Kuigi valgust antakse juba mõnusasti, on õues veel tali. Lumeroosipojad konutavad kurvalt lumes, talvisest lumekupust pole mitte haisugi ja maa on sügavalt jääs. Eelmine nädal oli küll mõnel päeval plussis kuid kui öösiti on külmakraadid ja kui maa sügavalt külmunud, siis ei sula lumigi (kuigi seda on vaid ca närused 5 cm). Viibin viimasel ajal pidevalt raamatuaugus. Eelmine oli Sylvain Neuvel "Magavad hiiglased" - puhastverd ulmekas.
Kui õhus leidub teatud aine molekule, mis viitavad arenenud mõistusliku elu tegevusele, siis käivituvad sügavale maa sisse peidetud hiiglaslikud ajakapslid ja annavad inimesele juurdepääsu tundmatust metallist valmistatud hiiglase kehaosadele. Käsi, küünarvars, torso, labajalg jne. Kui need üksteisega kõrvu asetatakse, sulavad nad tervikuks. Lõpuks on kogu kuju koos. Arvatakse, et on robot. Teadlaste paremik üritab ööd ja päevad välja mõelda, milleks too robot tehtud on ja kuidas seda kasutada saaks. Loomulikult haaravad sõjardid ikka ohjad enda kätte, et ehk saaks sellega kuidagi ka sõda pidada. Selgub, et saabki, aga kedagi see eriti õnnelikumaks ei tee. Loole saaks põneva järje, sest raamatu lõpus ei ole hiiglasega kaasa pandud kirjad veel dešifreeritud ja robotiga liikumist alles õpitakse. See on veidi komplitseeritud, sest roboti põlved painduvad hoopis teisest kohast ja eeldatavasti peaks ka selle jalgu juhtival piloodil olema midagi saatüri koibadele sarnanevat...
Praegu loen Robert Calbraith´i (J. K. Rowling) "Kus on kurja kodu."
Servapidi veidi naistekaks kiskuv, kuid väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Paks ja hea raamat.
Üheksa päeva pärast on märts, mõnusmõnus.:)
Sunday, February 19, 2017
Monday, February 13, 2017
Pika sammuga kevade poole
Kukk läheb nüüd juba üsna kiiresti ja hea pika sammuga. Pärast töölt koju jõudmist on veel tükk aega valge. Ja imelisi päikesepäevi on samuti olnud. Muidugi kaasneb talvise kõrgrõhkkonnaga paratamatult pakane. Ja nõnda ongi alates veebruari teisest nädalast olnud meil siin suhteliselt jahe. Ikka -5 kuni -22 (paaril kauni päiksetõusuga varahommikul). Täna on üle hulga aja kõigest -0,8. Lumekirmet ca 5 cm ning maa on sügavalt külmunud.
Talv kulgeb suhteliselt tubases rütmis, mida ilmestavad nädalavahetuste sööstud kinno, külla või lõunasse. No mitte nii väga sügavale, seekord käisime laupäevasel heategevusüritusel, "Igale lapsele oma kodu", mis toimus Moostes. Võimas mõisakompleks, mis kohalike poolt korda tehtud ja kultuurikeskuseks muudetud. Oli ekskursioon mõisasse ja piki valdusi, Villakoda külastasime ja siis tagasi kontserdisaali.
Tore spontaanselt tekkinud vahepala oli ka.:)
Päriskontsert veidi venis, aga rahvas oli juba saalis. Ja kuni laval pille paigutati ning toole tõsteti võttis lapselaps Eliise otsustavalt korraldajatädi seelikuservast kinni. "Kuule, kas ma võiks ka ühe laulu laulda?" Tädi Jane tõi vabatahtliku noore artisti otse lava servale, sest mikrofoni polnud veel paika pandud. Ja siis ta laulis. Puhtal ja selgel häälel, täiesti veatult. "Meil aiaäärne tänavas." Alguses juttu ajanud saal jäi hiirvaikseks, sest siis kuulis paremini. Aplaus oli maruline ja väike artist läks väga rahulolevana lava taha.:)
Edasi tulid Flora Kammerkoor oma tuntud headuses ja Astra Lastelaulud. Viimases loos esinesid kõik koos, ka Pokumees läks pilliga lavale.
Reis lõunasse ja tagasi oli ootamatult pidulik. Välja arvatud Saku, oli kogu Eesti ohtralt üle puistatud härmatisega ning pakkus terve tee imelisi postkaardivaateid. Nagu oleks peale kontserdi veel kunstinäitusel ka käinud. Eriti kaunis oli topelthärmatise alla mattunud Tartumaa.
Talv kulgeb suhteliselt tubases rütmis, mida ilmestavad nädalavahetuste sööstud kinno, külla või lõunasse. No mitte nii väga sügavale, seekord käisime laupäevasel heategevusüritusel, "Igale lapsele oma kodu", mis toimus Moostes. Võimas mõisakompleks, mis kohalike poolt korda tehtud ja kultuurikeskuseks muudetud. Oli ekskursioon mõisasse ja piki valdusi, Villakoda külastasime ja siis tagasi kontserdisaali.
