Wednesday, December 31, 2014

Kuidas kange jook pudeli ära tappis.:)

Lugu järgmine: hää mesinikust peresõber tõi jõuluks kõhuka pudeli ähmakest. Loomulikult ei suutnud ma vastu panna kiusatusele sellega kõrralikke inimesi ehmatada ja nõristasin veidi toda aromaatset konjakivärvilist jumalikku rüübet lapikusse pudelisse, et rappa külmarohuks kaasa võtta. Plasku oli küll stainless steel, aga märjuke, mis oli kange ja kuum nagu lohe armastus, sõi mingil moel (ilmselt loomulikul:) põhjaserva lekke. Ja lapikuga on nüüd ühel pool. Teadagi - Made in China...paned ühe korra sinna natuke kangemat asja ja tema laguneb laiali. *käsa laiutavas käändes*

Lõpp hea, kõik hea.:)

Väljas soliseb sümpaatselt. Läks sulaks. Mõnus. Pole vaja lund ajada. Plaanisin täna üle hulga aja natuke kasulik olla ja tagaaiast lõhutud puud katuse alla vedada. Ja üldse, sula nagu keeranuks mahakäinud vedrud jälle üles. Vajusin vahepeal sügavale raamatusohu. Aastalõpp on jõulust saati üldse selline...hmh...hedonistlik olnud - rabapäeva kaunis pärl, pärast Päevakoerte saun oma tuntud headuses, siis KUMU, kus praegugi on avatud kunstinäitus nimega Art Deco, mida soojalt kõigile vaatemängulembestele võib soovitada. Mitu saali imelist ilu eelmise sajandi kolmekümnendate suurilmadaamide rätsepakleitide,-mantlite ja nende juurde kuuluvate aksessuaaride näol. Wow! Oli see vast tase... Käsitsi heegeldatud peened pitsid, tikandite kõrgpilotaaž, kuld- ja hõbelõngad, õhkõrnad materjalid, pärlid, karrad, kalliskivid (enamasti siiski klaas, kuid briljantlihviga). Iga kleit, kingapaar või ridikül oli kunstiteos. Ja tänud e-le, kes võttis vaevaks meid kodust välja sikutada.
Sünnat sel aastal ei pidanud, aga sellegipoolest oli see üks vägadema armas ja tore päev.
Väljas on mõnus valgus. Pärlmutrine ja kõikjalejõudev. Selle valgel on hea viimasepäeva nõidusi toimetada, sest öeldakse ju, et millega sa oma vana aasta viimase päeva täidad, see saadab sind terve aasta jooksul. Kõigepealt lugesin "Lingvistilist metsa" (kohtusin parajasti sünesteesiakirjeldusega ja mõistsin üht-teist, aga sellest ei tahtnud ma rääkida), kuid kui jumalad vähegi annavad, ei loe ma seda raamatut terve aasta vaid see läheb ikka arvesse kui "heade raamatute lugemine":), siis sõin natuke toorest piparkoogitainast "kiusatustele järeleandmine", vedasin halud ära "ühiskondlikult kasulik töö", nüüd mõtlen, et kuidas saada lahtrisse "rohimine" linnukest. Jama kohe. Tahaks ju. Hoolimata sulast on kõik lume all ja orhideede potis ei kasva ka umbrohulibletki, aga lahtrisse "mõtlemine" sai kena rasvase linnukese teha. Paistab, et selle mängu peab pooleli jätma. Tuleb mis tuleb, hoolimata mangidest, mängudest...ja muust. Sest pole olemas maailma, kus ei eksisteeri vähemalt mõttelistki lahtrikest sildiga "muu".
Õnnelikku uut aastat.:)
Malbelt, Futumoor.

Sunday, December 28, 2014

Kakerdaja raba.

