Tuesday, May 31, 2011

Sirelid

Eile hommikul läksin tööle paksu jopega, aga tagasi oleks tahtnud tulla lehvivas sitsis, õlgkübaraga ja rannasandaalides. Ja üldse. Eile algas siis justnagu see päris suvi. Sirelid õitsevad METSIKULT! Õhtune ja hommikune jahedam õhk toob esile aroomid. Kui hommikul unesegasena rõduukse avad, saad nagu kaikaga - sirel, õunapuu, kuldsõstar, kevadfloks ja muu mudru veel lisaks. Nüüüüüüühh!
Kummaline, et ma pole varem niimoodi sireleid kontekstist välja noppinud...nad on kuidagi märkamatult ära õitsenud, aga tänavu...Mine või lolliks!
Sirelite koha pealt saaks meie aeda veel täiendada. Kuuri kõrval on näiteks veel täiesti tühi koht.:)
Pokumees käis mesilas ja tuli tagasi kummalise kastiga. Õigemini oli kummaline kasti sisu. Mesilas on maad võtnud sülemlemismeeleolu ja paarist tarust, mis kõige rohkem endale emakuppe olid ehitanud, võttis mesinik ära paar kärge mesilastega ja pani need sülemikasti kokku. Moodustas kahest pereosast uue pere. Kogemata oli kaasa tulnud ka noor viljastumata ema, seda parem. Ema sai endale valge täpi pihikule, mummidele saputati peale veidi nektarit ja tõsteti nad ajutisse tarru kohanema. Nüüd läks lahti tore jagelemine. Magusaine mõjub mesilastele nagu kassile palderjan ja nektarine mesilane ei ole ealeski enam võimeline kedagi ära torkama. Lihtsalt sellepärast, et nii maitsev ja lõhnav ja kõik kleebib ja lõpuks hakkavad kõik koos koristama nagu üks pere. Kuigi on täitsa eri värvi. Veidi ikka tiriti üksteist karvust ka, tuldi lausa välja astmelauale vastakuti taaruma ja rinda pistma, aga sedasi leebelt, moe pärast, ühtegi laipa näha ei olnud.
Kaks päeva veel suvepuhkuseni. Jee!:)

Monday, May 30, 2011

Põnev kevad enne põnevat suve

Vähemasti selles aias küll.:)
Täna avas esimese niruvõitu, aga väga ilusa, apelsinikarva õie Middendorfi päevaliilia. Lähipäevil puhkeb sinine varane iiris, kelle nime ma ei ole ikka veel teada saanud. Arendsi kivirikud on imekaunid - iga varrekese otsas üks õis ja tervel mättal mitusada. Valged, roosad ja punased mättad teiste vahel. Nii võimsad pole nad kunagi olnud.
Täidisõieline lumivalge hanerohi on täies ilus, tema kõrval roosatab Sieboldi priimula ja kolmandana kaunistab triot lavendelsinine kevadfloks `Blue Perfume`. Roosilõhnaline kuldjuur nende ligidal näitab veel kollast, kuid on paraku juba ära õitsenud.
Põõsasroos `Maiden`s Blush` päiksepeenras on täpselt seda nägu, et talle on see koht nüüd meeldima hakanud. Uued noored võimsad oksad küünituvad igasse ilmakaarde.
Jaapani kerrial on õienupud peal. Huvitav, kas ühekordne või topeltõieline õis?
Ja terve rida liiliaid ning päevaliiliaid - valgeid, roosasid, kollaseid, kes enamus sellel suvel ka õit näitavad. `Bela Lugosi`peaks olema sinine. Peaaegu sinine.:)
Tõepoolest, väga põnev suvi tulekul.

Sunday, May 29, 2011

Kogu tõde priimulatest

Kuna ma ei tunne ennast priimulate osas eriti kodus olevat ja netis on ka ette volksanud üsna äraspidi nimetusi, siis pakun lugemiseks hea loo priimulatest, mille täna leidsin ja kus peaks olema kõik kenasti paika pandud.
Artikkel asub siin:
http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=104

Saturday, May 28, 2011

Päevad pole vennad

Vahel on tööl niisugune "jõusaal", et õhtul kisub aeda nokitsema küll, aga lihtsalt ei jaksa. Ja ega ma siis punnita ka. Sest aed ei pea olema kohustus, paine, mure vaid koht kuhu ennast suvalisel ajal võib laadima minna. Ka rohides ja kaevates, sest igal teol on tagajärg ja aias näed oma "ökoloogilisi või mõnevõrra vähem ökoloogilisi" jalajälgi sümpaatselt ruttu. Ei pea ootama aastaid (nagu laste puhul, näiteks:).
Eile käisid lapsed "puhhiks". See tähendab seda, et nad helistavad kuskilt poole tee pealt, et kle, me tuleme ja kas teil midagi head süüa ka on ja siis tulevad ja teevad köögis puhta töö. Tegelikult on see selline vana ja tore komme kus mugimise käigus räägitakse ära ka igasugu muidujutud, mured ja uudised.
Omal ajal sai endi vanemate juures niimoodi "puhhiks" käidud ja ma mäletan, et mitte ei suutnud ära imestada, et kuidas inimestel MOOS (!) niimoodi nädalate viisi külmkapis vedeleb ja keegi ei söö. Veel uskumatum oli, et neil leidus mõnikord isegi eelmise aasta moosi.:)
Huvitav oleks teada, kas vanemad ka omal ajal "puhhiks" käisid? Igal juhul kui käisidki, vaikivad nad sellest väärikalt.
Kevad on olnud armuline - kenasti vihma, parajalt päikest ja ei ühtegi koledat öökülma. Õunapuud õitsevad ja kuna eelmine aasta oli keskmisest vähem viljakas õunaaasta, siis peaks sel aastal olema õunauputus. Saame näha.
Vihmaga mitte koonerdamise tulemusel on põlised kuivalembesed kiviktaimlataimed (mägisibulad)punsunud äratundmatuseni suureks ja ma olen tõsiselt kahtlema löönud nende kuivalembuses. Äkki peaks kõdusõnnikut ka pakkuma?:)
Ainuke, kellel pole minu aias hea, on leviisia. Mitte ei saa aru mis ta tahab. Ok, kivipragu, kas tõesti pean ma ta mingisse prakku toppima, et ta õitsema hakkaks?

