Sunday, July 30, 2017

Kahepäevane pöörane reis Lõunasse

Reedene päev algas palavikuliste ettevalmistustega. Nimekirjade lappamine, taimede potistamine jne. Viimasel hetkel veel äkksööst poodi ja siis oli juba Tii auto kohal. Kui pagasnik avanes, rullus sealt vabaneva ohkega lugematuid oksi, rootse, kõrsi ja lehti, kuid sinna pidi veel ka minu 4 kasti ära mahtuma. Koorem tuli koost lahti võtta ja uuesti jälle paika laduda. Kõik mahtus. Tagaistmel muidugi ka kraam maast laeni ja reisija Futu. Sõit algas.
Ei läinudki palju aega kui jõudsime Tartu külje alla. Esimene peatus oli Aiasõbras. Millised ilusad taimed seal olid! Komistasin tagasihoidlikult ühe vastupandamatu hõlmikpuu otsa ja autosse lisandus veel üks suur kast Tii varem tellitud kraamiga. Mahutumise ime kordus. Pagasik tuli jälle ümber laduda kuid sedakorda pidi 2 suuremat taimepotti ka jalgade juurde võtma. Kihutasime Togrami valduste poole. Mida sügavamale lõunasse, seda kõrgemaks lähevad metsad ja kruusasemaks ning kitsamaks teed. Togram elab väga ilusa koha peal. Sadade aakrite viisi puutumatut loodust ümberringi. Isegi lähimad põllud on väikesed ja hubased. Ideaalne koht mesila püsti panekuks, muide.:)
Suur uhke  majapidamine ning kõik väga korras. Ja lilled...Terve minu krundi jagu lillepeenraid veel ogoroodinale, kasvuhoonetele ja sibula-kartulimaale lisaks. Ilus põneva perspektiiviga talukoht suure õue, kõrvalhoonete ja vanade maakivist tallimüüridega. Noored on tublid. Kuidas nad küll jõuavad kõike seda hallata...
Õhtu edenes ja me tahtsime enne pimedat ööbimispaika jõuda. Jälle teele.
Rahmeldaja juures nautis rahvas juba õdusat õuelauda ja me lisandusime sujuvalt. Taimed pääsesid pagasnikust murule hingama ning samas toimus ka esimene taimevahetus. Midagi läks ära ja midagi tuli juurde, kuid mingi mahuvahetus ikka justnagu oli, et pagasnikus hästi vähe lahedamaks läks.
Hea soe õhtu oli väljas istumiseks ja juttu jätkus poole ööni.
Hommikul kohe aeda vaatama. Rahmeldaja pisikeste puude põllust oli paari aastaga saanud suurte puude põld ja aias oli uusi ilusaid kohti juures, kuid oma lemmikhosta (`Liberty`) tunnen ma isegi une pealt ära ja kivila servas kasvavad värvilised põõsad rabasid ootamatu iluga. Mõneti oli natuke kõhe vaadata KUI suureks võib üks keskmist kasvu hosta kasvada (ja eks see seisa mul kõik veel ees), aga samas olid need suured võimsad puhmikud ka väga ilusad. Kohe hommikul avanes terrassiaknast imeline vaade neile hostadele ja eemal troonivale "aiamajakesele" (seal võiks olla täitsa päris aiamajake, selline ümber tugipostide keerduvate roniroosidega), sest rooside eest ei ole meist keegi kaitsrud, ohjah.:) 
Liiliad ruulisid. Nii palju vorme ja värve!
Võimsad lilleelamused veel silma ees, startisime mõistlikul ajal, et jõuda enne Muhedike aeda ära käia Järvseljal.
Kui Kristiine Aiakeskus on lõunamaalaste seas hästi hinnatud koht, siis põhjalaste Meka on jälle SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna taimepood.
Hea koht, julgen soovitada: http://jarvselja.ee/pood/
Ma ütleksin, et täiesti õigustatult, sest meil läks seal täitsa korralikult lappama. Kui Tii rullatas okaspuude vahel, siis mina leidsin kolm varast madalat puhtavärvilist floksi, kaks huvitavat lauku, täiesti vastupandamatu korea vahtra pojukese ning hariliku kuuse `Vermont Gold`.
Ka Tiil oli mitu kasti kraami ning esimest korda muutus Juht natuke murelikuks ja pakkimine võttis kauem aega, aga mingi ime läbi mahtus ka see kõik ära. Ülejäänud reis Pangodi poole kulges sulnis floksilõhnas.
Nii harva Lõunamaal viibides ei saa ju ometi Muhedike juures käimata jätta.:)
Muhedike aia avarus lummab mind iga kord ja Anni tehtud Maaema kuju sobib nõlvale nagu oleks ta seal alati olnud. Nägime oma silmaga ka ise tulnud orhidee ära. Tegelikult on see koht ju puisniit, neid võiks seal rohkemgi olla. See emataim päris kindlasti külvab.
Metsaaia turbapätsid olid kaunilt roheliseks sammaldunud ja sõnajalad ohtrasti igasuguseid seemikuid teinud. Kui aias midagi ilusat hakkama on pandud, siis kooslused teevad peenviimistluse ise. Kalad hullasid tiigis nagu kutsikad. Tore komme on neil veepinnale tulla ja suuga mopsuvat häält teha. Pole ikka päris tavalised kalad, oli tunne nagu suhtleksid omal moel.
Muhedike juurest polnud enam Aidi juurde palju maad. On tõepoolest väga eriline koht. Rääkimata sellest mis pererahvas seal paari aastaga ära on jõudnud teha. Aga pildid ei anna paljut edasi. Minu üllatuseks paiknes järveke all maalilise oru põhjas ja krunt ei olnud üldse tasase maa peal, nagu ma seni ette kujutasin. Ilus ja põneva maastikuga koht. Ja need vanad palk- ja savimajad...
Rahvas laekus enam-vähem ühel ajal ja taimevahetus läks täiel tuuril käima. See on kokkutulekute juures selline tore umbes tund aega kus umbes 30 inimest kõnnivad segiläbi ringi, potikesed, kotikesed, vitsikud-nätsikud näpus ja otsivad sihtmärki. Lõpuks olid kõik taimed uue omaniku leidnud ja pidulik lõuna võis alata. Perenaine oli katnud uhke pika laua aita. Peale sööki oli aiaekskursioon. Ogoroodina ja roosipõõsad ja lillepeenrad. Ning mägimänni okste vahel jälle üks Anni tehtud puuskulptuur - haldjas, kel olid tiivad ja võibolla ka saba ning kes unistavalt ülespoole vaatas nagu läheks kohe lendu.
Tädi Tötsu vaatas kogu seda sagimist stoiliselt trepi pealt kõrvalt ja ei liigutanud kõrvagi. Aga majakass liikus koos aiaekskursiooniga ringi ja üritas äärmistelt külalistelt vaiksel näul küsida, et kuulge, mis ometi toimub täna siin minu territooriumil.
Aidi juures pakkisime osa kraami Suvelillekese autosse ja võtsime peale teise reisija kuni Põltsamaani. Ka seal toimus väike traditsiooniline aiaekskursioon. Jaana pisike tiik vesiroosiga oli muljetavaldav. See oli väiksem kui ruutmeeter kuid täitsa toimis. Väga ilusad pisikesed vesiroosid...Võibolla ma peaksin ka midagi taolist tulevikus katsetama. Pärast pojenge ja roosivaimustust, ma mõtlen. Lihtsalt nii ilus oli.:)
Teel koju vaatasime puhtast inertsist veel ühe Võrtsjärve äärse liiliafänni aeda. Oli täitsa omapärane. Ideaalsed muruplatsid, mõned suvelilleamplid ja suvelillepeenrad ning kümnete liiliasortide sajad veatud õied pika-pikas ringpeenras ümber maja. Üks kord aastas kuu aega väga võimas lillekanonaad ja palju värve ning siis jälle rahu aias.
Aga aasta tippsündmus sai läbi, pikk reis, palju muljeid...
Tänan kõiki asjaosalisi. Te olete imelised!:)




