ajal ja nad näevad siis välja nagu oleks öökülma saanud, et ka madalad astrid on invasiivliik ja tuleb päikselisest liiliapeenrast järgmisel kevadel kuskile mujale päiksepaistele istutada, et üheaastased lilled on siiski üks mõttetu nuhtlus (jah, just see heinasao mõõtu kasvanud lillhernes), et aktiniidia ei ole enam ilus kui ta lehed maha on lasknud ja ei sobi selle koha peale kus ta praegu on, et liiliapeenar on hetkel täiesti must ja vajaks mingeid pinnakatjaid (täpiline iminõges), kellest liiliad ja kevadkrookused vajadusel läbi mahuksid kasvama, et suvel hoogsalt kasvama hakanud must leeder ei mõtlegi puituda ja külm võtab ta sedasi jälle ära, et jaapani ebaküdoonia ei sobi levihimu pärast püsikute peenrasse rohkem kui üheks suveks, et sügisesi õitsejaid võiks rikkalikumalt olla (paar krüsanteemi, kukehari Iceberg ja palju kaunist sügislille), et mugulaskleepjas vihkab liigniisket pinnast ja viimane aeg on leida talle soe kuiv koht jne jne. Aga on ka positiivseid uudiseid nagu näiteks need, et kevadel kirendab aed igasuguste priimulate õitest, et karukella seemned on idanenud ja neile meeldib seal, et aias on nüüd olemas ka kolmiklill, et brunnera on külvanud sordiehtsaid poegi (Mr. Morse), et kare deutsia ja värd-ebajasmiin kavatsevad järgmisel aastal massiliselt õitseda ja et kuusehekk on meeldivalt tihedaks kasvanud.
Tegelikult jätkub vegetatsiooniperioodi (ja rohimist:) veel kuni poolteiseks kuuks.

Thursday, September 29, 2011

Troonide mäng

Kui "Troonide mäng" oli varem lihtsalt üks köitvate tegelaste ja kergelt maagia järgi lõhnava maailmaga täiskasvanute muinasjutusaaga, siis kuuendas raamatus vormub sellest kondiraksatuste ja verepritsmete saatel üks tõeline troonide mäng. Autor on avastanud kirjaniku suurima privileegi - olla oma teoses see, kes "käseb, poob ja laseb". Ehk siis nojah...peaaegu jumal või midagi sellist.:)
Ja paistab, et selle mekk ei ole talle mitte vastumeelne.
Igatahes põimub kuuendas autori arenenud õiglusmeel tema lopsaka fantaasiaga ja tulemuseks on pöörane raamat, kus kõik täiesti pea peale keeratakse.
See, kes on esimestes raamatutes eriliste roimadega silma paistnud või muul alatul moel ennast ülal pidanud, sureb silmatorkavalt piinarikkalt, mürgi läbi hääbudes või saab talle osaks ootamatu reetmine omade poolt. Sellegipoolest ei paista see kasvatavalt mõjuvat teistele pahadele, kes edasi sigatsevad. Et head sedasi päris otsa ei saaks ja keegi sündmusi edasi kannaks, siis laseb kirjanik osadele headele pahade poolt korralikult küll lajatada, kuid jätab nad esialgu veel ellu. Sellise kohtlemise tagajärjel võib isegi kõige parem hea lõpuks hoopis pahaks muutuda....sest osad pahad hakkavad silmnähtavalt muutuma heaks ja lõppude lõpuks peab ju mingi tasakaal ka olema.:)
Raamatu lõpus on mängulaud täiesti segi löödud ja miski pole enam kindel...peale selle, et nüüd kulub kuningriigi koristamiseks ja elamiskõlblikuks muutmiseks kirjutada teine samapalju raamatuid veel. Ja üldse...põhilament alles tuleb...sest tuline loomüksus (lohelaevastik) kasvab ja jäised ebalased (kes pelgavad tuld)ei ole veel üle müüri roninud. Oeh...ja siis hakkavad kätte maksma kõigi surnud heade ja pahade lapselapsed jne.:)
Veitsa kahju on, et film raamatu kõrval nõnda kahvatupoolseks jääb...

