Thursday, January 28, 2010

Öös juhtub asju...

Eile läksin tööle. Avan ukse, seest lööb vastu imelik läpatis, ruumid on pimedad,uks põrkab millegi vastu, keegi kiljatab "Ära tule, see läheb ümber!"
Kommi- ja saiariiulid olid välisukse lähedale kobarasse kogunenud ja seisid seal pimedas ebakindlalt püsti nagu purjus pingviinid. Sest see oli kõige kuivem koht.
"Püha jumal, mis te siin teinud olete!"
"Haha, meie, jah!"
Lugu oli lihtne: öösel "võtsid ahvid elektri ära" ja 2 tunniga jõudsid veepumbad jäätuda. Polnud ka ime, sest õues oli sel ööl miinus 30. Kõik muu oli selle tagajärg.
Ülevalt laest ja seinu mööda tuli krellrohelist fluestseeruvat vedelikku. Ajasime selle laabitsatega kanalisatsiooni, aga seda muudkui tuli ja tuli ja tuli. Khm...nüüd ma tean mis värvainet nad ulmefilmides vere värvimiseks kasutavad kui mõni tulnukas ära tapetakse.:)

Monday, January 25, 2010

Milline kergendus!

Kust sa tead, et õues on miinus 28-30? Sellele viitavad mitmed märgid. Kott briketti kaob koldesse nagu mutiurgu (mitte, et sellest toas kuigivõrd soojemaks läheks), tamme otsast tihaste toidulauda seiravad varesed on täiesti ümmargused ja sina saad endale terveks päevaks kassipojakujulise plaastri. Kuna ma niikuinii terve päeva lugesin, siis mulle sobis. Plaaster ronis kaela peale ja uuris enne magamajäämist üle lõua küünitatud väga pika ja pehme käpaga kas mu nina on vahtkummist või ei ole. Ajas itsitama.
Milline kergendus, kui ärkad hommikul ja õues on miinus 30 asemel ikkagit täiesti normaalne temperatuur nagu näiteks miinus 16. Toaski kohe soojem ja sedakorda on ehk ka kütmisest mingit kasu.
Sätin ennast mõnuga tööle, sest töökoht on mul sellise talve jaoks äärmiselt sobiv - väga soe. Sõna otseses mõttes.:)
Kassipoeg Sass on emasse (riidekoi geenid, mis väljendub kalduvuses karvaseid lõngu lutsutada)tunneb vastupandamatut tõmmet minu mohäärikollektsiooni vastu, millest saanitekki hakkasin kuduma. Kui peale ei passi, varastab mõne väiksema kera ja üritab sellega nurga taha liduda. Õnneks olen alati jaole saanud. Mis on ka drilli jaoks hea, sest kass peab teadma, millal suss lendab. Viimane kord piisas juba sõnast ja sussi polnudki vaja teele saata.

Sunday, January 24, 2010

PÜHAPÄEV

Eile oli LAUPÄEV. Ma ei mäletagi niisugust nädalavahetust, kus poleks hommikuti hunnik kohustusi ees ootamas. Seekordne on siis kohustustevaba. Kaif! Ma ütleks isegi et kaif ruudus.:)
Lugesin, magasin, lugesin, vaatasin telekat ja lihtsalt OLIN. Kuradi kaif!
NII hea tunne kui kool läbi.:)
Lõpueksam, see kõige põhilisem, mis see nädal toimus, oli viis. Oli käre nädal. Esmaspäeval lõputööpalavik ja pakkimine, teisipäeval majanduse kontrolltöö, kolmapäeval lõpueksam, neljapäeval 11 tundi killustiku, prusside ja kividega võimlemist Luual (vasak pöial ikka veel streigib)ja reedel kodo. Kõik.
Kaitsmine veel muidugi tuleb, aga ma ei pea seda üldse mingiks ponnistuseks - rääkida oma unistuste aiast (ic, millest enamik salamisi juba valmis), loodan, et nad ikka jaksavad mind lõpuni ära kuulata.:)
Väljas on täielik õudukas, meie valetav kraadiklaas näitab miinus 30. Ilmselt on tal nii külma koha peal olemisest ajud sassi läinud ja sellepärast näitabki kolm kraadi rohkem kui teiste kraadiklaasid. Samas - mine tea, kiikasin vaadata, et kus asub naabrinaise kraadiklaas. See oli kinnitatud aknaliistu külge. Söön oma mütsi ära, et seal on paar kraadi soojem kui maja välisvoodril, kus asub meie kraadiklaasi andur.
Külmaperioodid mõjuvad mulle kummaliselt. Tekkib sund kududa sooje asju.
Kui läbi lõputu pakase Räpinast koju jõudsime, otsisin kohe kõige mõnnamad lõngad välja ja hakkasin "saanitekki" kuduma. See on niisugune hea lisategevus teleka kõrvale.
Täna laisklen edasi. Tttäiega!

