Sunday, May 30, 2010

Teiste aiad...

...on huvitavad.
Sain tuttavaks valge pargiroosi `Ritausmaga`. Tõepoolest, muljetavaldav pargiroos. Suurekasvuline põõsas võib lõhnavate õitega kaetult väga võimas olla. Hetkel kasvatas ta alles esimesi lehti nagu roosid praegu ikka. `Ritausma` lehtedel on kummaline omadus. Need lõhnavad nõrgalt virsiku järele.

Kas see on mulla eripära või on hakatud ka lehtdekoratiivseid priimulaid aretama?
Nägin kollase-rohelise mustriliste lehtedega beebiroosat priimulat. Kas oli tegu varjulise aia mõjuga või on see priimula tõesti kirjude lehtedega. Perenaine sordinime ei teadnud.
Istutasin priimula päikese kiireulatusse ja vaatan kas lehed muutuvad.
Adusin ka "küpse" püsikuaia probleeme: uute sortide jaoks pole enam ruumi ja põliselanike vahelt on väga raske harida, sest liigid kasvavad üksteisest läbi. Seetõttu protsess süveneb veelgi. Püüan enda aias võimaluste piires hoida kõik taimed eraldi. Kui ma millestki loobuda ei raatsi ja sorte juurde tuleb, siis võib see paari aasta pärast ka minu aias juhtuda. Saku kevadlaat oli selles osas suureks abiks.:)

Saturday, May 29, 2010

Kadakate seks...

...on peaaegu sama märkamatu kui astelpajude oma. Ühel hetkel põõsast mööda minnes märkab aednik, et näh, rohelised marjad jälle põõsa otsas, kust need siia said, sest mingeid "lopsakaid lõhnavaid õiekobaraid" siinkandis küll näha pole olnud. Aga jumala armust need viljad ju ka ei tekki. Taimede koodeks ütleb, et enne vilja peab alati olema vähemalt mingigi õis. Sel kevadel siis sattusingi peale. Isaskadakal olid okaste vahel väikesed tolmused küpressikäbikesi meenutavad isasõied. Umbes 2-3 mm pikkused. Ja maadamkadakal veidi väiksemad valkjad punga meenutavad...hmh, vist siis ka õied. Otsast oli see "õis" pisut pintseljas. Plaanisin pilti teha, aga ilm keeras vihmaseks ja homme lähen uuele katsele.
Täna oli tööde poolest hea päev.
Hommik algas uue töö üle vaatamisega. Tahaks lausa kohe alustada, sest nii huvitav projekt, aga pean lükkama selle projekti peale jaanipäeva. Kõigepealt naabrinaise aed, siis muud ilud. Ja lõppude lõpuks on ka naabrinaise aed väga huvitav ettevõtmine.
Täna avanes võimalus ometi üle hulga aja terve päev oma aias siblida. Põhiliselt tegelesin kolmele uuele aardele heade istutuskohtade otsimisega ja nende ettevalmistamisega. Sest mitte igapäev ei ole inimesel kolm topeltõielise sireli istikut, mis muldapanemist ihkavad.
Lilla panin kaevu juurde. Ajutine koeratõke (meetripikkustest puuliistudest põimaed)noore taime kaitseks sai küll naeruväärne, aga ehk see siiski homseni peab. Kaevu juures on õuekoera "aken euroopasse". Nimelt tavatseb meie peni sealtkaudu naabrite õuele jõllata ja nende kassi peale haukuda. Palju kisa - vähe villa! Pole ilus. Sulgen akna sireliprundiga. Kohe palju kenam.:)

Thursday, May 27, 2010

Sitt suusailm

Hommikuti on õues 4, viis ja seitse kraadi, aga väga viriseda ka ei julge. Vat kui viskab miinus viis kraadi öökülma. Seni on veel plussi jäänud.
Hiidlauk kasvatas soojade ilmadega minupikkuse varre ja ei saa enam pidama. Ka külmade ilmadega paisub tema õiepall aina kohevamaks ning oli eilseks kattekestast välja murdnud. Einoh, ootaks vähemalt päiksegi ära.
Aga ilm on pilvealune, jahe ja niiske. Liiga külm suveks nimetada ja liiga soe suusatamiseks.
Aga muidu teeb aed ainult rõõmu, sest paarilehelistest taimedest (kivirikud, hostad, misiganes teised endised noored) on sirgunud korralikud puhmikud, mis näitavad üksteise järel oma tõelist välimust.
Hostad `June`, `Frosted dimple`ja `Blue cadet`olid lausa kolmekordistunud.
`On Stage` on kahjuks aeglane, aga ilusat kollast juba paistab.

