Thursday, September 29, 2016

Septembri lõpp koerailmaga.

Väga mõnus ja soe september on olnud. Viimaste päevade mahedad temperatuurid peibutasid isegi aeda siblima, esmaspäeval oli õues 22-23 kraadi sooja, teisipäeval veidi vähem, aga ka hästi mõnus ja suvene.
Panin teisipäeval sibulaid maha ja "lihvisin ebakohti". Eks see aia nägu sedasi areneb ja klaarub.
Ikka umbes nii, et mis peaks olema teisiti, et ka sügisel silm peenras puhata saaks?
Praegu on luubi all õunapuu alune istutusala. Varjuline koht kus teod niisketel öödel oma seategusid teevad. Ilmselt panen sinna mõned tiarellid, pisipöörised ja helmikpöörised. Neid nad ei söö.
Ja tiarell õitseb kevadel kaunilt. Hiljem on lehed ilusad.
Eilehommikune entusiasm (et mis ma kõik õhtul aias teha võiks) käis poole päevaga täiesti maha, sest pärastlõunal hakkas sadama. Vähe sellest, lisandus ka tuul. Õhtuks oli korralik koerakas. Isegi Bond ei tahtnud enam vaba mees olla vaid küsis tuppa ja kobis ülakorrusele magama.
Hommik on vaikne ja rahulik. Kujutan ette kuidas meie tänav on üleni kaetud tõrudega. (Tammed on tänavu tõrusid paksult täis) Ja puulehtedega. Sest täna öösel tuli kõik alla mis tulema pidi.

Saturday, September 24, 2016

Pildiblogi

Mõned pildid.
Taevassinine aster. Septembri lõpp.
Hoian nagu pilpa peal, aga tema hakkas talve vastu valmistumise asemel augustis hoopis õitsema. Niisugune imepriimula Milda aiast.
Tradeskantsia, kuldne sinisega. Septembri lõpp.
Pskeemi lauk koerliblikaga, augustikuust
Missa ütlesid?
Sõnajalg. Natuke veel ja lugu tuleb.:) Nii palju varjundeid...
Suhteliselt käest läinud peenar augustikuust, käpalisega ees ääres, sildi peale on kirjutatud Bond.:)
Septembri lõpp. Varased krüsanteemid.

Reviirid, ehk ootamatu kohtumine hea sõbra aias.

Kena sügispäev, päike soojendab mõnusalt. Tuulekesel pole ka väga viga, päris mahe teine. Seda on osanud hinnata Bond, kes kasvuhoone nurga taga päiksest naudib. Üle aia ronib naabrite vanahärra Pätu, kel parajasti midagi targemat teha ei ole ja näeb musti kõrvu rohu seest paistmas. Ohoo,  sõber Tibu, lähen vaatan ka mis ta teeb seal. Pätu seab sammud tiidsalt sõbra suunas. Sahina peale tõstab kõrvade omanik pea, teeb kollased silmad lahti, tõuseb kogu oma süsimustas olemuses valvsalt istuma. Ja see ei ole mitte Tibu. Iik! Ilmselgelt ei pea Pätu Bondi mingiks eriti toredaks poisiks. Ta seisatab ning näib sügavas kimbatuses olevat. Mida ma teen, appi, ma pean ju nüüd kuidagi siit minema saama nii, et ma SEDA endale turja ei saa.
Bond istub liikumatult, sabaots ka ei liigu, aga silmad on väga kollased ja pilukil. (Bondi vaadates meenub stseen vanast kauboifilmist: Clint Eastwood, käsi püstolikabuuril ja kustuv sigarillo hambus, sekund enne saatuslikku lasku...)
Pätu paneb sammuks tõstetud käpa tagasi rohtu, teisega juba taganeb. Aegluubis nagu kameeleon. Kuda kuradimoodi ma siin nüüd ümber keeran...proovin tasakesi, kiiret ei ole, selga pöörata ei tohi, siis ta kohe tuleb...
Pätu sooritab kunstipärase tagurduse koos ümberpööramisega nii, et selg kordagi ilma pilgukaitseta ei jää ning taandub nüüd juba jõudsalt aia poole. Huh, õnneks läks!:) Pätu hüppab aiale ja silmitseb sealt nüüd juba üsna julgelt Bondi. Silub kasukat, laseb pulsil rahuneda. Bond lõdvestub ka, laskub uuesti kõhuli ja vaatab mida naabrimees veel teeb. Midagi ei tee, läheb ära oma poolele. Igav. Bond jääb magama.
Huvitav on see kasside seltsielu. Samas olen näinud Pätut julgelt koos Tibuga aias kõndimas, kuid üksi, siis vist ei tohi või.:)
Ja hoolimata Bondi halvast mainest annab Tibu Bondile ikka veel mõnikord üle kaela nagu tatikale. Kui ühe korra, siis Bond laseb sellel sündida, viskab veel rahumeelselt Tibu ette pikali ka. Mina tunnistan, et sina oled boss, vanem ja targem jne. Need on kombed. Nii ilmselt peab. Aga kui Tibu laseb ülbusel endas pead tõsta ja Bondile tuult alla läheb tegema (et kui boss olen, siis teen mis tahan), siis selgitab Bond paari valusa võttega, et nii ei ole ilus. Tibu lausa käuksatab. Ja siis on jälle rahu majas, Tibu lakub sassis kasukat ja Bond lesib ta nina all kõhtu näidates. Sina oled boss. (Aga võiksid väärikam olla).

