Saturday, June 30, 2012

Nuusutada tuult...

...on oivaline, mida ka eile ohtrasti teha õnnestus. Tulin töölt rattaga koju. Millegipärast panin mõttes sõiduajaks kaks tundi, aga tee oli nii hea, et tulin pooleteise tunniga. Vana hea matkaratas vurab veel päris käbelt.:)
Suur-Sõjamäel oli pikk sirge, Järvevana teel ka. Kõige tüütum lõik oli Järvelt Männikuni mööda neid lõputuid tänavaotsi, ikka pedaalimine ja pidurikriiks vaheldumisi. Männikust alates oli nirvaana - hea tee, erinevate õitsevate taimede lõhnad, päike, soe mändide järele lõhnav suvetuul.
Kodus avas õied maasikalõhnaline ebajasmiin. See on tal nüüd kolmas suvi. Väikesest põlvepikkusest põõsakesest on kasvanud minukõrgune kaskaadina laiuvate okstega põõsas ja see kõik on õisi täis ja lõhnab metsikult hästi.

Thursday, June 28, 2012

Teistmoodi suvi

Soojalaine võilillede massilise õitsemise ajal koos ilusate ilmadega andis mummidele võimaluse kõik see võililleõnnistus tarusse tassida. Järgnenud vihmane ja jahedavõitu juuni võinuks olla või mitte olla, kuid paar magasinitäit seda oivalist kuldset fluidumit oli juba talletatud. Imeline maitse, deja vu kaugetest kuuekümnendatest...võilillemesi.:)
Aiaski on kõik teistmoodi. Leebe päikesepaistega vaheldunud vihmad on maapinna kevadest saadik ideaalselt ära kastnud ja oma tippvorvi näitavad ka sellised lilled, kes varem suhteliselt tagasihoidlikult esinenud on. Väga õierohkelt eksponeerivad sel suvel end rodgersia ja ussitatar. Tõnnike on imeilus. Lursslill on lausa gigantseks sirgunud. Kukeharjad pole kunagi nii võimsad olnud ja mõned liiliad on aednikust pikemad. Seni on suved olnud kuumad ja vihmavaesed. Aedniku antud kastmisveest piisas pigem ellujäämiseks kui hiilgevormi saavutamiseks. Nüüd aina vaata ja imesta. Hostad on nagu ei kunagi varem, nõmme-liivatee eelistab kindlalt vihmasemaid suvesid, sest nii võimsat edasiroomamist ja paksu õiekasukat ei olegi nad varem näidanud. Täna läksid õitsema ebajasmiin `Aurea`, esimene nimetu liilia (juhusibul paraadpeenras) ja hiiglasliku õiega alustas tradeskantsia.
Aina kõrgemaks ja võimsamaks paisuv liiliapeenar ei vasta minu ettekujutusele (hoolikalt vahet hoides maha pandud sibulad) ja näeb välja nagu suur rahvakogunemine - ühes kohas on kõik summas koos ja teisalt paistab kasutamata maad. Kõike seda saab korrigeerida alles sügisel. Ka on mul väikesi kahtlusi, et üht ja teist on mingil põhjusel kaduma läinud. Eks ta üks suur katsetus olegi, et kes tahab ja kes ei taha. Lahkunuid asendama küll ei hakka. Sibulasöödikuid ei paista aias õnneks olevat. Kas tõesti külmapelglikud?

Sunday, June 24, 2012

Eesmärk pühendab abinõu.

Et näugamite toidulaud väga üksluiseks ei muutuks, tõi peremees poest koju Kite-Kati kalaga variandi. Õnneks oli see väikses purgis, sest kassid kiikasid korra kaussi pandut ja hakkasid siis üksteise võidu kehakeeles karjuma, et me neile süüa annaksime. Me ei andnud. Misse olgu, kõigepealt söödagu kauss tühjaks ja siis vaatame. Vaadatigi. Proua Muri tegi ennast väga armsaks, pehmeks ja suuresilmaliseks ning jäi igal pool jalgu. Härra Tibu üritas jälle kõiki enda moosimisnippe (vali nurrumine, kraeks tulemine, käpaga tühja lauaääre kobamine, et äkki jääb midagi küünte vahele), siis läks ta krõbinapaki juurde ja hakkas käpaga selle avas koukima, sai ühe kätte ja sõi raginal ära...näete kui näljas ma olen, aga siin majas ju kassidest keegi ei hooli.
Proua Muri murdus esimesena. Vaatas, et midagi muud ikka ei anta,  sibas kausi juurde, kuukas selle tühjaks ja läks ära magama nagu asjaoludega kergesti kohanev kass kunagi. Härra Tibu kohmitses veel veidi krõbinapaki kallal ja küsis siis õue. Õhtul on etenduse teine osa, sest pool konservi jäi veel järgi.:)