Reede hommikul otsisin majapidamisest kokku mehise hunniku talveriideid ja siis me panime need kõik selga. (Jube jama ka kui poole tee peal külm hakkab.) Igaks juhuks lisasin veel sooja kahemeetrise taskutega salli.
Ilm oli talve kohta tegelikult parim mis olla sai - midagi ei sadanud, puudusid tuisk, pussnugased jäätuuled ja verd tarretama panev pakane. Külma miinus kuus, mis rabas miinus kolmeni taandus. Kümne paiku tõusis poolde taevasse unine rahulik päike, mis hakkas kõike väga kauniks sätendama. Jõudsime hea Teejuhi lahkel juhatusel rabaservale ja asusime seiklema. Mitte nüüd nii otseselt vaid pigem oli see seiklus hea vaatemängu austajatele, sest talvine raba on ikka vägaväga ilus. Kõigi nende minikasvuliste bonsaimändide, kõrvus tasakesi umiseva rabavaikuse, päikeses hiilgavate tarnamätaste, piiritute siniste taevaste ja igal käänakul avanevate vaadetega. See oli võrratu rännak kuni "elevantide pesakastideni" ja tagasi, sest järvest edasi oleks juba kummikuid vaja olnud.

Kaks vaimustunud varju kesk raba.

Pärast tegid mehed RMK lõkkeplatsil tule üles, Teejuhi suurest korvist hakkas välja tulema igasuguseid jõuluimesid, viimased olid igatahes rosmariinikartulid, jooke jagus "Valhallast" kuni kuuma mahlani ja seal siis sai heas seltskonnas järelejäänud talvepäeva nauditud. Ka koduteel paistis autoaknast võrratuid vaateid. Peale nelja hakkas päike üsna kiirelt madalale vajuma ja koju jõudsime juba sügavas videvikus. 
Suur tänu korraldajale ja kõigile kes kohal olid.:)

Thursday, December 25, 2014

Soap

Ma olen alati oma ema pigem koerainimeseks pidanud ja kuigi viimase aja tundemärgid kõik senise maailmavaate tugevale muutumisele on viidanud...aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu esimesel pühal tallas Härra Tibu meist suhteliselt pealiskaudselt üle ja siis jäi kõik vaikseks. Kuna uni oli läinud, tõusin üles ja tegin kohvi ja oli mõnus hommik. Teisel korrusel hakkas ka liikumist kuulda olema. Härra Tibu marssis trepist koos Mammaga uhkelt alla, juhatas tema kenasti kööki kinnise kassikrõbinapaki juurde ja tegi sellele põsepai. Juhtisin Mamma tähelepanu sellele, et kausis on krõbinaid küll, et söögu kass parem need enne ära, aga Mamma ütles midagi umbes sellist, et las ta olla, mina oma kassile ikka annan, jaah, Tibukene, sul on nii lusad valged sokid ja puha. Haah?!? Mul pidi äärepealt kohv kurku minema. :)
Aga no eks kui Tibu meie juurest vihaga minema pühib, siis kuhu ta läheb? Loomulikult Mamma apartementi, sest ega aus kass ju põrandal ei maga. Ega see ei takista tal taas meile plaasterdumast kui Bondi toas ei ole ja ka Mamma on selle vist katki hammustanud, sest ta vaatab viimasel ajal ikka eriti hoolega, et Bond õue ei jääks.:) 
See on lausa fenomenaalne kuidas selline väike loom nagu kass suudab enda jaoks sobiva keskkonna (mugav magamiskoht, tingimusteta armastus, tähelepanu, püsiv ja kvaliteetne toit) tekitada. Kui talle näib, et ühes või teises valdkonnas midagi logiseb, siis läheb ja vaatab ta kohe kelle saaks ümber sõrme keerata. Jas seda võlu nad juba valdavad.:)
Mitte, et meil ei jätkuks diivanil kahe kassi jaoks ruumi, aga Härra Tibu tahab olla lihtsalt ainus kass diivanil. Nojaa...ja ema juures on täiesti ilma kassita diivan olemas, milles küssa!:)
Ja kui ma mõtlema hakkan, see oli vist alles suhteliselt hiljuti kui ema täitsa ausa näoga ütles, et ei tema toas kassid ei käi, tema paneb kohe ukse kinni ja õige neil vaja...:)

Lumi, lumi, lumi...