Wednesday, September 21, 2016

Aga kuidas muidu läheb?

Muidu läheb mõnusalt, ainult liiga kiiresti. Juba on läbi ka need kauaoodatud soojad ja sumedad "augustikuuõhtud" septembri esimeses pooles, kus mahlast pilgeni õun ohkega oksalt maha potsatab ja kõrvitsad raginal kilo päevas juurde võtavad...
Tõepoolest, imelised ilmad on olnud!:) Kui valgus poleks teine ja kui varjus poleks juba kargust, siis võinuks selle õndsa aja suveks küll arvata. Õhtupimedus tuleb ainult natuke liiga vara.
Sügisheleeniumid, kõrged kukeharjad ja varased krüsanteemid on täies õies. Siilkübarad on sel aastal niruvõitu kuid pongestavad täitsa kenasti õitseda. Tradeskantsia tunneb elust mõnu ja on väga ilus. Kuldne jumaliku sinisega...
Hokkaido kukeharjad õitsevad, pisikesed emajuured ja kõrvikpriimulad siin ja seal.
Tegevuskalender hakkab hä-ästi tasapisi aeglustuma. Midagi pole öelda, august ja september, eriti  alguses, ON aasta kõige tihedama päevakavaga kuud. Aiale, mis on suvel ainus tööväline harrastus, lisanduvad meehooaja lõpetamine, mesilaste siirup, moosid, seened, marjakorjamine, õunaaeg ja aeda saab vaid üle kõige selle vaid põgusalt kõõritada, et ehk ma õhtul natike silbliks ka...Aga tööl peab ju veel ka käima ja tihti on õhtuks toss väljas. Ja nii päevast päeva...
Laupäeva hommikupoolikul plaanisin paar tundi aias, sest sügisudud on osad hostad juba nii ära närutanud, et ei kannata üldse vaadata. Päikse käes on täitsa hea nokitseda, aga vilus tundub juba jahedavõitu. Laupäeva pärastlõunal oli klassikokkutulek, mille tegime niiöelda kevadise kokuka vigadeparanduseks, kuid rohkem inimesi ikka kokku ei saanud kui seitse. Sellegipoolest oli mõnus õdus õhtupoolik. Pühapäeval käisime seenel nagu kord ja kohus. Kaks ämbrit tõsiseid kupatamise seeni. Eile panin need mustsõstralehtede, mädarõika ja küüslauguga suurde purki  hapnema. Pole midagi paremat kui hapendatud seened salatis sibula ja hapukoorega...siis kui tuisud akna taga uluvad või umbes nii.
 Esmaspäeval kütsin esimest korda soemüüri soojaks. Toas kippus kõhedavõitu olema. Kassidel on mõlemil tore paks kasukas selga kasvatatud, kuid Härra Tibu magab juba augustist saati öösiti toas. Vana tark kass. Mitte kröömikestki energiat ei tohi sina raisku lasta. Ja Tibu poeb magajatele sellepärast hästi külje alla. Üldiselt on see natuke tüütu, sest läbi une peab kogu aeg ka selle väikese karvase pambuga arvestama, et talle peale ei keera vms, aga kass on kunn ja teab kõiki oma õigusi kasvõi unepealt.:)
Tore on kuidas see väike ja väärikas loom õhtuti üle diivani ääre vahib. Ma vaatan, teil on seal nii mõnus. Siis materjaliseerub ta jalutsisse, ajab hetkeks lõua ette, juhul kui...aga keegi ei ütle midagi. Ning hakkab siis kasukat rehitsema. Volkspilgud annavad mõista, et tegemist on intiimse rituaaliga ja kui me vähegi inimesed oleme, siis võiks kõnetamise ja sasimise pärastiseks jätta. Sest pererahvas kohe ei saa mitte sasimata jätta kui mingi selline pehme karvik käeulatuses on. Aga kuna elu on näidanud, et Tibu võib pahaselt minema ka minna, siis me jätame oma lemmiku rahule. Tibu sooritab kasukapesu rituaali lõpumi, kukub külili ja hakkab nurru lööma. Nüüd võib!:)
Kasside elu kulgeb rituaalist rituaali ja päevategevused on kindla korra järgi paika pandud. Katsu sa näiteks tund aega hiljem töölt koju tulla. Kohe on kass vastas ja tänitab, tänitab, tänitab...:)