Saturday, January 23, 2010

Luua kutseeksam oli tegelikult õppepäev.

...millesse ma koos teiste "kaaskannatajatega" üle eestimaa heauskselt sisse astusin. Aktiveerusin meie õppejõu teate peale, et kes tahab võib minna ja ka kutsenimetuse kätte saada. Meilt keegi peale minu ei tahtnud.
Minu loogika töötas lihtkodaniku kombel ja tundus olevat mitte just paha mõte minna ja teha ära ka kutseeksam, eriti kui kõik ladina keel ja muu õpitu veel värskelt meeles on. Mida ei olnud, oli informatsioon. Seda ei saanud kohe kuskilt. Ei teadnud Aiandusliit suurt midagi ja ka Luua telefon esimesel korral ei vastanud. Teist korda ei proovinud, sest Räpina sessiks valmistudes polnud omalgi aega laialt käes, et põhjalikumalt informatsioonile jahti pidada ja nõnda ma maandusin 20 kraadise külmaga kell pool kaheksa Luual. Oletades endamisi, et eksam põhineb kõigel seni õpitul. Haha.
Saabusin kohale tänu armsale kaasale, kelleta see üldse võimalik poleks olnud. Ta tuli kolmapäeval Räpinasse, teleportis mu Luuale, ootas kuni eksam läbi ja viis tagasi.
Kohapeal sain teada, et eksam ei ole 4 tunnine vaid kestab hoopis kümme tundi (tegelikult kestis 11 tundi). Tema oli kogu selle aja autoga kusagil külma käes.
Info, info, info! Midagi lubati saata e-mailile, aga polnud seal miskit. Veelkord, kui ma oleksin kõike seda eelnevalt teadnud, ma poleks hakanud üldse üritama.
Tegin testi ära ja järgnevalt algas suures köetud hallis praktiline töö.
See osa oli väga hästi organiseeritud, tööriistad viimseni olemas, materjalid kõik töökoha juures. Kui trelli aku tühjaks sai, oli kastis veel kaks lisaakut, erinevad kruvid, kruviotsikud, kaks järkamissaagi, kirves, kaks käsisaagi jne. Ainult et töö, mille pidime valmis tegema koosnes kahest osast. Üks osa oli seotud teoreetiliselt ja osalt ka praktiliselt õpituga s.o. kivide paigutamine, muru külvamine jne. Teine osa oli aga puhas puusepatöö, mida ma polnud uneski näinud ja mille arvasin olevat ülepingutamise. Tuli teha valmis kaks dekoratiivset väravamoodulit. Niipalju tean ma küll, et sellist asja ei tee ka profid õues põlve otsas ja vaja ikka tööpinki, kuhu jupid kinnikruvimise ajaks saad fikseerida jne. Oleksin ka selle valmis teinud, kui oleks olnud aega...ja jõudu.
Alustasime oma tööga kastis, mis võis olla 3 X 3m Tasandasime 10 cm killustikku kasti põhjas ja tampisime kinni. Saagisime järkamissaega märjast rampraskest 100 x 100 prussist neli meetrist juppi. Mõõtsime paika ja asetasime killustikule prussid, ajasime ümbruse killustikku täis, nii, et see ulatus prussidega tasa. Tampisime, tasandasime, loodisime. Lasksime pikkade kruvidega küljelt viltu alustalade külge meetripikkused kõnniteeprussid, mis olid kunstiliselt paigutatud ja mille paikamõõtmisega me hiina piina nägime.:)
Nende vahele tuli tassida liiva. Palju. Kuniks ääreni oli 5cm vaba ruumi. Mõõtsime paika ja asetasime sellele rasked kõnniteekivid. Osadel tuli suure "kivihammustajaga" diagonaalne tükk küljest ära lõigata. Nägin kivihammustajat esimest korda, aga kuna mul on massi ja jõudu, siis ei olnud kivide kaksamine eriliseks probleemiks. Hätta jäin viimase töötunni ajal kui jõud hakkas otsa saama. Hallis liikus ringi abivalmis ja heasüdamlik meesõpetaja, kes alati kõiki aitas kui plindrisse sattusime. Kleenukesemad tüdrukud olid selle kivimasinaga ikka kõvasti hädas. Rassisin ja mõtlesin, see on mingi üldine missunderstanding, et mida kuradit me naised siin üldse teeme! Miks see eksam nii raskeks on tehtud? See on puhas meeste töö! Ma oskan ladina keelt, tunnena hästi taimi, oskan joonistada ilusaid aiaplaane, ma oskan neid valmis ehitada aga ma pole mingi kuramuse mäkaiver, kes peab põlve otsas...ok. Oma viga, et ei puistanud rohkem infot otsides allikaid läbi. Oma viga.