Jaanipäev

Õhtu muusikaline taust oli võimas. Viiul, kaks mandoliini, kitarr, lõõts ja karmoska. Ja mida kõike sääl ei mängitud!:) Mõni lugu meeldis muusikutele niiväga, et "See kõlas nii hästi, teeme veel ühe korra!":)
Olin kojusõiduks nõus kaine grupijuht olema ja meie "grupi" öösel koju tooma. Muidugi tüürimehe ohtrate nõuannete saatel (Lisa gaasi! Sõida siit vahelt läbi! Kaugtuled maha! Keera paremale! Põder udus...) Ei, viimast õnneks ei olnud, aga lisaks kottpimedusele (rääkigu nad valgetest jaaniöödest mida tahavad, eile oli kell kaks ikka VÄGA pime) sadas sellist nõmedat vihma, mis aknad kiiresti täis mätsis, aga tiheda intervalliga kojamehed jubeda kriuksuga akent pani kaapima. Siis oli valida kas puhas aken kohutava krääksumise saatel või vihmane aken lühikeste läbipaistvuse hetkedega. Minu jaoks meenutas see pimedas läbi vihma mööda tundmatut teed kojusõit nõmedat arvutimängu, kuhu ma kuidagi kogemata sattunud olin, sest teel varitses umbes viies kohas teetööde tsoon kus tuli kulgeda pikalt läbi pragude. Pragudega olin ma harjunud, sest tööle saabki ainult läbi prao sõita (ja Tallinna linna teed koosnevadki erinevatest pragudest), aga suur vahe on kas sa teed seda valges või pimedas ja vihmaga. Üldiselt...korra vist oli 70, aga muidu sõitsin stabiilselt 50-ga. Ilge ilma ja pimeda tee kogemus õpetas palju. Näiteks seda, et kasulik oleks edaspidi vältida sellistesse situatsioonidesse sattumist.:)

Saturday, June 23, 2012

Jaanilaupäev

Sajab. Ikka täitsa kohe padukas...loogiline ka, Tsett olla jälle kodumail käimas...:):):)
Õues ei saa eriti midagi teha, sidusin kangasteljetoas vaiba üles, aga nii vihmast pime on, et värve ei näe õigesti.
Jaanipäev tuleb seekord vinge muusikalise pühitsusega, torupillid, viiulid ja puha. Ja tühja sest tulest...
Kuigi ilmakaardid näitavad, et sadu jäävat viiest järgi.



Friday, June 22, 2012

Päev enne jaanituld.

Kõik iirised on avanenud. Need, muidugi kellel see plaanis oli.


 `Cardinal` õitseb. (See on uskumatu, kuidas tumepunased toonid fotokas lillaks moondvad.:)

Kaunis tundmatu kuuseheki juures.
Ülejäänud õitega saab kohtuda järgmine suvi. Enamus neist on aeglasekasvulised sordiiirised nagu `Kent Pride`, `Vita Fire`, `Pretender`, `Blue Shimmer`, `Port Wine`, `Caliente`, `Lady Ilse`, Gold Saule`, `Sepia Gold`, `Sandia`, `50 aastat komsomoli`(jah, see on väga ilusa roosa iirise nimi, mis ma saan teha?:), `Tuman`, `Radiant Apogee`ja veel mõned salapärased nimetud.
Vihmalembene suvealgus on hostad metsikult vohama pannud, eriti üllatas `Lady Isobel Barnett`, kelle prototüüp pidi omal ajal üks iseäranis ilus ja hiiglasuur naine olema, sest leedi lehed on vot takoised! Olen juba kahel korral olnud sunnitud tema hõlmade alt sinna pimedusevangi jäänud naabreid ära päästma.
Kassidest pole midagi kirjutada, sest palavus on Härra Tibu, kui põhjamaise mehe, jaoks ikka liig mis liig ja tema akontaktset pinnalaotust võib jahedamates kohtades siin ja seal kohata. Avab korra kõnetamise peale viisakusest silmad kuid on ise koomas edasi. Proua Muri käis täna vähemalt söömaski (Muidu arvavad, äkki, et polegi vaja poodi uue konservi järele minna.)
Uus taim, lõhnav varjuliilia, õitses oma vaiksel moel ära. Tal olid valged õied ja karge väljapeetult peen aroom. Pildistamisega jäin hiljaks, juba olid vihmad õied kollaseks teinud.
Hiina kuljuslill hakkas viimaks kasvama. Vahel on see asukohavahetuse shokk ja siis ei juhtu kuu aega mitte midagi. Nüüd kasvab.
Piiskenelas moodustab õiepungi ja paistab kohaga rahul olevat, püstine elulõng avab samuti kohe õied. Tõin ta lursslille varjust ära. Väikesed viali priimulad on õueelust natuke ära kohkunud, aga kastan neid iga õhtu. Päike ei tohiks liiga teha, enamus on poolvarjus. Tiibeti priimulad ei pirtsutanud ja hakkasid õue saades hoogsalt kasvama. Beesi- ja ehmespriimulad on kenasti juurdunud ja poole suuremad kui saabudes.
Mõned päevad kestnud palavus on hästi mõjunud krüsanteemidele ja perovskiale. Perovskia on kolme päevaga 10 cm pikemaks sirgunud.
Täna istutasin samblas eridieedil istunud ontsiidiumi substraati. Kenad suured juured juba all. Uue bulbi kasvuisu on nii suur, et võibolla näeb järgmine kevad õisigi.
Sinikäpp on sõnnikust segi läinud ja ajas välja midagi sellist, mis meenutab õievart. Kuna ma ei ole temasuguse orhidee kommete ja kasvuvormidega eriti tuttav, siis ei teagi mis peaks tegema. Näpistada see õievars ära? Mismõttes õied, kui pole õiget bulbitki veel kasvatanud?