Friday, May 27, 2011

Lavendel PEAB aias olema

Täitsin killustikku uuristatud uue peenra lõplikult mullaga ja tõin sinna kõik need, kes ei armasta, et neile vagunitäis lund korraga pähe kukub. Nurka läks katuselaviinist sandistatud (kuid vitaalne ja väga ilusa juurega) amuuri sirel, tema kõrvale talve poolt pilbastatud harilik ebajasmiin (topeltõieline) ja seni murus kiratsenud põõsasmaran `Lovely Pink`, kellele kõik kogu aeg kogemata peale astusid. Ning vahevärava kõrval on nüüd kolm aktiniidiapojukest. Kaks emast ja üks isane. Järgmine aasta tahaks mõnda juba õitsemas näha. Panin kõigile dopinguks ka kõdusõnnikut ja noorte võsude järgi otsustades peaks elu mürinal jälle käima minema.
Tipin juba teist päeva aias ringi umbes kümnekonna kiviktaimlataimega, keda pole kuskile panna. Loobuda ka ei taha. Nõmmenelk `Brilliant`, säbar kurereha, talikrüsanteemid, Forsteri kukehari, liiv-mägisibulad, roomav metsvits `Aurea`, kadakkaer jne Kuskile peab rajama väikese riba kiviktaimlat, aga kuhu?
Kare deutsia on väga hästi kodunenud, samuti oli rõõm vaadata ka kolmandat talve talvitunud ja heas konditsioonis oma seemnest kasvatatud lavendlipuhmaid. Viimaks ometi!
Peale korrapäraselt iga talv hukkunud poe omi. Vist lausa neljal talvel järjest. Nu ma olen järjekindel ka.:) Lavendel PEAB aias olema.

Wednesday, May 25, 2011

Niisugune ilus nõges


Aed muutub iga nädalaga.
Esimesed imetlusobjektid peale lund olid lumikellukesed ja lumekupud. Edasi juba kevadkrookused, siis taevassinine lopsakas sinilillepuhmik ja valges pitsivahus brunnera Mr. Morse. Peale seda sai imetletud nartsisse, nüüd on juba teist nädalat aia kõige netim lill täpiline iminõges `Beacon Silver`. Kummalisel kombel ei ole ta aga üldse fotogeeniline. Peenral laiutab ideaalselt jaotunud ja kompositsiooni mõttes absoluutselt valmis kunstiteos, imelised värvid, kastepiisad hõbedastel lehtedel, õite roosa mahedad varjundid, kuid fotokasse salvestub lihtsalt üks taim. Lill, noh. Näe, isegi õitseb ja. Aru ma ei taipa, miks see roosa mõussen kõik pildi peale ei jää.

Tuesday, May 24, 2011

Peale äikest

Noh, loomulikult oli kõik väga märg ja ma ei käinudki üldse aias. Selle asemel "kugistasin" eilse õhtuga ühe raamatu. See polnud isegi üldsegi mitte hea, aga lugemisnälg oli vahepealse paastumisega nii suureks läinud, et selleks otstarbeks kõlbas see gootilike sugemetega viktoriaanlik softõudukas küll (irw:).
Raamatukogust toodud viie kilo hulgas oli ka viisakaid raamatuid, aga küll ma jõuan nendeni ka.
Täna hakkan asjalikuks. Lähen istutan roosi maha ja üldse.
Peale äikest on hostad 5 cm pikemad ja kõik uusistutused on toibunud. Eriti hea meel oli mul kirjude lehtedega hariliku kopsurohu üle, kes hoolimata ohtrast kastmisest seniajani minestanult maas lebas. Ma arvan, et vihmas on asju, mida kastmisega lihtsalt ei korva.
Vaatasin õhtul aknast Härra Tibu ja Pätu seltsielu. See on hästi omapärane, vaikne ja asjalik ringi kulgemine.:)
Kumbki teab isegi selja taha vaatamata kus teine asub, koos nuusitakse tühje tarukaste, siis hüppab Härra Tibu kastilt maha ja läheb teeb kuuritrepile lõuaga pai, Pätu judistab seljanahka ja kükitab trepile kössutama. Tibu kargab ka trepile ja kössutab teise otsa. Sealt vaatavad mehed tükk aega ilma. Noh, kuidas rohulibled liiguvad ja kuidas kärbes mööda lendab jne. Proua Muri hoiab poistel suhteliselt pungis ja kadeda silmaga terrassilt pilgu peal. Misse siis olgu! Aga külalise kühmus kuju on nii palju nähtud ja nii tuttav, et Muri ei viitsi lamenti lööma minna. Ääh, pohlad! Ja Muri paneb pea käppadele.