Sunday, July 16, 2017

Head ajad.

Suvi on. Suur, soe ja helde. Tuba on õues ja õu on toas ning see kõik on NII äge.
Eelmisel nädalavahetusel said kõik aeda tulnud potikesed maha istutatud.
Mina, kes ma pole kunagi mingi eriline roosifänn olnud, sattusin külas olles ninapidi kokku endast kõrgema  täiesti rabavat värvi roosiga, kes oli paksult õisi täis ja see õievärv...selline punane, päikeses kiiskav, pöörane värv. Vaatasin nagu äratehtud ja perenaine pakkus, et näe, siin on üks pott `Robusta` istikuga, palun, otsib head kodu. Ja kuhu sa selle omaarust mahutada mõtled, porises sisemine hääl, kuid käsi sirutus nagu iseenesest poti poole, hoolimata rangelt endale peale pandud hamsterdamiskeelust (sest aed on ikka nii täis).
Samas, kui on vaja midagi ära mahutada nõnda, et see silma ei riivaks, siis võib selle jälle arenguks nimetada. Ja muutusi peab aias toimuma. Muutusi ja kasvamist. Nüüd ongi, et liiliapeenar maja otsas hakkab osaliselt ka roosipeenar olema.
Jätkuvalt on õitseng. Iirised ja hispaania ebahüatsindid lõpetasid, jätkavad siberi iirised,