Thursday, June 21, 2012

Olukorrast riigis...

Vihmad said läbi, päike lõõskab, läheneb jaanipäev. Mis tähendab seda, et kõik kasvab nagu jaksab. Eriti veel umbrohi. Aga elu on sisse saanud ka sellised juba peaaegu kaduvikku kirjutatud asjad nagu sininukk, valge laikellukas ja kipslille seemik, kes viimase nädalaga oma rohemassi peaaegu kahekordistanud on.
Selle kevade suureks pettumuseks oli see, et kõik aktiniidiad nii aias kui suvilas on isased. Foorumist on palju kasu, oskasin nüüd taime soo õie järgi ise ära määrata. Praegu siis õitsevad ja lõhnavad metsikult, aga marju netu. Ja ei tule ka.
Nagu tüüpilisel aiahoolikul ikka, napib ka minu aias mullast. Eile oli selles osas tõsihea päev.:)
Nähes meeleheitlikku läiget (tahaks laieneda, aga mulda pole) mu silmis, keeras see kopamees pikemata meie aia juurde ja kallas oma kopa üle värava tühjaks - tšahh! Niu-niu-niu...(tibutants, sabaliputustega):):):)
Tundes hobusepabulate viljakat embust, võpatas sinikäpp oma okasroosikese unest ärkvele ja kukkus kasvama. Selle ajavahemiku sees on kõik sihitult poti peal õhus töllerdanud õhujuured otsapidi mullasegusse puurdunud ja kaks noort bulbit hakkasid hoogsalt edasi kasvama. Eksperiment läks korda!:)
Tuli veidi kreisi mõte (muig:), et kui lisaks seda imefluidumit ka kuukingade toiduratsiooni...et mis oleks kui...võiksid veidi kiiremini kasvada ja üldse...
Kunagi kui kedagi väga topelt kipub olema, siis võibolla isegi proovin, aga praegu ei taha küll kedagi kaotada, sest sellelaadsed katsetused ei pruugi alati positiivselt lõppeda.
Tsümbiidium ei ole mullavahetusele veel kuidagimoodi reageerinud. Võimalik, et õuekliima on tema jaoks veel veidi jahe. Täna hommikul oli kõigest neli kraadi.
Kõik sel suvel õitseda lubanud iirised peale kahe on avanenud. Vana valge õievärvi ma tean, avanemata on veel vaid üks tume tegelane eesaias.
Täna öösel avanes `Sultan`s Palace`.

Sama õis teises valguses.:)
Iiriseid pildistades olen hakanud tajuma vahet silmaga nähtava ja fotokasse salvestunu vahel. Igatahes on see pildil ülisinisena paistev iiris tegelikkuses sügavalt tumepunane.:)

Tuesday, June 19, 2012

Kahe vihma vahel.

Üldiselt on nii ööl kui päeval koerailm. Sajab ja on suhteliselt jahe. Iiriste avanemine sattus siis sellisele ajale. Aga ükshaaval nad lahti lähevad ja avastamisrõõmu pole just vähe. Tema on soojades värvides `Rajah`.


Ja siin karge `Wabash`

Taimelipikul on nimi `Desdemona`, kuid internetiotsingud sellise nimega iirist ei leidnud. Igatahes Desdemona või mitte, aga tema on üks habras õrnroosa olevus.




Koerailm hostadele meeldib. Ülemine on `Orange Marmalade`ja alumine `Dream Weaver`


Valge ängelhein.


Jaanihüatsint.


Sunday, June 17, 2012

Iirised avanevad pühapäeviti...

Tänane ilm kõlbaks ilmaõpiku illustratsiooniks. Kena sulnis pühapäevahommik muutus paari tunniga halvaendeliseks uduvihmaks, siis aednikke tuppa peletavaks lausvihmaks mis päädis kõike laiaks tampiva padukaga ja sääraste tormihoogudega, mis panevad kartma suuri puid.
Hoolimata maja raginast ja sellest, et tuul kõrvad pahupidi puhub, magavad kassid verandal õiglaseund. Ja iirised avanevad. Tühja sest vihmast või tuulest. Sest nemad on valinud just selle päeva.


Seelikud tuules lehvimas...nimetu helesinine.


`Maori King`

Pildistamas päeva...