Wednesday, September 28, 2011

Sügaval septembris

Kahe nädala eest maha istutatud kaunis sügislill on oma vesiroosiõie päevavalguse kätte sirutanud ja lasknud sellel ka sirelilillaks värvuda. Muljetavaldav. Jääb see õrn hollandi ime meie külmas märjas mullas ellu?
Madalad astrid hakkavad ükshaaval avanema. Kõige esimene oli see "varaseks punaseks" tituleeritu. Teisena näitas õisi metssalvei kõrval kasvav helelilla ja järgmine peaks olema värava kõrval kasvav elektrisinine topeltõieline. Lursslill on sel aastal väga kaunis ja eriti pikkade õieküünaldega. Talikrüsanteem avas õied. Väga dekoratiivne "helelilla karikakar" kuid kipub lamanduma.
Kuna kogu aeg on sadanud, siis sügisvärve aias eriti ei ole. Himaalaja jalgleht ja Rossi mukdeenia on ainukesed värviliste lehtedega nähtused, kuid teised vajavad selleks päikest. Sellel nädalal veidi lubati, no näis...
Lillhernes on enda alt avastanud endise kompostihunniku põhja ja see pole talle üldse hästi mõjunud. Tulemuseks on metsik puhmik lopsakat silo, kust piilub ka mõni üksik õieraag. No ja mis seal salata, ka lillhernes tahab päikest. Eile oli päiksene, täna on võibolla ka lootust kui udu hajub.

Sunday, September 25, 2011

Nupud

Proua Muri ei armasta keerutada.
Kui proua Muri õue tahab, siis tuleb kisub ta kedagi hõlmast ja teeb näu. Kui temast sellegipoolest välja ei tehta ja asi kriitiliseks kisub, siis kasutab ta kaledat läbilõikavat alti ja toob kuuldavale MÄUUUUUU!...ning selle peale elavneb iga inimene.

Härra Tibu aga on ära õppinud erinevate "nuppude" kasutamise. Sest nii on huvitavam ja mõnikord saab ka kiiremini. See on välja kujunenud järgmiselt:
Inimene magab, räägib telefoniga või on arvutis ühesse huvitavasse asjasse süvenenud (nagu näiteks mina praegu oma blogisse:)ja ei tee tema ümber sibelevast kassist eriti üldse välja. Erinevatel põhjusel (tahaks süüa, tahaks mängida, tahaks veel süüa, tahaks kukile, tahaks teda lihtsalt niisama tüüdata, tahaks kiusata, tahaks õue, tahaks pai, no lihtsalt nii kuradima igav)sibelevad nad pidevalt inimese ümber ja ega siis alati pea sellepärast veel toolilt kargama. Härra Tibu on erakorraliste puhkude jaoks avastanud "nupud".
Nupp nr. 1.
Vannitoa krääksuv uks. Kui veidi irvakil ukse alla käpp sokutada ja natuke kangutada, siis teeb uks kräk-kräk-kräk-kräää! ja köögist tuleb kohe vut-vut-vut inimene ja küsib, et mis wärk...ah, õue tahad...ok. Ja härra Tibu saab täiesti ühemõtteliselt inimese rõduukse juurde pukseerida ja lasta tal see lahti teha.
2. Nupp nr. 2.
Toalilled riiuli peal. Ja üldse riiulipealsed. Seal võib küünega sikutada pitslinikut, seda isegi veidi otsast näkitseda või äärmiselt juhul toalilli ahistada. Tegelt eriti ei peagi midagi tegema, sest inimesel on kohe kuularid õieli, et mis see kahjur seal teeb. Nupp nr. 2 on riskantne tegevus, sest selle eest võib sussiga saada ja seda kasutatakse ainult siis kui kõht on ikka väga tühi ja inimene ei viitsi näiteks soojast voodist kohe välja kobida või ei reageeri mõistlikule kehakeelsele õueküsimisele (õue osutava noole kujuline vaikiv ootaja rõduukse juures).
3. Nupp nr. 3.
Öösel une pealt makku hüppamine. Kasutatakse väga harva ja ainult erakorralise häda puhul kui inimene pole leebematele äratusmeetoditele (põse poleerimine, näkku istumine, kõrva nurrumine) reageerinud.
Makkuhüppaja peab olema väle ja ei tohi mingil juhul käeulatusse vahtima jääda, sest nii rämedalt äratatud inimene on tavaliselt halvas tujus. Parem on kohe rõduukse juurde lipata ja seal vihjeks väike Mäu! teha. Toriseb mis ta toriseb, aga küll ta tuleb.