nelgid,

nõmme-liivateed ja pisikellukad. Sekka ka pojenge ja jaapani priimulat. Laugud jätkavad, sest omal armsal tagasihoidlikul moel on lauk selline taim, mis võib erinevates variatsioonides õitseda terve suve. Just äsja õitsesid ära viltune lauk, võidulauk, karatau lauk ja mäestikulauk. Praegu õitsevad must lauk, beesi lauk

kuldlauk ja farreri lauk ning õisi sätivad euroopa keerdlauk, pskeemi lauk, kantlauk ja rukkilillesinine lauk.
Hoolimata hamsterduskeelust (ja kes ma selline üldse olen, et võin endale midagi ära keelata, ah!:) :):) ilmusid eelmisel nädalal aeda kaks pojengi, roos `Astrid Lindgren`, võrratu palmilehise tarna pojuke, neli pisihostat ja viis mägisibulat. Kõige tipuks veel kuusepuu ka.
Kuusepuu on Tii lahke kingitus ja näeb välja nagu rannamännist tehtud bonsai (tegelikult on ta kunstipäraselt kärbitud kanada kuusk`Sander`s Blue). Tema troonib nüüd alpikaljul ja õigemat kohta sellele toredale isendile on raske leida. Juure ümber on stardikapitalina puhas kompost ja et okaspuu kaljul hakkama saab, seda tõestab must kuusk `Nana`, kes juba neljandat suve ilma mingi dopinguta alpikaljul elab. Istutasin uue elaniku meelega pisut viltu, pilt pole kõige parem, aga see puu on alpikaljul üks tõeline rosin. Läheks ainult kasvama.

Eile tegelesin eesaia kohendamisega. Tõstsin hostapeenart natuke ümber ja nüüd on see sedakorda jälle vaadeldav. (Uskumatu, mida paar vihmast suve keskmist kasvu hostadega teha võivad)

Laupäevasse mahtus ka ühe astelpaju välja juurimine ja selle asemele mairoosi istutamine ning igasugust rohimist. Rohimine on ühtlasi ka ülevaatus, et kuidas kellegi läheb jne. Kes on kellele kukile kasvanud, kus on pojukesed hakkama pandud ja keda tuleb päästa. Kogu aeg on mingi liigutamine. Kui maa on eelmise nädala vihmast veel märg, siis on seda hea teha.
Täna jätkan rohimisi ja kohendamisi.
Veel ilupilte jumalikust juunist. Klassika ebamaguna näol, ta on lihtsalt NII fotogeeniline.
Kui kass tahab pai. Saad sa sellisele siis ära öelda.:)
Valgete õitega kullerkupp on hiline.
Härra Tibu peab verandale ilmunud diivanist väga lugu ja ei maga enam kus juhtub 
Kerakellukas Caroline on jälle üks ilus uus asi.
Kui see rapuntsel nüüd külib, siis saab neid palju olema ja igal pool. Üks äraütlemata ilus lill!
Anni pojeng on tõeline aare.
Hostad on niikuinii kõige lemmikumad, aga mõni veel eriti - `Curly Fries`.
Niidu-kuremõõk, eestimaa looduslik gladiool.
`Claude Shride`
Orange Marmalade
Üks seemikutest on üsna kollane, emataim oli poole kahvatum
Juuliõitseng, nelkide vahel on farreri lauk
Hostad on vihmast pöörased
Kellukas Samantha on kenasti oma kohale jäänud, ega ürita maailma vallutada nagu pisikellukad.




Tuesday, July 4, 2017

Vihmavalla

Mitte, et sellest nüüd niiväga midagi erilist oleks, aga nii enne jaani kui ka pärast jaani on korralikult sadanud. Hostadele see meeldib. Hetkel on nad tõesti kõik vastupandamatu väljanägemisega - täissöönud, läikivate lehtedega, ei ühtegi hambajälge veel...
(Hoolimata vihmast on tigusid vähe näha. Paistab, et see talv roobitses nende ridu tublisti hõredamaks.)
Vihm on hästi mõjunud ka ümber kolitud alpikaljule ja teistele kivilate elanikele.