Jõe ääres õitseb põldsinep. Mitte niisama muuseas, vaid nagu Elüüseumi väljade alguses...ja see lõhn, imbumas maailma igasse poori. Ning nõnda palju jumalikku mahekollast! Aleviku vahel puhub rambe kollaselõhnaline tuul ning kõik mesilased on aroomist hullunud.
Ahjus vuhiseb tuli, kõõlun uksel ja vaatan jõge. Mõttetu pärastlõuna. Vaikelu. Jõel ei toimu peale voolamise midagi.
Auklikku rada mööda läheneb jalgratast käekõrval lükates vana hipi. Hall hobusesaba, päiksest pleekinud teksavest ja tuunitud jalgratas, tema oma hääletu Harley Davidson. Hipi möödub, tema samm on natuke õllene ja rattakorvist (kulunud kuid stiilsest) kostab tasane hinge rebestav kitarrisoolo. Midagi a la Jimmy Hendriks stiilis...umbes, et mees on põlvili pimedal laval ja mängib nagu saatan...põleva kitarriga.
Jalgrattaga vana edev hipi õitseva põldsinepi taustal, kange suvi südames ja see kitarrisoolo...UHH!
Inimesel on rumal komme fotokat mitte kaasas kanda...ümisen ma mõttes. KUI hea pildi oleks praegu võibolla saanud... samas, kuidas sa ikka täitsa  lambist võõraid taate pildistama kukud...ja musa poleks ka peale jäänud, lohutan ma ennast.
Aga siis on jälle ainult jõgi ja rohkem kedagi huvitavat sellel pärastlõunal enam mööda ei lähe.
Õhtul kodus on kassid vastas nagu kaks innukasilmset koduhaldjat ja Härra Tibu materjaliseerub aiapostile, et Pokumehega ninad kokku lüüa. Pokumehe nina lausa ragiseb, sest nii hea meel on Tibul.
Iirised puhkevad pikaldaselt. Juba eile käisin kaemas, et kas juba on, ei olnud. Teistel juba on.
Küll aga õnnestus ära näha kõrreliselehise iirise kaks õit. Keegi raamatukirjutaja on neid kirjeldanud nagu ploomikarva õisi. Kui see on ploom, siis olen mina rootsi kunn. Lehtede vahelt vaatas vastu kaks täiesti troopilise välimusega koolibrikirjut õit, mis suisa särasid värvidest.

Saturday, June 16, 2012

Metsaelanikud

Iga aiahooliku peenardel leiab koha ka mõni eestimaa looduses metsikult kasvav taim. Loomulikult ei ela nad üldse kõik metsas ja tegu on väga kirju seltskonnaga kuid üks tore ühine nimetaja on neil küll. Nad on elujõulised ja nendega on vähe hoolt. Kui ei ole tegu just mõne invasiivliigiga keda mööda aeda taga peab ajama.
Vahel on see kasvamise metamorfoos ikka hästi võimas.
Hommikuti pisitaimi kastes olen viimasel ajal hakanud silmitsi sattuma ühe taime aina pikemaks sirguvate õievartega. Tema on suureõieline kellukas, kelle ma eelmine suvi mesilamaa metsast 20 cm pikkusena leidsin. Vireles lepajuure peal, aga oli ühe kelluka lahti ajanud ja üritas teist. Tõin ta koju, istutasin mulda ja...unustasin. Sel kevadel andis tükk aega mõistatada, mis pealsed need küll olla võiksid. (Sellepärast on kevadised rohimised ülimalt delikaatsed asjad.:)
Nüüd on tal hulgim hiiglapikki õievarsi ja see kõik sebiti valmis ühe pooliku suve ja sügisega, sest sel kevadel alustas ta madalstardist juba metsiku jõuga. Ma ei pea isegi muretsema, et kas söödav kuslapuu võiks teda ahistama hakata või ta jalamil lokkav iminõges tüütuks osutuda, sest ta kasvab neist nii mööda ja läbi, et lausa rõõm vaadata.
Aeda toodud kullerkupud tahavad poolvarju, niiskemat kasvukohta ja rahu. Söandasin sügisel seitsme aastaga hiigelsuureks paisunud kullerkupumätta neljaks tükeldada, et saada "kullerkupuaasa", aga tema on siiamaani suhteliselt solvunud ja õitseb "kah kuidagi".
Heameel on eelmisel suvel aeda toodud kollase ängelheina üle, kes on lursslille naabruses poolvarjus kenasti kohanenud ja õienuppe näitab
Nõmme-liivateest pole vaja vist rääkida, tema saab alati ise hakkama.
Väga nauditav olevus on lõhnav madar. Vaikselt laiendab ta mõnes varjulises või poolvarjulises põõsaaluses oma ilusa lehestruktuuriga mätast ning õitseb ja lõhnab. Minu meelest on tal märkimisväärselt pikk õitseaeg, sest mai alguses ta alustas ja tema valge õiesäbru läheb suve poole aina võimsamaks.
Harilik sinilill tahab niiskemat mulda ja poolvarju. Peale massilist õitsemist (ka see taim oskab kompostmullast lugu pidada) sebib ta endale ilusa helerohelise leheroseti ja on hiljem meeleldi nõus mattuma hostade lopsakate lehtede varju.
Kirju liilia ei taha, et teda ei torgitaks. Eriti kevadel. Tõstsin suure pesa sibulaid kevadel ümber, sest need jäid jugapuule ette. Nüüd on hea kui mõni neist üldse õitseda suvatseb.
Harilik näsiniin on kergesti kodustatav. Piisab paari punase marja maha külvamisest ja aias on olemas näsiniin. Tõin Merivälja lahke perenaise juurest ära just sellised näsiniined kus kuus-seitse seemikut üksteise kõrval ennast kenasti tundsid ja ilusa põõsa moodustasid. Muide, lauspäikeses ja suhteliselt liivases mullas.
Karulauk on nõustunud minu aias elama, aga hullust lopsakusest ei maksa esialgu unistadagi. Võibolla ehk siis kui õunapuu kasvab ja varju hakkab andma.