Meil vedas paarilisega. Teine tüdruk luges teraselt joonist ja minul olid hiljutisest majaehitusest tehnilised oskused sae, trelli ja teiste tööriistade kasutamisel. Kolm aastat tagasi oleksin ma püksi teinud, kui saag KRIIIUUUUUUH! tegi ja prussi mulle näkku tahtis lükata, no vahel kiilub miskit kinni. Hoidsin sael kõvasti "turjast" ja vandusin vaikselt, lõpuks ta enam ei puselnud.
Panime ka kõnniteekivid paika. Täitsime vahed mullaga, istutasime kaks jugapuud (Minu loogika oli neid mitte juurekangast vabastada, aga öeldi, et kui istutad, siis võiks seda teha. Teine õppejõud ütles pärast, et see oli viga, juurepall võib laiali laguneda. (Tean seda ise ka, aga seekord oli küsimus selles, kuidas komisjon tahab. Puukesed ju tuli pärast sealt jälle ära päästa. Kotis oleks seda olnud lihtsam teha. Ohjah.)kastsime. Aga selgus, et objektile tuleb külvata ka päris muru. Külvasime muru ja riibusime selle käidavate pindade vahele. Õnneks kasta ei tulnud.:)
Niisugune maastikumäng siis. Lõpetasime õhtul kell 19:00. Pool tundi test, üheksa ja pool tundi rasket füüsilist tööd ja üks tund lõunat.
Lõppkokkuvõttes olin (hoolimata üleväsimusest) rahul töökogemuse saamise üle - ma oskan nüüd sellist asja ehitada. Ja ei olnud rahul selle nn. "salastatuse" pärast, mis, usun, et juhtus ajapuudusest või kogenematusest. Kui seda juhtub lugema keegi asjasse puutuja, siis palun jagatagu järgmisel üritusel toimuva hakkava kohta täpsemat informatsiooni. Keegi ei nõua tehnilisi jooniseid (kuigi poleks paha ka need enne läbi seedida), lihtsalt oleks inimlik anda teada mida eksamil tahetakse ja kui kaua eksam kestab). Olgu mainitud, et keegi Luualt ütles, et me saatsime päev enne eksamit materjali. Mul poleks sellest kasu olnud ka siis kui see oleks kohale tulnud. Olin Räpinas viimasel sessil ja ei kanna läpakat seal kaasas. Kui koju tulin ja postkasti vaatasin, siis polnud seal mingit materjali tulnud.
Ja veel: koos minuga eksamil (üle kümne inimese, vist oli 12 või 14) rassijatest sai kutsetunnistuse ainult üks inimene. Oletan, et see võis olla see ainuke meesterahvas meie naiselikus kambas.:)
Nende tiim sai oma rajatise ka ainukesena täiesti valmis.
Niih...tegin selle läbi, oli õpetlik, müts maha nende korraldajate ees, kes oma tööd hästi tegid, aga miski ebakõla on kogu selles värgis ikkagi.
Nimetatagu, palun, asju õigete nimedega. See ei olnud kutseeksam vaid õppepäev, kus õpiti kunstilise kivi-puit aiapinna rajamist koos tislerikunsti kasutamise sugemetega. Jah, selle värava kokkukruvimiseni ma ei jõudnudki, sest aeg sai otsa.
Ja veelkord: Mulle näib, et maastikukujundajad jagunevad nn hard (kuurid, väravad, aiad maakivimüürid, kivi- ja puutööd jne) ja soft (aiaplaanid, taimede istutamine, hoolduslõikus, jne) tegijateks. Huvitav, kuidas oleks korrektne?
No EI kujuta ma ennast ette aiamajakest või aeda kokku kruvimas, mitte ei kujuta.:)