Õues on endiselt heitlikud ilmad. Pilve vahelt päikest, pöörased tuuled, tindised taevad ja vihm, vihm, vihm...
Mõnevõrra lohutav oli eelmise aasta blogi lugeda ja avastada, et eelmisel sügisel oli ilus ja soe päikseline oktoober, mis laskis enne talve veel palju vajalikke õuetöid ära teha.
Aias on septembrikuu jooksul kasvanud uus põlvkond umbrohtu ja lisandunud äralõikamist ootavaid kolletunud lillepealseid. Särav päevakübar, kukeharjad, karpaadi kellukas, aniisi-hiidiisop, karvane kõreliilia ja topeltõieline krüsanteem õitsevad ka läbi vihma. Ükshaaval hakkavad lähiajal õisi avama madalad astrid ja talikrüsanteem. Vesiroosi meenutav kaunis sügislill on oma imelise õie avanud. Vesiroos keset vihmu ja pori....hmh...vesisuse poolest vägagi sobiv keskkond.:)

Thursday, September 22, 2011

Seen

Teeseen tunneb ennast juba nagu kala vees. Vastupidiselt minu oletusele, et kaua ta seal põhjas ikka konutab, küll ta pinnale tõuseb, ei ole nii juhtunud. Seen teab, mis seen teeb.:)
Ta konutab endiselt põhjas, kuid koduvedeliku pinnale on tekkinud õhuke limastest molekulidest kile. Ilmselt vajab seen normaalseks elutegevuseks siiski mõningast kokkupuudet õhuga ja kasvatab nüüd selleks vajalikku "ülemist korrust".
Ka täna pole mitte millegi poolest eriline päev. Sajab ja on endiselt september.

Wednesday, September 21, 2011

Sadu

Oli see nüüd teist või kolmandat nädalat, aga sajab. Kord tibutamisi, kord poolpadukana, kord tüüne lõputu usina sabinana öös, hommikus või...ah, vahet pole, sest niikuinii on taevas kogu aeg varesehall. Kui ma eriti ei eksi, siis on septembris seni olnud umbes kolm päiksepaistelist päeva. Ja sajab. Hehe, sest SEE on nüüd ilmselt juba alanud.:)
Talv on tulekul.
Praegu sajab vihma. Kui ilmad põhjakaarde keeravad ja külm üle piiri tuleb, siis hakkab sadama lund. Ja sajab kevadeni. Iga päev. Vahepeal on kuni kevadeni ainult kaks päiksepaistelist päeva. Kui sedagi on. Võibolla arvab ilmataat, et pole teil miskit vaja, teil oli septembris tervelt KOLM!!! päikselist päeva.
Umbes oktoobrist lisandub pakane, mis muudkui kangemaks läheb ja kulmineerub kuskil veebruaris. Siis hakkavadki aiateibad külma pärast tuppa küsima. Vahepeal muudkui kogu aeg sajab. Lund, loomulikult. Inimesed kaevavad hommikuti oma korstnaid lumest välja, et saaks jälle hakata ahju kütma ja teadlikumad on muretsenud endale poeskäimiseks räätsad. Sellest hoolimata läheb iga päev inimesi lumme kaotsi...nad leitakse muidugi kõik kevadel jälle üles, aga midagi kohutavalt rõõmustavat see nüüd küll ei ole.
Moosid on, mesi on, mõtlen kas peaks veel midagi varuma. Tikke, küünlaid, soola, nagu enne suuri hädasid ikka kombeks?:)
Kuidas küll varuda päikesevalgust?