Thursday, June 14, 2012

Keset juunit

Päris tore on. Middendorfi päevaliilia õitseb juba nädal aega, täna puhkesid siberi võhumõõgad, kõrge käoking moondab rohelisi õisi aina valgemaks, hostad on võimatult võimsad, Farreri kuldjuur hakkas õitsema, ängelheinad lappavad oma narmaid lahti ja kivirike õhulised puhmad ruulivad siin ja seal. Mauklehe õisi näen kahjuks ainult nädalavahetustel ja seda ka ainult siis kui päike paistab. Selleks ajaks kui töölt koju jõuan on tal vastuvõtuaeg juba läbi ja kõik on juba kenasti kokku volditud. Vaatasin eile eelmise suve pilte ja jõudsin väikese ähmatusega arusaamisele, et ma olen enamuse asju eelmise sügise ja selle kevadega teise koha peale lohistanud ja põhipeenart täies pikkuses poole meetri võrra laiendanud. Vot mis kõik talvega ära võib ununeda.:)
Nojaa, see on vaade. Selle nimel kõik see jant ju käib.
Praegu on põhilised asjad täiesti mõtestatult paika saanud kuid servadel möllab endiselt (jätkuvalt) anarhia. Muidugi mul on aiaplaan. Ise tegin. Aga sellel on 70 taimeliiki...mitte 500 ringis nagu reaalis.
Normaalsetes aedades ei tohiks üldse olla üle 50. Tulp, nelk roos...elupuu ja siis veel üks.:)
 Fatseebokis oli huvitav artikkel mullas elunevate bakterite ülipositiivsest mõjust inimese närvisüsteemile. See võib ju nii ollagi, kuid on ka veel teine ja võibolla kordi olulisem faktor, millest seal ei kirjutatud - igas aednikus elab esteet. Mida suurem aednik, seda suurem esteet. Mõeldagu nüüd...et kui taimed ei õitseks...ja kui kevad ei algaks lumerooside, krookuste ja lumekuppudega. Ja üldse. Ühesõnaga kui taimed ei õitseks, siis ei paneks mitte miski minusugust mulda, kive ja sõnnikut vedama või fotokaga peenarde vahel kõõluma. No kuulge! Ma loeksin selle asemel hoopis palju häid ulmekaid...või misiganes. Aga nii pagana hea on teada, et järgmise kevade jaoks said just akna alla maha pandud põnevad tulbisibulad, et veranda kõrval lõhnavad lummavalt kuslapuuõied ja kohe-kohe hakkavad avanema iirised, mitmed neist esimest korda. Kahjuks Tumannõi sel suvel veel ei õitse ja ilus roosa samuti mitte, kuid Desdemonal ja veel umbes kümnel sordil on kindel plaan peenraid kaunistada...ja peale iiriseid tulevad liiliad. Ka liiliapeenras on umbes pooled õitsejad täitsa nägemata. Põnev suvi on.:)




Monday, June 11, 2012

Maukleht ja teised

Eile ta siis avanes. Imeline looduse leiutis, ehk pisike bio-päikesepatarei. Neli kergelt sädelevat helekollast õit katsid lehestiku üleni ja sulgusid õhtupoole kohe kui päike neile enam peale ei paistnud.

Maukleht.

Mainimata ei saa jätta ka tõmmut kellukat, kelle kasvulapike on veel väike, kuid suure pinnana on ta täitsa eraldi vaatamisväärsus.
Tõmmu kellukas.

Vormilt ja olemuselt üks huvitavamaid taimi, keda lähedalt nähtud - tume maohabe.


Öösinine iludus `Maroon Caper`.

Muidu oli eile üks töine ja asjalik päev. Kõik mis kärpimist, rohimist või maha istutamist vajas, sai viimaks tehtud. Oma koha leidsid ka seemnest kasvatatud väidetav topeltõieline priimula, 2 Tiibeti priimulat ja terve hord Viali priimulaid, keda jätkus iga põõsa alla (35 taime). Kevadel saab siis suurelt öelda "Meie aia talvekahjud piirdusid 30 priimulaga." ...aga väike lootus on, et ehk need viis viimast jäävad ühel või teisel põhjusel ellu. Kui ei jää, siis ma tõesti rohkem ei katseta.
Bändikast seekord pikalt ei kirjuta. Nad hakkavad aina paremini mängima, kuid ka drill on kõva. Bändikad ei ole enam kontserdid vaid tõeline õpituba ja kui vanasti ümbritses fännklaab tihedalt pillimehi , püüdis hardalt iga piuksu ja poognatõmmet, poetas mõne kurvema loo peale siivsa pisaragi, siis nüüd tõmbuvad nad kööki, lobisevad maast ja ilmast, ning ei tea muusikute ponnistustest ööd ega mütsi. Siuksed fännid siis...samal ajal kui teised palehigis...Ok. Aga mõni ilus lugu õnnestus siiski ka ära kuulda.:)
Täna sajab. Vihmasevõitu see suve algus. Õnneks pole külm.
Peale tööd ootas kodus ees äärmiselt väärtuslik taimne üllatus - Tervitused Tartust, mis koosnes kollasest epimeediumist ja suurest elujõulisest pesast topeltõielisest kevadmagunast.  Veidi küll tibutas, aga nii hull see vihm nüüd ka ei olnud, et istutada ei kannatanud.:)

Saturday, June 9, 2012

Millega tegelevad naised kui mehi kodus ei ole.