Tuesday, May 25, 2010

Kohtumised

Kohtusin täna aias tumeda angervarrega. Ta on talve kenasti üle elanud ja sirgub värava kõrval. Juba on võsu ka tulemas. Siis kohtusin paljude karulaugutaimedega kõikvõimalikes kohtades, sest hoolimata meeleheitlikest ponnistustest teda paljundada, ei ole see enne seda kevadet õnnestunud. Nüüd näikse nagu kõik karulaugud kampa võtnud ja otsustanud ennast aias hästi tundma hakata. Tore on, äkki saab siis millagi ometi oma aiast ka salati tarbeks nüsida. Seni pole nagu hästi raatsinud.
Siis oli veel südantsoojendav kohtumine hostadega. Ükshaaval kerivad nad oma kauneid lahti lahti, aga veel ei ole nad päris oma elemendis. Õnneks. Kui tuleb öökülma, siis on mul vaja 20 väikest ämbrit nende katmiseks. Kindel see.

Peale kuumalainet

Täna on deja vu.Paistab nagu see oleks kõik juba olnud. Ere päike tõuseb uljalt hommikul, mina teen kohvi ja kobin sellega rõdule...külmetama, sest see on nii kaif kui on juba nii soe, et saab hommikumantli väel õues kohvitada...eh, vähemalt viis minutitki. Ja sooja armastav loom minus teab, et on lootust - varsti läheb soojaks, varsti tuleb suvi. Jah, see kõik on tõesti juba olnud.
Kaks nädalat padusuve ja siis öökülmad - ei ole aus. Täna öösel aias veel miinusesse ei kukkunud, aga neli kraadi on vastikult jahe.
Laupäevane laat jättis sümpaatse mulje. Huvitav kogemus korra ka nn "teisel pool letti" seista ja kaupa tutvustada. Masu vari lasus laadal ikka täitsa korralikult. Ah, mis neid lilli...küsiti hoopis rabarberit, piparmünti, melissi, aedvaarikat ja teisi praktilisi asju. Imestasin ise ka, et kas siis kõik müüjad on Türi laadale pannud? Aga näis küll sedamoodi.:)

Siis tuli e, arreteeris meid ja viis ära Meremaale. Issand kui hea, kui inimesel on sõbrad!:)
Sest muidu ei taipa ta aega maha võtta. Ja nii meeletult hea oli sõita...hmh...loojangusse või umbes selles laadis. Kuigi päike oli veel suures kõrges kui me kohale jõudsime. Meremaa pere oli merel (nägine kahte väikest purjelaua purje lahel ulpimas) ja meid võtsid vastu kaks suurt halli iirlast. Imelised koerad - nõtked, hallid ja vaiksed nagu vari. Nuusutati, uuriti ja peeti eemalt silmas, aga päris ligi tuldi alles järgmisel päeval. Hmh...väga suured ja rasked käpad, kui paneb ikka sülle, siis võtad ja vaatad kohe lähedalt, et jeerum, kas võib olla olemas nii suuri käppi.:)
No miks ei või kui koera selg ulatus mulle nabani.
Õhtul oli käre saun ja sääselõke koos karvikute etenduse ning hingematvalt ilusa merevaatega. Ja mõnus äratundmine, et mitte ainult kassid vaid ka hobused ülemeelikuks muutuvad ja "etendust" teevad, kui külalised majas.:)
Siis pisike levrett, oh...ja hiirvaikselt nurruv siiami-pärsia-angoorakass, kes elas toas oma vaikset elu ning suhtus minu tohutusse huvisse tema kassiisiku vastu sügavat sisemist tarkust kiirates...hmh, nagu see kasside puhul ikka vahel tundub. Või kas ikka ainult tundub?:)
Hommikul magasime kuni öine vihm üle läks ja verandal hakati päikse väljatuleku auks võilillepilli mängima. Need olid kaks väikest almandiini, kes olid kusagil kuulnud maanteelõikuri multika tunnushüüdu ja sellest oma hümni teinud. Või pigem vastupidi.:)
Ilus pikk nädalavahetus koos tõelise puhkusega sügaval kevades. Suur tänu e-le ja lahkele Meremaa pererahvale.:)

