Areldi õitsevad märtsikellukesed, aegluubis leherootsude vahelt välja sirutuvad krookused ja õõsiti endiselt miinuskraadid. Lumi vedeleb ikka veel siin ja seal, aga seda on nii väheks jäänud, et ei sega enam. Vahest ainult natuke mind...sest näiteks roosipõõsa ümber on veel paks valge krae, aga ka sinna on istutatud krookused. Pole hullu, saab siis maikuuski varakevadisi lilli kaeda. Peenraid koristama ja oksi lõikama ei ole ma veel hakanud, sest hoolimata veetaseme langusest on muld veel paras mülgas.
Hoolimata hõredatest kasukatest (siiski toakassid sel talvel) on näugamid üle läinud suvereziimile. See tähendab seda, et ollakse sõltumatumad, vajatakse vähem pai ja ööbitakse vahel väljas. Ja ka seda, et tavaliselt puhtusest krudisev Härra Tibu lõhnab teinekord nagu kompostihunnik, nagu kuluhein või nagu vana korstnatagune salakoht kellegi pööningul. Küll kassid teavad kus põõnata...ja kus luurekat mängida. Eile sõitu minnes fikseerisin Gabriela aias puhevil Härra Arturi, kes meie piimahabemega Härra Tibule reviire tutvustas. Arturi ülestõstetud käpp oli lai nagu taldrik ja kõik küüned ükshaaval näha "Tead, poisu, me tunneme küll, aga parem kui sa siit minema kebid, eksole" ja käpp tegi äsavaid liigutusi.
Tibu hoiak oli semulikult seltskondlik, et "Ära jama, naabrimees, hehe, mis hakkas nüüd, ilusti istusime ju lauahunniku peal kõrvuti ja...?" siis läks kiireks (sest jäme soon Arturi otsmikul hakkas ohtlikult paisuma) ning Tibu kargas naha päästmiseks kõrvalaia värava peale kuhu Artur enam järele ei viitsinud hüpata. Paistab, et Gabriela kass tegi parajasti lõunauinakut, muidu poleks meie tänavapoole mehed sinna üldse hängima läinudki.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment