Peale eilset purustuste inventuuri oli täna megakosutav otsa vaadata äsjapuhkenud võrkiirisele, imetleda kevadadoonise muldpruune õienuppe (jee, ta ei olnudki hukkunud!)ja kaeda jumalatelille väikesi leherosette, mis olid täiesti elus ning palju rõõmu tegi anomaalse pojengi pungake, mis teatas "Muide, hoolimata väiksusest olen ka mina pojeng!"
Täitsa elus olid valge vanaaegne pojeng ja punane varajane. Paistab, et talve jubedast retsimisest hoolimata on mõned aiaasukad märksa vitaalsemad kui ma ette oskasin kujutada.
Sügisel istutatud udupeeneid liiliaid veel ei paistnud, aga millegipärast ma loodan, et nad on ka täitsa olemas. Lihtsalt pole veel aeg.
Tubased istutused on sirgunud määratuks metsaks ja näitavad juba õienuppe. Hmh, vist tuleks mõelda suuremasse anumasse ümber istutamisele. Oma viga. Ei maksa ikka sibulat märtsi algul mulda toppida kui just ise välja kolida ei taha. No kuhu ma panen nad nüüd siis? Öökülmavabade öödeni on veel palju aega. Jääbki üle vaid suuremasse potti istutada ja nautida seda dzunglit toas. Loomulikult kasvavad nad heades tingimustes veel suuremaks kui aias oleks iganes kasvanud.:)
Kompostipeenra rajamine edeneb aeglaselt ja kadakate kaitsealale ei ole veel üldse jõudnud. Masendav, milline "tormimurd" seal valitseb. Ainukesena on lumepainest täiesti puutumatuna jäänud karvane viirpuu. Kõik oksad kenasti terved ja oma koha peal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment