Saturday, April 30, 2011

Kevadadoonis

Eile puhkes kevadadoonis. Tuleb tunnistada, et ta on ilusam kui ma arvasin. Huvitav mahe-rohekaskollane õievärv ja põnev õie ehitus.
Õied avasid ka varased vanaaegsed trompetnartsissid. Varased väikesed `Tete `a Tete`olid juba nädalapäevad avatud. Polegi suur kollane trompet kõige varasem.
Metsiku ruumipuuduse tõttu peenralt lahkuma sunnitud lõhnava kannikese jäägid õitsevad metsikult. Puhmik lausa sinab. Võlu võti näib olevat taime iga-aastases uuendamises, sest vana mätas õitses ülimalt tagasihoidlikult. Metsast toodud sinilill on oma poolvarjulise kohaga väga rahul ja samuti paksult õisi täis.
Päevad on suvised, päikse käes üle 20, ööd külmad. Vahel vajub temperatuur miinusesse, vahel jääb pluss kahe-kolme juures pidama. Tänaseks lubati vihma või midagi sellist. Oleks vaja küll, sest peale lume sulamist ei ole taevast miskit märga maha tulnud.

Thursday, April 28, 2011

Roosi kolimine

Vana hea Flammentantz läks tagaaia roosipeenrasse hobusesõnnikuga vooderdatud pessa. Hakkan metsikutes kogustes õisi ootama. Kui ta juba aia põhjapoolses osas ja suhteliselt kehvas mullas õitses nagu jaksas, siis uues kohas peaks olema kõik tingimused tagatud.
Roosipeenras on veel kaks tühja kohta. Tõstan sinna vanaaegse põõsasroosi poja ja `Ritausma`. Kahju, et vanaaegse roosi nime ei tea.
Kevadel on kuidagi väga kerge ruumi planeerida. Üleliigne koldnõges välja, ülekasvanud kortsleht välja, ilupõõsaste ristikasvanud oksad maha jne. Suvel ei raatsi. Suvel ei raatsi kohe üldse midagi. Isegi kuldne roomav metsvits on nagu püha lehm, no lihtsalt ei raatsi teda kiviktaimlast välja sikutada, sest ta on nii täiuslik, nii heas kasvuhoos. Kevadel anarhial vohada ei lasta. Mis liiast, see ära.
Ebatavaline soojalaine on hakanud puid lehte ajama. Kas tõesti enam ei tulegi lund? Igaks juhuks olen siiski paari kallurikoormaga arvestanud ja ei istuta veel oma pottides suureks kasvanud astilbet, hostat ja liiliahakatisi aeda. Märtsi algul potti pandud liiliad hakkavad järgmisel nädalal õitsema ehk, et siis kaks kuud sibulast õiteni.
Topeltõielise ebajasmiini pidin maani maha lõikama, sest temast olid ainult pilpad järel.
Millest saab järeldada ainult üht - ebajasmiinil on uut kohta vaja muidu järgmine rongitäis lund järgmisel talvel lõpetab ta maise eksistentsi.
Kuldsõstar on taibanud, et ta elab heas mullas. Leidsin kaks kobedat juurevõsu ja neid võib sealt veelgi tulla.

Wednesday, April 27, 2011

Suvine

Eile puhkesid väikesed nartsissid `Tete a tete` ja kerapriimula. Õues oli nii palav, et lausa kummaline. Ikkagi aprilli lõpp, mitte jaanipäev. Varjus oli pluss 20. Vabanesin talimoonist, osa läheb veel Printsessile. Ruumi on vähe ja idamagun tahab laiutada. Täna üritan peale tööd natuke sõita ja siis aeda tegema. Hmh...olen ennast sel kevadel tabanud mitu korda mõttelt, et jube hea ikka, et meil suurem aed ei ole. Sellest käib jõud vähemalt üle, aga kui oleks suurem...haha. Muig, ma lihtsalt topiksin ta samuti täis nagu meie väikse aia. Sellevõrra oleks siis ka rügamist rohkem. Praegu on meil nagu jaapanis - ruumi on sigavähe ja ma olen asunud varjatud ruumiressursse otsima ja naid kasutusele võtma. Kes otsib, see leiab. Koeraputka kolis 2 m ettepoole ja kahe maja vahel avanes võimalus sümpaatse nurgakese loomiseks aktiniidiate, jaapani ja amuuri sirelite ning topeltõielise ebajasmiini jaoks. Päevaliiliad kolivad ka kahe maja vahele. Täiesti uus dimensioon. Pluss maja küljel kiviktaimla. Üldkokkuvõttes pole see plaan üldse midagi uut, sest see oli mu lõputöös kõik olemas. Selle krundi kõik võimalused.:) No vähemalt kaks õunapuud tahaks ka ikka maha panna.

Monday, April 25, 2011

Endiselt täiesti ebausutavalt paradiislikud ilmad

Eile õhtul oli tore kassimoment. Läksime poolest päevast bändiproovi, kassid jäid kodumaile omi asju ajama. Mäng oli huvitav ning me saabusime alles õhtul pimedas. Kuskilt jaama poolt hämarast kostis kaugelt kaugelt "Näuuuu!" ja veidi lähemalt veel "Näuu!" ning varsti ilmus tänaval nähtavale ähmi täis Härra Tibu, kes täitsa ebakassilikult hõikudes kodu poole lidus (Hei, ma olen siin, ma kohe jõuan, ärge jätke mind rongist maha...vms). Loom ronis õnnelikult mööda mind üles, lösutas õlale boaks ja laskis ennast koerast mööda tuppa kanda. Oleks tore krae olnud kui poleks lõõtsutanud nagu koer. See oli tal pikk jooks olnud.:)
Huvitav kas tunnevad autot hääle järgi või tuldi koera tervituse peale.

Täna kordus eilne imelisus. Päike, soojus, lilleuputus. Metsaalused sinetasid eiteakust materjaliseerunud sinililledest, ülastest ja paiselehtedest, pajud uhkasid kirbet aroomi üle ilmamaa ja üsna imestama pani, et neid pajulisi kasvab metsas, võsas ja majade juures ikka täitsa sigapalju. Õitsevaina torkavad nad võsade hallis massis hästi silma. Pajusid paistis igast metsatukast. Mõni ime siis, et mesilased kollase tolmuga üleni koos. Mesila uppus metsavaikusse ja mühas tasakesi tööliste tiibade tuulest. Ükshaaval puhastas Pokumees kõik tarud ja mina panin perede seisukorra kirja. Mitmel raamil elatakse, mitu kärge juurde pandud, mitu raami hauet majas ja milline näeb välja ema. Üldiselt võttes hea ja tugev start. Oleks nüüd vaid meesuve ka.

Sunday, April 24, 2011

Lumekupud

Üks aednik tunneb teise juba kaugelt ära.:) Ega see polegi eriti raske kui kellegil mingit taime nähes (lumekupuõisi näiteks) plõksatab silmis põlema ebaharilik tuli ja ta hakkab esitama umbes selliseid küsimusi, et kus neid kasvab ja kas neid on palju ja...
"Jah, mul on neid palju, toon sulle heameelega ühe põõsa kohe kui nad ära on õitsenud," ütles lumekuppude omanik. Siis me rääkisime pikalt, et mis praegu veel õitseb ja jõudsime sujuvalt madala kollase iiriseni, mida mul oli ja tal mitte. Oligi vahetuskaup koos.:)
Seni on talved olnud kuidagi väga põgusad. Kolm-neli aastat tagasi sai talv läbi rahus maja ehitada, sest temperatuur kõikus kogu aeg plussi ja miinuse vahel ning lund oli meeldivalt vähe. Kevaded olid varasemad ja sujuvamad, sügised hilised ja soojad. Kaks viimast lumme uppunud talve on pannud mu varajasi kevadlilli hindama. Kui katkine ja räsitud iluaed meetripaksuse lume alt viimaks välja sulab, siis on ikka METSIKULT hea kui muu risu ja kõdu vahel ka miskit õit näha saab. Ja need krookuste värvid! Lajatav kollane, mahelilla ja nostalgiasinine! Võrkiirised on ka megailusad. Lähipäevil avanevad esimesed nartsissid sellest ämbritäiest, mis sügisel maha sai pandud. Arvan, et on varased kollased trompetnartsissid. Kell on 9 hommikul, maailm supleb päikeses ja varjus on 11 kraadi sooja.