Monday, September 12, 2016

Võhma Juurikas 2016

Võib täitsa vabalt ka öelda, et aednike sügispidu.:) Provvad Harjumaalt Tii ja minu isikus seadsiwad korwid käewangu ja astusivad viisipärasel ajal rongi peale. Kui kohale jõudsime, siis oli laat juba täies hoos. Esialgsel pilgul tundus olevat rahvarikas, vähemalt poole rohkem osalejaid kui mullu. Ja põhjalikumal süvenemisel selgus, et ka müüjaid oli poole rohkem, sealhulgas huvitava kauba müüjaid.:)
Põnevaid priimulaid napib turul alati. Ometi leidus seekord üks selline pakkuja. Soetasin endale ühe senitundmatu priimula. Vaatasin ülejäänud kahte ka suhteliselt vesise suuga, aga kuna priimulatel on see talvitumise asi alati na kahtlane, siis rohkem ei võtnud. Kui kevadel elu sees on, siis tasub ehk ka neid teisi otsida. Vahepeal oli kogu aeg toredaid kohtumisi armsate aalujate ja sõpradega ning siis põrkusime keset platsi Heleniga. "Ahhaa, aga vaata, mis mul on!" "Oo, Minuartia verna!:)" Hea Helen oli märganud, et selline aare vedeleb müügiplatsil, viimane veel ka, tuleks mõne kiviktaimlahullu jaoks ära päästa... Kuna minu silmis oli juba haige tuli süttinud, siis polnud pikka mõtlemist - pisike veidrat okaspuud meenutav minuartia vahetas kärmelt omanikku. Äitäh, Helen!:)
Edasi olid Mõdriku armsad tegijad oma suurepärase taimevalikuga. Turult ei puudunud ka Läti kaup, neil olid nagu ikka puud-põõsad ja siilkübarad, aga täpsemalt ei uurinudki. Siis olid Tartu botaed ja minu lemmiklett tuntud headuses ja peale seda pikk rida sibullilli.
Lemmikletist lunastasin Lewisia brachicalyxi, sibullilledest kaks LA liiliat, üks neist roheka õiega ja martagoni `Sunny Morning`. Laadamelu oli korralik. Shaslõkipraadimise lõhn, kauplemishääled, iga müügikoha juures pisike järjekorrake pluss uudistajad ja ikka korralik kõva laat. Kohtumised aalujatega olid kõige toredamad.
Sellel aastal tekkis aalujate laager Kiskjasiili ja pildigalerii auto juurde. Kõik Eve viimase aja pildid olid ka väljas. Wow, kunstimüük!:).
Oh, vähemalt kolme oleks tahtnud, aga valisin ühe, selle hundiloo.
Pilt on täitsa pööraselt hea ja kõnetas valjult.
Tuli armsal moel hajameelne Aidi ja kurtis, et ta must kast on kadunud. Olin mõned minutid tagasi tõepoolest Karini platsil ühte punast üksikut kasti näinud ja mõtlesin, et see ei saanud vist olla, sest mustad kastid on tegelikult oranzid, aga Aidi oli juba läinud.
Taimejaht käis muudkui edasi, aga midagi põrutavat enam silma ei hakanud, kuni...ei, siiski - märkasin ühel väiksel lihtsal müügiplatsil huvitavalt tuttava välimusega hostat, millel potis nimi `Paisley`. "Kas see on`Lakeside Paisley Print`? " "Ei, misasja? Ei ole. Nimi on potis ju." Ok. vahel juhtub ka nii ja oli ikka küll.:)
Sedasi saingi endale tolle ammutahetud kaunitari.:)
Ilma hea Peipsi sibulata ei saanud ju kah ometi minema sõita. Mõtlesin, palju jaksaks käe otsas ära viia. Võtsin kaks kilo. Ja siis oli juba kell sealmaal, et hakkasime jaama poole nihkuma. Oligi selleks korraks jälle pidu läbi. Kummaline, et neile taimedele kõigile olid kohad olemas. Millegiga ei pidanud potikõndi (pott näpus, kuhu ma selle küll paneksin, kas siia? Ei pigem vist siia?) tegema. Rongis oli päris palju laadalisi. Need tundis selle järgi ära, et ühe või teise kandamist piilus välja rohelisi tuuste.
Hea päev, tore üritus, ilusad inimesed.:)