Sunday, May 22, 2011

Pühapäev

Olin eilse kontserdi ajal kahjuks tööl, kuid vaatasin täna hommikul You Tobe`st selle siis ikkagi ära. Poiss trummide peal ja tüdruk basskitarr, laul. Vali, niisugune uhkelt lajatav muusika, mis kindlasti mitte kõrva ei paita...hmh...et, no pigem kurikaga...aga täitsa nagu päris, isegi paarkümmend sipelgat jooksis mõne loo peale üle selja.:)
Nende kitarrist mängib endiselt nagu noor jumal!
Stiili ei oska määratleda...pakuks progerock...ehk. Kontsert oli võimas, antagu aga minna, kõik mis lustiga tehtud, on hea!:)
Kell on üheksa hommikul ja õues näitab kraadiklaas pluss 17.
Lillherned on tärganud, kuid nende lõhnani on aega. Praegu alustab massilist õitsemist kuldsõstar - tõeline lõhnapomm. Üksteist poeedinartssi oli peenral ka, aga need on kuldsõstra suure kollase lõhnaromaani kõrval väike hall koma.
Kaukaasia kitsekakar läheb täna aiast ära ja palju madalaid ka.
Lauale on ilmunud mingi eriti suur must kass, kes mulle üle läpaka kaane otsa vahib.
Ma olen teda kindlasti kuskil varem näinud.

Saturday, May 21, 2011

Esimene mesi

Esimene mesi on luksus. Seda ei müüda kusagil. Vahel sõbra juures bändiproovis näiteks pakutakse...homme näiteks.:):):)
Aga nii esimest mett ei ole ka mina varem maitsta saanud. Et veel kevadisemat kui võilille oma. Lõviosas peaks see pärinema siis õitsemise järjekorras pajudelt, sinililledelt, ülastelt ja vahtralt. Maitselt on mahe, aromaatne ja tõesti senitundmatu. Sõna "sinilillemesi" kõlab muidugi küll sigailusasti, aga kui hakata tõesti eriliselt tuletama, et mida see esimene mesi võiks aroomilt ja maitselt kõige enam meenutada, siis oleks nagu paju. Pajumekk domineerib.
Mesilauudised olid kõik positiivsed, seal on eluolu mühinal käima läinud.
Aias erilisi üllatusi ei ole. Alpi epimeedium õitseb, kullerkupud kohe lähevad ja peale ümberistutamist täiesti ärasolvunud drüüas otsustas samuti esimesed õied avada. Huvi pakub peale aedatulekut kolm aastat lehti kasvatanud valge pojeng, kes nüüd tervelt kümne õienupuga ähvardab. Kas tõesti minu aias viimaks valge pojeng? Ega enne küll ei usu kui päris õied ette on näidata. Õienupud saab veel lasta ära kuivada, varremädaniku poolt pikali kukutada ja kõik need muud pojengide teada-tuntud trikid. :)
Oeh...ja lõpuks ometi load käes. Teoreetiliselt peaksin ma nüüd hakkama Hansaplantis ja Nurga Puukoolis ise käima...hmh...ja autoga tööl ja.:)
Pean selle mõttega veel harjuma. Ükskord ma sõidan niikuinii.

Friday, May 20, 2011

Etendus

Kui mul TÕESTI hetkel midagi teha ei ole, siis ma vaatan aknast välja. On üks teatud aken, mille juures istudes võib näha talvel kümme minutit lund, tuisku, päiksetõusu, sügisel vihma ja tinaseid taevaid, kevadel võililli ja päikest, aga ka täiesti ootamatult tunnistajaks sattuda hoopis põnevamatele looduspiltidele.
Aeg: keskpäev, päike sirab taevas, kevad, rohelus. Taamal taustaks väike välu, kus kasvavad suured kuused, esiplaanil väike muruplatsike võililledega. Võilillede vahel (otse akna all) taarub megaasjalik kuldnokk. Tegu on toitu otsiva pereisaga. Rüü küütleb meeskuldnoka paraadvärvides (tuhm kuld, must samet), aga peod on peetud ja kuskil ootab pesatäis järglasi süüa. Isand kahlab asjalikult rohus ning on kõige tähelepanuga keskendunud maapinnale. Ta peab jahti.
Iga natukese aja tagant lööb ta noka maasse ja kugistab. Elementaarne, et kõigepealt tuleb endal kõht täis süüa. Pikk päev veel ees.
Tagaplaanil liiguvad rohus kaks saledat halli lindu. Määrata ma neid ei oska, aga nad on halli-pruuni kirja ja kah umbes kuldnoka mõõtu. Ilmselt mingid rästad. Nende liikumisviis erineb asise kuldnoka omast nagu öö päevast, sest nad liiguvad äkiliste kiirete tippimissammudega ning paarike meenutab seetõttu kangesti elatanud tangoõpetajate paari. Sellised kõhnad, närvilised, mustaverd ja pika kaelaga. Tegelikult otsivad nad samuti toitu, kuid nende liikumisstiil ja olemus on hoopis teistsugused
Lavale hüpleb heatujuline orav. Orav on siuke matšo. Lihaseline ja lohakalt heatujuline jurakas. Orav lehvib natuke murul siia-sinna ja kaob siis kuskile kuuskede tüvede vahele ära.
Kuldnokaisand on esiplaanil mingil uruelanikul sabast kinni saanud ja sikutab. Paistab, et pettumus. Lind tammub tükk aega veel selles kohas ja taob nokaga maad, kuid magus suutäis on läinud.
Sel ajal kui kuldnokk jahti peab, rullub taamal lahti terve draama: orav potsatab ebaväärikalt puu otsast murule, üks tangotajatest tutis kinni, teine kargab rohus nende ümber ja sõimleb raevunult. Orav põgeneb käkaskaela, teda kordamööda pikeeriv maruvihane paarike kannul. Paistab, et asi on tõsine. Linnud elavad kuskil seal kuuskede otsas ja orav käis tõenäoliselt nende pesa kallal. Pisinäriline pole teatavasti üldse mingi süütu pähklipugija, vaid tõeline omnivoor. Kui munad on juba koorunud, siis ei ütle röövretkele tulnud orav ka linnupoegadest ära.
Kuldnokk ei tee muust maailmast endiselt üldse välja ja on kogunud noka vahele juba mitu ussi või tõuku. Vahepeal pudeneb üks maha ja isand püüab seda süvenenult üles nokkida, nii, et keegi saagist kaotsi läheks. Taamal toimuvad sündmused ei huvita teda mitte vähemalgi määral.
Ja minul on kahju, et mul fotokat käepärast pole. Aga see on jumala normaalne. Peaaegu alati kui midagi huvitavat juhtub, on fotokas kusagil mujal.:)