Friday, May 21, 2010

Keemia

Õuekoer Morgan ei armasta kasse. Eriti võõraid, kuid ka Muri on tema käest kaks korda räsida saanud. Intsidente ma ise pealt näinud ma ei ole, kuid Muri tatine kasukas, valus olek ja hilisem hirm koera ees rääkisid iseenda eest. Nüüd on meil Sass. Oleme pisut muret tundnud, et Sass nii vabalt koera territooriumil ringi kondab. Hiljuti selgus, et mehed on omavahel juba vanad sõbrad. Lobisesin üle aia naabrinaisega ja Sass kiibitses samuti läheduses. Siis aga mindi koerakuuti, käpiti koera palliräbalaid kuudinurgas ja istuti lõpuks ilusasti kuudilävele, sest oli vaja koibi küürima hakata. Koer vaatas heal meelel kõrval, liputas tasakesi saba ja naeratas. Olen varemgi märganud, et koer kutsub Sassi sõbralikult enda poole peale, aga olen arvanud, et ärasöömise eesmärgil või miskit umbes nii.
Kuldsõstar lõhnab täiesti hurmavalt.

Wednesday, May 19, 2010

Keeruliste asjade lahendused on ülilihtsad

Aed teeb ennast ise. Mõned alguses nii tagasihoidlikud ja väikesed taimed kasvavad suureks ning istuvad kehvema närvikava ja haprama kehaehitusega isenditele peale, kasvavad neist läbi või lämmatavad lihtsalt ära...kui aednik vahele ei astu. Aga igas vähegi aednikus voolab kollektsionääri verd. Ta näeb küll, et näiteks ei ole vaja sellel päiderool enelapõõsasse ronida, aga midagi ette ka ei võta, sest vastasel juhul tuleks pool roogu lihtsalt komposti visata. Ära visata on ebameeldiv. Aednik lükkab rookimisemomenti viimase võimaluseni edasi ja kõrreline ülbab edasi.
Otsustasin sel kevadel esimest korda oma vaipadega laadale minna. Kuid võtta kaasa ka aiaülejäägid. Praegu on peenraid lausa lust vaadata, sest kõik üleliigne ja silmariivav materjal on välja tõstetud ja ootab võimalust minna uude aeda. Mul polegi kunagi nii "koristatud" aeda olnud.:)
Ja viimaks ometi läks üleni õide meie kuldsõstar! Raamat ütleb, et see taim tahab täispäikest. Õigus. Poolvarjus venis ta pikaks ja ei õitsenud. Aga praeguses kasvukohas on teda lausa rõõm vaadata. Kuldsõstra võrratut aroomi tunneb kaugele, eriti vaiksetel soojadel õhtutel.

Tuesday, May 18, 2010

Vähenõudlikkusest

Lõin aias korda majja, vanemasse peenraossa kipub aja jooksul kogunema sellist kraami, mis ei sobi sinna, kuid välja visata ka pole raatsinud. Pealegi hakkavad sellised tegelased nagu hiina astilbe ja mägitulp teiste kandadel tallama.
Eelmisel sügisel loodud uues peenraosas, kuhu sai maha lartsatatud ainus vaba muld aias - padulahja liivmuld loodava õuesillutise alt, juhtus huvitavaid nähtusi.
Taimed, mis peaksid olema vähenõudlikud, kukkusid "reisima". Kasvatati pikki võsundeid, et lahjast kohast sel moel jalga lasta. Võtan täna põhjaliku komposteerimise ette.
Ilus üllatus eile oli epimeediumi õied, mis on kui väikesed punased pärlid hapra varre otsas.
Sassist on saanud väga raske krae, kael lausa nagiseb kui Sass õlule heidab.:)