Mägisibulad muhelevad ja pisinäsiniined kasvatavad oma pisioksi. Kui kastekannuga põua ajal õnnistust valatakse, siis kõigile ei jätku, aga taevavihma saavad kõik, ole sa võnk-pärgenelas või kuusepuu. Nii, et kena keik.:)
Paraadpeenras on üldiselt džungel.

Pean sinna järgmisel nädalavahetusel sisse murdma, et pimedast välja tuua mõned kärtspunase priimula taimed ja paar lauku. Kesse võis arvata, et eelmisel aastal suhteliselt normaalse suurusega Sun Power sedasi laiutama kukub. Nagu näha, ei mahu tänavu objektiivi äragi.:)

Anni roosa pojeng sätib õitsema. See on põnev, mis sealt tuleb. Tervitused Annile!:)

Karl juba õitseb. Nõmme-liivatee lagendik verandatrepi ees annab suure laigu puhast roosakaslillat värvitooni, kohe siinsamas alustavad murulauk ja siberi iiris.
Aga aega ei ole, üks kiire ajab teist taga ja nädalavahetused vurtsatavad mööda nagu pääsukesed. Nõnda siis püüangi vahepeal mõned juunipildid üles panna. Muidu poleks nagu suve olnudki.
madalad iirised õitsesid. See valge oli kõige imelisem. Tervitused Ellele!:)
Asperulad on juba kaks talve üle elanud ja suurendavad areaali - asperula sintenisii
ja asperula boissieri

Ootamatu leid Kristiine Puukooli mätaste hulgast oli sel aastal Arenaria montana. Tõeline kaunitar.
Kuna vihma on tulnud peaaegu üle päeva, siis on ka kõrged püsikud hästi õierikkad. Valgeõieline kurekell-ängelhein.
Trompet-paradiisea oli kunagi ühe õievarrega. Sel suvel siis juba nii.
Kui te tahate aias midagi ära peita, siis istutage sellesse kohta võnk-pärgenelas. Seal all on palju ilusaid maakive. Peakski ükspäev nad sealt päevavalgele tooma. Kivipuudus on kogu aeg niikuinii.
Keegi tundis huvi kuidas pidada oganuppu. Siin ta on. Peenrast välja puksitud kuid saab suurepäraselt hakkama teeraja kiviräbul. Kusjuures kivimultši all on peenrakangas. Taim talvitub hästi ja paistab rahul olevat. Mina ka. Sest peenrasse ta oma elukommete tõttu ei sobi.
Allium montanum oma uues elukohas. Poolvari talle igatahes ei meeldinud.

Hispaania ebahüatsindid ei ole peale eelmise suve laiali lappamist enam nii lopsakad kuid ikkagi väga ilus lill.
ja tagaaia teine pool ka.
Tõmmu kellukas, kellukate klassika.
Varjukivirik ja sieboldi priimula `Winter Dreams`

võrratu korrapära
väike roosaõieline ibeeris vanade olijate peenras
Kingalill läheb aina ilusamaks, üks väärtuslik ja väga pika õitsemisega taim, aga meil talvituma oli nõus vaid kivide vahel. Peenras lagedal olnud isend hävis.
Azorella filamentosa
Harkjas asorell õitseb ka praegu. Mättad on mõnusad.:)
Paar toredat värvi iirist, millele pole veel nime otsinud. Pastelne mahe, roosakasbeežid toonid
Ja imeline kollakasroosa.
Viltune lauk õitseb. Allium obliquum.
Jaapani priimula
Nipponi naistesõnajalg `Metallica`
Uus elanik moorputk tinistas ära oma lehtedega. Väga ilusad lehed. Loodan, et ta kasvuhoonet enda alla ei mata.:)
Lilum pumila. Tervitused Mildale!:)
Alpi adenostüül sätib ka õisi. Kolmandal katsel siis läks alles kasvama.
Kuldking `Kentucky`
Üks äraütlemata ilus ja väle taim, keramadar. Tervitused Rahmeldajale!:)
Kuldlauk
Kogemata välja tulnud ilupilt

Nõmme-liivatee vaip veranda ees.
Sibulikud õitsevad, kes kuidas
ja veel
Suvehari on möödas ja päev juba lühenema hakanud. Sellest võib hästi aru saada hommikuti. varem tõusis päike vasakult poolt naabri maja, aga juba tõuseb paremalt ja veidi hiljem. Kaunis suveaeg jätkub ja saunas on pidevalt mitu kilo mesilasi jahtumas. Juba teine sülem. Aga erilist meehooaega sel aastal vist ei tule. Vihmasevõitu on. Ja ega suved olegi vennad.