Segasin hobusejunnidest (hämmastavalt mittesõnnikulik staff, nagu oleks heina jahvatatud, leotatud, komposteeritud ja veel midagi imelikku tehtud), orhideesubstraadist (männikoor, tammelehed, põdrasammal, puusüsi, savipotitükid, kergkruus) kokku ühe suure ämbritäie, lõikasin tsümbiidiumil mõne mädanenud juurejupi ära (oli tõesti vaid paar tükki),  istutasin ta sellesse segusse ja tõstsin õue. Head suve!
Oli kuidagi imelik orhidee sedasi õue saata ja kohe tekkis küsimus, et kas panna taim päris varju või võib poolvari ka olla. Ja kuidas on faunaga? Õues kalpsavad, lendavad ja roomavad ju ringi igasugused kahjurid. Väidetavalt on õueelu õiealgete kujunemiseks siiski vajalik. Ok. Tibusid loetakse sügisel.:)
Teiseks tõstsin vinduva sinikäpa potist välja, segasin ta substraadi samasuguse hobuseõnnistusega ära ja torkasin sinikäpa tagasi. Nu näis. Juur oli päris korralik, aga veel väike. Mädanenud õnneks ei olnud, nii, et totaalselt valesti ma midagi teinud ei ole.
Hommikul oli hea valgus ja ma tegin mõned pildid.

 Peale vihmasid kasvab kõik mühinal. Kui labidas kaheks päevaks lõhnava kuslapuu kõrvale ununeb, siis võid kindel olla, et kohe kasutab ta seda karguna.

 Middendorfi päevaliiliast kiirgab peale oivalise aroomi ka maailma kõige ilusama kollase ioone.:)

Sieboldi kukehari on täitsa omaette kunstiteos.

 Karatau laugud esimest suve liiliapeenart kaunistamas.

Inkarvillea seemikud õitsevad juba järgmisel suvel.

Kas sama veatud lehed ka sügisel? `June`

Tagaaias voldib keegi oma öösiniseid seelikuid lahti.


Kelle õis? Vale. :) See on kurekell.

Peenarde vahel kohtab igasugused nägusid...



Maukleht naudib tähelepanu, kuid õite avamisega ei näi tal kiire olevat.





Friday, June 8, 2012

Elu on lill!

Sain tsümbiidiumi osas veidi süvakoolitust ja söandan nüüd asja kallale asuda. Lill ei näi praegugi rahulolematuna, kuid nädalavahetusel istutan ta ümber uude potti kus on ruumi kasvada. Kui jutud selle liigi suurusest ei ole liialdus, siis peaks talle sellest "ämmergust" umbes kaheks aastaks piisama. Teised orhideed on kevadega kohanenud, orhideelas valitseb asjalik nohisev kasvurahu, mingeid välkkiireid õievarsi või õhujuuri pole enam täheldanud. Ontsiidiumil on korralikud juurejupid all ja uus bulbi küünitab leheotstega juba üle kasvutopsiku ääre. Järgmine kevad võib äkki ehk hakata õisigi ootama. :)
Nüüd on selge, et sinikäpp vindub. Pakun talle katseks tsümbiidiumile segatud kasvusubstraati, sest halvemaks asi niikuinii minna ei saa. Praegu on tal selline nägu peas nagu poleks üldse süüa saanud ja koht ka ei meeldi. Ja üldse miski ei meeldi.
Eile käisime Meriväljal ära toomas näsiniinepõõsast, mille käigus ühes kurvis suur ämber mulda pagasnikus ümber läks, aga sellest ei tahaks ma pikemalt rääkida. :)Aiast kust me näsiniine tõime, tahaks küll rääkida. Ei oskagi midagi paremat kellegile soovida, kes uude kohta elama kolib, kui niisugust üle keskmise liigirikast aeda avastamiseks. Nagu aaretekamber! Ilusad suured taimed, midagi pole vaja pisikesest juurekribalast suureks aretada. Kõik kohe suurena olemas ja mida kõike seal ka polnud! Rääkimata kevadlilledest, mis juba ära õitsenud. Ühe keskmist kasvu põõsa määramisega jäin lausa jänni.
Koduõues on paras dzungel. Väga lopsakad lehed, varred, õiepilgar. Võrkaed lausa ägiseb aktiniidia lehemassi raskuse all ja ma kaalun täiesti tõsiselt sinna mingi rauast tugipergulo aretada, sest muidu vajub ta koos aiaga ühel kenal päeval ümber.
Õitsele puhkes inkarvillea, aga kuna ta on üks madalam sort ja kannab ohtra külvikiiksu tõttu pigem pinnakattetaime rolli, siis ole ka tema õied suursündmus vaid sujuv sissejuhatus suvesse. Tõmmu kellukas õitseb, kuid lapike on veel liiga väike, et vormi ja värvi kooskõlaga rabada. Nädala sees tuli suur puhmik ilusat kollast priimulat ja roosasid metstulpe. Middendorfi päevaliilia on imekaunis. Käin iga päev imetlemas. Millegipärast leidub teda praegustes aedades nii harva. Püüan edaspisi seda viga parandada.:)
 Värd-ebajasmiin on kolme suvega kasvanud kahemeetriseks. Kõige pisemal kõige suurem juurdekasv? Jah, nii ongi. Ebajasmiinid "Virginal" ja "Aurea" on hoolimata hobusesõnnikust kasvus palju aeglasemad.
Tagaaias niiskemasse mulda kolitud hostad näitavad oma tippvormi. Oma osa on selles ka soojal ja armulisel kevadel. Jaheduseperiood sai läbi, öökülmani asi meie aias ei läinudki. Plaanin täna priimulatited avamaale istutada ja üldse...elu on lill.:)