Thursday, May 19, 2011

Aarete vahetamine

Taimevahetus on taimehooliku jaoks põnev ja tänuväärne tegevus. :)
Maandusin eile õhtul suure kastitäie aaretega kodus ja üritasin nad "Pilvede all" reklaamide ajal maha istutada enne kui päriselt pimedaks läks.
Eile tulid megasuur valge liilia koos poegadega(ovatsioonid!:), mahekollane krookus `Romance`, siniohakas (Echinops ritro), godjimari ehk harilik taralõng (Lucium barbarum), ahtalehine sininokk (Sisyrinchium montanum), kirju krookus, valge hambulislehine priimula, kevadmagun `Multiplex`(kestvad ovatsioonid!:)(Sanguinaria canadensis), kevadine nabaseemik (Omphalodes verna), valge muutlik kuldkann (Helianthemum mutabile), basiilikulehine seebilill (Saponaria ocymoides), armeenia mailane (Veronica armena), sügisene emajuur (Gentiana septemfida), mõõklehine vaak (Inula ensifolia), harilik sinilill (valge), Middendorfi kukehari, kirjulehine harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis), kõrge priimula (mahekollane), aedpriimula`Grandiflora`(kollane), aed-kõrvikpriimula (lilla, pruun), punane mägisibul, sinine jaanihüatsint (Brimeura amethystina)mägisibul `Hallamari`, üks huvitav püsiksibul köögi tarbeks ja õevane murtudsüda sõbra jaoks.

Wednesday, May 18, 2011

Tants


Nädalajagu jahedamaid ilmu ja sadu on mesilased tubaseks sundinud. Üle hulga aja oli eile ka veidi soojem, vähemasti tuul niiväga ei lõõtsunud. Kui päike taruni jõudis hakkasid mesilased tantsima. Nii paljude osalistega oli see võimas vaatepilt.
Tarus koorub praegusel ajal iga päev rahvast juurde ja kuna tuule-vihmaga eriti õue ei kisu, siis oli kogunenud üsna suur hulk neid kel orienteerumiskoolitus tegemata. Taruesine koreograafia on igale noorele mesilasele kohustuslik ja nõnda nad eile siis möllasidki, kõik ilusad kollased. See orienteerumislend on üks tore vaatemäng. Tarusuust paiskub välja mitusada mesimummi, kes moodustavad oma majakese ette teatud suurusega enam-vähem ümmarguse õhuruumi ja hakkavad selle piires lennuharjutusi tegema. Lennatakse edaspidi ja tagaspidi, maandutakse taru katusel, astmelaual, mesiniku peale, kukutakse lõõtsutades rohtu ja tõustakse jälle õhku. Samal ajal fikseerib iga mesilase pardakompuuter taru asukoha päikse suhtes, lähimad suured objektid, mille järgi orienteeruda ja TEE. TEE on kõige tähtsam. Seda mööda tõustakse korjele minnes kõrgele üles ja minnakse mõne aasa või välu suunas, kus nektarit saab korjata. Lend toimub piisavalt kõrgel, et majad, puud või hekid segama ei hakkaks.
Aga selles taruesises tantsurituaalis on oma võlu. Vahel kui tants algab, võtab mesinik aja maha,läheb istub mesilaste keskele ja vaatab tükk aega kuidas nad tema ümber tantsivad.

Monday, May 16, 2011

Kiiruskatsed, ehk täiesti kreisi pühapäev:)

Autojuhikoolitus on viimasesse staadiumi jõudnud, laupäeval istusin teooriatundides, pühapäeval läks libedasõidurajal päris asjaks. Kui teooriajutt kipub pikapeale meelest ära minema, siis seda pole küll võimalik ära unustada kuidas ma "katusele paiskunud autos" (autolaboris õnnetuse matkimine)pea alaspidi turvavöös rippusin nagu suur ploom. Ma arvan, et minu sõidustiili (flegmaatiline küülik)juures ei ole reaalis üldse võimalik katusele paiskuda kuid kui see siiski peaks juhtuma, siis suudan ma nüüd täiesti külmavereliselt turvavöö lahti teha ja aknast välja ronida. Muide, see on hämmastav kui palju liikumisruumi on kummuli oleva auto lae...hmh...all. Ratastel olevas autos on istmed ees ja sundimatu kergusega juba tagant ette ei vonkle. Pea peal olevas autos aga on see täiesti võimalik.:)
Edasi olid "ameerika mäed" või midagi umbes sama hullu. Minagi pidin kogu oma aegluse ja tasameele alla kugistama ning libeda peal väledalt roolides 40-ga "põdrast" mööda saama kui ABS ei töötanud. Siis ABS-ga, siis ühe autopoolega libedal, teisega asfaldil jne, jne, jne. Ma ei tea palju "põtru" ma tapsin ja mitu posti reaalis oleks püsti jäänud, aga lõpu poole õnnestus mõne korra ka takistusest mööda loovida. Mis kõige tähtsam, õpetaja parandas ühe mu sõiduvea ja see muutis kogu wärgi ootamatult palju lihtsamaks.
Lahkusin koolitusplatsilt sapsude võdisedes ja täiesti märja seljaga, kuid ebamäärase kindlustundega, mida varem polnud. Midagi täiesti uut.:)
Muidugi kui autosid võrrelda, siis on meie suur auto nagu aeglane pühvel võrreldes väikese ja liikuva õppeautoga.
Õhtul oli sünna ja bändikas (sedakorda täiesti luksuslik, viiuliga ja puha), aga minaisik oli nii äraväntsutatud, et jaksas vaid ühe korra plaksutada.
Tänud lahkele pererahvale...
ja et ei unustaks, Mesiohakalt tuleb KINDLASTI küsida selle tordi retsepti, mida viimasena mekkisin. See oli lihtsalt oivaline!:)
Aga õues on vihm-vihm-vihm...