Monday, May 17, 2010

Lehtimine

Hästi kummaline aeg - ärkad hommikul ja maailm ei ole enam selline nagu eile. Täna paistab kuidagi palju vähem läbi. Sest õösel on puude otsa tulnud lehed.:)
Tegelikult on puulehed sooja vihma toimel poole suuremaks kasvanud, aga üleöö lehtimise illusiooniks sellest täiesti piisab.
Eile, kui metsas olime, hakkas müristama ja korralikku vihma sadama. Ronisime aurosse varjule, et kui vihm veidi taandub, siis laome koorma peale. Aga ega vihm päris järele ei jäänudki ja me olime märjad nagu vanad koprad kui koju saime. Nii kahju, et lõkke ära kustutas. Püromaanil ikka omad mured.:)
Metsatöö on raske, aga tohutult positiivselt laadiv. Selja taha jääb puhastatud maastik ja õhtul suriseb kontides mõnus väsimus, rääkimata talvepuude turvatunnet tekitavast hunnikust õuel.
Teine sümpaatne asi kevadel on taimevahetus. Tõin suure kimbu kirjut liiliat ja istutasin eile meie nelja liiliavarre juurde. Noh, umbes nagu paruka lappimine, et oleks kohevam. Öine vihm tõstis ka istutatud taimede varred püsti ja nüüd on meil nelja liilia asemel ilus suur liiliapõõsas kullerkuppude kõrval. Mind hämmastas kui vitaalne paljuneja see taim on kui talveks seemnekuprad peale jätta. Peaksin ka hakkama seda viljelema. Maal oli kirju liilia vallutanud terve suure maalapi sellisel moel, et isegi naat hakkas ennast äratõrjutuna tundma. Ei imestagi enam, et ta kasvab mõnel pool lausa vabas looduses. No muidugi poolvari, sest see lill lauspäikest ei talu. Mis võib olla ka põhjuseks, miks ta Kasemetsa aias täiesti välja läks.
Rattamatka kuupäev on paigas ja see toimub 25, 26, 27 juunil Tartu-Valga-Tartu suunal ning peaks kujunema esimesel päeval lausa rahvusvaheliseks, sest 25.06 tahaks ratastega põigata korra ka Läti Valka-sse, enne kui ööbimispaika väntame.
Orhidee avas teise õie ja tema juurevarrele on tõusnud kaks imelikku moodustist. Minu teadmised orhideede anatoomiast on nigelad ja ma ei tea kas need on pojad või arvab ta, et õisi on vähe (2 õievarre otsas paistab lisaks kahele avanenule 11 kellukat tulemas) ja alustab uute õievarte kasvatamist. Huvitav, kas nad ongi sellised või?
Peaks ülakorrusele minema ja natuke orhideeraamatut uurima.

Saturday, May 15, 2010

Liiga palju õisi

On täiesti imeline jääda õhtule olles pungil täis päikest ja kevadist metsa. Kummutil kuivavad nurmenukud levitavad oivaisi aroome ja saun köeb. Mida veel tahta.:)
Kuumalaine (kuni pluss 28)on kogu taimestikule mõjunud äärmiselt taganttõukavalt ja maa seest purskuvad üksteise järel välja liiliad, talimoonid, nartsissid ja isegi hostad.
Väheke tumestab mu rõõme tõik, et kõigi 25 hosta nimesildid sai kirjutatud vildikaga, mille talv siltidelt jäljetumalt kustutas. Viisteist suudan ehk välimuse järgi tuvastada, aga ülejäänud kümnega võib tekkida äratundmisprobleeme. Eelmisel nädalal avas õied roosilõhnaline kuldjuur, lumivalge nartsiss ja täna puhkesid varajased tulbid. Toas juhtus ka ime. Orhidee läks õitsema. Et nagu kõik korraga...õues ja toas ja talvel siis on jälle täiesti lilletu või? Orhideed peaks olema võimalik veenda õitsema pikemalt. Vähemalt jõuludeni. Ma vestlen temaga sellel teemal.