Sunday, September 18, 2011

Septembri keskel

Vaatasin kärjekastid üle. Leidsin päris mitu kärjekoi pesa. Vähemasti ei rüüsta need enam midagi. Paistab, et paari nädala pärast poleks paha kärjevirnad veel korra läbi lapata. Seal võib hetkel olla veel koorumata pätte. Märkasin, et kärjekoi eelistab vanemaid kärgi, kus on meejääke ja suira, kuid uuristab ennast ka uutesse kärgedesse. Tegelikult, kas pole huvitav soodumus - seedida vaha?
Mesilaste söötmine on lõpusirgel. Mesinik viib täna sööta veel lähimesilasse ja siis on inventuur. Kes kuidas toidu vastu võtnud ja et talvel kõigil kärjed täis oleksid.
Aeda tulid juurde võrkiiris `Harmony`(puhas klassika:), turkmeeni lauk, karatau lauk ja valge hiidlauk. Kauni sügislille topeltõielist vormi tahaks ka proovida. Selle nimi on `Waterlily` ja ta näeb tõepoolest vesiroosi moodi välja.

Saturday, September 17, 2011

Enne kui hostad siloks saavad

Avastasin mõnede hostade juures ühe sügisese kolekäitumise - sinihall hosta `Halcyon`, tokudama hosta `Tokudama Flavocircinalis`, Òn Stage´, minihosta, `Sagae` ja `Sun Power` ei tunne septembrist enam rõõmu ja nende leheservad kolletuvad juba augusti lõpus. Eelmisel aastal tõstsin mõne neist augusti lõpul ümber ja arvasin, et kahjustused olid ümberistutusstressist, paraku aga mitte. Seevastu on septembris väga ilusad imekaunis `June`, suur püstine `Krossa Regal`, värvikirev `Orange Marmalade`, väljapeetud `Frosted Dimples`, pilkupüüdev `Patriot` ja veidravõitu `Praying Hands`.
Hostade leheilule sekundeerivad kukeharjad, sest on saabunud kukeharjade ajastu.
Paraadpeenra esiotsas särab külmlilla Hokkaido kukehari `Lidakense` ja tagapool `Herbstfreude`. Vahepeal on neli-viis kaunimat kukeharjasorti, kuid õige välimuse saavutab niisugune ühevarreline istik siiski alles kolme aasta pärast. Mul kiiret pole.:)
Vahepeal on siis jahedatooniline `Matrona`, vapustava välimusega valgekirju `Frosty Morn`, Sieboldi kukehari `Mediovariegatum`ja üks väga tume punane seni nimetu kukehari.
Veiste südamerohi oli ka tärganud. Tegu ei ole põllutaimega vaid juba veidi kultiveeritud isendiga. Ma ei ole midagi nii humoorikat näinud. Umbes minupikkune äärmiselt püstine väga kõvade vartega absoluutselt mittelamanduv hallikate lehtede ja roosakate mõttetute õitega metsikult dekoratiivne taim.
Järgmine suvi paluks ennast ka minu aias sisse seada, soovitavalt mitmekaupa. :)
Mis võib isegi võimalikuks osutuda, sest idanenud oli tervelt kaks taime.
Botaanikaaia seemned (eriti erinevate kolmiklillede omad) olid samuti idanenud, aga hetkel ei ole uudismaad kuhu nad istutada. Üks võimalus on nad pottidega talvituma panna ja kevadel paika istutada.
Lugemiseks pole aega olnud, küll aga sai läbi lapatud Rein Sanderi uus puu- ja põõsaraamat, mis oli väga asjalik. Ega ma muidu poleks seda kohe ka endale ostnud.:)
Hetkel on pooleli Alfred Resteri "Tiiger!Tiiger!", mis meenutas esimesel viiekümnel leheküljel tabamatul moel Iain Banksi "Mõtle Plebasest". Seda eriti peategelase ootamatute "ratsukäikude" ja võime pärast välja vingerdada ka kõige veidramatest olukordadest, mis avakosmoses ette võivad tulla.
Raamatu tegevusajal on meie planeedisüsteem asustatud ja elab üle aegade suurimat kriisi. Lisaks kõikvõimalikele pisi- ja suursõdadele vapustab inimkonna alustalasid uue
kulgemisviisi avastamine - ruumis on võimalik liikuda mõttejõu abil. Elementaarne, et pankade suurseifid ja muud senised kaitserajatised muutuvad hoobilt mõttetuks ja inimene peab oma elu, väärikuse, kodurahu ja varanduse kaitseks midagi muud välja mõtlema. Aga kõige selle mäsu keskel võitleb kosmoses üks mees oma elu eest. Ta on hukkunud kosmoselaeva meeskonnast ainus ellujäänu. Ennäe õnne! Laevale läheneb teine kosmoselaev. Mees paneb oma elu ohtu, et hankida rusude vahelt signaalrakette ja need taevasse läkitada. Võõras laev ei tee katsetki peatuda ja eemaldub kindlalt jättes mehe surema. Raevunud kosmoserändur leiab siiski võimaluse oma surmalõksust pääseda ja pühendab oma ekstreemolukorras tärganud anded kättemaksule hoolimatuse eest.
Raamatus kohtab tõsiulme sekka ka päris head huumorit.
Ulmefännina oleks tahtnud natuke värvikamaid taustakirjeldusi ja muude maailmade meelepilte jne, aga kui juhtusin raamatu esmailmumise aega nägema, mis on 1950, siis tahaks kohe kõik sõnad tagasi võtta. Selle aja kohta tõepoolest üks parimaid ulmekaid. Siiski ei saa ma lahti tundest, et Iain Banks on seda mitu korda lugenud.:)

