Sirelid

Eile hommikul läksin tööle paksu jopega, aga tagasi oleks tahtnud tulla lehvivas sitsis, õlgkübaraga ja rannasandaalides. Ja üldse. Eile algas siis justnagu see päris suvi. Sirelid õitsevad METSIKULT! Õhtune ja hommikune jahedam õhk toob esile aroomid. Kui hommikul unesegasena rõduukse avad, saad nagu kaikaga - sirel, õunapuu, kuldsõstar, kevadfloks ja muu mudru veel lisaks. Nüüüüüüühh!
Kummaline, et ma pole varem niimoodi sireleid kontekstist välja noppinud...nad on kuidagi märkamatult ära õitsenud, aga tänavu...Mine või lolliks!
Sirelite koha pealt saaks meie aeda veel täiendada. Kuuri kõrval on näiteks veel täiesti tühi koht.:)
Pokumees käis mesilas ja tuli tagasi kummalise kastiga. Õigemini oli kummaline kasti sisu. Mesilas on maad võtnud sülemlemismeeleolu ja paarist tarust, mis kõige rohkem endale emakuppe olid ehitanud, võttis mesinik ära paar kärge mesilastega ja pani need sülemikasti kokku. Moodustas kahest pereosast uue pere. Kogemata oli kaasa tulnud ka noor viljastumata ema, seda parem. Ema sai endale valge täpi pihikule, mummidele saputati peale veidi nektarit ja tõsteti nad ajutisse tarru kohanema. Nüüd läks lahti tore jagelemine. Magusaine mõjub mesilastele nagu kassile palderjan ja nektarine mesilane ei ole ealeski enam võimeline kedagi ära torkama. Lihtsalt sellepärast, et nii maitsev ja lõhnav ja kõik kleebib ja lõpuks hakkavad kõik koos koristama nagu üks pere. Kuigi on täitsa eri värvi. Veidi ikka tiriti üksteist karvust ka, tuldi lausa välja astmelauale vastakuti taaruma ja rinda pistma, aga sedasi leebelt, moe pärast, ühtegi laipa näha ei olnud.
Kaks päeva veel suvepuhkuseni. Jee!:)