Sunday, May 15, 2011

Liilia ime

Toas kasvanud ja õitsema puhkenud liiliad on nagu haruldane ime. Puuduvad igasugused tuuletraumad, putukaampsukohad jne. Ideaalne vahajas megapirakas õis ideaalsete lehtedega kaetud varre otsas. Liilia nimi on `Medaljon`. Väga ilus.
Vihm on aia ilmet muutnud ja jõujooned paika pannud. Valge pojeng on sel aastal otsustanud massiliselt õitsema hakata. Oligi aeg. Kolm aastat peaks olema ühele pojengile piisav aeg kohanemiseks.
Anomaalne pojeng ja moosesepõõsas võtavad samuti kasvutuure üles. Kahe võsu asemel on moosesepõõsal neid kuus. Kas tõesti lõpuks õige koht?:)
Täna veel veidi kolimist mõne taimega ja siis võib suvi ehk ka tulema hakata.:)

Saturday, May 14, 2011

Kevadvihm

Seekord ikka see tõeline, mitte jääkristallidega pooleks.
Kaks päeva koguti üleval pilvi ja tekitati põnevust, et tuleb, ei tule, tuleb, ei tule. Eks on olnud ka paigapõuaseid kevadeid, nii, et vihma tuleb igal pool mujal, kuid mitte Sakus.
Vihm on mõnna. Piiskade uinutav rabin katusel ja samas tead, et õues kogu aeg kõike kastetakse. Väga põhjalikult. :)
Seoses vihmaga avastasin, et härra Tibu ei pühi mööda peenraid koju tulles üldse jalgu.
Et siuke lihtne ropp mees. Rõduukse juurest algab suurte poriste käppade jäljerida, mis köögi poole suundudes hägusemaks muutub ja viimaks kaob. Proua Muri juures pole ma kunagi midagi taolist täheldanud. Tema vist vihmaga üldse poris ei käigi.
Täna avanes toas kaks hiilglaslikku liiliat. Niisugune elevandiluukollase poole kalduv kahvatu ja puhas värv. Nad ei lõhna.
Järgmine avaneja on õielehel musta värvi kasutanud liiliasort. Põnev.
Eile oli suur ümberistutamise päev. Loovutan "muruniitjate ametiühingule" terve kiviktaimlataimede kolmnurga, aga enne muru külvamist tuleb taimed eest ära kolida.
Bänd loobus lavavõimalusest. Minu arust on nad täitsa lavaküpsed, aga sisemine enesekindlus on suur jõud ja seda ignoreerida pole mõistlik. Üks asi on simman käima tõmmata ja teine asi linnarahva ees püünel helitehnikaga üles astuda. Liiatigi veel kui uus Karmoska pole veel jõudnud täiesti sisse sulanduda. Oeh ja Parmupill pole Karmoskat üldse veel näinudki. Heh, kevaad!:)

Thursday, May 12, 2011

Aasta kõige ilusam aeg

Puude lehtimise aeg. Kõik haljendab ja lõhnab! Eile arvutisse ei vaadanudki, vaatasin aeda. Istusin varahommikul verandatrepil, jõin kohvi ja vaatasin aeda. Kas liikide paljusus, järsk soojalaine või see, et mittejuurdunud isendeid peaaegu polegi, on sellel kevadel loonud illusiooni erilisest külluslikkusest. Kes õitsema läheb, see teeb seda lopsakalt ja mõnuga.
Sel aastal õitsesid isegi mägitulbid. Nägin kolme õit.
Hostad hakkavad ninakesi välja pistma.
Tänased positiivsed blingid:
Leidsin roniva hortensia pistoksal rohelise punga.:)
Topeltõieline metsülane polegi välja läinud.:)
Eraldasin valge jürilille sibula kollase liilia juurte embusest ja olen väga rahul, et ta on alles! Sel aastal tuleb 2 õit.:)
Muuhulgas on ka Eurovisiooni aeg ja nii imelik kui see ka pole, sai eile lausa telekat vaadatud.:) Portugali laul tekitas palju mõtteid. Kas Portugalis ollakse nii originaalsed, et meil tuleb sinna jõudmiseks veel kaua areneda? Või mis wärk? Laul oli tavaline (kui pidi hoopis ebatavaline olema), polnud üldse naljakas (kui pidi äkki naljakas olema), oli liiga vähe imelik, et lüüa laineid eriliste friikesinejate leeris...kuid erines niivõrd, et torkas silma. Noh, ebaoriginaalsuse ja kõige sellesamusegi eelpoolloetletu poolest.
Terve esimene voor jättis suhteliselt ühtlase mulje. Soome laul oli sümpaatne ja Albaania oma ka. Muud põrutavat justnagu ei miskit. Kas raskekahurvägi on koondunud teise osasse?