Friday, April 22, 2011

Härra Tibu ööelu

Emakass Muri on õueeluga iivelduseni tuttav ja eelistab mugavusi st. magada öösel toas. Mida ei saa öelda Härra Tibu kohta. Kui tuleb õhtu, materjaliseerub rõduukse ja Tibu vahele peaaegu kujutletav kummipael, mis on nii pingul, et lausa tiniseb. "Näu!" (Palun õue)
"Ei saa, Tibu. Õues on pime, palju kaklusi ja rebased. Kobi magama."
"NÄUUU!" (Aga ma TAHAN!)
"Paljugi, mis. Sa EI SAA ööseks õue."
"MÄUUUU!" (Vankumatu tahte väljendus, võimatu ignoreerida)
"Tibu, sa saad sussiga praegast!"
Mõistes, et no täitsa jama on ja välja ikka ei saa, otsustab Tibu valida teise taktika. Peatnäha paistab nagu ta oleks justnagu leppinud. Aga see ei ole nii. Öösel hakkan ma iga tunni aja tagant ärkama tema teravate käppade peale kui ta must üle marsib või oma kere näkku toetab, mille tagajärjel ma näen und, et olen riidekapis vanaisa vanade pükste ja kasukate vahel kinni. Kell viis on veel pime, aga ma lasen selle looma välja. Tibu tantsib rõduukse juures kannatamatusest...ja kui on õue pääsenud, siis lösutab verandatrepile ja jääbki sinna.
Sellest, et kassidel on oma mingi loogika (või ei ole seda üldse), olen ma juba ammu aru saanud.
Muidu on imelised hommikud, palju päikest ja õues võis eile peaaegu toariietega tööd teha. Tuul on veel veidi kõle.
Panin rooside peenrasse juuretõkke ja vedasin sinna ka hobusesõnnikut.

Wednesday, April 20, 2011

Väikesed rõõmud

Peale eilset purustuste inventuuri oli täna megakosutav otsa vaadata äsjapuhkenud võrkiirisele, imetleda kevadadoonise muldpruune õienuppe (jee, ta ei olnudki hukkunud!)ja kaeda jumalatelille väikesi leherosette, mis olid täiesti elus ning palju rõõmu tegi anomaalse pojengi pungake, mis teatas "Muide, hoolimata väiksusest olen ka mina pojeng!"
Täitsa elus olid valge vanaaegne pojeng ja punane varajane. Paistab, et talve jubedast retsimisest hoolimata on mõned aiaasukad märksa vitaalsemad kui ma ette oskasin kujutada.
Sügisel istutatud udupeeneid liiliaid veel ei paistnud, aga millegipärast ma loodan, et nad on ka täitsa olemas. Lihtsalt pole veel aeg.
Tubased istutused on sirgunud määratuks metsaks ja näitavad juba õienuppe. Hmh, vist tuleks mõelda suuremasse anumasse ümber istutamisele. Oma viga. Ei maksa ikka sibulat märtsi algul mulda toppida kui just ise välja kolida ei taha. No kuhu ma panen nad nüüd siis? Öökülmavabade öödeni on veel palju aega. Jääbki üle vaid suuremasse potti istutada ja nautida seda dzunglit toas. Loomulikult kasvavad nad heades tingimustes veel suuremaks kui aias oleks iganes kasvanud.:)
Kompostipeenra rajamine edeneb aeglaselt ja kadakate kaitsealale ei ole veel üldse jõudnud. Masendav, milline "tormimurd" seal valitseb. Ainukesena on lumepainest täiesti puutumatuna jäänud karvane viirpuu. Kõik oksad kenasti terved ja oma koha peal.