Friday, May 14, 2010

Teine dimensioon

Võtan hommikukohvi näppu ning lähen rõdule meelisklema. Tumerohelise jugapuu ja erkkollase elupuu vahel õitsevad säravroosad kerapriimulad. Esiplaanil loovad õienuppe neli papagoitulpi. Mul on väga põnev mis värvi nende õied avanedes võiksid olla. Äädikapuu all õitsevad kopsurohi ja sinilill. Jaapani enela kreemikana mõjuv põõsas paremal pool jugapuud läheb iga sooja päevaga tihedamaks. Istun ülemisel astmel, rüüpan kohvi ja naudin vaadet. Kell on pool kaheksa hommikul ja õues on...iik!:) päikse käes 24,5 kraadi sooja.
Kahe kuu eest oli sama vaade paksu lumega kaetud ja õuemaailm tundus suhteliselt mõttetu kohana veel kaua aega.
Ees on neli kuud minu lemmikdimensiooni.:)
Käisime eile Hansaplantis esitrepi jaoks rodosid vaatamas, aga see õite wärk on ikka tunnetuse asi - lihtsalt pildi järgi ei saa neid osta. Rodo jaoks viisipärase keskkonna rajamine on tükk tööd (turvas, mustikamättamuld jne), taim ise ka kallis, seega võiks ju olla midagi täiesti imelist. Valik oli väike ja mulle teadaolevaid nimesid (vanad sordid ja ilusate värvide klassika) ei ühtegi. Jätsime ostmata.
Küll aga tõime meie isajugapuule pisikese pruudi. Temakese nimi on `Hikcsii`.
Mööda ei olnud võimalik vaadata ka erkkollastest ofsettnartsissidest ja sümpaatse hinnaga põõsasmaranast `Lovely Pink`, mida juba ammu olen igatsenud.
Sass on kuus kuud vana ja kasvult juba sama suur kui Muri. Arunatukese suhtes on muidugi laialt arenguruumi. Äsja olin tunnistajaks kui kiisuke võttis kardinaserva hambu ja üritas sellega aknalaualt maha hüpata. Mina ei tea, võibolla vabanevad kassid sel moel oma piimahammastest, aga seal ta kihvupidi rippus nagu ploom. Ma ei taha mõeldagi, millistesse "ämbritesse" võidakse veel astuda õues.:)
Sotsiaalse "kohanemise" pärast pole vaja muretseda, sest vana kass on totukest südilt kaitsmas kui keegi poisiga meie aeda ülbama tuleb. Tegelikult piisab sellest kui mõni võõras kass meie aeda astub. Veel eile klohmis Muri tagaaias kedagi valgekarvalist (mahajäänud kasukajääkide järgi otsutades). Mulle meeldib. Pole vaja neid raske sammuga isakasse siia meie aktiniidiat ahistama.:)

Tuesday, May 11, 2010

Aiajutud

Eks said täna seemned mulda. Mõlemad kipslilled, jaapani ohakas, laikellukad ja teised.
Kastsin hoolega, sest kui vihma ootama jääda, siis kipuvad kassid värskelt siblitud kohta peldikuna kasutama. Ah, lihtsalt üks kaslaste põhimeelelahutusi - sittuda põnevasse kohta. Ja miks ei ole põnev koht, kui emand siia just äsja midagi väärtuslikku maha mattis, oh! ja siia kaa! ja põõsa kõrvale ka, jes-jes! siia, poisiid!
Ja hommikul näeb värske külv välja nagu sitturite mänguväljak ikka peale ägedat kraapimismängu. Aga pori sisse püherdama ei lähe keegi. Emand teab.:)
Täna oli esimest korda sel aastal õues soojem kui toas. Oli see vast kasvuturguti!
Mäletan suurepäraselt milline nägi hommikul välja brunnera, millised pisi-pisikesed lehed ja kui pikad olid tulbid. Päeval tuli üllatuda, sest brunnera lehed olid poole suuremad, ning tulp paar sentimeetrit juurde visanud, rääkimata värviliste põõsaste lehtimisimedest. Üks pistoksast võrsunud taim on väga huvitavate laimiroheliste lehtedega. Olgu see viimane kord kui ma ei sildista pistoksi!
Kibuvitsad, mis pidid kaitsma koera lärmaka uudishimu eest naaberaeda, vajasid ise kaitset. LOOM ronis lausa nelja jalaga noorte taimede vahele ja meil tuli otsustavalt heki kaitseks välja astuda. Pokumees tegi väikese kibuvitsaia, värav on ka. Hingedega. Nummimeeter täitsa laes.:)

Soe hommik

Siis selles mõttes, et õues päiksetõusu ajal pluss kuus kraadi ja päike paistab kardinaserva vahelt visalt vasakusse silma. Plaanin täna ära teha peenrakülvi. Mugulaskleepjas, lillhernes ja teised mahakülvatavad asjad. Palju neid just pole, aga natuke mulla sees siblimist ikka.