Monday, May 9, 2011

Suvine

Eile olid tsetimaal talgud. Puhastasime vana külateed.
Oli kõva tööpäev, aga samas ka justnagu meenutas olemuselt aeglast matka dzunglis...hmh...kui mootorsaagide asemel oleks matšjeeted olnud või miskit sellist. Muidu oli päike, rohelus, kaunid vaated ja taevalikud lõhnad (kannike, sinilill, ülane, puhkevad pungad, tärkav mets, toomingad).
Tõepoolest "surmavalt romantiline" teelõik, nagu peretütar seda kohta hiljem tabavalt iseloomustas.
Praegu õitsevad seal massiliselt ülased ja sinililled. Sinilillede sinine suurte laikudena - milline luksuslik värv!
Aga kui sooja peab, siis puhkevad kohe toomingad ja piibelehed. Selle külatee kohal ripuvad toomingatest "kardinad" ja tee peal ning tee ääres lausa kubiseb piibelehtedest. Väga maaliline paik.
Kompostipeenar sai kodus kahe lopsuga klibust tühjaks ja täna kummutasin sinna mõlemad kompostikastid. Ikka jäi veel tühjaks, sunnik. Mõtlen aina tihemini ühele koormale mullale, mille peaks tellima. Täna päeval oli õues soojem kui toas ja päikse käes lausa palav. Täna tulid tundmatu liilia pojad, kahtlustan, et võib olla tegemist kas valge või kuningliiliaga. Mingi tavaline punane ta ei ole. Peab järgmise suveni ootama, alles siis näeb õit. Mesilamaa metsast tõin mätta helelilla kannikesega ja istutasin epimeediumi kõrvale poolvarju.

Sunday, May 8, 2011

Emadepäev:)

Alguses on nad kohutavalt pisikesed, abitud ja...hmh...armsad.:)
Veidi veel edasi on nad ikka armsad, kuid meenutavad mõneti juba Homo Sapiensi, neil on oma tujud, miljon küsimust ja nad teevad esimesi samme maailma avastamisel. Siis on kool, lõpukell ja lapsed paiskuvad ELLU. Kes väärikalt mööda õhku astudes, kes pesast üle ääre, kes valjult hädaldades, kes kuldse deltaplaaniga... jne jne Mõni äbaram ehk jääbki pesanurka kükitama, aga neid pole palju, sest iseseisvusel on läbi aegade olnud magus seikluse maitse. Vanemad vananevad vaikselt ja eemalduvad oma tegemiste suunas. Neil hakkab kujunema oma maailm mis koosneb ...ic, enamaltjaolt neist asjadest, millega laste kõrvalt tegeleda oleks oolnud võimatu. Omavahel öeldes on see elu parim aeg.:) Vanemad "iseseisvuvad" samuti. Nad hakkavad võibolla metsikult reisima või kolivad kuskile päris karupeesse ja hakkavad uudismaad raadama, lähevad võibolla uuesti kooli või väljamaale tööle, rajavad mesila, õuna- või iluaia, võtavad endale kassi (või hobused), moodustavad punk-, rock- ja vanamuusikabände ning ka nende elul on seikluse maitse.
Lapsed saavad lapsi ja tegelevad nendega. Remondivad oma elamist, teevad muusikat, õpivad kuidas ots-otsaga välja tulla. Vahel nad helistavad ja küsivad, et "Mida ma teen, ta karjub juba kolmandat tundi järjest!" või et "Ma panin tärklise ilusti kisselli sisse, aga nüüd on siin mingid kuradi klimbid!" või, et "Ema, mulle tuleb poole tunni pärast kümme külalist, mis sööki ma jõuaks neile teha?", "Kas sul on kahekümnest prussi? Aha...ei ole...hmh, aga millega võiks veel seda auku seinas kinni panna?" jne jne.
Tore vastastikune sõltumatus ja vaikne heameel, et nad saavad hakkama.
Head emadepäeva ja kena kevadist aega!:)

Friday, May 6, 2011

Jack Frost

Igatahes on härra nüüd kohal. See vägatahetud ja kauaigatsetud brunnera.
Tänu Helenile.:)
Istutasin ta kohe maha. Esialgu "lattu" teiste juurde, sest kompostipeenar hakkab alles järgmise nädala jooksul kontuure võtma.
Tulid ka kobar-skopoolia, rossi mukdenia `Karasuba`, kähar astilbe `Perkeo` ja söödava kuslapuu juuretükiga oksad (seekordne söödav kuslapuu on madalakasvuline ja meenutab sinikat).

Jälle päike!:)

Ikka see tõeline, põletav, ere...mitte läbi udupilvede muljutud hajusvalgus. Kevadadoonise õied on pilves ilmaga täiesti ühemõtteliselt kinni ja ka muu kasvumürin aias võttis jaheda pärast hoo maha.
Mis võibolla polegi väga paha, sest mu kompostipeenar ei ole ikka veel valmis ja kindla elukohata aiaasukad on veel üsna mitu. Mida väiksemad taimed, seda lihtsam istutada.
Kõige mürakam on aktiniidia. Ei teagi kuidas ma ta aia küljest lahti kangutan. Juur ei pidavat aktiniidial suur olema. Saab näha.
Päike. Aasta kõige ilusam aeg. Kased on rohelises hämus ja ma arvan, et esimesed toomingaõied töökoha õue peal avanevad täna.
Aias õitsevad lõhnav kannike, kevadadoonis, kerapriimula, kaks aedpriimulat, varased nartsissid, mininartsissid, sinililled ja brunnera `Mr. Morse` (hõbedased lehed, valged õied). Täna avavad õied suur valge trompetnartsiss ja poest toodud nartsiss `Salome`, kes peaks olema roosa trompetiga. Kui tema lõhn peaks roosi meenutama, siis me oleme juba varem kohtunud. Kasemetsa aias kasvas roosa trompetiga roosilõhnaline nartsiss, aga õielt kolmandiku võrra väiksem.