Tuesday, April 19, 2011

Unistuste hommikud

Soe ja hubane tuba, päike paistab mingi väga veidra nurga all kööki (mida juhtub vaid aprillikuu hommikutel) ja peenral hakkavad ennast lahti kerima kollased krookused. Ma ei ole ikka veel aeda jõudnud...ega autokooli...vabandust, siis rooli. Täna lähen teisele katsele.

Monday, April 18, 2011

Eile algas päris kevad

Selles mõttes, et võis verandal padja peal istuda ja elust mõnu tunda. Tõeliselt sume ja mõnus õhtupoolik. Õide puhkes valge krookus.
Söepõletajatel oli eile hea päev, sest read täienesid Karmoskaga. Väga noor pillimees väga vana pilliga. Karmoska...noh, ühesõnaga, tuli, nägi ja võitis. Oli lahe vaadata kuidas Kitarr, Mandoliin ja Lõõts iga Karmoska uue loo peale aina rohkem muhelema hakkasid. Ei pea vist lisama, et metsikult rahulolevalt.:)
Peaks peenraid minema tegema. Tegelt...kui ma mõtlema hakkan, siis on sigapalju asju mida veel kõike peaks tegema. Muide, see vist käib lume ärasulamise ja suve tulekuga kaasas, et kohe on kõike väga palju vaja teha. Lähen hoopis magama, sest õhtul on õppesõit ja sõiduõpetajal terav keel. Sidur, pidur, gaas...mnjah, midagi ikka meenub ka...irw:)

Thursday, April 14, 2011

Endiselt varakevad

Areldi õitsevad märtsikellukesed, aegluubis leherootsude vahelt välja sirutuvad krookused ja õõsiti endiselt miinuskraadid. Lumi vedeleb ikka veel siin ja seal, aga seda on nii väheks jäänud, et ei sega enam. Vahest ainult natuke mind...sest näiteks roosipõõsa ümber on veel paks valge krae, aga ka sinna on istutatud krookused. Pole hullu, saab siis maikuuski varakevadisi lilli kaeda. Peenraid koristama ja oksi lõikama ei ole ma veel hakanud, sest hoolimata veetaseme langusest on muld veel paras mülgas.
Hoolimata hõredatest kasukatest (siiski toakassid sel talvel) on näugamid üle läinud suvereziimile. See tähendab seda, et ollakse sõltumatumad, vajatakse vähem pai ja ööbitakse vahel väljas. Ja ka seda, et tavaliselt puhtusest krudisev Härra Tibu lõhnab teinekord nagu kompostihunnik, nagu kuluhein või nagu vana korstnatagune salakoht kellegi pööningul. Küll kassid teavad kus põõnata...ja kus luurekat mängida. Eile sõitu minnes fikseerisin Gabriela aias puhevil Härra Arturi, kes meie piimahabemega Härra Tibule reviire tutvustas. Arturi ülestõstetud käpp oli lai nagu taldrik ja kõik küüned ükshaaval näha "Tead, poisu, me tunneme küll, aga parem kui sa siit minema kebid, eksole" ja käpp tegi äsavaid liigutusi.
Tibu hoiak oli semulikult seltskondlik, et "Ära jama, naabrimees, hehe, mis hakkas nüüd, ilusti istusime ju lauahunniku peal kõrvuti ja...?" siis läks kiireks (sest jäme soon Arturi otsmikul hakkas ohtlikult paisuma) ning Tibu kargas naha päästmiseks kõrvalaia värava peale kuhu Artur enam järele ei viitsinud hüpata. Paistab, et Gabriela kass tegi parajasti lõunauinakut, muidu poleks meie tänavapoole mehed sinna üldse hängima läinudki.:)

Tuesday, April 12, 2011

Hommik sidinat täis...

