Peale äikest

Noh, loomulikult oli kõik väga märg ja ma ei käinudki üldse aias. Selle asemel "kugistasin" eilse õhtuga ühe raamatu. See polnud isegi üldsegi mitte hea, aga lugemisnälg oli vahepealse paastumisega nii suureks läinud, et selleks otstarbeks kõlbas see gootilike sugemetega viktoriaanlik softõudukas küll (irw:).
Raamatukogust toodud viie kilo hulgas oli ka viisakaid raamatuid, aga küll ma jõuan nendeni ka.
Täna hakkan asjalikuks. Lähen istutan roosi maha ja üldse.
Peale äikest on hostad 5 cm pikemad ja kõik uusistutused on toibunud. Eriti hea meel oli mul kirjude lehtedega hariliku kopsurohu üle, kes hoolimata ohtrast kastmisest seniajani minestanult maas lebas. Ma arvan, et vihmas on asju, mida kastmisega lihtsalt ei korva.
Vaatasin õhtul aknast Härra Tibu ja Pätu seltsielu. See on hästi omapärane, vaikne ja asjalik ringi kulgemine.:)
Kumbki teab isegi selja taha vaatamata kus teine asub, koos nuusitakse tühje tarukaste, siis hüppab Härra Tibu kastilt maha ja läheb teeb kuuritrepile lõuaga pai, Pätu judistab seljanahka ja kükitab trepile kössutama. Tibu kargab ka trepile ja kössutab teise otsa. Sealt vaatavad mehed tükk aega ilma. Noh, kuidas rohulibled liiguvad ja kuidas kärbes mööda lendab jne. Proua Muri hoiab poistel suhteliselt pungis ja kadeda silmaga terrassilt pilgu peal. Misse siis olgu! Aga külalise kühmus kuju on nii palju nähtud ja nii tuttav, et Muri ei viitsi lamenti lööma minna. Ääh, pohlad! Ja Muri paneb pea käppadele.