Tore spontaanselt tekkinud vahepala oli ka.:)
Päriskontsert veidi venis, aga rahvas oli juba saalis. Ja kuni laval pille paigutati ning toole tõsteti võttis lapselaps Eliise otsustavalt korraldajatädi seelikuservast kinni. "Kuule, kas ma võiks ka ühe laulu laulda?" Tädi Jane tõi vabatahtliku noore artisti otse lava servale, sest mikrofoni polnud veel paika pandud. Ja siis ta laulis. Puhtal ja selgel häälel, täiesti veatult. "Meil aiaäärne tänavas." Alguses juttu ajanud saal jäi hiirvaikseks, sest siis kuulis paremini. Aplaus oli maruline ja väike artist läks väga rahulolevana lava taha.:)
Edasi tulid Flora Kammerkoor oma tuntud headuses ja Astra Lastelaulud. Viimases loos esinesid kõik koos, ka Pokumees läks pilliga lavale.
Reis lõunasse ja tagasi oli ootamatult pidulik. Välja arvatud Saku, oli kogu Eesti ohtralt üle puistatud härmatisega ning pakkus terve tee imelisi postkaardivaateid. Nagu oleks peale kontserdi veel kunstinäitusel ka käinud. Eriti kaunis oli topelthärmatise alla mattunud Tartumaa.
Wednesday, February 1, 2017
Härra Tibu peab korda.
Kord peab majas olema. Kui Härra Tibu on perenaise 5 minutit enne äratuskella (nagu alati) üles ajanud, kööki konvoeerinud ja kui too nii teadvusele tuleb, et endale teevett hakkab keetma, siis loeb Härra Tibu missiooni täidetuks ning läheb põõnab edasi.
Tänagi kadus Tibu köögist üsna ruttu.
Aga sellega asi veel ei lõppenud.
Umbes kümne minuti pärast kostis toast imelikku häält. SSSSSHHH-rrrrrrrr! Jäin kuulatama, et misasja. Hääl kordus. Nii, mingi äksõn on nüüd!
Läksin asja uurima. Härra Tibu vahtis põlevi silmi rõduust, susises nagu kobra ja viskus peaaegu vastu akent. "Tibu, kuule..." Akna taga ei olnud kedagi. Iga karvake Härra Tibu muidu nii klanitud kasukas oli vihaselt turris ja kuulutas - Hoidke mind kinni, muidu ma lähen löön ta maha!!!
Nojah, kui maha, siis maha. Mine, Tibu. Tegin rõduukse lahti. Tibu turris karv vajus kolksti alla ja ta vaatas mulle suhteliselt lihtsal ilmel otsa. Mäh?
"No mine õue siis. Jah."
Ta pani lõua peaaegu maha ja uuris tähelepanelikult, ega kedagi rõdul oleva laua all ei ole. Ei olnud. Siis ajas ta kaela paremale pikaks ja tegi kindlaks, et ega rõdu teise otsas kedagi ei ole. Ei olnud. Siis venitas ta enda läbi rõduukse pi-ikaks mustaks vorstiks (ikka imetlusväärne on see nende venimisoskus) ja veendus et õhk on puhas. Murelik volkspilk selja taha - ära sa ära mine.
Ei, ma ei lähe.:) Kass kalpsas rõdule ja nuuskis nüüd juba nagu julge mees, et kes kurat see ometi oli...ja midakuradit siin käiakse jne
Ohjah, suur doos kassihuumorit kohe varahommikul käes..:)
Tänagi kadus Tibu köögist üsna ruttu.
Aga sellega asi veel ei lõppenud.
Umbes kümne minuti pärast kostis toast imelikku häält. SSSSSHHH-rrrrrrrr! Jäin kuulatama, et misasja. Hääl kordus. Nii, mingi äksõn on nüüd!
Läksin asja uurima. Härra Tibu vahtis põlevi silmi rõduust, susises nagu kobra ja viskus peaaegu vastu akent. "Tibu, kuule..." Akna taga ei olnud kedagi. Iga karvake Härra Tibu muidu nii klanitud kasukas oli vihaselt turris ja kuulutas - Hoidke mind kinni, muidu ma lähen löön ta maha!!!
Nojah, kui maha, siis maha. Mine, Tibu. Tegin rõduukse lahti. Tibu turris karv vajus kolksti alla ja ta vaatas mulle suhteliselt lihtsal ilmel otsa. Mäh?
"No mine õue siis. Jah."
Ta pani lõua peaaegu maha ja uuris tähelepanelikult, ega kedagi rõdul oleva laua all ei ole. Ei olnud. Siis ajas ta kaela paremale pikaks ja tegi kindlaks, et ega rõdu teise otsas kedagi ei ole. Ei olnud. Siis venitas ta enda läbi rõduukse pi-ikaks mustaks vorstiks (ikka imetlusväärne on see nende venimisoskus) ja veendus et õhk on puhas. Murelik volkspilk selja taha - ära sa ära mine.
Ei, ma ei lähe.:) Kass kalpsas rõdule ja nuuskis nüüd juba nagu julge mees, et kes kurat see ometi oli...ja midakuradit siin käiakse jne
Ohjah, suur doos kassihuumorit kohe varahommikul käes..:)
Subscribe to:
Posts (Atom)