...aga lumi ikka veel õuel kuhjas. Kella 9 ajal sooja viis kraadi. Peenrad on peaaegu välja sulanud. Visuaalselt võib eemalt hakata siis ka mügritekkelisi kahjusid määrama. Isane aktiniidia on nahka pandud ja tömp-punanupp samuti. Mõlema taime koha peal on lihtsalt mullakuhil. Kogun veel veidi raevu ja lähen mürki ostma. Õnneks ei ole ta igale poole jõudnud. Näiteks nagu aknaalune peenar päeva- ja muiduliiliatega. Peale ülipilvist eilset piilub sombusest taevast päikest.
Peale valgete krookuste, lumikellukeste ja märtsikellukeste midagi muud õitsema pole läinud. Üritasin neile ligi pääseda, et pilti teha, aga peenar on veel nii mülgas, et sinna võib kummikud ära kaotada. Samas...liigvesi aia kõige madalamatel ruutmeetritel on maasse imbunud, et ehk siis veetaseme langus mingi 10 cm. Asi seegi.:)

Sunday, April 10, 2011

Tuule lemmiklõhn

Jõgi oli poole kaldani tõusnud ja tormas, selg vahus, rüsinal mere poole.
Nurga taga õitsesid kahkjaslillad krookused.
Tegin eile pärast rehepapipäeva õhtuhämaras aias veel kiirinventuuri: Lumikellukesed õitsevad, märtsikellukesed ka.:)
Krookused puhkevad ilmselt täna.
Eile toodi tööle lumekuppe vaasi. Lühikese lihaka varrega kollaseid ülaseid meenutavad õied ja milline lõhn! Tugev, konkreetne, pisut kalk ja häguselt mett meenutav lõhn. Kummaline, aga kõige rohkem meenutas see aroom rapsipõllu jahedat ambroosiat (kuivõrd saab lõhna kohta öelda külm).
Huvitav, kellele on määratud see lõhn, kes peaks neid tolmeldama sellel suhteliselt jäisel ajal kui veel lumigi pole sulanud? Nad ütlevad, et tuul...hmh...seks tuulega...muljetavaldav.:)

Saturday, April 9, 2011

Mügrimõtted

Kõik oleneb päiksest. Kui kiiresti sulab lumi, kevadlillede õidepuhkemine ja isegi toasoojus. Täna võib suhteliselt hele päev tulla...kui päiksetõusu järgi otsustada. Tervelt nädal aega on olnud vihmane sombune sula, mis pani küll jõed jooksma, kuid meie aia lumemäed on ikka veel alles ja krookused-võrkiirised-märtsikellukesed-kevadadoonis avanemata. Lumemäed on küll madalamaks sulanud kuid ikka veel massiivsed. Nüüd hakkab ka talve rüüstetöid paremini nägema. Fikseerisin ühe tüvest murtud kadaka, haavatud äädikapuu, murtud tipuga kollase elupuu, räsitud ebajasmiini ja peenardes metsikut laastamistööd teinud närilise käigurajad. Paistab, et tuleb jaht. Mingil põhjusel ei ole meie kaks superkillerit teda veel kinni võtnud ja see tähendab seda, et tal on mingeid omadusi, mida tavalistel hiirtel-rottidel pole ning ma pean ise midagi välja mõtlema. Loom ilmus meie aeda eelmisel sügisel ja teeb palju pahandust. Tühijutt, et aednikud on üleni rohelise mõtteviisiga. Peab tunnistama, et tundsin oma ämblikuõielise päevaliilia äranätsutatud jäänuseid vaadates tõelist verehimu.

Thursday, April 7, 2011

Pole kiiret

Mingit erilist kiiret sellel kevadel ei paista olevat. Hommikul pluss 0,5, pilves ilmad ja aegluubis sulav lumi. Metsalinnud laulavad küll täiel rinnal kevadlaule, kuid aias on lumi kohati ikka veel meetrikõrguste küngastena kindlalt paigal.
Mauna Kea jäänused igatahes enam kevadlillede peal ei lösuta, sest hea koduhaldjas ei kannatanud mu ohkimist enam välja ja teisaldas lume peenralt - viuh. Jugapuu kõrval paistavad lume alt juba Rheingold ja Conica, üks näeb välja nagu lastud kollane vares ja teise tipp on absoluutselt lollakalt viltu.
Näib, et ka äädikapuu tuleb ümber istutada. Kuhugile, kus katuselt langevad lumelaviinid talt oksi ei rebi. Appiii, ma ei saa ju kogu aeg kõike ümber istutada!
Seevastu peaks sel suvel olema aega kõiki neid asju teha. Ehk veidi siseehitusigi edasi arendada.