Thursday, May 5, 2011

Uduse hommiku jutud

Lugesin netist ühte kena lugu musta leedri olemuse ja kasutuse kohta ning sain aru, et kolmandat aastat minu aias vegeteeriv tumedaleheline viril asi ja suvega meetriseid võsusid kasvatav maitsvate marjadega ravimtaim on kaks eri asja. Tumedaleheliste dekoratiivsortidega on eestis natuke nihu läinud ja keegi on siin paljundatud külmaõrna aluse kloone. Selline `Black Beauty` on siis minul ka. Ei ta vaeseke ela ega sure, rääkimata õitsemisest või viljumisest. Peenras ei astu vähemalt keegi enam peale (oeh, no mis leeder see on, kellele saab peale astuda...samal ajal kui neist kasvatatakse mõnel pool lausa tõpratarasid :).
Lugesin blogistiilis reisikirja "Minu Pariis". Olen Pariisist küll turistina kaks korda läbi volksatanud, aga elu-olusse küll suurt tollal ei süvenenud. Sai ahmitud neid kohapeal pakutavaid muljeid muuseumide, losside, kunsti, vaadete ja parkide näol. Raamatu autor on hea sulega ja joonistab põhjaliku ülevaate eestlase elust prantsusmaa südames. Põhjala kodaniku jaoks hämmastav elukeskkond - hästi ...hmh...väikekodanlik ja bürokraatiast läbi imbunud ühiskond...maine annab sulle see millises linnaosas sa Pariisis elad. Ja kinnisvarahinnad on loomulikult megaulmelised.
Üllatab ka see, et aastal 2008 ei olnud maailmametropoli suvalises pangas veel internetiühendust ja mõnelpool kus see oligi, ei osatud seda kasutada. Samas kui tumedaverelised juurvilja- ja kalamüüjad võtsid turul leti alt makseterminali välja nagu niuhti. Iga päev oli mingi streik ja seda peeti normaalseks. Metsikud ummikud liikluses ja hea kiire rongiühendus, samuti kiire ja toimiv metroo. Sõnaline viisakus saadab prantslasi igal hetkel, ka siis kui nad metroos tipptunnil üksteist jalge alla tallavad jne jne. Ühesõnaga...minu leigest toonist võis juba vist aru saada, et raamat oli küll väga hea, aga endiselt ei ole ma mingi eriline pariisifänn.:)

Wednesday, May 4, 2011

Aed läheb iga päevaga huvitavamaks

Tänahommikune pilk peenardele üllatas. Hoolimata temperatuurist mõjub kevadvihm ikka kevadvihmana ja aknaalusele peenrale oli tekkinud roheline umbrohuvina. Tegelikult...kui mõtlema hakata, külvad lilleseemned, ootad, millal nad idanevad, kastad, katad ja potitad, vahepeal tuleb tigu, teeb amps või võtavad kevadised öökülmad. Ja seda lilletaime ei ole enam. Aga umbrohi ilmub ühe ööga. Ja selleks ei ole muud vaja kui jääkristallidega segatud vett taevast mai esimeses pooles. Kõik. Ja juba alustavad umbrohud kasvumaratoni.
Kahjuks on umbrohuks osutunud ka hardalt aeda taritud ja hellalt hoitud tanguudi kobarpea. Sügavalt maa alt ilmuvad ikka ja jälle uued jämedad võrsed ja mul on kuri kahtlus, et ega ma tast enne lahti ei saa kui kogu selle peenra läbi kaevan. Samas nii sümpaatne taim. Ilus, lõhnab hästi, meetaim ja puha. Mesilamaale ei söanda ka viia, käitub nagu invasiivliik. Õnneks seemnest siiski ei levi.
Täna istutasin oma aia hädalised ära, homme siis tõistre pojengid, idamagunad ja roniroosi teise osa minemakolimine.
Oma koha kompostipeenras said tervelt aasta koera terrori all kannatanud puishortensia ja jaapani ebaküdoonia. Mul lihtsalt ei olnud varem kohta. Nüüd peaks nad üsna häppid olema, seal on valgust, rammu...ning, hmh... keegi ei kuse pähe.
Tõin ära ka kaks hostat Üks nimetu ja teine "Halcyon" ning istutasin "Sun Poweriga" ühele joonele.
Et kuulutada vegetatsiooniperiood tõeliselt käimaläinuks, siis istutasin ka moosesepõõsa ümber. Kuna "Kiviktaimlakolmnurk" läheb likvideerimisele, siis kolin sealt vaikselt minema. Moosesepõõsas sai vanaaegse roosi tiiva alla kena tuulevaikse koha.
Tõin murust kompostipeenrasse kosuma ka musta leedri poja, kes seal üsna depressiooni oli langenud. Usun, et peaaasjalikult traumade tõttu. Kuna tegu on tundliku ja külmahella taimega, siis olgu tal hea rahulik koht kahe maja vahel.
Esialgne ahvivaimustus absoluutselt kõige vastu mis maa seest välja kasvab hakkab vaikselt võtma kindlamaid piirjooni. Istun endiselt sügavalt hostades, kuid kalduks meeleldi ka iiriste suunas. Kuid...kuna meie aia muld ei ole iiriste kasvatamiseks just kõige sobivam, siis on tekkinud uus tugev tõmme heledate liiliate vastu.
Noh...ja siis veel kõik need ilupõõsad.

Kevadvihm

Ilgelt külm ja võimalik, et ööpimeduse varjus ka lobjakaga pooleks tembituna, aga kuna praegu on kevad ja vihma sajab, siis tuleb seda nimetada kevadvihmaks.
Sooja on kaks kraadi.
Teen ümberistutuste plaane. Kohe kui soojaks läheb...Ja esimesena Printsessi pojeng, siis teised asjad.
Räägitakse järgmisest võimalikust soojalainest. Tahaks näha.