Monday, January 18, 2010

National Geographic

Siiamaani on meie kassiemand suhteliselt siivsalt käitunud ja piirdunud kahe pesakonnaga aastas. Sedagi suvel. Eelmine peika ajas aga Muri pea nii segamini, et kuigi viimana pesamuna veel nisa otsas ja väljas pakast püsivalt miinus 10-15, on Muri südames jälle kevad.
Sellest hoolimata, et hanged on paksud, külm kõva ja peikad kodus ahju peal. Niipalju ma kasse tunnen, et taolise külmaga ei lähe isegi alfaisane õue kurameerima. Muri sai sellest ise ka aru kui esimese palangu sunnil õue üle märgistas ja ikka kedagi ei tulnud. Kevadeni tuleb oodata, tobe orav. Vähemalt märtsini. kuna meil on praegu kaks kassi ja väike pägalik õpib parajasti huvitavatesse kohtadesse sittumist, siis tundub mulle, et rohkem kasse lähemal ajal ei tahaks ja üldse ei tahaks.
Paistab, et tuleb see veterinaaril käik ikka ära teha. On kõgil rahulikum elu.
Panime uuele maailmakodunikule alguses väga vinge nime, aga see ei sobinud talle. Ei hakanud lihtsalt külge. Kassipoeg on ise niisugune malbe, sulni silmavaatega härrasmees ja lõpuks sai temast Sass. Nii vist jääbki.
Ise sätin sõidule. Homme on Räpina minek, üle-ülehomme kutseeksam Luual ja reedel erialaeksam Räpinas
Niisugune hull nädal.
Ja siis peaks olema mõnda aega rahu majas kuni kaitsmiseni

Sunday, January 17, 2010

Mida teha peale pikka jahti?

Minu oma hakkab läbi saama. Lõputöö saab esmaspäeval kaante vahele ja kuu aja pärast on kaitsmine. Jiihaa!
Unistasin siin juba mida ma hakkan tegema kui kool läbi.:)
Kõigepealt hakkan normaalseks. Käin koos teistega õhtuti suusatamas ja loen vabal ajal häid raamatuid. Naabrinaistele mõlemile aiaplaani visandid valmis visata.
Suure punase teki teen valmis. Ja teise koeravillast. Siis on vist juba kevad ka käes.
Suur Jääaeg kestab, õues on stabiilselt miinus 12-13 ja kui miinus viie peale viskab, siis arvavad inimesed, et see on soe. Mina nii ei arva.

Monday, January 11, 2010

Talv, talve, talve...

Õues on miinus 24. Kraadiklaasi vaadates kipuvad pähe umbes sellised mõtted, et kohe kui suvepuhkusele jään, ronin ahvikiirusel tellingutele ja asun "kinni toppima" kõiki võimalikke ja mittevõimalikke kohti, kust külm majja siseneb. No mitte, et ta kuskilt lausa laialt sisse tuleb, aga mõni koht ikka on. Peale eileõhtust pliidi ja kaminakütmist on köögis hommikul pluss 16. Võiks olla hubasem. Põrandad on õnneks soojad ja põrandaküte on parim asi nii külmadel hommikutel.
Täna on üle hulga aja esimene tööpäev, millega kaasneb palju meeldivat ja ebameeldivat. Tõeliselt meeldiv on praegusel ebakindlal ajal omada töökohta. Mõnevõrra vähem meeldiv on jagada oma aega enne lõputöö lõplikku valmimist töökoha ja kooliasjade vahel, aga nii need asjad paraku on. Õnneks on seda võimalik teha vaid ühe järgneva nädala jooksul. Siis peaks lõputöö täies mahus kaante vahel olema ja kooli lõpp ka käega katsuda. Jumal, kuidas ma armastan käega katsutavaid asju!:)
See saab vist päris hea tunne olema, kui saad peale tööd lihtsalt lõbu pärast sopakaid lugeda ja kuskil on mul veel üks lapselaps ja.
Aga kõige rohkem tahaks praegu kevadet. Täiskomplekt sooja tuule, pajuurbade, sinilillede ja konnalauluga. No lepiks ka viiekraadise külmaga, mis oleks tõeline leevendus, aga miinus 24! Selle üle võiks veel pikalt kaevelda, aga ma lõpetan. Homme ka päev.:)

Saturday, January 9, 2010

Esimene kontakt!