Kõik on lume all ja ühtlaselt sajab teist iga päev juurde. Aialilledele on hea, läbi akna on ka hea puhas vaatepilt, aga kui peab hakkama kuskile samme seadma, siis ei ole enam nii lihtne. Ikka mütsid, sallid, kindad ja muu taoline arsenal. Õues miinus kuus. Selle kohta öeldakse, et hea mahe talveilm. Vähemasti on hakanud nüüd päevad pikemaks minema. Näha ega tunda ei ole, aga ma tean. No, asi seegi.:)

Monday, December 22, 2014

Jõujooned.

Umbes nädal tagasi toimus Bondi olemuses otsustav muudatus. Ühtäkki ei olnud ta enam läbisõidul "thanks maa´m, vbl. hüppan õhtul läbi" vaid ta ei kibelenudki enam õue. Mängis ja suhtles all oma isu täis ning läks siis ülakorrusele magama.
Ja kui tavaliselt jäi kassipoiss Muri või Tibu tülinorimiskatsete peale passiivseks (heitis näiteks pikali, läks peitis ennast ära või puges pessa), siis nüüd otsustas ta ennast kehtestada (Mida tyybid togite, mina elan ka siin!).
See nägi välja umbes nii, et kui Proua Muri möödaminevale Bondile harjunud käpaliigutusega üle kaela andis, siis ei jäänud see mitte karistuseta. Seekord Bond ei pagenud vaid läks hammustas kiuslikku vanaprouat tagumikust nii, et too üllatunult käuksatas ning aknalauale pages.
Tibuga Bond maid ei jaga vaid käib tal endiselt vaimustunud ilmel kannul nagu noor Skywalker Yodal. Tibu on sellest väga kimbatuses, kuid püüab iga hinna eest väärikuse säilitada. Vahel kakleb, vahel põgeneb, vahel lepib.
Ka Härra Tibu on hiljuti millestki taibanud, et Bond ei ole mööduv nähtus ja diivani jalutsikrundist kergekäpaliselt loobumine (a la "Persse, ma lä`n minema! või "Mina SELLISTEGA koos ei maga!") ei anna midagi muud kui, et siis tuleb rõõmus Bond, sõtkub meid natuke ja võtab ise krundi üle. Tibu kasutab nüüd iga juhust, et diivanil pikali visata ja on nõus mõne aja hambad ristis isegi Bondiga seljad koos magama. Bond on selle variandiga rõõmsalt päri. Mida elult veel tahta kui Yoda targa selja taga magada saab.:)

Lumi number kaks.