Thursday, September 15, 2011

Sügisele häälestudes

Ilm on endiselt ära keeranud. Ootan kuiva ja päiksepaistet, et trepil oleva kummutiga edasi tegeleda. Ilmajaam annab ähmaseid lubadusi, kuid endiselt sajab (kahe- ja kolmesajab) iga natukese aja tagant.
Ega üldiselt eriti õue ei kisugi...käin hommikuti vahel kaheldava dzeffersoonia taimi vaatamas ja õhtuti viinapuu otsast kobaraid näpistamas, aga muus osas on õues eriliselt märg, tilkuv ja porine.
"Ise aia taha tulnud" topeltõieline krüsanteem (see vanaaegne ja vastupidav) ei pannud tähelegi, et ta kodust ära toodi ja uude kohta istutati. Õitseb nagu polekski midagi juhtunud. Esimesena madalatest astritest avas õied helelilla. Üks kõrvikpriimulatest otsustas, et talle nüüd aitab ja elagu kevad! Igatahes õitseb. Kui see peaks pikka sooja (ja päiksepaistelist) sügist tähendama, siis on ju oivaline.
Majja ilmus üle aastate haruldane tulnukas - teeseen. Olen teda ammu tahtnud, aga ei teadnud kust otsida. Keegi ei pea ju endal enam selliseid limaseid hapusid asju kodus. Irw, meie äädikakärbestel oli muidugi täielik BLING kui transpordipurgil kaane pealt ära keerasin. Segasin kena tumeda kodulahuse Dilmah` mustast teest ja suhkrust, ning lasksin seenepoja teesse nagu väikese millimallika. Ta vajus ainsatki mullikest poetamata solvunult põhja. Peale emaseenest eraldamist on see täiesti normaalne käitumine. Vedeliku pinnale tõuseb ainult ennast hästi tundev seen. Eks peabki mõnda aega silma peal hoidma enne kui ta ise täiesti elujõuliseks muutub.

Wednesday, September 14, 2011

Ilm on ära keeranud

Nagu poleks taevas enam üldse ühtegi ilma vihmata kohta...või sätitakse need kehvemad pilved just Saku kohale. Tuul lõõtsub ja suunab vihmapiiskadest pakil iilid sinna kuhu vihma tavaliselt üldse ei saja...nagu näiteks koerakuudi tagumisse tuppa, mesitare ukseauku, kassi kõrva jne. Kannatlikult hämmeldunud kasskodanikud kössitasid täna nagu kaks varblast rõdul, kasukaid viimseni kohevile ajades. Pole ju veel külm ega midagi. Vaadatagu Pätut, kes talv läbi väljas elab. Jubee!:)