Lapselaps suhtleb!:)
Kuulab juttu, vaatab sellise näoga otsa, nagu sa oleksid mingi megahuvitav mänguasi, nagiseb süvenenult ja kui veidi taju pingutada, siis võib peaaegu kuulda kuidas tema peas toimub tohutu pingeline mõttetegevus. Suu ümardub aeglaselt väikese o kujuliseks ja sealt tuleb küsivalt "Uah?"
"Uah, uah.", vastan mina liigutatult. Kontakt on loodud.:)
Tema siputab rahulolevalt jalgu ja teeb nägusid, selleks korraks on audients läbi, ma ei ole enam huvitav. Pisike tüdruk uurib juba uut huvitavat objekti - põrandalambi kupli kuma.
Ema tunneb laps ka otsa vaatamata ära, juba ema häält kuuldes ilmub imiku näole ootav helendus ja käed hakkavad innukalt sibama. Ema on kõige tähtsam. Ema on kõige-kõige.

Friday, January 8, 2010

Öölaulupidu

Mida teevad iseseisvuvad kassipojad õhtul?
Loomulikult poevad diivanikasti magama.
Mida teeb nende ema kui tekkib igatsus oma kräunurotikeste järele?
Loomulikult hakkab laulma.
Meie tavaliselt nii sõnakehv kass, kellel on isegi kahju korralikult mjäu öelda (1 kord nädalas), see laulab nüüd öösiti nagu lõokene. "Tulge välja, lapsukesed, annan teile räimepiima ja siis me saame koos hommikuni põõnata!"
Tegelikult polegi see lõokesevõrdlus nii mööda. Kui õnnestuks kassloom meelitada mingi võlujõuga lõokese laulu järele ahvima, siis võikski see umbes nii kõladagi. Muidugi kasutab kass oma hääleskaalat ja asendab helindi "sirr" nurriga jne.
Jutt jutuks, aga öösel käib meie kass ümber voodi ja laulab. Kaks spunki istuvad diivani sees tekikotihunnikul ja mõtlevad, et küll mede mutt ikka laulab ilusti. Nad ei mõtlegi välja tulla. Hommikul on jällenägemist täitsa liigutav vaadata. "Tere, kallis ema, me NIIIIII igatsesime sind!" Haha.
Täna öösel laulupidu ei tule. Mõtlesin juba välja, mida kõike diivanikasti panna, et sinna enam ühtegi kassipoega ei mahuks.

Tuesday, January 5, 2010

Lumehangede keskel

...väikeses majas elasid pokud. Tasa tõusis suitsuvine korstnast pastelsesse pakasetaevasse ja jõululised postkaardivaated pressisid üksteise järel akendest sisse. Päike libises loiult üle taeva ja maalis toaseinale lendavate tihastega pannoo... Muidugi on lindude lustlendlemine aknast paremini ja värvilisemalt näha. Sinise peaga on sinitihane, kollase kõhuga rasvatihane, kuldse nokaga paks must musträstas ja see paadikujuline pilusilm puukoristaja. Tegin selle eile endale linnuraamatust selgeks.
Odot, kes rääkis, et talv on pikk ja pime ja kaamos jne?
Valgust on praegast nii palju, et kasvõi suple selles. Midagi umbes sellist ka terve hommikupooliku tegin. Panin üleval kangasteljetoas punase teki lõime puude peale. Viis meetrit on ikka lausa lust peale kerida, see pole 20 või 30. Aga kuduma hakata veel ei saa, suga pole veel peale pandud. Kiiret pole, saab selle ka ükskord paika.

Monday, January 4, 2010

Lady in Black

Mida nalja on koju tulla, kui tagatoast hakkab kostma väikeste jalgade padinat ja süsimusta näokesega väga pisikene loom kappab kohale ja toob kuuldavale rõõmsa käheda tervitushüüu "Kriiuuu! Kriiiuuu!" Tõeliselt hurmav olevus. Igast karvaotsakesest on tunda isiksust, kes teab maailmast kõike. Lihtsalt maailmal endale on vaja veel areneda, et saada teada ka kassipojast. Aga mõnikord on tunne, et oikuivanad on need silmad mis sulle tema näost otsa vaatavad.