Lumi tuli maha öösel vastu pühapäeva. All oli ehmjas kiht õhkõrnu helbeid ja peal veidi lumeriisi. Maa "lume" all oli hoolimata paarist miinusest täitsa sula. Ilm oli ilus, pühapäeval vilkus karget sinist taevast ja kusagil lubati hommikupoole päikestki. Käisime tol aasta kõige lühemal päeval jõululõhna jaoks kuuseoksi toomas ja kutsusime Härra Tibu ka kaasa. Tore oli vaadata mida mets kassiga teeb - viimse kui norskeni tuttavale pehmele diivanipadjale kasvas külge palju pikki küüsi, millega ta mööda oksi ronis, hüppas ja "ma olen nii metsik, nii metsik" nägu tehes puid kratsis. Jube kohe!
Oli hea päev. Ning nagu juba esimesest lausest võib järeldada, ei õnnestunud mul ka sellel nädalavahetusel rohima minna.
Ööl vastu esmaspäeva tabas Harjumaad suurem lumesadu. Mis tõi kaasa kõik need jamad, mis lumega kaasnevad. Auto oli kaetud kümnesentimeetrise lumekihiga. Mis seal ikka, muudkui pikk hari pihku ja auto puhtaks. Saku valla lumekoristajad olid tasemel, tee kuni linnani oli puhtaks aetud, aga kohe ilmnes uus jama. Minu ees Sakust väljudes tudises üks sedaan edasi 60-ga ja paistis, et seda kiirust ületada tema enam ei julgenud. Passisin tükk aega sabas, enne kui mööda õnnestus minna. Hingasin just kergendatult kui lasketiiru poolt keeras linna poole teine tudi-tudi (sedakorda maastur), kes 80 alas 50-ga minu ees linna poole tossutama hakkas. No ma ei tea. Nõutuks tegi. Suvekummid?  Žakon podlosti? Kogenematud juhid? Ka mina olin aasta tagasi nullkogemustega juht, aga sedasi pole ma maanteel kunagi veninud.
Linnas ilmnes kolmas jama. Kõik tänavad olid puhtaks ajamata. Kui Pärnu maantee oli lödiks sõidetud (ilmselt sool), siis Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe olid parimad saanikad. Hea libe, valge ja ühegi märgistuseta.

Friday, December 19, 2014

Õuemõtted

Perverssevõitu ehk öeldagi (kõigi nende lume järgi õhkavate kaashõimlaste vahelt), aga kuidagi NII KAIF ON!:):):)
Esimesed sammud hommikul trepile...Jee, sula! Eileõhtune miinus 1 jäisus on asendunud pluss 2  mõnusa vihmasajuga. Mets lõhnamas vihma järele ja aed maa järele.
Õuest vupsas esikuvalgusse kaks energilist karvakera. Bond ("nurr-nurr!") ja Isand Tibu ("šhh!" JÄTA mu hing rahule!). Bond arvab jätkuvalt, et Härra Tibu võiks olla tema Yoda, kuid Tibu põikleb meeleheitlikult talle ootamatult kaelasadanud aust ja tähelepanust kõrvale.
Tööle minna oli täna kohe lausa pidulik. Ma tean küll, mis see on.:) Järgmine nädal algab  jõulupuhkus kõigi mõnusate koduste posserdamistega ja peale seda võib hakata kevadet ootama. Mida veel tahta...
Pimedus, vihmapladin, lasksin meie tänaval aeglaselt veeredes autoaknad alla ja vaatasin pimedas miilavaid jõulutulesid. Ilus. Vähemalt seitse-kaheksa erinevat vaadet pimeduses, mis muudab väravad, majad ja aiad nii salapäraseks...
Aga muidu? Ei miskit erilist muud kui, et pikkadel talveõhtutel on aega terve maailm. Küll kataloogides sumamiseks, küll suveplaanide tegemiseks. Üldiselt kaldub vaekauss sinnapoole, et kaotan minagi tagaaiast enamuse paepiiretest ja asun viljelema lõigatud muruääre meetodit. Paeklibakatest saab veel ühe alpikalju astelpajude alla, aga rohkem uusi istutusalasid juurde ei tule. Asun vääristama olemasolevat ja väike kasvuhoonemõte igritseb kuskil tagamaadel ikka ka. (Heleni tomatid olid liiga head.:)
Kitsikus ei ole nii suur nagu tundub, sest katselapikesi sai eelmisel suvel päris mitmeid algatatud ja kui neist püsielanikke ei saa (kõigist niikuinii ei saa), siis on jälle mänguruumi. Ees ootab järjekordne väga põnev kevad, viimasepeal suvi ja oivaline sügis.




Monday, December 15, 2014

Eilsest natuke.

