Hundikuu teine pool.

Kuigi valgust antakse juba mõnusasti, on õues veel tali. Lumeroosipojad konutavad kurvalt lumes, talvisest lumekupust pole mitte haisugi ja maa on sügavalt jääs. Eelmine nädal oli küll mõnel päeval plussis kuid kui öösiti on külmakraadid ja kui maa sügavalt külmunud, siis ei sula lumigi (kuigi seda on vaid ca närused 5 cm). Viibin viimasel ajal pidevalt raamatuaugus. Eelmine oli Sylvain Neuvel "Magavad hiiglased" - puhastverd ulmekas.
Kui õhus leidub teatud aine molekule, mis viitavad arenenud mõistusliku elu tegevusele, siis käivituvad sügavale maa sisse peidetud hiiglaslikud ajakapslid ja annavad inimesele juurdepääsu tundmatust metallist valmistatud hiiglase kehaosadele. Käsi, küünarvars, torso, labajalg jne. Kui need üksteisega kõrvu asetatakse, sulavad nad tervikuks. Lõpuks on kogu kuju koos. Arvatakse, et on robot. Teadlaste paremik üritab ööd ja päevad välja mõelda, milleks too robot tehtud on ja kuidas seda kasutada saaks. Loomulikult haaravad sõjardid ikka ohjad enda kätte, et ehk saaks sellega kuidagi ka sõda pidada. Selgub, et saabki, aga kedagi see eriti õnnelikumaks ei tee. Loole saaks põneva järje, sest raamatu lõpus ei ole hiiglasega kaasa pandud kirjad veel dešifreeritud ja robotiga liikumist alles õpitakse. See on veidi komplitseeritud, sest roboti põlved painduvad hoopis teisest kohast ja eeldatavasti peaks ka selle jalgu juhtival piloodil olema midagi saatüri koibadele sarnanevat...
Praegu loen Robert Calbraith´i (J. K. Rowling) "Kus on kurja kodu."
Servapidi veidi naistekaks kiskuv, kuid väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Paks ja hea raamat.
Üheksa päeva pärast on märts, mõnusmõnus.:)