Sunday, January 3, 2010

Külm ja ohtra lumega

Talv. Aknast avaneb olenevalt kellaajast tõelisi postkaardivaateid. Roosakas koidupuna valgesse lumepitsi põimitud põlispuude taustal, tihaste seltsielu söögilaual, viimseni kohevile aetud vares puuoksal kössitamas jne jne
Lumi on lumivalge ja krudisev, lenduv - külmade ilmade lumi.
Mina olen lõunamaa loom ja see külm kaunidus ei kutsu mind hangede vahele sumpama. Pigem hoian ahju ligi ja ootan kevadet. Nüüd juba võib, sest jõul möödas. Ja päevad lähevad pikemaks ja kolme kuu pärast on kevad ja märts.
Täna uurisin mis okaspuid meil üldse saada on. Kõige rohkem huvitavad mind need, millega saaks summutada müra ja mis oleks huvitava võraga.
Tuli praksub pliidi all ja kohv on joodud. Viimane aeg tegudele asuda.
Panen täna suurtele telgedele "tarkvara" külge. Või vähemalt üritan midagi selles suunas.

Friday, January 1, 2010

Maailm peale lõputöö ära saatmist.

Hommik algas kenasti. Printeri juhe jäi külmkapi uksele ette kui mamma sealt koera hakkliha tahtis võtta, ning ma tõmbasin selle seinast välja. Olen seda ka varem teinud ja ei saanud aru mille vastu ma siis nüüd eksisin.
Mis siis, et ma tehnikat ei mõista. Vähemalt pean lugu. Olen korduvalt alla kriipsutanud kuidas ma meie printerit armastan ja kui vajalik masin ta on, aga see ei takistanud tollel keset kõige kõvemat akšönit (aasta viimane päev, töö ära saatmiseni 4 tundi) lihtsalt rikki minemast. Kui juhtme seina tagasi panin, ei liigutanud ta enam kõrvaotsakestki ja vaatamata kõigile elustamiskatsetele jäi ka edaspidi täiesti liikumatuks.
Käivitus plaan B: võtsin läpaka õrnalt hambu ja sörkisin läbi lume tõistre tehnikat testima. Kuna kõik maailma elektroonilised masinad olid eile mind nöökida otsustanud, siis ei tundnud minu arvuti naabrite printerit ära ja sisse installida ka ei tahtnud, lõpuks, kui me teda selleks lausa sundisime, tegi ta küll installingu ära, aga tööle ikka ei hakanud. Asja deduktiivsel meetodil uurides avastasime, et olime minu läpakale kogemata vale juhtme taha torganud ja installinud osa ID-kaardi lugejast, kes ka ise samas kõike rumala näoga pealt vaatas. Tühistasime kogu tehtu ja targem meist (ei pea vist mainima, et mina see polnud)võttis mälupulga, korjas sinna printimist vajavad leheküljed ja printis läbi oma arvuti vajalikud kuus lehekülge välja. (Jiihaa, ma ei pidanudki enam püstolipoodi minema! )
Tuiasin juba tunduvalt lootusrikkamalt koju tagasi, lappasin töö kokku, toppisin kombinesooni selga ja padavai postkontori poole. Töö sai ära saadetud tervelt 15 minutit enne tähtaega.
Ärkasin äkšõnist alles eile pärastlõunal kui töö juba ammu ära saadetud ja sõbranna külla tuli. Mälusse oli ladestunud mingi imeliku välja mõeldud aia plaan koos kogu sõnalise kirjeldusega ja posu sordinimesid, mida ma varem isegi unes polnud kuulnud ning täiesti märkamatult oli minu elust kustunud terve detsembrikuu. Isegi koera polnud aega nahutada olnud. Too, nimelt, läheb õues ülbeks ja hakkab möödaminejate peale haukuma, kuigi see talle keelatud on. Nahutasin koera ära ja hakkasin maailmas ringi vaatama. Maailmal polnud väga vigagi, kuigi riiulil oli virn lugemata raamatuid, tsettide vaibad kõik tegemata, poisile lubatud maleruuduline sall alles esimese veerandi peal ja lisaks selgus, et kohe algab vana aasta ära saatmine.
Uus aasta tuli suure lumega ja 2 minutit enne silda, aga enam-vähem väärikaks ajaks saime ka ise silla peale ja õnneks oli ilutulestik ümberringi vaadeldav.
Olime silla peal ainukesed, kuigi panoraam sealt on äärmiselt muljetavaldav.
Täna avastan ilma lõputööta maailma edasi, haha, isegi lugesin raamatut ja. Koristama veel ei viitsinud hakata, aga telgede juures peaks küll korra ära käima ja kassipoegade liiva ära vahetama.
Põngerjad käivad usina tõsidusega liivakastis pissil (kuna nad midagi muud veel ei söö, siis "marmelaadi" pigistab vana kass endiselt enda tarbeks).