Jätkuvalt mahe mõnus iirikas (iiri tali). Eile vaatasin põgusalt väljasulanud peenardesse ka ja üllatusin täitsakohe mehiselt. Alberti kuslapuul on ladvas lehed (3-4 tk) ja ma nüüd ei teagi kas need on peale 20 kraadist pakast avanenud pungad või ei teinud "sie sitt" (et siis pakane) kuslapuule midagi. Ise kalduks pigem esimese variandi poole, aga tegelikult on mõlemad absurdsed.
Sellest, et roomav astrihübriid "Snowflurry" õitseb, saan ma ehk veel aru. Ta oli pakase ajal lihtsalt lume all ja külm ei võtnud teda sellepärast ära. Aga kuslapuud lumi ei katnud.
Mägitähk oli külmaööl küll lume all, kuid see sort igatahes meite pakaseid ei talu. Järele jäi vaid silo.
Muus osas oli vaatepilt südantsoojendav...helmikpöörised, epimeediumid, mägisbulad, kivirikud, kaderohi, kevadikud, nõmmeliivateed ja oshima tarn olid täpselt sellised nagu enne lumede alla mattumist. Priimulatest ükski ei õitsenud. Tagaaed aga jäi kuni õhtuni lumeteki alla ja sellepärast lumeroosini ei jõudnud. Ega ma usugi, et ta nii noorelt juba õisi näitab, aga niisama oleks olnud huvitav näha kuidas tal läheb jne.

Sunday, December 14, 2014

Kohiseb-mühiseb.

Mets ikka. Võimsalt nagu meri või midagi. Õues sadas eile lumevihma (või vihmalund) ja ega vist "sadas" ei ole ka  kuigi korrektselt väljendatud. Tõelähedane oleks ehk siis kui öeldaks, et taevased lasksid vedelavõitu lumekahuriga ventikasse.
Pime on ka. Nii öösel kui päeval. Ja siis lendab õhus kilode viisi sedasamustki. Väkk!
Ootasin nädalavahetust, et teen aias väikese tiiru kui päevavalgust on ja vaatan kes kuidas talvitub jne. Neljandiku lumeroosijutt ajas ka minu uudishimulikuks, et kuna meil nüüd ka esimene lumeroosipojuke peenras, siis et äkki on sellelgi mõni õis plaanis. Eile hommikul oli maa valge ja see oli nagu NII nöök. Pluss 0,8 ja torm.

Wednesday, December 10, 2014

Väikse riigi elaniku unenägu

Teist ööd täiskuu ja musta jääga hommikud.
Nägin unes, et idanaabrid okupeerisid eesti ära ja meil oli pool päeva pakkimiseks, sest kogu linnaosa taheti Lätti (!?!) küüditada. Elasime Lasnamäel viietoalises korteris ja mul oli tõsine mure kuhu panna kaks india elevanti (nende kõrvad ei meenutanud kujult aafrika mannert, järelikult india omad) koos ajaja Akkaga (väike must morn mees). Siunasin mõttes "Oli mul neid elevante vaja..." Lõpuks nad leppisid ja läksid noruspäi koos ajajaga maja taha rakvere raipeid (põldsinep vms.) sööma ning me ei pidanud enam mende kurbi kogusid nägema. Oli hetkeline kergendusmoment, kuid kohe ärkas südametunnistus kes lubas selle elevandijama pärast kõik osalised rattale tõmmata.
Hommikukohvi juues oli millest mõtelda.:)

Tuesday, December 9, 2014

Kevad number üks.