Wednesday, April 6, 2011

Sulamiskroonika

Eilne päike tegi imet. Koeratrepi juures on lumi sulanud ja võrkiiriste ninad mullast väljas. Tagaaias akna all võib näha kahte punti krookusi, kes kohe-kohe puhkevad. Mauna Kea nende kõrval kahaneb iga ööga poole väiksemaks. Eile sulasid välja aiapinkide seljad, täna on nad juba poolenisti nähtaval. Ei, tore on oma aeda jälle avastada.:)
Linnas on raudselt soojem, sest Lapse aed oli lumest puhas.
Eriti sümpaatne on see, et alevikus saab juba rattaga sõita.
Kuna mul on kinnisidee endale siiski moosesepõõsas saada, siis ostsin seemneid ja hakkan nendega katsetama.
Lugesin internetist vahepalaks valge moosesepõõsa kasvatamise kohta ja pani väga imestama kui palju traumasid ta inimestele põhjustanud on. Kasemetsa aias kasvanud 50 cm kõrgune heas konditsioonis pöösas küll kellegile halba ei teinud. Mulle meeldis väga tema hull lõhn ja õitsemise ajal sai muudkui nuusutamas käidud. Ei ühtki raskesti paranevat haavandit. Muidugi...selle lõhnaga on nii, et nina päris õitesse suruda tõepoolest ei tasuks (sest siis ei tule see hull lõhn sealt vähemalt kolm päeva enam välja) ja ehk on ka inimesed tundlikkuselt erinevad.

Tuesday, April 5, 2011

Sulab, kuid aegluubis

Kõik lumemäed on alles, kuid poole madalamad. Maa on sula ja võtab kõik vastu, mis "mägedest" niriseb. Välja sulanud pilt on masendav. Värd-ebajasmiin katki ja mööda maad laiali, roniroosi suur tugev puhmas poolenisti hävinud, Jaapani ja Amuuri sirelid lume alla murtud, jugapuu nagu leinav kana jne. Küsin veelkord, et mis perglima aiakujundus mul siin veel talvel peab olema ("pane ikka liikide kogumahust kolmandik okaspuid", ütles aiakujundusõpetaja) kui juba novembris hakatakse kalluritäite kaupa ülevalt lund alla lartsatama ja see sulab ära umbes poole aprilli paiku.
Konteinerisse istutatud liiliad hakkavad vist enne õitsema kui aeda istutuskohale jõuavad.:)
Esimeste istutuste varred on juba ligi 25 cm pikad.