Sunday, May 9, 2010

Emadepäev

Sain endale sel aastal just sellise emadepäeva nagu tahtsin: mul lasti rahus oma asjadega tegeleda ja mis võiks olla parem.:)
Kevad on nii ilus aeg! Eriti kui saab metsa või niidule asjatama. Kaif!:)
Mesilamaa metsavälul olid juba nurmenukud väljas.
Pean tunnistama, et olen mesilastest talve jooksul täiesti võõrdunud ja mind on jälle väga raske mesipuude juurde meelitada. Mõtlen ju küll, et nad pole üldse ohtlikud ja.
Kõige raskem on iseennast veenda. :)

Wednesday, May 5, 2010

Kassipedagoogika

Kassipoeg kasvab ja avastab maailma. Õues on tore, nii tore! Eriti põnevaks läheb videviku saabudes, kus kõik meie kvartali kassipässid üles ärkavad ja omi radu pidi ringi kondama hakkavad. Sellesse seltsiellu paistab nüüd olevat lülitunud ka Sass. Sest miks muidu ei vastata kojuhüüdmise peale ei musta ega valget vaid hängitakse kuskil nurga taga edasi.
Põngerjat õue jätta ei tahaks, sest mõnikord öösel tulevad alevikku ka rebased. Eile oli lausa mure majas - kell juba 12, aga kassipoega ei kuskil. Viimases hädas ajasime Muri üles ja saatsime ta poissi otsima. Muide, see toimis: viie minuti pärast olid mõlemad kenasti rõduukse taga ja tahtsid tuppa saada.
Kuidas siis kassipoega kasvatakse? On kaks meetodit. Veenmine: vana teeb intensiivsel häälel krnäu-krr jne kuni Sass ennast vastu tahtmist püsti ajab ja küsima läheb, et jou, muti, et mis wärk nigu on?
Teine kassiema kasvatusmeetod on äärmiselt ühemõtteline. Krääkkššsšhhh-hhhh! (Jäta kohe järgi, nurjatu jõmpsikas!) ja käpp käib pläudi vastu kõrvu, sõimlev sõnum on hoolimata võõrkeelest täiesti fikseeritav. Seda kasutab emakass järeltulija silmis oma kõikumalöönud autoriteedi jalule seadmiseks.
Sass lausa jumaldab lõvi ja pühvli mängu, paraku enamasti siis kui Muri magada tahab. Võib ikka tore olla küll kui une pealt murdma hakatakse.:) Siis saab Sass jälle paar tutakat ja kobib haavunud ilmel arvutitooli peale magama.

Oma silm on kuningas

Aednik on katsetaja, aed on labor ja mis meie karmi kliimaga aias püsima jääb, seda võib teistelegi soojalt soovitada. Külmaõrnaks tituleeritud Hokkaido kukehari kannatas isegi äsjaistutatuna välja miinus 23 ilma lumeta ja talvised paksud lumeliustikud. Tema liigitaksin täiesti julgelt vastupidavate taimede hulka, rääkigu kirjasõna mis tahab.
Viali priimula ei kannata midagi (kõik vastab tõele) ja läks talvel taimede jumala juurde. Leviisia ei ole vastupidiselt kirjasõnale üldse pirtsakas olevus ja hoolimata paduvihmasest sügisest paistab talle meil väga meeldivat.
Vastupidiselt ootustele läks aga sel talvel välja punane päevakübar. Taim oli 3-4 aastat vana, kas tõesti lühiealine?
Ka kuuldused kanada kuuse `Conica` pirtsakuse kohta ei vasta tõele. Tulla näärikuusena, vireleda potiseisus kevadeni ja alles siis mulda. Veel suvel arvasin, et ega tema vist kaua kesta. Nüüd enam nii ei arva, sest isegi tühjaks kuivanud külg on ilusti täis kasvanud.
Irw, igaaastane "himurada" aktiniidia ümber on kasside poolt jälle kõvaks tallatud. Taim kisub neid sama jõuga ligi mis palderjangi. Paar korda aastas kobestan, aga paistab olevat lootusetult püsiv nähtus. Peaks istutama aktiniidia koera territooriumile. Muidugi nii, et tallamise ja kraapimise eest korralikult kaitstud...sest mine isahane tea.:)
Potti külvatud püsikud on viletsad. Kahtlustan, et asi on õhuniiskuses. Plaanin neid õue klaasi alla istutada. Toas pole väikesed taimed ennast kunagi hästi tundnud. Paistab, et on liiga kuiv.
Ainukesena näivad teistest tugevamad olevat pisikesed amorfad.
Kevad võtab maad, kerapriimula avas õied ja kaskedel on roheline vina ümber.