Tuesday, June 5, 2012

Esimesed kauaoodatud õied

Middendorfi päevaliilia avanes õhtuks, aga oli juba liiga hämar, et pilti teha. Aedlaugud lustivad vihmast ja jahedast ilmast välja tegemata ning suurel hulgal on nad tõesti megailusad. Karatau lauk kaunistab peenart juba kolmandat päeva ja on vist üks põnevamaid laukusid. Lõpuks ometi on õhk nii soe, et kanda edasi sirelite lõhna...ja sääski.:)
Veeretasin täna säästukas seda sääsevastast võrksärki isegi näpu vahel, aga paistis ikka nii pagana Made in China olevat, et panin tagasi riiulile. NII palju neid sääski ju ometi ka ei ole.:)

Täna öösel on soojem

Eile hommikul näitas kraadiklaas 0,6, täna on 0,9. Hoolimata jahedatest päevadest (pluss 11 kuni 15) käisid noored mummid eile väljas mängimas. Eile erilist tuult enam polnud, seevastu laupäeval küll ämbrid lendasid.
Üks jumalatelill õitseb. Väike ja kribu ta on, kuid siiski täitsa olemas. Teine jonnib edasi. Ehk on järgmine aasta parem. Praegu on suured istutused läbi ja aed avatud suvele. Suve küll eriti pole, aga aednik istub ikka viivuks verandatrepile, naudib vaadet ja arutleb, kes sobiks veel kevadfloksi õnnissinise mätta, sieboldi priimula imeroosa ja roosilõhnalise kuldjuure rohelise palli kõrvale kasvama. Padjandfloksi  `Calvides White` üks mätas saab endale peale õitsemist päris kindlasti kuskile sinnakanti uue koha. Teine mätas ootab pikisilmi, et saaks vanasse koju tagasi. Nii see taimevahetus käib. :)
Kui mõtlema hakata, siis on suved olnud temaatilised. Esimene suvi kuulus hostadele, teine suvi päeva-  ja muudele liiliatele, kolmandal suvel tulid laugu ja iirisevaimustus ning praegu olen langenud väikeste lillede lummusse. Priimulad ja kõik need, kes teevad mätta või roomavad huvitavalt.



Sunday, June 3, 2012

Sirelite õitsemise aegu

Peale dzungliseid maipäevi algas jahe ja väljapeetud juuni. Mõnikord on vastupidi olnud. Igatahes loodusele, kaasaarvatud mesilased, meeldis selle aasta variant palju rohkem kui külm maikuu. Hauet on metsikult ja kaks esimest peret asutasid isegi sülemlema, kuid Mesinik ajas neil selle mõtte peast.
Uurisin orhideefoorumist tsümbiidiumide kohta ja sain aru, et ta on üks "ilmatu suur (ja megailus) suutäis" ja nii mõnigi orhideefänn jätab tsümbiidiumi oma arengutsüklist vahele. Mõned on õisi mitu aastat oodanud. Mul pole kiiret.:) Seda enam on väljakutseks, et kas saan õied peale või mitte. Tsümbiidiumifännid ütlevad, et parim toide on hobusesõnnik. Tsümbiidiumid tahtvat just värskeid hobusejunne ja parim variant oleks see õnnistus segada turba ja muud mudruga. Raamat ütleb, et savi peab ka panema, kusjuures mitte vähe. Siinkohal läksin veidi lühisesse ning otsustasin rahvaluule ja akadeemilise tarkuse vahelised vastuolud ära klaarida ning Mrs. Nero Wolfilt endalt järele küsida. Kuna tal on terve kodutäis kõikvõimalikke (ja võimatuid) orhideesid, ning võrratult rohelised sõrmed, siis oskab ta kindlasti ka minu küsimustele vastata. Tsümbiidiumil tuleb paar päeva oodata.
Proua Muril on halb päev. Vanaema ostis eile räimi, Muri sai täisdoosi (pool kilo kalapäid) ja kuukas selle kõik korraga ära. Pärast magas ennast õhtuni nurga taga selgeks. Täna ei ole enam kalapäid ja ka kalu enam mitte, kuid kass poleerib ikka jäärapäiselt abiköögi uksepiitasid, endal "kas te mind siis ÜLDSE ei armasta" nägu ees. Mina ei tea. Mine või kala järele.
Kalapood oli kinni. Mine või nööripoodi.