Monday, April 4, 2011

Kevad meie auulis ja näljased kassid

Paistab, et nüüd on kevad kohal. Lund pole enam sadanud ja kraadiklaas näitab pluss viis. Lihtsalt. Ainult et kõik imestavad endiselt, et kuidas meil ikka nii palju lund on. Pilliproov oli eile hästi dünaamiline. Vahepeal laulis lausa kaks akordioni lõõtsale kaasa. Ma enam ei elavne, et oi, mu lemmiklugu! Vanad paljukuuldud lood on kõik kuidagi lemmiklugudeks saanud ja paitavad ühtviisi meeldivalt kõrva.
Kevade tulekuga seoses pea laiali otsas ja nõnda see kassitoit meil üks õhtu otsa saigi. Ühel hetkel lihtsalt polnud. Võtsin asja kergelt. No ei hakka ju õhtul pimedas ainult kassitoidu pärast poodi minema, mõtlesin ma. Džunglis lõvid ka iga päev jahil ei käi ja paastuvad. See oli viga...irw, mida ei tahaks mitte kunagi enam teha.:)
Õhtul olid nad veel kuidagi...istusid lihtsalt kordamööda toidukausi juures ja tulistasid iga kööki ilmujat etteheitvate pilkudega. Üks näitas kehakeeles, et kausid on tühjad ja teine üritas inimest külmkapi juurde puksida. Aga mõttetu ju puksida, kui seal pole ühtki kassikonservi. Pakkusin neile süüdlaslikul ilmel kana miskit asja. Tead, pista see kana omale...arvas Tibu. Muri mekkis ja sõi pala pika hambaga ära. No midagigi.
Hommik algas kohutava kriunumisega. Õue nad siiski läksid, kuid olid välkkiirelt tagasi, et muidu jääb äkki hommikusöök vahele. Ootasime kõik kannatamatult kuni kell üheksa sai ja pood lahti tehti. Ikka täitsa häda majas. Siis jätsin nad koju peremeest küünistama ja läksin kassikonservide järele. Huvitav, et hiiri, varblasi ja muid jälkusi kõlbab küll süüa (toorelt ja koos karvaga), aga aus toit keresse ei lähe.
Hakka või vägisi mõtlema, et kas konservitootjad ei pane kassitoitu äkki mingeid lisa-eesid, mis kassid just selle toote järele igatsema paneks?

Sunday, April 3, 2011

Kuidas värvida lõnga.

Lõnga on väga lihtne värvida, aga kõigepealt tuleb mingi nipiga maja normaalsetest inimestest tühjaks saada. Sest kes taluks valamus, põrandal või ukselingil värvilärakaid, maha kukkuvaid potikaasi või kui juhtub värvinõu pliidil üle keema. Hiljem tuleb kogu see materjal ka ka kuskil läbi pesta, millega kaasneb jälle palju värve seal kus ei peaks olema. Elu on näidanud, et normaalsete inimeste valulävi selles asjas on umbes pöördvõrdeline kasutatava värvi tooni tumedusega. Kuna ma tegelen tumesinisega, siis saab sellest hullem olla vaid süsimust. Siniseid kasse ka ei taha. Viskasin kassid õue. Neil on loll komme ennast ja oma käppi toppida sinna kuhu pole vaja. Niih, kõik ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud. Issake, peaaegu nagu munadepühad.:).
Sooja 5 kraadi plussis, loike tagaaias pole, nartsissipeenar on poolenisti välja sulanud ja sealt küünituvad esimesed rohelised pealsed. Kuna sügisel sai maha pandud pool ämbritäit suvalisi lillesibulaid, millest enamus paistis olevat nartsissiaadsed, siis võib tulla ka üllatusi. Nartsissid ei vupsa niimoodi kannatamatult mullast. Võibolla sattus sinna ka muid lillesibulaid. Igatahes põnev.
Lumemäed on moondunud jäämägedeks ja selles ei ole midagi toredat, isegi igluisu on täiesti üle läinud.

Saturday, April 2, 2011

Teine aprill

Ainuke eilne aprillinali oli Elionilt ja see kätkes endast hüppelist internetiühendust (on - ei ole). Eesti Energia teeb ka vahel nalja, aga õnneks harva. Need naljad kuuluvad millegipärast sellise huumori hulka, mis tuleb ise kinni maksta. On meil, jee, Euroopa.:)
Eilsest alates on taevas lauspilves ning kraadiklaasi näit paistab olevat naelutatud pluss 0,5 peale.
Õuest tuleb sulalume lõhna ja selles on väge. Õhk on sulalume lõhnast lausa paks. Ootan huviga mis edasi saab. Homseks lubatakse pluss kümme.
Purpur-siilkübarad on samuti tärganud, kuid oi kui vaevaliselt see neil tuleb. Nelke ja tagetest on juba ammu terve mets.
Kaks vaipa jõudsid eelmisel nädalal õnnelikult uude koju, jääb veel teha üks suur beez villane ja üks väike kirju kaltsukas ning sinakashalli jaoks lõng värvida. Sinakashall jääb järgmise nädala soorituseks.