Tuesday, May 4, 2010

Mailumi

Lumi on maas. Tõsi, selline vihmasegune ja vabandagemindsulankoheäraka näoga, aga ikkagi vastik.
Uskumatu KUI erinevad on hommikud!
Eile oli päike-päike-päike, linnulaulusidin ja valged toad. Täna on kõik hall. Võtan oma halli jope ja rooman tööle.

Monday, May 3, 2010

Sinistel lagendikel

Tsetimaa metsas oli totaalne kevad. Sinililled juba viimase veerandi peal ja ülased täies õieehtes. Tegime võsalõikust, aga seda võis täiesti tõlgendada kõige ehtsama maastikukujundusena. Eriti kui võsast sai välja raiutud üks imeilusa võraga leinakask ja võimsad saared. All samblaroheline pinnas, sinililled ja taamal vana sammaldunud kiviaed. Mida võiks veel vaateks soovida?
No kui täiesti lõpuni mõelda, siis ma läheks tooks Rudolfi käest mõne umbrellatree ja nutipõõsa, prooviks rodosid metsa alla juurutada ja... Ühesõnaga, see paistis olevat niisuke ideaalne tuultest kaitstud koht külmaõrnade liikide katsetamiseks meie kliimas.
No vähemalt vihmavarjumändki.:)
Aga muidu oli üks võimas ja möirat-oirat päev. Mina möllasin süütajana. Igal korralikul püromaanil on korv töövahenditega (kuivad laastud, süüteklotsid, süütevedelik, tikud). Nii ka minul, aga hoolimata kõigest me esimest lõket käima ei saanud. Mahlast nõrguvate kevadiste okste põletamiseks tuleb enne maha teha ja kuumaks kütta suur "ahi", millesse siis ükshaaval materjali peale pannakse.
Teise lõkke sain tseti vihjet järgides juba märksa elujõulisema. Oli vast "loom", kargas tuulehoo kukil lausa näkku ja põletas pool tukka maha. Ic, kummastav on tunda omaenda kõrbehaisu.:)

Saturday, May 1, 2010

Vaikne volber

Sümpaatseim põhjust tuletegemiseks kui ei saja vihma ja on tulematerjali. Aga kuna sadas ja tulematerjali ei olnud, siis kuulasime niisama hämaras linnulaulu. Oli soe ja õdus. Sass leekas peenarde peal nagu tume vaim, valge manisk majakana videvikust plinkimas ja tegi tiaatrit. Ei pea vist mainima, et Sassi tervis oli juba järgmisel päeval ok. Muril on raskem seis ja kõige rohkem häiris teda see kole tuutu, mis ausale kassile meelemärkuseta olekus ümber oli tõmmatud. Kuna see niikuinii rebade peale kippus vajuma ja üldse elamist takistas, siis võttis Poku selle ära. Muri oli sõnatult tänulik ja küüris ennast terve õhtu. Ka Sass pesti puhtaks ja Muri silmist kadus viimaks ometi see hirmus pilk.
Tõelise puhtusefanaatikuna, nagu Muri, võib täiesti kindel olla, et ta ei püherda kunagi tolmus või saepurus. Aga samal põhjusel ei tule kunagi ka sülle, sest inimesed ei ole tema arust piisavalt steriilsed. Ja nüüd järsku kaks päeva pesemata! Stressiks materjali terve mäetäis. Muri liikumine on veel veidi ettevaatlik, aga iga päevaga parem.
Täna on linnarändamised plaanis ja homme tsetimaal talguwärk.