Saturday, June 2, 2012

Vihmapüha

Eile õhtul polnud õues midagi teha, sest vihma sadas lahinal. Pugesin põhku ja proovisin "Elevanditalitajate lapsed" lõpuni lugeda, kuid see raamat on ikka nii naljakas, et ma ei suutnud. Umbes nagu mister Bean - mõistusega saad aru, et inimene on üritanud nalja teha, aga vaikselt läheb lugejal olemine aina kurvemaks ja kurvemaks. Ma ei tea, Peter Hoeg on liiga hea sulemeister, et tolle kummalise pratchettlusega  lihtsalt bambusse panna. Võimalik, et see on tal isegi taotluslik...lugeja ajusid nikastada oskab ta meisterlikult, sest "Vaikne tüdruk" ja "Preili Smilla lumetaju" olid tekstivaldamise poolest tõelised shedöövrid. Nojah, ikka ja jälle tulen ma selle laetud teksti juurde tagasi. Aga kui keegi midagi nii kohutavalt hästi teeb, siis lihtsalt ei saa mainimata mööda minna.
Panin lõpuks selle jubedalt naljaka (otseses mõttes) raamatu käest ja otsustasin natuke põõnata. Aga kui sa ei ela täiesti juhuslikult just päris üksi, siis peab ka teistega arvestama. Mingi hetk keset põõnakut sain aru, et härra Tibu istub taktitundeliselt padja kõrval ja ootab. Kuna mul polnud mingit isu kööki konservi avama liduda siis otsustasin magajat edasi teeselda. Muidugi naiivne tegu, sest oma kassi  ei peta.:) 
Knrrh? (sa oled ärkvel?)
Ei ole! Ja ma keerasin talle täiesti ühemõtteliselt selja.
Knrrr:..(sa oled, ma tean)
Ta volksas üle minu, et alustada mu maise kesta elustamisega. Lasksin ennast seekord "täie raha eest" äratada, sest kui see ei toimu öösel kell kolm, siis on see üks tore komejant.
Põsepai, vurrud näkku, käpp pannakse käele, lastakse küüntel laskuda nahani ja siis tõmmatakse tagasi, see akupunktuur on tal uus nipp. Aga ikka niimoodi taktitundeliselt ja leebelt. Õigus, sest elu on õpetanud, et makkuhüppamine lõpeb mitte konservi vaid väljaviskamisega. :)
Lõpuks hakkas Härra Tibu lootust kaotama ja kalpsas diivanilauale, et sealt hakata asju maha kukutama. Siis ma tõusin üles küll. Oi seda kassi laia naeratust!:)

Friday, June 1, 2012

Kuukingatrikk

Jõuad korraks vaid neljapäeval "Troonide mängu" ajaks teleka ette istuda ja WUH! ...jälle on nädal läinud. Avastasin teisipäevase rattaretke ajal siira imestusega, et kanäe, võilill juba ära õitsenud!
Eile uuris Mesinik mis mummid ka teevad ja nägi magasinis arvestataval hulgal võilillemett. Aga see on  kaanetamata ja pole veel päris valmis tehtud.
Suvi on ka tubastele orhideedele turgutavalt mõjunud. Kes kasvatab õisi, kes õievarsi, kes keikit. Avastasin vanima ja suurima kuukinga juures huvitava ja pisut koomilise nähtuse...tema esimene ja kõige suurem kellukas hakkas avanema ja just nagu ei avanenud ka. Uurisin lähemalt ja leidsin õie juures nutika insenertehnilise lahenduse - õie kaks küljel kasvavat õielehte olid varustatud kahe "niblakaga", mis teineteise taha haakunult õit kinni hoidsid. Noh, umbes nii nagu väikesi kingipakke teinekord kinnitatakse. "Aitasin" õiel avaneda ja niblakad sulasid kahel pool üheks õieleheks sel moel, et sisselõiget oli väga raske märgata. Järgmise natuke väiksema õie avanemisel olin õigel ajal fotokaga platsis, aga võta näpust! sellel õiel enam "niblakaid" polnud. Kõnealune auväärt kuuking elab meil neljandat suve ja varem ei ole osanud sellist õielehetrikki tähele panna. Piinlik lausa.:)
Nädala sees vaatasin eelmisel reedel tulnud tsümbiidiumile tänumeelega otsa, uurisin raamatust ja netist tsümbiidiumide kommete kohta ja paistab, et midagi väga keerulist ei tohiks olla. Lähiajal segan talle õpetuse järgi mulla kokku ja istutan taime suuremasse potti. Hoopis teistsugune olevus kui seninähtud orhideed.  Võimas, lehine ja otsata hea kasvuisuga. Pott oli lausa raske. Õite ilmumine sõltub sellest kas minu pakutud väetamine, valgustingimused ja temperatuurid sobivad ka tema ettekujutusega heast elust.