Tuesday, May 3, 2011

Härra Tibu

Oma kassilapsepõlves oli Härra Tibu väga häälekas. Vastupidiselt oma peaaegu tummale emale oli tal iga asja kohta midagi öelda ja siis veelkord, et kui me juhtumisi ei kuulnud äkki või. Kogu aeg oli mingi kurr-nurr-näu majas. "Kellesse see loom küll läinud on", ohkas vana kass käppasid kõrvadele surudes. Tibu aga laulis edasi. Nüüd on noorsand juba pooleteise aastane suur sale kassivolask, kelle pilgus on kutsikavaimustus asendunud väärikusega. Kass teab mida tahab...sellest pole midagi, et vahest tahab ta õue, kahe minuti pärast jälle tuppa ja siis jälle õue, aga ta TEAB mida ta tahab.
Tibul oli eile igav. Ta tuli köögist rahuloleval ilmel, kõht konservi täis ja...noh, et...teeks midagi. Tibu hüppas lauale kosmeetika keskele ja hakkas vatianumat ahistama, et sellel kaas pealt ära saada. (Peale vatitorude "korduvaid äratapmisi" ja põrandale laiali puistamisi hoian ma neid plastikkarbis).
"Tule sealt ära." ütlesin ma väga külma häälega.
Ta vaatas mulle häirunud päti ilmel otsa ja kangutas edasi.
"TIBUU!!!"
Ta vaatas otse silma ja tema ilmes oli midagi mässuliselt lõbusat, umbes nagu, et tahaks näha, et missa teed siis nüüd, ah?
Kui ei tohi, siis ei tohi. Kohe näed mis juhtub. Võtsin maast roosa sussi.
Ta ei katkestanud ka selle peale keelatud tegevust. Siis suss lendas ja Tibu plagas minema võidukas irve näos. Ta oli oma adrenaliini saanud.
Õues endiselt pime. Hommikul sooja 1,8, toas 15. Normaalne mai alguse ilm. Kõik ok.

Monday, May 2, 2011

Suve lõpp

Niipaljukest seda siis oligi. On jälle täiesti normaalsed ilged ilmad madala taeva ja vinge tuulega, öösiti külmetab ja hommikul sadas üksikuid räitsakaid...süda kohe laulab.
Liialt julgelt kevadele vastu kasvanud taimed püüavad maa sisse tagasi pugeda ja pisilindude pesitsuskontsert jäises hommikuahetuses jääb suhteliselt hillitsetuks. Ei mingeid ülemlaule, mida rõduuksele kuulama jääda. Lasen kassi välja ja lähen uuesti magama. Vihma loomulikult ei tule. Sooja, lõputult lõhnavat, viljastavat kevadvihma. "Mis vihma, kullakesed?", küsib taevaisa. "Teie saite oma vihma juba talvel kätte...oot, kohe ma...seda oli täpselt niipalju kui, et kakskümmend kallurikoormat iga tuhande ruudu kohta, kas oli vähe või?"
"Ei ole vähe, jumal hoidku (ei tahaks järgmisel nädalal ujudes tööle minna), öisest kondensveest täiesti piisab ja kui hästi mälu pingutada, siis ma olen sel kevadel isegi paari vihmapiiska näinud."
Kui põhjust on ka täiesti siiraks rõõmuks: Meil on väga ilus uus vaheaed ja viimaks saab aktiniidiapaarike ja veel mõned ilupõõsad oma õigele elukohale kolida.

Sunday, May 1, 2011

KGB muuseum ehk wonderworld

See oli eile üks põnev üritus.
Tagantjärele oli muidugi hea naerda, et mis ja kuidas, aga paistab, et reaalis olid lood tollal palju hullemad kui me 30 aastat tagasi üldse ette kujutada oskasime. Rahva hulgas liikusid aastatel 1977-1989 kuulukad, et restoranis kuulatakse pealt mida inimesed lauas räägivad. Sosistati veel, et taldrikud on topeltpõhjaga ja mikker seal sees. Ja et riigiasutuste seinad pidavat samuti mikrofone täis olema. Haha. Olgu kuidas on nende riigimajadega, aga peab olema ikka täitsa peast loll, et tibidele topeltpõhjaga mikrofonitaldrik lauda sokutada ja kuulata mida nad seal küll ometi vadistavad. Nii arvasime meie.
Oli aegu kus käisime iga nädal korra kõrtsus tantsimas. Kõrtse oli vähe ja need olid alati rahvast täis. Irw, muuseumis saime teada, et see taldrikumikrofoni jutt ei olnudki udujutt. Ei tea kuidas muudes kõrtsudes, aga Viru Hotelli maja oli `lutikaid` kubinal täis. Lutikas nägi välja nagu sõjaväejalgratta pump, selline kopsakas 40 cm pikkune toru, mille otsas jäme jupp kaablit. "Pump" oli peidetud laeviimistluse sisse ja mikrofon toodi lauda paksu põhjaga leivataldriku sees. Aaaaa...
Mõelda vaid, et meie keskel elavad vaikselt edasi ka need eestlased, kes tollal nende vahvate asjadega täiesti aktiivselt tegelesid ja a la punased plekid põskedel hasardiga rahvavaenlasi taga ajasid. Wõdish!
Aga eile oli Linnas sünna ning sünna käigus see muuseumikülastus ja veel ka jalutuskäik vanalinnas. Viimati sai seal niimoodi oma kuus aastat tagasi promeneeritud. Oeh, me oleme Linnast TÄIESTI võõrdunud ja seda asja peaks parandama, nentisime me ühest ja teisest huvitavast kohast mööda köndides. Pikal tänaval oli põnev galerii, Kiek In De Köek`ist avanevaid bastionikäike peaks avastama minema, Oleviste kiriku torni tahaks ronida jne. Jne.
Aga täna pühendan end autosõidule ja aiatööle.