Tuesday, September 13, 2011

Kuu nagu kiiskav taaler

Kuu kõrvetab läbi vana tamme võra tuppa nagu luubiga. On selge ja soe öö. Septembri kohta soe, õues on 12 kraadi. Viinamarjad saavad veel valmida ja mis seal rääkida...kui septembris kaela kukkunud öökülm aeda mustaks ei võta, siis jätkub rõõmus õitsemise ja kasvutegevus lobedasti kuni oktoobri keskpaigani. Täies õies on praegu lillherned, aniisi-hiidiisop, angervaks-raudrohi, varane krüsanteem, sügisene emajuur, kõreliilia, hosta `Guacamole`, aedhortensia, päevaliilia `Kenzo` ja sügisheleenium. Madalad astrid, haruline lursslill, hiina emajuur ja talikrüsanteem ei ole veel õisi avanud ning on sügiseid kus nad ei jõuagi seda teha.
Hoolimata liikide paljususest ei ole aiaruum veel ammendunud. Järgmiseks suveks planeerin asustada kuuri aknaaluse viinamarja ja päevaliiliatega ning teostada majaäärse kiviktaimla.
Panen sinna kõik roomavad ja ruumi vajavad pinnakatjad...hmh...või vähemalt mõned neist.
Tööl on huvitavad ajad. Masu on möödas, eestimaa parimad pojad-tütred ennast välismaale tööle möllinud ja seda on ka tunda - internet lausa kubiseb igasugu tööpakkumistest.
Minu tööandja elab paraku veel eelmises ajastud kus töötute hordid ukse taga ootasid.
Kevadel läks meilt kolm inimest minema ja uute palkamisega on tööandja jänni jäänud. Nüüd lisandus neljas lahkuja. Ilmne vihje tööandjale, et midagi tuleb muuta.

Sunday, September 11, 2011

Tavapärane

Septembri algus on aeg astelpajumarjade korjamiseks ja meega tembituna sügavkülma panemiseks. Kuigi meie puukesel on sümpaatselt vähe astlaid, peab seda tegema suhteliselt aegluubis. Sest astlad (olemasolevad) on eritiväga pikad ja teravad. Palju lihtsam on ebaküdooniatega. Jah, ka need on juba valmis. Mahlast pakatavad sigahapud kummalised viljad. Puhastasin neid eile rehepapitöö kõrval. Mmmh...milline siirup nendest saab...:)
Ka kõik muud tööd viitavad sellele, et maailm tuleb valmis teha enne kui...
Sest talv on tulekul.:)
Neljapäeval oli tore elamus näha ühte reaalseks saanud raamatumaailma. Telekast hakkas jooksma "Troonide mäng". Kuna autor paistab oma sarja seni eesti keeles ilmunud viiendas köites alles "häält puhtaks köhivat", siis peaks meelelahutust kauaks jätkuvat.
Osatäitjad olid valitud hoolega, kuid midagi jäi vajaka...Talitundru isand Ned võinuks olema tumeda peaga ja puhastverd aadliku hoiakuga. Ei saa jätta mainimata, et tema nn "sohik" nägi palju aadlikum välja kui isand ise. Oli ka häid momente, kuid paraku mõjus Talitundru pealiku ossa valitud näitleja enamiku ajast väsinud keskealise talupojana. Natuke korratu välimus ja tuhm pilk. No ei olnud see.
Tema naise Cathy kehastus on lausa oivaline. Kõik nii nagu vaja. Milline pilk, milline peahoid!
Kuninganna Cersey osatäitja oli hea natuur - viltuse naeratusega poolpaheline naisetükk, kes läheb läbi intriigide nagu nuga läbi või. Paraku võiks ta veidi kangema kaelaga ja kõrgim olla, ikkagi kuninganna. Visiidil Talitundrusse pidas ta ennast üleval nagu reisist väsinud ükskõik kes...näiteks kena koduse olekuga toatüdruk.
Kuningas oli kohati samuti kuidagi talupoeglik. Eeldanuksin siiski mingit karismat või...
Cercey venda kujutasin hoopis teisiti ette. Vähemasti mitte liivakarva silmatorkamatu tüübina. Ikkagi kuningatapja. Kuhu jäid kuldsed juuksed, kirg ja sära?
Joffrey osatäitja ei saaks parem olla. Milline võrratu väikese lurjuse nägu! Ja ka Sansa läbipaistev ilu oli oivaline.
Samas jäi kahvatuks Sandor Clegane etteaste (rohkem pauerit!) ja korra üle ekraani timpinud timukas ei jätnud üldse mingit muljet. Raamatus tegelaskujuna nii "mustaks" kirjutatud isik ei tohi välja näha nagu noorepoolne kolme lapse vanaisa, kes võtab peale filmivõtteid taskust kilekoti ja läheb neile Selverisse kommi ostma.
Müür oli muljetavaldav. Isegi võimsam kui oskasin ette kujutada. Samas...ebalased jälle mitte nii nagu võinuks olla...
Maastikud, Kuningalinn, Kotkapesa, Talitundru, khaal Drogo ja Danerys olid tasemel. Ja ikkagi...ootasin filmist enamat. Sõrmuste isanda pompöössust, salapära ja tundmatute saladuste hõngu selles filmis ei olnud. Harry Potteri maagiamaitset ja müstika väge ka mitte. Midagi nagu oli, aga seda oli sellise suure loo jaoks vähe. Olid hästi valitud võttekohad, hoolikalt paika pandud osatäitjad...kuid säde, see nimetu miski...see ei andnud selles filmis ennast just kergesti kätte...hämmastamisest rääkimata. Oeh, ära rikutud oleme me suurte ja võimsate lavateoste fluidumist. Peale Potterit ja Sõrmuste isandat on maagiasaagade fänne tõepoolest raske millegiga rabada.
Sellegipoolest üks tore asi mis paneb pikisilmi neljapäevi ootama.:)