Peale 20 kraadist pakast (õnneks jagus seda vaid lühikest aega) on kogu lumi kenasti ära sulanud ja elukesel pole väga vigagi. Sain orhideede jaoks üle hulga aja vihmavett ammutada ja kütet kulub sümpaatselt vähe.
Karvikute suhete arengut on huvitav kõrvalt vaadata. Kui varem oli Bond äärmiselt õuelemb ja küsis igal võimalusel välja, siis peale pakasekõrvetusi hakkab temagi normaalse kassi moodi minema. Seisab rohkem toas, armastab kaminatuld ja tuleb õuest enamasti iga teise kutsumise peale.
Imestame mõlemad jätkuvalt kui avala ja armsa iseloomuga kass ta on. Isegi kade Tibu on leebunud. Ei saa ju olla turris sellise olevuse peale, kes võtab sind alati vastu rõõmsa mrmrnrr!-ga (Nii tore, et sa tulid!:) ja põsepaidega (Sa oled mõnna!:). Ka emand Muriga vahetab Bond tseremoniaalsusi, kuid ettevaatlikumalt või pigem eemalt. Muri vaatab poisikest nüüd juba päris hea pilguga (pole kaua löönud). Vahetevahel püüab ta Bondiga isegi mängida, kuid Muri mängud võivad sujuvalt murdmiseks, lõugamiseks või sülitamiseks üle minna. Peale paari nõelapadjaembust hoidub Bond Muriga igasugusest maadlusest.
Öösel tuli vihmapilvede vahelt välja täiskuu ja teed muutusid väga libedaks. Täna on päike. Jee.:)

Tuesday, December 2, 2014

Saladuslik Bond.

Nii mõnedki mõistatused hakkavad lahenema. Oleme alati imestanud, et kuhu meie Bond hommikupoolikuti paariks tunniks kaob? Teised käivad kuuri all ära ja padavai tuppa tagasi, aga Bond haihtub.
Tuli välja, et tema käib jahil. Täna samuti - küsis välja ja kadus, aga seekord naases juba poole tunni pärast. Marssis uhkelt tuppa endal jurakas hiir suus ja vaatas mis nägu me teeme. No mis nägu sa ikka oskad teha...et nagu õue tagasi minna ei taha äkki?...koos sellega?...või? Ei. Ta ei tahtnud. Hakkas hoopis sööma. Paistab, et see väike asjalik kass läheb ja püüab endale iga päev hommikusöögiks ühe hiire (isegi pakasega!!!) ja kui üle jääb, siis toob meile ka. Huvitav kus vedelevad talvel hiired, et neid nii laialt võtta on?
Pakane on taandunud ja olukord normaliseerunud. Iga sügis peaks kohe oktoobri lõpus virutama nädal aega miinus 20, siis on pärast terve talv kõigil rõõmsad näod, et oh kui tore, ainult miinus kümme!:)
Mõnus, hetkel näitab kraadiklaas ainult miinus 6,5.
Eilne linnas kogetud päike oli haruldane. Täna enam ei antud. Ilm on vaikne ja pilves.
Panin niied peale, tegin pütitäie piparkoogitainast ja siis sai päev otsa.

Monday, December 1, 2014

Talvised ajad on saabunud...

...enam ei toodagi tervet hiirt ukse taha, kõigest ainult külmunud hiirepoolik oli reedel trepile poetatud...:)
Jah, kole mõeldagi seda hiire elukest, teine on oma mõnusas kuivas pesas juba talveunele sättimas kui avastab, et peaks enne kevadet korra pissil ka ära käima. Aga möödamineval kassil on hea kuulmine kõigi häälte peale, isegi kui need tulevad lume alt...Elu on karm ja ebaõiglane.
Nädalavahetus möödus mõnusate koduste posserduste tähe all. Panin uut lõime peale, aitasin sahvril ja saunal kaasajastuda ning kõige lõpus oli proovisaun. Küll see oli hää.:)
Õuene miinus kümme kahekordistus täna hommikuks ning meie detsembri külmarekord on -20,4.
Auto käivitus kenasti, kuid aknad ei sulanud kümne minutiga puhtaks nagu tavaliselt. Poolel teel linna hakkas temperatuur tõusma. Männikul oli juba -18, linna piiril -16, Järvevana teel korraks  isegi -14 ja töökoha hoovis -15.
Mis pagana külmapoolus meil seal Sakus ometi on?