Friday, September 9, 2011

Veel üks sügis

Nüüd on ta siis käes. Hostad kolletuvad, verandale tassitakse rammusaid hiirerümpasid, õunad kukuvad ja taevaste alumist äärt raamivate kaskede võrades on kollakaid salke.
Paljud soovid on täitunud (õunapuude, sügisheleeniumi, kõreliilia, suurte lõhnavate õitega trompetliiliate ja igasuguste muude liiliate, iiriste luksusliku värvipaleti, nutipõõsa, kaheldava dzeffersoonia, roosa piibelehe, valge sinilille ja veel mõne aiandusliku unelma osas), astelpaju on marjade all küürus, kibuvitsad õitsesid ja viljusid täiesti rahuldavalt, must leeder "ajas jalad kõhu alt välja" kuid aed ei ole ikka veel valmis. Kummaline, eksole.:)
Täna oli päikseline sügisilm ja mina otsin uut töökohta.
Eluküsimus see just ei ole, kuid tahaks sedakorda teha midagi sellist, mis vahelduseks ka vaimule süüa pakub.:)

Sunday, September 4, 2011

Tirel

Pühapäeva hommik, õues on karged kastepiisad ja päike alles tõuseb. Kohv ja madoliinimeloodiad, ärkamine. Selline habras ja aeglane õnnis pooltund kus keegi ei viitsi ennast veel kuigi aktiivselt liigutada. Töiselt päris kindlasti mitte, et siis lastagu ometi natuke ka laiselda jne.
Aga rõduukse taga on KASSI SILMAD. Suured, ümmargused ja paluvad. PLIIIS! No kuidas sa ei lase sisse. Tõused ohates ja kka lased. Proua Muri sibab tiidsalt kööki ja on kahe minuti pärast toas jälle tagasi. "Muide, kui te pole äkki märganud, siis kassikauss on täiesti tühi," lükib Muri enda kehakeelse repliigi mandoliinimängu vahele. Aga meie ei tee temast üldse välja. Muri ronib meie nina alla suurele põrandapadjale, paneb pealae vastu patja ja vaatab meile sellest asendist otsa, et kas me ikka nägime....ja siis teeb kukerpalli. Patsatab muidugi põrandapadjalt maha, aga tark kass on oma tahtmise saanud. Täiesti hurmunud mina ajab ennast üles ja läheb kööki konservi avama. Oeh, me oleme ise rumalad, et kasse nähes alati kohe söögi kätte anname. Võimelda tuleb lasta! Praegast oleks vbl juba kodus niuksed tsirkusekassid, et lase olla...:)